Ma olen vanuse lisandudes leidnud, et mu suhtumine igasse pidusse on ükskõikseks muutunud, eriti siis, kui on ette teada, et sellelt peolt kaaslast ei leia, kellega elutee võiks ristuda või koonduda.
Nii olen loobunud igasugustest lõbustustest ja eraldiasuv kodu on selleks ideaalne koht igasuguste sidemete katkilõikamiseks.
Praegusel hetkel on mul kolm valikut jaanipühade puhul sõelal.
Esimene on homme sõit lõunasse – mingisugused pulmad pidid sealkandis aset leidma. Transpordiga on nagu on: seda praktiliselt polegi. Pead ise vaatama, kuidas kohale vead.
Teine pakkumine tuli möödunud nädala keskel – ülehomme on juubel, kuhu minekuks transpordi eest ei pea muretsema.
Kolmas, paraku alatine tagavaravariant, on olla kodus. Siin pole muretseda millegi üle, teed väikse tuleaseme, grillid valmisvarutud vorsti ja kaanid õlut omale sisse, jõurad oma lemmikmuusikale kaasa ning oled niikaua üleval kui suudad...
See viimane variant on kõige ausam selle poolest, et siia ei tule ahvatlema igasugu neidiseid, kelle puhul veri lausa keema võib minna. Kuigi võiks nii tulla...
Aga sõbrad?
No nendega on siuke asi – neil on oma elu!
Ja pealegi, pooled sõbrad on juba mulla all.
Ma polegi oma elu jooksul sõpru kunagi kollektsioneerinud – ühel hetkel nad lihtsalt ilmuvad, et seejärel kaduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar