Pange mulle loits peale

Inimloomad on imelikud – terve aasta vinguvad, et raha otsas, kuule laena mulle üks õlu, veidi raha vms, aga aasta lõpus lasevad sajalisi tuulde – kes kingituste, kes ilutulestiku peale.

Siis lisanduvad suurkorporatsioonide (loe: pank, TV) palved annetada mingi kuradi ma-ei-tea-mille-jaoks veidi. 

Ausalt – imelikuks kätte ei lähe või?

Põhjusmõtteliselt ma ei laena midagi. Ega anneta.

Aga (pseudo)kerjuslik eluviis peab ära lõppema, muidu ei saa me viie rikkaima riigi sekka.

Võtsin seekordseid jõule vastu üsna tõrksalt.

Ma pole mitusetu aastat järgepanu kuuseoksigi tuppa raatsinud tuua, et pärast saaks etelda mingisugust väikest etüüdi teemal „Kuidas ma kuuseoksi välja viisin ja kõik okkad (kuradiraisk) maha pudenesid”.

Paljud siinkandis on solvunud, kui ma mulle soovitud heade jõulusoovidele vastasin lakoonilise tüdinud üleõla ühmatusega: Pühi ise!

Päeva- ehk jõuluteemaliste muusikapaladena võtsin seekord ette vanad glämmroki lood.

Nüüd on leierkolbas igasugu „Ole ise leid”, „Pommiruumi ’lits”, „Kribukirbudiippiip”, „Vokk on Göran” , paratamatu ballastina veel tolleaegsed hipide, Poni Emmi, Smõuki ja Susi Kuattro lood.

Mis paratamatult ühtaegu südame ja sita keema ajavad, tekitades nostalgilist nooruseihalust ja nukrat üksiolekutajumist...

Aga kui kõlab Kriidensi „Panen sulle loitsu peale”, haarab mind millegipärast täielik õndsus.

Lihtsalt

...teadmiseks.

Ma sinutorust midagi siia ega ka mujale enam ei lingita, sest see on aja jooksul muutunud idiootselt lollakaks autorikaitse ees lömitajaks.

Kurat võtaks, mul jäävad need postitused, kus juutuup ära keelatakse, suht mõttetuteks lalinateks.

Viimasel ajal on üks magus lugu mu kolbahelistikus kordama jäänud rebane-jooksus looga ja muudkui korrutab kuni mingi uus lugu vajutab oma raskusega selle maadligi. Tahaks seda lugu jagada, aga mis sellest tolku on – mingid töllakad nõuavad selle loo eemaldamist niiehknaa.

Jõuluaeg on siis peagi käes?

Raisk!

Ma pole selleks üldse valmistunud.

Sest ühel päeval hakkasin midagi taolist kirja panema ja siis kadus mõttelõng kuskile ära.

Lihtsalt haihtus...

Olematuks.

Mu kolbasisene on segi nagu Pärtli kört.

On see märk peast soojaks minemisest, ausalt, ma ei tea.

Et oma süldilaadses kallerdises selgusele jõuda, tuleb ilmselt endal juhe kuskilt ära sikutada.

Mingi aeg üksinduses ei mind päästa suuda.

Ma tean nüüd, et kogu see ümbritsev maailm on puhas illusioon – nähtamatute lainete voogamine teatud sagedusel loksudes, mis võib olla omakorda meelepete.

Ehmusin sellest niivõrd, et haarasin pussi ja torkasin selle endale sisse.

Valus oli! - omaenda rusikaga vastu vatsa lüüa.

Kui lõpuks sellest obadusest toibuda suutsin, siis silmi avades ma vereloiku ei näinud.

Küll aga silmasin sinikat, mis mu rasvunud õllekõhul nüüd ilutseb.  

Aga noh, häid saabuvaid jõule!

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...

Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.

Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.

Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.

Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.

Mitu korda käisin.

Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.

Lõpuks jäädi rahule.

Kus nad kuradid pääsesid.

Ega sellega ikka jamad lõppenud.

Siis taheti mu näpujälgi.

Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.

Et äkki soovite ka varbajälgi?

Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.

Muidu pole neil varsti pead otsas.

Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.

Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.

Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.

Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.

No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.

Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...

Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.

Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?

Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?

Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?

Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.

Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?

Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.

Ongi hää.

Oleneb vaatevinklist.

Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.

Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.

Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.

Kuidas teil?

Helistati Virumaa Teatajast ja küsiti, ega ma ära pole unustanud maakonnalehe tellimise, et nagu hakkab ära lõppema teine ja nad saatsid isegi e-meilile pakkumise.

Vastasin – see pakkumine ei saa õige olla, kuna mina olen alati tellinud alates esimesest jaanuarist kuni 31.detsembrini, aga teie saatsite mulle arve, millel kirjas alates 18. detsembrist... midagi nagu ei klapi siin. Mul peaks veel maakonnalehe tellimus jooksma kuu lõpuni.

Oi, neil on kirjas, et 17.detsembril lõpeb selleaastane tellimus ära.

Ma soovitasin vaadata mu eelmiste aastate tellimusi, kõik algavad aasta algusest ja kestavad aasta lõpuni. Kuidas see aasta nüüd nii lühike kipub olema, hoolimata sellest, et liigaastat ka polnud?

Neiu või naine teiselpool traati lubas uurida ja tagasi kõlistada.

Mina sel ajal üritasin pangast kaeda, kaevates maksete ajaloos veidi.

Veidi aja pärast helistatakse ja väidetakse, et ikkagi 17. lõpeb mu maakonnalehe tellimus ära. 

Ma siis sorisin mälus – kui oleks eelmisel aastalõpul kaks nädalat järgepanu tulnud kaks eksemplari maakonnalehte, siis oleks see punase lipuna olnud mälus, aga kuna jooksis tavaline tellimus, siis topelt lehte ma toona ei saanud. Expressposti kaudu sai nagu tellitud üle netiavaruse, siis peaks olema nende kala, kuna Eesti Posti kaudu ei ole võimalik neti teel maakonnalehte tellida. Kuna Postimees Grupp kuulub ka Expressposti omanike hulka, ehk olete ühes kompaniis, siis küsige neilt nüüd, kuhu see kahe nädalajagu tellimisraha küüditati? 

Sa kuradi kurat! 

Ausalt, ega ma nuta selle raha pärast, mis mult lihtlabasel moel pihta pandi.

Et miski 4-5 euro pärast hakata oma õigust taga ajama, ei ole see närvide kulutamist väärt.

Kuid edaspidised lehetellimused on nüüd nihkes, mistap see ajab närvi mustaks küll. 

Nagu ka seegi, et ma tean, et olen maksnud aasta lõpuni, ja selle kahe nädala jagu ei saa maakonnauudiseid lugeda juhul, kui ma ajastan järgmise aasta tellimuse vanaviisi 1.jaanuariks... 

Nojah

Nigu niuhti.

Käidud pulmas.

Ja peiupoisiks ei petetudki.

Nagu selles vanas laululoos.

Juua oli.

Süüa ka.

Millal minul pulmad?

Enam ei usu selle võimalikkusesse.

Olgugi, et nooremas eas katkestati mu sellelaadne unenägu järsult...

Tarbatus käidud ja Dorpatis ööbitud.

Tarbatu – ilm karge.

Oodata vaksalis paar tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana logard kesklinna poole.

Ooteaja lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin ei-tea-miks espresso – hää kange on.

Rüübet mekkides meenub, et Horts jäi kottu.

Peale luristamist uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor – no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all lookas.

Dorpat – viimast nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga, täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.

Menüüs seisab eelroana:

kahte tüüpi õlut,

prantsuse konjak,

vene viin,

põdra vorst,

konserv elajate lihast,

aasimine,

särgivärk jne.

Põhiroog:

Värskes luhvtis Emajõe kallast mööda raekoja platsile.

Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.

Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.

Taas õlled, mulle kakao Maroko moodi. 

Utsitatakse ka mind piibutama, kuid jään endale kindlaks.

Pärast mõningat istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.

Kuna õhk läheb üsna läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.

Uulitsal jõlkudes meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin, telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga, teine kino aga siin, kainestusmaja aga...

Viltune maja nagu Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.

Taskus vibrab miski – võtan vastu, küsitakse: kus oled?

Nüüd juba raekoja taga! vastan.

Süüa tahaks, kostab torust.

Milles probleem? Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?

Kiired liigutused piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.

Päevakangelane ukerdab juba tänavale.

Värske hingamine lööb klaariks.

Teised kaks jäävad piibu manu.

Ronin magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu, kui tahtmist on, siis tulge järgi.

Kusehäda ei anna häbeneda.

Mitte minul.

Peldikuputka on, aga suletud. 

Pirogovi platsil on õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr vist!

Püssikas tahavad viieka nina peale – maksan topelt.

Otsime kohta, kuhu oma tagumikud istutada.

Teisel korrusel vaba laud.

Hõivame ja okupeerime selle.

Söögisedeli uurimine.

Mõni aeg hiljem saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.

Annavad lühikese arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.

Kostab muusika – stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.

Hinnang:

trummar – väga hea,

bassitinistaja – väga hea,

soolokidraväänaja – väga hääää, parim,

häälepaeltepiinaja – minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit väärt...

Kogu punt tervikuna – väga hea. 

Ahjah, poole pealt vajuvad nooremad hotelli poole.

Tund kuskil peale keskööd, suund Dorpatisse.

Sinivalged bussiloksud harrastavad korilust, kuid...

Kuna kaks kanget eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.

Miks muidu suure kaarega mööda sõidetakse?

Emajões sireenid ka ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.

Kuradima palav on. Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.

Vajun stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.

Järelroog.

Hommik. Dorpat.

Rootsi laud. 

Kella kaheteistkümneni on võimalik põõnata, kuid teen vehkat.

Dorpatist Tarbatusse.

Kolan veidi linnas.

Külm annab märku.

Põrutan vaksalisse, võtan kuuma joogi ja kroissandi.

Õgin viimase ära ja lürbin kakaod peale.

Igav on. Kaen mölafööni ekraani.

Jõuan veel Konsumit külastada – banaan ja pakimahl.

Tagasi vaksalis. Vajun ooteruumi ja maiustan.

Üks vesistab eemal, laadides miskit aparaati.

Rong.

Haaran tasuta Seemitsopa.

Istun kena näitsiku vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.

Tulevad veel kaks kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad istekohad.

Piletimüüja küsib midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb – Tapale!

Otsin tengelpunga ja tasun pileti eest sulas.

Sukeldun taas lehelugemisse.

Jõgeva.

Tõstan okulaarid ja kaen ümbrust.

Tuvastan, et integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu. 

Kuna üle rongi „Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe kokku ja ootan oma peatust.

Tapa.

Rong peatub ja näen välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.

Jõuan bussi peale küll.

Alati võib elu Möörhvi moodi kuradile pöörata

Et ülehomme Tarbatu linnas kooserdamiseks aega valida, võtsin korraks Pööbelmanni instituudi kodukal kolada ja leidsin oma suureks üllatuseks, et pea kõikide õpside nimed on mulle puhta võõrad, ainult kasvunnide seas olid paar-kolm nime, kes ka meie üle vahti pidasid. Ausalt öeldes mõtlesin siiralt korraks sealkandis olles veidi möla ajada, kuid nüüd jääb see minugipoolest ära.

Hommikuse rongile mineku plaan lendas sellega väikse sisinaga kuradile.

Seega saan kauem põõnata ja ei pea oma okulaare kella kuueks lahti tegema.

Kuna reede õdakupoole pidi üle vabariigi kokku kondama igasugu poissmeeste peo osalisi, siis Tarbatu linn väristab juba õlgu kogu selle kamba tõttu. 

Eelmisel korral polnud mind küll selles jõugus, mis sai miskipärast mitmes sealses sööma ja joomaurkas aastase sisenemise keelu, siis nüüd vast ollakse tolerantsemad.

Kiirus, mis muud...

Sedaviisi siis.

Möödunud nädalad olid suht kiired.

Ja kuna pea enam ei jaga enam miskit, siis ei oska ka nagu midagi ette ja taha planeerida, tegutsemisest mainimata.

Käisin viimaks pereõe man, see kirjutas mulle antibiootikumid välja. Vähemalt on nüüd suurem köha kontrolli all. Täna käisin veel kord, et vinduvale köhimisele lisaannustega jalaga tagumikku anda. Homme pean Tapa linna kobima selle järele.

Siis sai ükspäev veel Paides käidud – allesolevad hambad tuli x-kiirtega läbi pommitada. Muidu hambatohter ei nägevat puurida.

Et kaevupump üles ütleb, on juba tavaks saanud – kondensvesi uputas seekord kondensaatori, tekitades lühise ja sellega seoses tuli uus pump soetada. Üleeelmine pump kestis küll mitu head aastat, enne kui midagi hakkas pekki minema.

Nüüd sai siis lahjema mootoriga hüdrofoor paigaldatud ja järgmise asjana läks põhjaklapp. Ega otseselt põhjaklapp ei läinud, kuid imivooliku otsa plastikjubinal läks üks keere puruks ja sealt vahelt hakkas torudes survet langetama, mistõttu pidin Tarvanpääle kimama uue vooliku järgi.

Möödakihutanud reedel pakkisin mönkri käru peale ja kihutasime Tarbatusse, et kõik korralised masinahooldused enne talve ära saaks tehtud.

Kusjuures, ei tea enam ka põhjust, mis võlu sel Tarbatul küljes on, et ligimesed viimasel ajal sinnapoole voorivad – kes pidusse, kes teatrisse, kes matustele... Muide, järgmisel nädalal asun taas mina sinnapoole teele – siis pidi mingisugune pidu maha peetama. 

Ja ausalt öeldes pole mul niipaljukest vaba aega siginenud, et saaksin oma vanale Pööbelmanni instituudile pilgu peale visata ning rahulikult seejärel ära kärvata.

Kõige rohkem pelgan küsimisi teemal - millega tegeled? 

Aus vastus oleks ikkagi selline: luuserdan!

Vaat sedakorda siis sedasi.

Ahjaa, kui ma nüüd juba siin olen, siis tänane öölugude kogumik ei tee mitte sugugi paha...

Kauge tuleviku kõne

On aastanumber, ütleme nõnda, 2043.

Sest siis pidin ma mingisuguse ennustuse järgi teise ilma siirduma, olles kõigest kolmveerand sajandi jagu vana. 

Väetina ja mähkmetes – nagu siis, kui ma haiglast esmakordselt oma elus kompsuna väljusin – tulen ma nüüd rahva sekka oma viimset arvamust teatavaks tegema.

Lugupeetavad või peetud inimloomad!

Aastaid tagasi võttis toonane riiginomenklatuur vastu inimsugu puudutavad otsused, mis vastandusid üleüldiselt nendest väärtustest, paisates segamini arusaamad, millega olime kasvanud ja elanud.
Andmata aega atra seada. 

Et olgu olla ja kohe. 

Muidu ei võeta neid tõsiselt.

Ma saan aru küll, et osa inimesi on niinimetatud „vales kestas” sündinud. See tähendab, et poiss ei taha poiss või tüdruk tüdruk olla. Aastate möödudes, kui on väike varandus kokku krahmatud, lastakse sugu vahetada. Või sukeldutakse lihtsama ja odavaima lahendusena gei/lesbi suhtesse.

Mina sellest aru ei saa ja ilmselt ei hakkagi aru saama. 

Küll aga üritan mõista.

Olen enda arust üpris tolerantne – suhtumine stiilis „mida keegi oma magamistoas teeb, on tema isiklik asi ja ei puutu minusse” peaks ju näitama seda.

Näiteks üks päev tekkis peldikus sittudes selline küsimus: Miks inimeseloom nii vihane on enda kesta vastu, et laseb lõikuda, vahetades sugu?

Mina isiklikult peaksin olema eriti vihane enda kere vastu, kuna mitte keegi naissoo esindajatest ei taha mind elukaaslaseks, kellega sängis hullata tahaks – no ma olla värdjaliku välimusega. Võiks ju end iluoppidega lausa kena-Aaduks treida või lõikuda lasta, aga ma ei vaeva oma mõistust selle kuradi teema üle – ilmselt olen millalgi iseendaga rahupiipu tossutanud, et lõikumata jääbki.

Aga ma jõudsin kullakambris sittudes järeldusele, et hirm sunnib teisi muutma oma sugu.

On ju igal elus ja eluta olendil selline seenhaigus, mida millegipärast vale nimega elik vähiks tituleeritakse. 

Ühel lööb välja, teisel aga mitte.

Kujutagem soovahetust kui ennetavat profülaktilist sammu vähi ennetamiseks.

Munandivähi eeldusega meeskodanik laseb end naiseks lõikuda – naistel munandeid pole.

Või vastupidi – naisisik trumpab enda muutmisega meheks emaka-, munasarja-, rinnavähi üle.

Vot sedasi...

Nüüd võite kaasataritud mädamunad siiapoole lennutada!

Irdumise valus võlu

No ei taha see inimkonnast irdumine süvendatud kujul toimida.

Ikka võtab keegi Raisakulliga ühendust ja kutsub kas või pärapõrgusse, et suikuma jääv Raisakulli otsiv vaim virgub mõneks ajaks ärkvele. Nõnda on Raisakull sellel aastal käinud kahel suuremal juubelil ja Poolas ning nüüd kuu aja pärast on soe koht pulmalauas soolas...

Et aga antud sissekanne pikaks puhkuse-laadseks kiidumölaks ei kipuks, tuleb ära mainida ka paar haltuuraotsa – üks kevadel ja teine nüüd sügisel, kus Raisakull oma võsakaga noorendikku käis hooldamas. Lisaks veel kodused toimetused. 

Teab ju Raisakull küll, et kokkuvõtteid tehakse ikka aasta lõpus, kuid kelle asi on teenekale algajale anarhistile ette kirjutada, millas see summa summarium krihveldada tuleks. Seda enam, et viinakuu on selleks kõikse sobivam aeg, kuna hämaraid õhtupoolikuid peaks piisavalt jaguma.

Ükspäev käis Raisakull kohalikku kultuurielu kiibitsemas – reedene õhtupoolik ja kell oli kohe 20 saamas nagu kuulutusel kirjas, pidu hakkab pihta just nimetet kellaajal.

Nimetet ajal oli üksainumas laudkond kohal ning mitte mingit piduollust polnud ollagi. 

Eestvedajad väitsid küll, et tuleb inimesi juurde ning üritasid Raisakullilt raha välja pommida, aga mida põrgut maksta, kui pole gongigi avapauguks löödud.

Tahtis Raisakull neile kulturnikele epistlit lugeda teemal, et miks peavad õigel ajal kohaletulnud kannatama hilinejate pärast? Pidu alaku peale kuulutuses mainitud ajal ning kelle asi see on, kui hilinejad sellevõrra lühema kontserdi saavad – siis järgmisel korral on nad õigel ajal platsis!

Kuid Raisakull pidas oma suumulgu kinni – ei tihanud teistel olematut peomeeleolu alla kiskuda – ning astus välja tänavale, jõudes veel üleõla pomiseda: et poole tunni pärast kaeb, kas rahvast on juurde voorinud ja pidu käib, siis maksab. 

Nimetet ajal oli paraku kultuurimajas aga samasugune vaikus valdav, siis lonkis Raisakull rahulikult kodu poole.

Ometi vanemad inimesed mäletavad, et olid ajad, mil siin Amblas kultuurielu lausa kees...

Pee Ess

Seemitsop ilmutas artikli Vennaskonnast, pidi teine olema 35 aastane.

Raisaluul: Kui vaikus pikaks venib

Salamisi tunnen -

mitte mingisugune

elust võetud teema

mind kõnetada suuda enam...

Loen ja mõtlen kaasa,

vihastan ning naeran -

mõtted eutanaasiast

langevad siis põrmu.

Sestap ärgu keegi,

kui vaikus pikaks venib,

mu pärast muret tundku -

on mu loovus välja surnud...

Käisin Poolas

Kartulivõtujärgsel kondipehmenduse voolimise söömingul küsiti mu käest, mis plaanid mul on viinakuu esimesel nädalavahetusel, kas saan penivalvesse tulla?

Ma tahtsin mölisema hakata, kuid perepoeg jõudis ette, et tema jääb koduvalvuriks ja võtke aga Raisakull kaasa.

Ega olnudki pikka mökutamist, vaid lajatati otse tõik lauale: pererahval minek ei kuhugi mujale kui Poola. Üks vaba koht on soolas, kas tahan tulla? Kohatäitena...

No mis mul selle vastu sai olla.

Eelmise reede varahommikul hakkas õekandi sannas, kus mulle magamisase valmis tehti, mu mölafön lõugama ja vastu võttes kostus mu õepoja hääl: „Aeg on särada!”, misjärgi jäin sõna otseses mõttes jõllitama. Tagajärjeks oli uni kadunud.

Väikene sööming eelmiseõhtusele väikesele joomingule otsa ja panime Poola poole ajama.

Õepoeg oli sel päeval roolis, kuigi ta enne polnud nii pikka maad maha sõitnud.

Lätis tundus kõikse populaarsem sõna olema Veikals, mis igal pool silma hakkas. Daugava ületamisel oli ühel pool suur veehoidla, mille kogutud veest lätlased särtsu saavad.

Leedus jäime ilmselt suurtest ja väiksematest asulatest kõrvale, kuigi üks liiklusmärk hakkas silma küll: hoiatusmärgil polnud muud kui üks punkt – mille eest see märk hoiatada tahtis? Et ees on must auk?

Poolas hakkas silma igal pool vali-mind-plakatid ja väga populaarne sõna „Kantor” – hmmm, ma mõtlesin endamisi: hea veel, et Kantoss polnud...

Vot siin tegingi sisseostud...

Ei tea, kas selle saab katoliikluse eripära alla sättida,
igal juhul olid Leedu ja Poola magistraalid piiratud aiaga?

Väike jupp Suwalki küngastest

Bialystokis oli ööbimine ja suur ostlemine.

Ma sain talveks hilbud, mis meie maal oleks poole kallimad. Vot sedasi.

Siis hakkasime tasapisi tagasi kimama. Suwalkis olime järgmise öö ja siis tagasi Eestimaa pinnale.

Poola-Leedu piiril pandi õepoeg puhuma, siis Leedu-Läti piiril küsis mingi tolliametnik, kas sularaha on? Ei, kõik käis kaardimaksetena.

Üldiselt oli suht hea reis.

Meid oli kuuekesi bussis ja see Poola-trett tasus kuhjaga ära.

Sellepärast mind kaasa tahetigi, et teistel odavam ka...

Ma jällegi sain üle pika aja ka võõraid maid näha, ehkki paistus kõik meie maa moodi.

Poola piirist Suwalki peale minnes oli sihuke tunne, nagu oleks Assamalla luht segi Avispea ja Võrumaa käänuliste teedega lisaks Peebumäega Tapalt Kadrina poole minnes.

Poolakad, vanad kavalpead, selle asemel, et sirget magistraali ehitada, mõtlevad nad siiski oma maa kaitsmisele tunduvalt enam.

Kange selg ja pehme silm

Kurat, selg on nii kange, et ei anna kummarduda.

Samas olen uhke selle üle, et ei kummarda ühegi saksa ega matsi ees.

Tuhlimaad labidaga ümber pöörates sain poole peenramaast oma lihaseid kangutada. Siis võtsin ühe traadita kõne ja sain mullafreesi, mis ka siia kenasti kohale toimetati. Freesiga siis tegin teise poole peenramaast ja ei saanud nahkagi palavaks ajada, kui tööpõld otsa lõppes. Muidu võinuks labidaga pööratud maa ka freesiga ära jahvatada, kuid mul tekkis nimelt huvi hobikorras võrrelda, mis erinevused tekivad maa koha pealt – tehnoloogia erinevused tuleb ju oma okulaaridega ära kaeda.

Ma tõesti üritasin alkoholivaba kuud tähistada, kuid nagu alati, ei õnnestunud see teps mitte.
Selles mõttes, et ikka oli mu käpa ulatuses mõni õlu, viin või viski ja rumm kondipehmendajana. siis ülevabariigiline alkovaba kuu kaotas juba eos mõtte, kui talgute korras šeflust harrastada.

Teate, sügis on käes?

Vahepeal kimbutas mind mingisuguse paraplaaniga saabunud mitte-oodatud külaline – gripiollus, mis pani ninasõõrmetest ajujäänuseid välja nuuskama, kaaslaseks mittenakkav tiisikus ehk lihtlabane köha.

Aga midagi head on ka selles. Aeg sai rahulikult maha võetud. 

Lisaks käisin seenel. Kuigi seenesaak oli sel aastal kasinavõitu, siis vähemalt vere sain värskes luhvtis liikuma. 

Lõpuks suundusin kokanduse lainele.

Kui nina kinni, siis ei tunne ka sisseaetava söömaoluse maitsetki, olgu nii kibe või ära kärsatanud kui tahes.

Kõigile on teada, et lihtsuses peitub võlu.

Järgnev retsept on eriti laisale indiviidile,nagu seda on Raisakull, päris paras.

Võta röstsaia viilakas, rösti see kuldpruuniks. 

Sel ajal, kui saiaviilakas päevitab solaariumis, haki paar küüslauguküünt ära ning pane ka juustuviilakas valmis. Kui tahtmist ka õhetavat midagi suu sisse saada, võid ka punapiprakaunast paar tsipakest hakkida.

Röstrist väljakaranud krõbesaiale laota kiirete liigitustega hakitud küüslauk ja peenestatud punapipar, nendele peale vajuta juustuviilakas. Oota veits, kui juust näeb välja nagu kollane lumevaip maad katmas, siis võid õgima hakata.

Naudi mekki...

...nagu puuga pähe saanud...

Sain täna need palgijupid, mis laudadeks-prussideks saagimisele ei läinud, ära lõhutud.

Ja lõpetuseks sain veel laterna kulmu kõrvale.

Niigi õla või kaelanärv tuikas ebameeldivalt mitut päeva järgepanu, ja nüüd tuli üsna ootamatu obadus kahe silma vahele, raisk.

See kaela närvivalu tulenes ilmselt sellest, et ma laupäeva hommikul veeretasin kaherattalise suksu tallist värske luhvti kätte, et naaberkihelkonnas maaubinaid minna korjama. Õigeks ajaks ma ei jõudnud – liiga vara saabusin – tähendab, et pooltunnikese võrra oleks võinud veel hommikul põõnata ja veidi paksu lasta, siis oleksin jõudnud vähemalt viimase kartuli noppimise ajaks talgutele.

Aga näed, sain ka käed mullaseks. Mul omal olid tuhlid juba paar nädalat varem üleval.

Ilmselt sealt talgutelt ma selle närvivalu külge korjasingi. Nüüd määrin seda tuikuvat kohta mingisuguse rohelise läbipaistva möksiga, mis überuhket „Pferdebalsam”i nime kannab.

Tuleb tunnistada, et äge muhk on silmade vahel. Tea nüüd, äkki avab seal see müütiline kolmas silm lõpuks oma okulaari. Võib-olla tuleks kirurgilist sekkumist skalpelli abil veidi manustada.

Püüda püüdmatut

Kuulan allolevat lugu juba ei-tea-mitmendat korda, 

ent mu südames tilguvad pisarad mööda põski alla. 

Enam pole mahti kuivatada - sest naeratus on möödanik,

tema ükskõiksuses elu vastu vaid surm meelalt köidab... 

Ma sulle teen seda puhkust

Kalliks läheb, et jube hakkab juba.

Noh, Anna Haavat parafraseerides – ei saa mitte vaiki olla, mölisemist lõpeta...

Mingisugune „main kamphv” on käima peale lükatud.

Üks kena näitsik on end ehtinud võõraste hilpudega, mis minu arust peaks olema Ühendriikide mitme osariigi politsei ja/või pargivahi töö/paraadrõivastus, kleepinud tatiga maakeelsed sildid man ja kisab üle elutoa: „Naudi alkoholist puhkust!”

Kurat võtaks, ma sain aru, et hüüdelung tähendab„NAUDI ALKOHOOLSET PUHKUST!” ning korkisin iga reklaamipausi ajal Lätist toodud õllepurgi lahti ning kulistasin ühe sõõmuga leivavee omale kõrisse.

Kui nii edasi läheb, olen varsti laostunud.

Üks kohvritäis on veel järel ja september alles algas, raisk.

Oot, mulle meenub, et krooni aja algul, sai ostetud mitu liitrist pudelit Royal piiritust, teate küll, need punase korgiga. 

Istuvad seal sahvris, vist alumisel riiulil. 

Lähen kaen järgi...

Vot nii

Juba on kätte jõudnud vanarooma tseesari-eelne seitsmes kuu, raip.

Mõtles siis Raisakull oma noorepõlve koolitrügimise kah kirja panna, aga missa ikka sellest kirjutad, kui tohtrid ajasid taga olematuid täisid pedikuloosivaba papri tarvis.

Tikutoosiga miin tuli viia sanepiidjaama uurimiseks, ega see radioaktiivselt plahvata - olgugi, et raadio röökis, kui Raisakul oma sitajunnist proovi jaoks tüki võttis. Teate küll, annad küünemusta, võetakse su uurakil tagumikust düsenteeriaproov, lisaks võeti difteeria jaoks seedekulgla algusest pulgaproov, aga mis ninast võeti, pole aimugi. Imelik, et need pulgad laboritädil segi ei läinud. Või proovivõtmise käigus ikkagi läksid?

Siis pidi veel korra sanepiidjaamas käima, kus anti paberid, mis pidid pediaatri käest läbi käima.

Alles seejärel tunnistas tohtritädi Raisakulli koolikõlbulikuks ja viskas patsiendi oma kabinetist välja. Unustamata enne uksesulgemist pabereid järgi visata...

Augustikuu viimane päev kulus tegelikult bussis loksumisele ning oma larhvi toimetamises Pööbelmanni instituuti, kus esimese asjana tuli üles otsida oma korrus ja tuba, kuhu tuupurid määrati instituudi direktsiooni poolt.

Et aega oli laialt käes, otsustati orienteerumise käigus klassiruumide asukohad mällu vajutada.

Septembri algus algas nagu ikka aktusega, kus mõned anarhistliku loomusega isikud, nagu Raisakull, Nõukogude Liidu hümni kuuldes aegluubiskuubis-laadselt toolilt püsti venisid. Selja sirgu ajamise lõpus näitas hümnus ise väsimuse märke, mispeale üliagarad õpetajad tegid peale näomoonutuste ja hurjutamisi märkusi, mis muidu ülipidulikul puhul ajaloo prügikasti prantsatasid.

Kaks-kolm nädalat läks aega sissemollimiseks, mille sees sai käidud paar päeva punaparunite man šefiks.

Ega siis Brežnevi konstitutsioonipäev kaugel olnud, sellest veel kuu hiljem oli kurikuulus SSORi aastapäev...

Inimesed, keda võid teada

Larhvivihikut külastades, muidugi mitte igatunniselt, vaid korra päevas, mõnikord jääb nädal ka vahele, lüüakse sisse logides esmalt ette just see „Inimesed, keda sa võid teada” rubriik. 

Selles on sittakanti igasugu inimolevusi, keda mina ei tunne ega tea ega tahagi teada – küll neegreid, küll asiaate...

Kuid punanahku pole veel ette söödetudki, aga mine sa tea. Või siis eskimosid...

Viimasel ajal topitakse igasugu Kagu-Aasia elanikke ette, justkui ma vallanuks nende keeli. Või sealkandis jõlkunud. 

On ilusad küll teised, vähemalt paistavad kõik ettesöödetavad olema fotošopitud, kuid teades selle maailmanurga iseärasusi igasugusete dokumentaalide järgi, ei saa kunagi kindel olla, et äkki komistad hoopis lapsprostituutide või naisteks timmitud poiste otsa...

Ime, et keegi pole härra Suhkrukünka vastu kohtusse pöördunud sutenöörluse vahendamises rahvusvahelisel inimkaubandusturul. 

Luuväristaja dilemma

Ei oska kohe välja ka mõelda, miks mättalisel heinamaal süda kilomeetri läbimisel kiirusega ca 6-9 km/h nõndavõrd taguma hakkab samas, kui asfaldil/kruusal sõites 25-30km/h kiirusega isegi maratonipikkuse läbimisel pulss rahulikke põksumiselööke jagab?

See on minu arust müstika.

Multifunktsionaalne velodroom

Käisin üks päev mönkriga heinamaal rada sisse kultiveerimas.

Noid kuradi mättaid oli ja on jätkuvalt palju, et mõned neist, tegelikult enamus sahisesid hobukultivaatoripiide vahelt läbi. See on justkui sasida veidi ulaka poisi pead. Tegelikult tuleks kuskilt traktor vaadata ning terve heinamaa üles künda, kasvõi koos võsaga... oleks on phäädth poiss. Lõpuks korjas kultivaator igasugu heina- ja mättasegu piide vahele, et ummistas täielikult piidevahelise ala ära.

Niisiis, on rada, nüüdseks looduslik velodroom, pikkusega tsirka 470 meetrit sisse õnnistatud. See 470 on tegelikult sisering, valikus on veel kuskil teine poolekilomeetrine ring, mis kulgeb pooleldi läbi angervaksa ja mis kokku annab kilomeetrise raja. Noh seda teist poolt pole võimalik mätastest puhastada, aga jääb vähemalt reservi kui esimene ots ära tüütab või muutun nii osavaks, et väntan slaalomit mätaste vahel.

Tekib küsimus, miks ma üldse vaevan ennast selle rajaga?

Aga vaat, lihaste toonust ja organismi vastupidavust tahaks tõsta. Lisaks veel kaalu ja rasvaollust tuleks ka maha võtta. Selleks pole enam vaja tiheda liiklusega teedel töllerdada. Ahjaa, võib-olla proovin jooksutrenni teha. Talvel saab ilusti suusarajad sisse tallata. Võimalus on veel kepikõndi harrastada...

Katsetasin pärast ratastega, et kuidas rada mekib?

27,5 tolliste jooksudega GT ei andnud positiivset tunnetki, kuid viimati kordatehtud kondiaurutaja pakkus paremat fiilingut. Järelikult on 26” Classic Stinger selliste maastikuomaduste jaoks parem variant, kuna GT tahab ilmselt kord juba sissetallatud rada ning kärab matkamasinana...

Noh, taaskasutus

Mul on vanast ajast siin hobutööriistu järel.

Kunagi Stalini ajal midagi ühistati ja taat ostis ühistatud tööriistade asemele "erasektorilt" midagigi, sellevõrra jäi müüjatel lasta vähem tasuta ühistada – vähemalt said nood natuke kahjurõõmu tunda, et kolhoosikorra pooldajad pika ninaga jäid. Samas jäi kolhoosi hobuste talitamine taadi õlule, nii et polnud mingi kunst juba ühistatud vara asemele ostetud kaup sokutada ja nihverdada oma vanad, kuid korras adrad, kultivaatorid, vedrud sauna ja aida laka peale. Ega nõukogude ajal saadetud revidenti ei huvitanud muu, kui kõik bilansis kattuks.

No ma siis eile vaatasin veidi ringi ning leidsin kuuri alt mingid mosse roostes rooliassid. 

Seejärel idanes mõte panna need jäiga ühendusena mönkri ja hobukultivaatori vahele.

Vahepeal ma proovisin koormarihma kasutada, kuid pidurdamisel sõitis kultivaator mõnkrile ühtelugu tagant sisse.

Nüüd jäiga ühendusega asi toimis isegi paremini, kui ma loota oskasin.

Üle silla saamine oli natuke raskendatud, kuid sellega sai hakkama.

Asi funksis üksjagu – mättaid kogunes piide taha, ummistades tööriista toimivust. 

Pole siin imestada midagi, heinamaa on nii mätastunud kui ka võsastunud. Ilmselt peab randaalile ka elu sisse puhuma.

Peale seda, kui olin paar tiiru kultivaatoriga nõndanimetet heinamaad "kamminud", tuli mõte see rada rattaga läbi sõita.

Kuna mul on nüüd kaks maastikusuutlikku kondiraputajat, siis valisin esiti Stingeri, sest sellel on rehvid täitsa kobedad.

Võttis mu võhmale küll ning luuväristaja pidas katsumusterohkele testimisele vastu.

Lisaks tahtis esiratas kogu aeg õhus olla.

Hakka või niimoodi üherattaliseks tsirkuseartistiks.

ma siin veini manustades kriban

Mõtlesin siin tegelikult juba mitmet päeva järgemööda, et mis saab, kui tööhõiverehvorm ükskord minuni jõuab.

Olgu, lähen maakonnalinna, kus on töötukassa nimeline asutus.

Edasi ilmselt küsitakse – mida teha oskan?

Kuidas sellele reageerida tuleks – õlakehitusest piisab?

Küsimustik on täitmiseks üsna pikk, et sellesse napib aega sügavuti süüvida.

Ma tean, et siin kohapeal pole tööd pakkuda kellelgi.

Korra käisin selle mehe jutul, kes vajab jätkuvalt töölist, aga too põlgas mu ära.

Alevi peal kõlavad jutud, et seesama tööliseotsija ei taha eriti palka ka maksta – koonerdab igatepidi.

Seega, kohapeal ma tööd ilmselt ei saa. 

Ainuke järeldus, mis tekib, on tööhõive kaugemal.

Ja pealegi, vaadates oma jõudlust, mis aastatega mädaks muutub, tundub mulle, et kui mingi töökoht kuskil terendab ka, siis pole mul jõudu oma kodu kenana hoida nagu praegu suudan. Tähendab see ühte, et kõik kasub üle pea – ei jaksa enam peale tööpoolse tühjakspigistamist miskit enam haarata ja seetõttu läheb kõik lappama.

Niisiis, oskuste kohta tuleb kirja panna: tühja tuule jahvatamine.

Ja kus seda jahvatamist teostada saab?

Sellele küsimusele saab vastata ainult stoilise rahuga küsides, manades samal ajal omale ette juhmi ilme: Riigikogu?

Täna oli ka päev

Sihuke kahtlus on, et ega sellest ketivahetusest pääse.

Täna puhanud olemisega Raisakull kruvis esivahetajalt trossi lahti ning proovis oma parima arusaamisega käikari huupi paika panna. Siis pingutas järgmise poldi puruks. No see on andestatav, kuna Raisakullil pole momentvõtit ja ratta kokkupanemise juhendit kuskilt võtta, siis võttis uue poldi kasutusele. Enam-vähem sai ratta korda.

Et Raisakull on loova mõtlemisega, mõtles ta sirge juhtraua vahetada millegi vanema vastu, näiteks vedeles kuuri all vana Aist'i lenks, proovis seda rattale nagu uuema aja moeröögatuse perra a la kruusaka/tsüklokrossi moodi külge pookida, kuid krimpsutades nägu loobus ta sellest ideest – perse jäänuks liiga upakile.

Kruttis vanad mittefunksivad käiguheeblid töötavate piduritega ühiskatlast välja – nüüd on randmekeerutusega gripsihvtid küljes. 

Otsapunnidena lõi sampusekorgid lenksu otstesse - näis, kas teevad pauku.

Helkurid külge ja pakikas taha – ongi ratas liikluskõlbulik.

Ainuke mure praegu on selle liiklusseaduses ette nähtud tiliseja puudumine.

Äkki paneks selle asemel mingisuguse pasuna?

Värvida või mitte? Selles on küsimus.

Üks osa Raisakullist soovitab kondiraputaja ära värvida, kuid teine, laisem osa sõdib vastu, põhjendades seda raha kulutamisena ja loodusereostamisega (loe: osoonikihi lammutamisena).

Lisaks peab Raisakull kujundama ja lõikama välja mingisuguse sablooni, mida saaks korduvalt kasutada.

Lihtsalt ei viitsi sellega praegu tegeleda.

Homme ka päev

Kondiraputaja timmimine on üks tänamatu töö.

Vähemalt sai tagumine käiguvahetaja enamvähem täpselt paika rihitud.

Aga see esimene käigukas vajab veidi ajupuhkust.

Kui eile töötas kõik laitmatult, kontrolli mõttes, kas sai kõik korralikult paika, vähemalt vänta liigutades, tagumine ratas õhku kraapimas, siis täna, pingutades veidi esimese käiguka polti, murdus see pooleks. Seda sisekuuskandiga polti polnud kuskilt enam võtta, siis asendasin selle kuuese poldiga. Ja näädsa, käigud enam vanaviisi sisse ei taha enam minna. Lisaks lõikas Raisakull ülearused piduri ja tagakäigu trossid lühemaks, vanad kodaraniplid vajutas veel enne trossi külge, et sealtmaalt enam tross ei hargneks. Homme rihib Raisakull selle esimese käiguka paika.

Sellest hoolimata tegi Raisakull paar tiiru tanumal.

Kui ees suurele hammakale kett peale jooksis, siis kuulis Raisakull raginat – ega ei tea ka kuskohast see täpsemalt tuli, kuigi kett keskmisel ja väiksemal hammakal seda raginat polnud.

Kett on ka määrimata.

Juhul, kui Raisakull saab esimese käiguka töökorda, siis saab täpsemalt aimu, mis ja kus.

Tundus siiski suurema hammaka puhul, et kett viskas üle taga väiksematest hammakatest. Kuigi kõik hammakad on üsna normaalse kulumisega ja kett istub ka laitmatult hammaste peal. 

...aeg sõuab, aeg nõuab...

Aja nüüd neid mööda peakarvu taga.

Mes?

Sa mötlesi, et täisi?

Mkmm...

Kuradi pödrakärpsed - pikeerivad nagu vokke vulhvid raske laadungi all taevast ei-tia-kust ja maandudes hakkavad nagu dessantnikud otsima peakolus varjualust, kust verd imeda. Aja noid siis nigu tinge mööda juuksekarvu taga.

Loodus annab märku, et sügis ei hüüa tulles – pea kuu aega oli seda suve meil sel aastal.

Peale möödunud-nädala-tagust juubelit võtsin motoriseeritud kuulipritsi elik elektrilised käärid ja lõikasin oma juuksed maha. Enne ei saanud – siis jäänuks mu kiiskavale peakolule valendav juuksepiir kõigile näha ja irvitada.

Nüüd vähemalt pole parasütistidel kuskile peitu minna.

Eile võtsin kätte ja lammutasin mõneks tunniks eelmisel aastal koos 27,5” GT-ga toodud 26tolliste ratastega Classic Stinger-i nimelise kondiraputaja lahti. Et sellest saaks mingisugune kulgur, tuleb linnas ära käia kummide ja trosside järel.

Mõtlemise koht ongi kummide valik.
Võib-olla on mõttekas raam isegi ära värvida...

Loll

Jah, Raisakull on loll, aga see-eest järjekindel. 

Iga päev käib mööda jõekallast ja lõhub kopra öö jooksul tekitatud tammi. No ega kopral midagi ole ehitusmaterjalina võtta, kui kalda veerelt pajuvõsa. Lisaks tuleb lammutamise käigus imeasju ka lagedale. Näiteks klaasist õllepudel, millel kork peal ja mille valmistusaasta peaks silma järgi olema 1998, igasugu dihlofossi baloone, tänapäevastest plastpudelitest ei tasu mainidagi. Korra tõmbas Raisakull mudast välja penoplasti ja kasvuhoone kile, paaril korral jäi pootshaagi taha kinni saetud lauad. No ja Raisakull imestab, et pole inimlooma kolpa veel välja õngitsenud. Juhul, kui sellega hakkama saab, pole Raisakulil midagi selle vastu, kui kobraste tegemistel hoiavad silma peal kohtuekspertiisi ametnikud. Saabki natukeseks rahu.

Tegelikult jäi paar päeva vahele, kus Raisakull käis korraks sorujuubileumi pidamas. Kuidas sa ikka minemata jätad, kui paberkandjal kutsega, millel olid kuldsed kirjad ja lintki oli kuldne, oldi vaeva nähtud.

Pidu oli äge, selle peab küll ära mainima. Peeti see 40-aasta juubel kuskil Kambja kandi seikluspargi veerel. Raisakull käis eraldi veel uurimas, mida see park endast kujutab ka. Kaedes atraktsiooni tervikvõtmes, adus Raisakull eneselegi selgelt, et Tarzani moodi mööda puude vahel turnides ta seda rada ei läbi. Ka siis mitte, kui julgustuseks joodud pudel viina ja auhinnaks miljon naela.

...veidi kõpitsemisväärt tegemisi...

Aega läks üksjagu nagu ka rahaollust, kuid üks projekt sai lõpuks ka valmis.

Enne avatud talude päeva väisamist pintseldasin lauad läbitöötanud õliga üle ja läksin puhkepäeva nautima, seni need võõbatud lauad kuivasid päikese käes. Esmaspäeval kihutasin Tapale, ostsin sealt paar-kolm pakki sajaseid kruve, mis sai järgmisel päeval ära kasutatud.

Tulemust näete allpool:

Nüüd ei saa ma riiki ka nuumata trahvide seljas.

Siis reedel saabus vennapoeg maakera kuklapoolelt, tundis veidi igavust ja oli kohe hakkamas, kui pakkusin talle veidi vees solberdamise tööd. Andsin talle selga pesust tulnud ürbid, jalaotsa aga polnud muud pakkuda kui talvesaapad. Pootshaak ka ligi ning sõitsime mönkriga jõe äärde, kus kohe tööga pihta hakkasime.

Ei, me ei püüdnud krokodille ega alligaatoreid, vaid lõhkusime kopra ehitatud tammid ära. 

Laupäeval aga jõin end pildituks suure peo käigus. 

Tänane öölugu

...kõlab sedasi:

Käisin küla peal

Avatud talude päeva raames käis Raisakull Väike-Maarja kandis, kus ta teadis olema üht omapärast maiust tegevat vana tuttavat. Niipea kui Raisakull oma näolapi kohale vedis, anti talle kohe maitsta grillliha salatiga. Alul oli liha mekk ikka liha maitsega, kuid mälumisega lõi välja ebaküdoonia maik. Lisaks oli liha palju pehmem, kui muidu eesti seakasvatajate toodetud lihaollusel. Peremehega hiljem asja üle arutades mainis too, et tema ei tegele lihaga, vaid tõi Poolast. Raisakulli kulmukergituse perra täpsustati, et sama tapakaaluga siga elab sealmaal paar kuud kauem. 

Salat oli otsast otsani omatoodang, kus kasutati lisaks mahekasvatatule ebaküdooniamahla „poslamasla elik õli ja/või äädika” asemel.

...ebaküdooniamarinaadis veetnud liha oli viimase peal...

Kõht kinnitatud haaras Raisakull avatud talude päevalt sarvist. Ega seda võimalust saanud kasutamata jätta, kui peremehe kõrval tema valdusi kaeda. Põhiliselt kasvatatakse lisaks ebaküdooniale ka küüslauku ja seda kõike mahedalt ning väärindatakse kohapeal. 

Raisakullil hakkasid neelud käima nagu Pavlovi koeral ebaküdooniast tehtud valmistoodetele pilku peale visates. Sortimendis oli ka küüslaugupulber, -krõpsud, -sool, kui nüüd Raisakull tagasi tagasi peaks minema, siis oleks järgmisena ostunimekirjas just need. Kuigi küslasoola on Raisakull juba teinud, seda on veel järel kuskil nii veerandi kohvipurgi jagu. Raisakull ootab tomatite valmimist, siis raputab tomatilõigule seda küslasoola... mmmm....

Niisama pakuti hobusega küüti, millest Raisakull pidi loobuma, sest kui tema juba hobuse selga istub, lohisevad jalad mööda maad... 

Mönkrisõidust ei saanud aga kuidagi ära ütelda, kuna Raisakull tahtis võrrelda Textronit, ehk endise nimega Arctic Cat'ti, enda pilliga, siis tundus üsna asjalik pill olema - isteasend on kuidagi parem lisaks kompaktsusele, kuid nagu Raisakull mainis, ei anna põgus sõit täielikku ülevaadet...

Textron AllTerra 450

Ja nüüd, kallis lugeja, sinu nägu on siin puudu: 

Pereettevõte Vinkymon osales esmakordselt avatud talude päeva raames.

Tänane öölugu

Noneh, viski on pudelis.
Kus ta siis olema peab?
Ega siis ma tollepärast Tarbatusse sõitma hakanu.
Niikuinii jõudis Metallica kontsert mulle kohale alles paar päeva enne toimumist...
Kuid oma püünele ma neil esineda ei lase, muidu Lars nõuab tasu selle eest.
Juba tollepärast palusin Iiri kuttidel oma versiooni esitada: