esmaspäev, 2. september 2019

Vot nii


Juba on kätte jõudnud vanarooma tseesari-eelne seitsmes kuu, raip.
Mõtles siis Raisakull oma noorepõlve koolitrügimise kah kirja panna, aga missa ikka sellest kirjutad, kui tohtrid ajasid taga olematuid täisid pedikuloosivaba papri tarvis.
Tikutoosiga miin tuli viia sanepiidjaama uurimiseks, ega see radioaktiivselt plahvata - olgugi, et raadio röökis, kui Raisakul oma sitajunnist proovi jaoks tüki võttis. Teate küll, annad küünemusta, võetakse su uurakil tagumikust düsenteeriaproov, lisaks võeti difteeria jaoks seedekulgla algusest pulgaproov, aga mis ninast võeti, pole aimugi. Imelik, et need pulgad laboritädil segi ei läinud. Või proovivõtmise käigus ikkagi läksid?
Siis pidi veel korra sanepiidjaamas käima, kus anti paberid, mis pidid pediaatri käest läbi käima.
Alles seejärel tunnistas tohtritädi Raisakulli koolikõlbulikuks ja viskas patsiendi oma kabinetist välja. Unustamata enne uksesulgemist pabereid järgi visata...
Augustikuu viimane päev kulus tegelikult bussis loksumisele ning oma larhvi toimetamises Pööbelmanni instituuti, kus esimese asjana tuli üles otsida oma korrus ja tuba, kuhu tuupurid määrati instituudi direktsiooni poolt.
Et aega oli laialt käes, otsustati orienteerumise käigus klassiruumide asukohad mällu vajutada.
Septembri algus algas nagu ikka aktusega, kus mõned anarhistliku loomusega isikud, nagu Raisakull, Nõukogude Liidu hümni kuuldes aegluubiskuubis-laadselt toolilt püsti venisid. Selja sirgu ajamise lõpus näitas hümnus ise väsimuse märke, mispeale üliagarad õpetajad tegid peale näomoonutuste ja hurjutamisi märkusi, mis muidu ülipidulikul puhul ajaloo prügikasti prantsatasid.
Kaks-kolm nädalat läks aega sissemollimiseks, mille sees sai käidud paar päeva punaparunite man šefiks.
Ega siis Brežnevi konstitutsioonipäev kaugel olnud, sellest veel kuu hiljem oli kurikuulus SSORi aastapäev...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar