Esmaspäev, 29. juuni 2020

Kutse tantsule

Täna nägin linnas käies üleskutset tantsule.
Mingi uus tants on loodud – kaks meetrit peab vahet hoidma.
Ju ta siis kujundliikumine on.
Aaa...
Et mis tantsuga tegu?
Ega mina ka täpselt aru saanud.
Vist mingisugune hopakilaadne või selle derivaat.
Igatahes sedel „kutse tantsule” oli iga seina peal kamandavas kõneviisis – HOIADIS TANTSI!
Minu ajuollus tõlgendas selle hoiatustantsuks. See kõlab palju tõsisemalt kui oigamisetants...

Laupäev, 27. juuni 2020

Ürbivahetus on käsil

Raisakull ajab sulgi nagu marutõbine loomelukas kevadel oma kasukat.
Teisiti öeldes – vahetab nahkürpi.
Ju ta siis päevitas intensiivselt, ehkki tal polnud õrna aimugi – ühel õhtul tundis, et turi ja tiivad tulitasid.
Ja nüüd kratsides lendub vana nahaollus vaikses tuulepuhangus eemale.

Kuskil oli üleskutse heategevusega litutada – ole ainult mees/naine ja sõida rattaga veerandsada, poolsada või sada kilti.
Kuhu ma selleks regama pidin, pole minu asi uurida.
Igatahes jaanipäeval talutasin oma kondiaurumasina tallist välja, pakkisin seljakoti ning alustasin halbtegevuseretke Virumaa suunal, kus pidi juubelit peetama.
Tapa-Loobu maanteel pidin mitu korda asfaldilt kruusale põikama, seepärast läks kauem aega, kui eeldasin.
Ega pahaks ka saa panna, kuna see oli esimene pikem sõit sel hooajal.
Kohale jõudes lubati saunas ära käia enne, kui laua taha sai istuda.
Alkoholismiga täidetud mulliveesarnase limonaadilaadne vedelollus juubilariga tervitusnapsuna kokku löödud, kallasin vaikselt oma pokaalitäie sugulase pooltühja pokaali.
Süüa oli, juua oli, kuid ma ei saanud alkot pruukida, kuna kodutee oli ka vaja läbida.
Soovitavalt turvaliselt.

Raisakulli halbtegevusretke saldoks sai spidoka andmetel sel pärastlõunal 59 koma-midagi, mis on valitseva leitsaku kohta küllaltki hea saavutus.
Koju jõudes läksin kohe külmiku manu ja võtsin varem valmis varutud kolm purki õlut, mille ma ülejäänud õhtu jooksul pintsli pistsin.

Esmaspäev, 22. juuni 2020

Trilemma

Ma olen vanuse lisandudes leidnud, et mu suhtumine igasse pidusse on ükskõikseks muutunud, eriti siis, kui on ette teada, et sellelt peolt kaaslast ei leia, kellega elutee võiks ristuda või koonduda. 
Nii olen loobunud igasugustest lõbustustest ja eraldiasuv kodu on selleks ideaalne koht igasuguste sidemete katkilõikamiseks.
Praegusel hetkel on mul kolm valikut jaanipühade puhul sõelal.
Esimene on homme sõit lõunasse – mingisugused pulmad pidid sealkandis aset leidma. Transpordiga on nagu on: seda praktiliselt polegi. Pead ise vaatama, kuidas kohale vead.
Teine pakkumine tuli möödunud nädala keskel – ülehomme on juubel, kuhu minekuks transpordi eest ei pea muretsema.
Kolmas, paraku alatine tagavaravariant, on olla kodus. Siin pole muretseda millegi üle, teed väikse tuleaseme, grillid valmisvarutud vorsti ja kaanid õlut omale sisse, jõurad oma lemmikmuusikale kaasa ning oled niikaua üleval kui suudad...
See viimane variant on kõige ausam selle poolest, et siia ei tule ahvatlema igasugu neidiseid, kelle puhul veri lausa keema võib minna. Kuigi võiks nii tulla...
Aga sõbrad? No nendega on siuke asi – neil on oma elu!
Ja pealegi, pooled sõbrad on juba mulla all.
Ma polegi oma elu jooksul sõpru kunagi kollektsioneerinud – ühel hetkel nad lihtsalt ilmuvad, et seejärel kaduda.

Pühapäev, 14. juuni 2020

See meeletu...

...maailm, 
kus kiirus on jumal 
kus püha on mõistus 
ja süda on rumal...



Üksluise madalatoonilise maanteemüra sekka kostub pisut kõrgemaid noote, mis annavad märku kiiremate masinate möödumisest aeglasevõitu iseliikuritest. Lisaks veel kostab mõnikord neljarattalise diskoteegi madal tümakas kaugele ära.
 Kaherattalised kruiserid panevad esiti arvama helikopterite ülelennust, taevalaotusest nimetet "podisevaid mardikaid" mittesilmanutena langevad okulaarid taas maanteele ning seal nad siis vurisevadki.
 Teinekord on nõnda, et ülivõimsate tsiklite teravad häälitsused taamalt linna piirilt kostma hakkavad ja aina lähenedes valjenevad nasaalkiunuvad hääled panevad arvama, et küll on inimeseloomadel kiire – kurvi tagant ilmuvad täpikesed moonduvad lausa hetkega möödavihisevateks tuuleiillideks – peldikusse saamisega?

 Kui nad vaid "situksid" ka nii kiiresti, tiirleksid nad orbiidil, põigeldes vaid kosmoseprügi eest.
... maailm, 
kaob pilvisse maja, 
neid ikka on rohkem 
ja kõrgemaid vaja... 


Pee.ess - kursiivis laulusõnade autor pole mina.

Laupäev, 6. juuni 2020

Must ja valge

Kunagi keegi küsis kuskilt foorumist nõu -  Kuidas oleks, kui digifotokaga pildistada ainult mustvalgelt?
Naerdi küsija millegipärast välja.
Jah, tänasel digitaalsel ajastul on mõttekas värvilisi pilte teha, sest raalis saab neid programmide abil mustvalgeks muuta, katsu teistpidi saavutada.

Mul on album, milles vanad mustvalged pildid on värvilisteks tehtud. Aga ma praegu kiirel ajal neid ei viitsi otsima hakata, sest neid albumeid on mitu korda ühest kohast teise tõstetud – ühel hetkel kadus lugemine ja teadmine käest ära. 

Nüüd meenus mingisugune läbipaistev tsellofaan mustvalge teleka ette panekuks, mis pidi oma värvilahendusega – sinine ülal, punakas toon keskel ja roheline hõlmas allosa – pildi värviliseks tegema. aga see on ammuilma tükkideks pudenenud, kuid oli asja eest, kui eetri kaudu omaaegseid loodusfilme näidati, eelistatult sügisest...
Tulles kurssiivsetest meenutustest tagasi olevikku, siis terve mõistus ütleb, et mustvalge hetkepeatus peaks vähem bitte/baite mahutama, järelikult saab pilte rohkem mälukaardile salvestada. 
Ja muidugimõista peab ka piltnikul, kes mustvalgete peal elatist teenib, olema votukrahvia põhialused selged olema, sest kuidagimoodi annavad monokroomsed ülesvõtted tänasel päeval palju rohkem emotsioone edasi kui värvilised. 
Aga mine sa võta kinni...