Vähese viina viga

  

 Kuna nädalapäevad tagasi sai põllult vili ära koristatud, siis sai Raisakull põllu peal roppu mööda spordiga tegeleda. Algul mõtles ta kondiaurumasinaga kimada. Aga ei, otsis majapidamisest kepikõnnikepid üles ja andis aga takka. Et saaks lõpuks selle lonkamise-taarumise kaelast ära.
Ei, Raisakull ei uskunud elu seeski, et kepikõnd tema nii võhmale võtab. Juba esimese saja meetri peale tundis Raisakull, et hakkab hingeldama ja teise saja meetriga olid juba spoorid lahti ligunenud ning kolmanda sajameetrise teekonna läbimisel oli nahk märjavõitu...  
Kolm päeva järgemööda sai niimoodi roppu mööda kõnnitud. Neljandal päeval aga tundis Raisakull kahest kohast jääkülma hingust – asi siis viiendal päeval tõbine olla. Ja nõnda tõbine, et ei seisnud tema ühti püsti, sest maapind kõikus sellesinatise peapöörituse valguses ja magas koikus terve päeva maha. Laupäeval aga tuli pisikene inimeselooma tunne peale – läbi hädise päeva sai korvitäie puid veetud sauna ja keris küdema panna. Peale saunaskäiku võttis Raisakull tühja kõhuga paar-kolm pitsitäit ei-tea-kui-kaua külmkapis vedelenud mingit viinaleotist ning kobis magama. Pühapäeva hommikul oli aega mõtlema hakata, mis asi teda kimbutas – tuul tõmbas läbi.
Targemad ütleksid selle peale hoopis, et see on vähese viina viga.
Sellest on juba paar nädalat...

Üleeile koukis Raisakull garaažist Tuhniku välja ja kultiveeris tuhlimaa ära.  
Täna kattis Raisakull suve jooksul saetud-lõhutud-laotud puud kinni.
Suvine ilm ja päikese soojus viis mõttele, et sel aastal pole Raisakull supelkostüümi saanud selga ajada, et oleks nagu aeg – vesi niiehknaa soe. 

Kas teate, ristirahvas - homme algab juba viinakuu! 

...kui tehisaru võtab üle...

Viimasel ajal on Raisakull täheldanud, et mõned plogijad on oma plogidega lugejatele kärna keeranud. Ehk teisisõnu - selgitusi jagamata järsku oma ajaveebipäeviku parooli alla pannud. 
Lugejad, eriti püsikunded on muret tundnud - mis selle drastiliselt meeleheitliku käigu tingis? 
Raisakullile on aga asja juureldes viimasel ajal jõudnud arvamusele, et süüdlaseks osutub tehisaru võidukäik. 
Ei tea küll, kuidas teised seda tõlgendavad, kuid Raisakulli ÖÖVIK-ut on loetud ööpäeva jooksul oluliselt rohkem, kui mõned kuud  tagasi viie aasta koguse jagu postitusi. 
Iseäranis on millegipärast rohkelt külastusi tulnud viimastel nädalatel Singapurist ja USAst - ju siis sealt on loota tehisaru-bottide/agentide põhilist sügavuti suunatud arengut... 

Raisakullile meenus antud situatsiooni lahates, et on üle neliaastaku jagu päevi tagasi kribanud miskit tehisarust. Ja kuskil oli ta veel mölisenud sel teemal, et varsti pole kurjategijatel vaja muud, kui läpakat ja selles sitsivat tehisaruagenti/botti, mis pankadest ilma konto omaniku teadmata väikeseid/suuri summasid "vasakule" ära hiivavad...

Järelikult on võimalik, et need nüüdseks juba paroolialused plogid võeti tehisaru poolt üle.

Ilm keeras ära, raibe...

 Raisakullil oli eelmisel reedel plaanis tuhli-võtt, mis sai aegu varem kokku lepitud ja oli selle tarbeks lõunast "maru odava tööjõu" tellinud. Tegelikult oli "maruodav tööjõud" ise ennast tuhlivõtule pakkunud. Tulid kohale ja võtsid söögid-joogid ka kaasa, kondipehmendajast ei tasunud kõssatagi. Seda enam, kui Raisakulli ülesandeks jäi saun kütte panna ja tuhlisaagi ämbrid keldri veerele toimetada. Vahepeal oli tibanud vähest vihma - aga misse ilma sajuta tuhlikorilus on, eks ole...
Tuhlid said üles ja keldrisse toimetatud, siis järgmine etapp oli kontide pehmendamine "Koskenkorva" elik vana Jeltsini lemmikjoogi firma likööri limpsides. Sedaaegu oli saun soe ning "maruodav tööjõureserv" sai puhtamaks, misjärel manustati edasi kondipehmendit. 
Raisakull oli nädalajagu päevi varem teatanud, et Pööbelmanni-lennu kokkutulek nädalavahetusel ees ootamas, siis oli lõunamaa "maruodav tööjõud" lahkesti nõus Raisakulli kaasa võtma - neil ju läbi Tarbatu sõit niiehknaa ees. 
Raisakull oli ikkagi endale kindlaks jäänud, et tema ikkagi läheb rongiga, sest Revali suunast on üks klassiveli ja hea sõber tulemas sama transpordivahendiga. Sellisel juhul saab teada, kaua kulub ajaliselt Vaksali uulitsalt Raekoja platsile lonkavkõmpimiseks, et oskab pärast tagasiteel õigeks ajaks rongi peale munsterdada. 

Järgmisel hommikul oli Raisakull varakult maast lahti saanud ja õiendanud "päeva tavalised toimingud" ära ning keha kinnitanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli Raisakull kuidagiviisi rongi peale viia. Maailma turvalise autoga viidi ta Tapale, kus Raisakull kümnekonna minuti pärast "porkna" peale siirdus. 
Raisakull oli eelmisel õhtul mõelnud, kas võtab mõlemad kargud ühes või piirdub ühega - viimane valik paistis kuldse keskteena. Katsu sa rongis liikuda kahe kaikaga - nati tüütu on istekohta valida, isegi rongikleebistel pole kahe kepi teavet. 
Igatahes oli Raisakull järgmises vagunis kokku trehvanud Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase ja kunagise blogija ÖöHulkuriga, kellega juteldes sõiduaeg kähkumini kulus. 
Tarbatus suslalt maha ronides kaes Raisakull ilma, mis oli päikseline ja jahe ning oma mölahvöni sihverplaati ja jättis numbrid meelde. Peale ÖH suitsupausi hakati liikuma kõige otsemat teed Raeplatsi suunal. Kurrat võtaks, raeplatsile jõudes ei vaadanud Raisakull isegi raekoja kella sihverplaatigi, et arvutada kulunud aeg. Selle asemel oli Raisakull mõelnud, et keerab Tarbatu kunagise kuulsa õllesaali suunas. Aga jõudes üle-eelmise postituse pildimaterjalini, helistas juba Sindist pärit klassiveli, küsides - kas ja kus te olete? 
Millele Raisakull vastas, et Rüütli uulitsal jõlgutakse parasjagu. 
Aa, me ka Rüütli tänava alguses - tuli vastuseks. 
Ennäe imet - kolm tuttavat kuju, neist kaks pärnumaa ja üks kohalik, ilmusivad nähtavale. 
Siit edasi juhtunut on juba kribatud eelmises postituses, nõnda, et hüpakem sellest nüüd üle. 

Ränduri pubisse ronides mööda treppi, oli "kadunud poeg" maininud, et  sees on lift, mille peale Raisakull ütles marurahulikult, et arstide ettekirjutus on määranud trepist ronimise, sest see aitab liigeste liikumisele kaasa ja samas ühtlasi kaalutõusu vältida. 
Tellitud õgimismaterjalid ees olid Pööbelmanni veteranid asunud keha kinnitama ning nagu ühed lorilaulusõnad mainisivad - ...siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti joogipoolist tooma... - sest odavam oli pudel tuua poest, kui hankida baarileti tagant. Ja mitu korda käis "peale klappimist" ära. 
Ühel sellisel noorima äraolekul laekusid veel paar omaaegset võitluskaaslast ja ilm pööras täitsa ära - aknast oli näha tuulesuunda koos sademetega, mis lausa teravnurga all alla kulges.  
Lõpuks, kui aeg sealmaal oli, et sademete hulk vähenes ja Raisakull asutas end jalgsi rongi peale minema, olid mitmed häält tõstnud - KUHU NÜÜD? - ja lubati lausa vaksali treppi sõita, kui Raisakull veidiks ajaks veel jääb... 

Tapal oli  bussi väljumiseni kõva tund aega, mille sai surnuks lüüa kakao manustamisega sellises asutuses nagu"Pussy jam". Too viimane "nimetus" oli välja mõeldud liitlassõduritele, kes orientiiri vajasid, küsides kohalike käest sedasi väljendades bussijaama kohvikusse tulekul. Kusmanu, üdini mustaks päevitunud liitlased olid vaba aega sisustamas, sellal, kui Raisakull kakaod lürpis. 
Lahkudes oli Raisakull tänanud teenindajaid nagu alati ning võtnud koti õlale ja äärepealt oleks unustanud kargu maha - hää, et uksel meenus... 

Kodutanumale jõudes oli vaja kummikuid, sest vahepealsel ajal oli tiik keset teed tekkinud. Raisakull sajatas täiega vallasakste aadressil ja sandaalides läbinud selle pahkluudeni ulatunud vesise olluse... 

Eilne vestlus

 Eile oli Raisakullil vestlus riigiametnikust naistuttavaga. 
See oli huvi tundnud, kas Raisakullil on ikka kolmevärviline plagu väljas lehvimas. 
Raisakull vastas ausalt, lausa puhtast südamest, et ei ole. Majal pole isegi kohta, kuhu varras panna, seega pole ka riigilippu siin elamises. 
Truu riigitöötaja ähvardas tulla trahvi tegema. 
Tule aga - oli Raisakulli vastus - ma maksan ainult "natuuras"...

Tegemisi

 Tänase õhtu seisuga on Raisakullil vähemalt ahjupuud lõhutud ja hunnikutes. Pliidipuid tuleks saagida ja lõhkuda ning takkapihta kõik see kupatus laduda riita. Kiireks läheb, aga Raisakull ei kavatse kuhugile kiirustada. Kui vaid küljevalu lubaks tal tegutseda. Homme aga tuleb mõned koormad oksi ja vanu vaarikavarsi kokku roobitseda ning need kuskile metsa alla poetada. Seejärel saab halge riita laduma hakata. Kuramus küll, mõned töölõigud tõmbavad töötahet alla merepinna taset. Ei ole kerge ka tuju ülespoole kergitada. 
Järgmise nädala lõpupoole tuleks kliinikumis iseennast esindada ja pärast ehk võib-olla korraks vaid eksida Pööbelmanni instituuti, kus kuuldavasti peetakse stuudiumi juubelit ja kuhu Raisakull pole juba aastakümneid (nüüd rehkendades on neli kümnendit lõpetamisest) oma molu näidanud, et ei tea, kas tunnevadki nende ridade kribajat ära. Raisakull tahaks loota, et ei tunta. Selleks tuleb alkeemiliselt hõbedaks kippuvad kuldkiharad maha ajada, justkui oleks Raisakull saanud viisteist päeva arestimaja külastust.
Mine sa võta nüüd kinni, sest kõik oleneb sohvrist - ei tahaks teisel lasta päeva ülipikaks venitada. 

Pasknäär

 Mingisugused usupühad tiksusid vaikselt mööda. 
Suur reede, vaikne laupäev ja lõpuks ülestõusmise pühapäev, kus halleluujatati ei tea mitmet korda kellegi ülestõusmisest. 
Raisakull ärkab igal hommikul ja keegi ei lõuga "Halleluuja! Raisakull on üles tõusnud!".
Kuigi tuleb tõdeda, et vaid ühel korral oli küll silmade avamisel raadiumist tulnud üks tuntud eurovisiooni lugu.
Ju siis ei peetud vajalikuks ülejäänud hommikutel äratust helindada. 

Kunagi varases nooruses sattus talle vanavanemate aita revideerides kätte mingisugune eesti-aegne ajakiri, millel polnud kaant ega tiitellehte enam alles, kuid ülejäänud sisu oli üsna talutav ja kannatas lehitsemist. Raisakull imestas vanade retseptide nimede üle, millest üks oli "Pasha" - muud ta ei mäleta, kuid seda küll, et tegu oli kohupiimatootega ja see tuil valmistamise ajal kauni ornamendiga kaunistatud vormi pressi alla panna. 

Raisakull sirvis ükspäev netti ja miskipärast torkas talle kolbasisesest üks sõna nende pühade iseloomustamiseks, nimelt paasapühad. Ilmselt tuleneb see sõnast "pask", mis on levinud millegipärast ainult Skandinaavias. 

Sellest järelduvalt pole pasknäär lind ega ka sitt aastalõpp, vaid hoopis "Dziisus", kes mässab.
Suursuguse Surma vastu.
Noh, nagu revolutsionäär, kes kah tõuseb üles.
Miskipärast...

Tänane mõttejublak

 Kuna ÕS-ist on välja roogitud mitmed vulgaaarsed sõnad ja nende tähendused, põhjuseks on toodud koostajate poolne seletus, et ÕS on ametliku suhtlemise sõnaraamat, siis võib roppusi igaüks tarvitada oma äranägemise järgi, kartmata tagajärgi.
Näiteks riigiametnike solvates või kasutades inimloomadega suheldes ebatsensuurseid väljendeid, võid pääseda vastutusest viitega - "Aga mida sina siin mölised, raisk... Seda sõna pole maakeeles enam olemas! Ei usu? Kae siis ÕS-ist järgi!" 

Uudise tõlgendusi

Eelmise kuu lõpus paisati üleilmalisse teaberuumi ringlema uudis, et mingid tundmatud lendavad objektid ehk ufod lendasivad Valdai peale, kus asub teadagi kelle suveresidents. 
Seda eelpool mainitud uudist annab mitme versiooniga tõlgendada. 
Esimene tõlgendus - küll on sellel kremli-Vollil nõrk pidamine, et pasa võttis lahti.

Teine - kuna lääne luureagentuurid lükkasid tagasi kremli väite, kus viimane süüdistas Ukrainat, siis jääb sõelale variant - droonirünnak toimus kremli teadmisel, seepärast ükski droon palju kahju ei tekitanud. 
Kolmas versioon on tõele ehk lähemal - mõnel kindralil sai mõõt täis ja otsustas proovida pilvedes hõljuvat suurriigi vägede ülemjuhataja maa peale tagasi kupatada. 

Neljas - sõjast väsinud vene inimesed lennutasid ise neid droone, hoiatades oma riigijuhti, et järgmisel korral läheb tõsisemaks andmiseks. 

Alguste algus

See sissekanne on ajendatud kommentaarikasti jäetud hea lugeja hüüatusest. 

"Verevahetus jäi mitu päeva hiljaks... mida kuradit, mis elukad sinu syndimise juures arstide asemel olid siis ???"

Raisakulli süldilaadne kogum kolbas tahtis vastata sedasi: "Need elukad olid inimesed! Ega siis loomad selliselt talita. " Aga ei, hoopis andis veksli välja...
Raisakull peab alustama ammusest epohhiloovast sündmusest nii nagu talle on räägitud ja meelde jäänud. 

Kuuekümnekaheksanda aasta veebruari algus oli lumine - lund oli siin külakandis tublisti üle põlve ja sisse oli tambitud kitsuke rada, mida mööda siis sai tööl käia.  

Raisakulli ema tundis ühel hetkel, et poiss tahab maailma näha...

Kuna poole kilomeetri kaugusel oli esmane transport Zaporožetsi näol ootel, siis oldi varsti nii kaugel, et kus rahvasuus maanteemuhuks nimetatavasse imemasinasse istutati viimaseid rasedustunde nautiv naisterahvas ja kihutati Tapale, kus Raisakull ilmavalgust nägi. Vastsündinu oli millegipärast kollase nahatooniga.  Seega oli Raisakull sündides hiinlane või üleüldse idamaa ime. 
Reesus konflikt - oli tohtrite diagnoos ja panid vastsündinu raamatusse kirja palju peenemalt, noh, väljamaa moodi - Rhesus konflikt. Mis oli seal millegipärast ainuke sissekanne lisaks eesnimeta ja perekonnanimega tiitellehel. See dokument või okustaat tõendab senini seda asjaolu, et kõik vastsündinule mõeldud vaktsiinisüstid jäid Raisakullile manustamata.  
Vanasti oli selle kokkupõrke nimetus suupärasem - vastsündinute kollatõbi. 

Too tõbi oli halastamatu - vanades kirikuraamatutes või hingeraamatutes, kus kirjas sünnijärgne surmapõhjuse lahter, oli sellekohaselt saksakeelne märge gelb. 

Arstiteadus oli  vahepeal arenenud niikaugele, et vastsündinute kollatõvest pääsemiseks manustatakse uut verd juurde - seda nimetati suupärasemalt verevahetuseks - soovitavalt elu esimese 8 tunni jooksul.  

Nõndasiis, Raisakull nägi ilmavalgust pühapäeva hommikul. Seega võib öelda, et halvimat päeva ei osanud ta valida, kus kõik mõistlikud inimesed seitsmendat päeva pühitsesid. 

Kohalolnud arstide kommentaar oli mõnede arvates küüniline - Ehk läheb õnneks! 

Nüüd on see hetk kätte jõudnud, kus Raisakull oli vähe kimbatuses. Nimelt oli talle meelde jäänud kuskil kuuldud väide, et verevahetus toimus 8 päeva hiljem ja nii ta oli suunurgast küsijatele ühmanud. Viimati oli täpsustatud andmetel see tegevus toimunud 5 päeva hiljem.  

Ah, need kolm päeva ei päästa ka midagi ega kedagi, veel vähem Raisakulli. 

Aga Raisakullil oli elutahe nii võimas, et ilmselt kiirgas seda välja - igatahes pealinnast saadeti väärt vedelik kohale rongiga. Aga see on ajalooannaalidest kaduma läinud, kas raskelt relvastatud valve ka plaskut ümbritses? 
Raisakull on asja hakanud huumoriga võtma, kuid mõned jäävad ikka juhmide nägudega jõllitama. 

Näiteks mainib ta, et tal oli mitte reesus, vaid jeesus konflikt ja verevahetusega manustati ilmselt neegri või venelase verd - sellepärast on ta aeglane või hoopis laisk. Või siis on ta nimetanud ennast sünnipäraseks hiina keisririigi kodanikuks... 
Ühe asja võib küll välja tuua - Raisakull on võrreldes teistega hästi vähe haige olnud, kuigi tohtrite juures käimised olid sisuliselt paberimäärimine.
Teisisõnu tervena elatud aastaid on tal turjal rohkem kui eakaaslastel. 

Veider...

Naughty November: Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all. 

Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 

___________________

Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.

Naughty November: 69 halli varjundit

Kui ma vaid teadnuks omal ajal, 

et mu hilisem elu kraavi veereb, 

siis kuuekümneüheksandamal  

aastal kõrvad pea alla keerand. 

Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall 

oma mustvalgete varjunditega – 

püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall 

lömastab teelt kõik valimatult.  

Seepärast meelde tulid ammused  

papüürusele krihveldatud luuleread: 

 sa nägid

 sina nägid mu raevu 

 kuulsid hullunud naeru 

 mis mu kõrist välja paiskus 

 ja metsalt vastu kajas 

 ei tahtnud jätta rinnus valu 

 kuidagi kergelt maapind ära kadus 

 vaikselt langesin ma porri 

 sosinal vabandades: „I’m Sorry...” 

 hetkeks tummaks mind lõi valu 

 siis summuted karje minust väljus 

 sina kuulsid vaid korisemist 

 kui viimne agoonia mu elu kaasa viis 

 mu tardunud silmapeeglitest paistis 

 kuukuma 

sina 

ja suitsev püstol...

Hallutsioneeritud ajukeemiku mõningased tähelepanekud

 Raisakull on ennegi võtnud sõna tänapäevase sõnulseletamatult vohava idiootsuse teemal.
Mitte et Raisakull ise nii väga tark oleks - ta on oma lonkava loogikaga mitut puhku pangesalatisse astunud, lisades tollesse omapoolse vürtsika meki man.
Ega ta ikka õppust ei taha ega soovigi võtta, sest mõelge ise ka - kui kõik oleks perfektselt paigas, siis hakkab kõigepealt kolbas vohama stagnatsiooniseen ja hiljem võib-olla ajusurmgi pole kaugel oma vikatit luiskamas. Või õigemini motoriseeritud mootorvikatitera teravaks käiamas. Sest inimloomahordide niitmiseks enam luisukive ei jõua puhtfüüsiliselt muretseda ning seetõttu jääb suursugusel skeletil ka vikatiteritamise aega napiks, et oma liigeste hea korrasolu nimel ei peaks glükosamiinitablettide manustamise asemel nende vahele tavotti või libestit pritsima... 

Eile jäi Raisakullile siseriikliku taseme uudisetarbimiseportaalis huvitaval kombel silma üks Karilaiu tõsise meelega öeldud lausung, et tema on Ratase mees. Loetav artikkel ei andnud aimu, millal Jüri soovahetusoperatsioonil käis ja/või abiellus Jaanusega, et viimatinimetatu tõsise veendumusega kõnesolevat lauset tarvitas. Või otsustasid nad astuda geisuhtesse?

Nüüdseks juba nädalapäevad vana uudisnupp, mis andis teada, et kremliitide ninamees on tagaotsitav - igatahes on tolle vahistamismäärus rahvusvahelisel tasemel kõikidele asjaomastele teada antud.
Ega see üksi anna midagi, on Raisakull veendunud. Aga et asja liikuma saaks - tuleb rõhuda inimloomuse kõige tumedale küljele, milleks on teatavasti ahnus - tuleks lisada sellele määrusele üks pisikene, kuid väga oluline detail ehk tasu.  

Septembris sure janusse

 Teagi enam, kas peab üleüldise meediumi kuradile saatma. 
Mingisugune ajuvaba kampaania on taas käima lükatud. 
Et septembris ei joo...
Kuulge, niiviisi võib inimeseloom janusse surra, muudest elukatest ei tasu kõssata. 
Lisaks vedeliku mittetarbimisele võib ju kõikidel elusatel tekkida sooltehädad...

Mina ei kavatse sugugi joomata jätta - tsiteerides klassikuid: kaalul on rohkem kui õlu - ja nimelt minu elu.
Mis see teiste asi peab olema, kuidas mina oma elu sätin.
Seepärast ma sülitan või kusen ikka vilistades kõrge kaarega sedasorti kampaaniatele.
Ja tõele au andes ja olen ise ka tähele pannud, et need antialko-kampaaniad ajavad just alkoholi mõõdukalt tarbima jooma kaanima tavalisest suuremas koguses.

MOTT! 

Kui meeles mõlgub küünlaremont

 No mitte ei tea seda ilmaelu - kui särtsu ja üleüldse energiumi eest tuleb maksta "keel vestil"-meetodil, ehk tuleb Raisakullil üles otsida vanu majapidamisküünlaid ning hakata neid remontima. Mis seal's keerulist saab olla - vana ajast ja arust tuleohtlik taht välja ja vähem tulekindel tahiollus asemele...
Lampidega sai Raisakull ju päris kenasti hakkama (lugege eelmist mölinat). 

Mitmekesisus pidi rikastama, eks ole

Kunagi küsiti Raisakullilt, miks ta tikke ei osta?
Poes käib ja mitte kunagi pole ostnud tulitikke...
No Raisakull ei kimu pinutagust, on üldiselt vastuseks, kuigi mõnel korral on nähtud Raisakulli välgumihklit omandamast.
Siis on seepeale küsitud irooniaga, ega ta püromaaniat harrasta?
Oh ei, saab küsija vastuseks, selle masina ost on pealesunnitud, kuna tulitikud kottu jäid – küünlad tuleb kalmistupühal või mõnel muul tähtpäeval millegagi ikka süüdata. 

Ega te ometi arva, et Raisakull vibuga tuld puurima hakkab?
Või tuulise ilmaga sädemeid lööma taelale?
Nii võib terve linna maha põletada.
 
Tegelikult on asi üsna selge, sest Raisakulli esivanemad olid ettenägelikult enne defitsiidiaega ostnud kokku ühtekomateist – pruuni majapidamisseepi, tulitikke, küünlaid ja muid strateegiliselt tähtsaid kaubaartikleid – ning tarinud need pööningule...

Neist „üdini tähtsatest strateegilistest kaubaartiklitest” mölisedes tuleb ära mainida seda, et puhastusvahendil ja puhastusvahendil on suur vahe sees.
Mitte miskine tänapäevane keemiakombinaadi toode ei suuda võistelda trinaatriumfosfaadiga. 
Pudelid-purgid läbivad kõik viimatinimetatud pesu ning need paneb Raisakull põhi ülespoole kotti ja veab pööningule järgmist moosimis/konserveerimishooaega ootama.
Kui see kätte jõuab, toob kotid taas alla ja loputab „tripperilillaga” ning ongi konservantidel aeg taas säilitavust näitama.
Raisakull ei loputa mitte kunagi tühja põletatud alkoholitaarat veega, vaid laseb mahlal otse putlisse voolata. 

Kunagi keegi kurtis oma blogis, miks temal need keedised kihva keeravad? 

Raisakull oleks pakkunud varianti, et kindlasti peseb kurtja oma tühja taarat fairi või muu siukse tootega... 

 Viimati oli kaubanduses sooda ja soolaga kitsas käes. 

Soodat läheb vaja juhul, kui näiteks keefiri/petitaignast peab pakse pliine küpsetama, sinna kergitusainena ja hapu maitse tasakaalustajana. 

Aga pidu katku ajal pole eriti soliidne tegevus, või mis? 

Tegelikult on soodal veel üks kuldaväärt omadus – hambapesus aitab võidelda kaariese vastu. 

Neil päevil küsiti nii kaugelt kui lähedalt ka Raisakullilt, kas tema kodukoha  hüpersuperminimikromarketis on „sellist” soola, siis Raisakull oli soovitanud meresoola pruukima hakata – kallim küll teine, kuid ajab kitsal ajal asja ära küll. 

Või mingu vet.apteeki, ostku sealt lakusoolakuubik, sel ju auk ka keskel, kuhu saab nööri läbi ajada ning riputada see söögilaua kohale. 

Kes vingub, et tema toidus soola vähe, lakkugu seda kuubikut või riivigu sealt endale paras ports. 

Ja mineraalainete koguse pärast ei pea ka üle mõtlema, neid jagub seal niigi. 

Kes aga raha ei taha kulutada, siis teadku, et soolakuubiku saab kätte ka jahimeeste puki man, kus soolakupost püsti on – metskitsede ja põtrade lakutud kohad saab voolava vee all puhtaks pesta. 

Tegelikult pole soola vaja kuskile lisada, kuna seda on niigi paljudes toodetes sees. 

Summa summaariumi mõistes süüakse keskmises eestimaa peres niiehknaa palju rohkem soola, kui seda hoomata osatakse. 

 

Sedakorda Raisakull lõpetab oma mitmekesise nõuanderubriigi. 

Kesine ta küll on, aga mitmuses kesine pidi rikkaks tegema, eks ole!?

-15

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära. Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras. Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

 „Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud. Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine. Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab! 
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele. „Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
 
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas. Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

 Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...

Jätaks järgmise vahele

Tohter oli kummargil rüperaali, mis asetses tema põlvedel, kohal ja tippis kahe sõrmega tähti ritta, vahepeal nohisedes ja köhatades, nagu hakanuks ta väga tähtsat kõnet pidama.
Võis lausa vanduda, et täpipealt iga kahe ja poole minuti pärast tõstis ta pilgu, vaatas veidi närviliselt üle paksude prilliraamide patsiendile otsa ning süvenes taas tippimise lainele. Ilmselgelt ei usaldanud ta oma patsienti, kes istus teiselpool lauda, kus olid laiali paberkandjal diagnoosid ja mõned röntgenülesvõtted, ning kes tundis end ekstra vabalt. Just nagu oma kodus, kus võis enamuse arust meelelagedalt olla, kus näiteks puuksutada suvalisel hetkel või köögis trussikute väel keha kinnitada. Põhjanaabritel olla mingisugune termin selle kirjeldamiseks – kalsarikänni. Selle kinnituseks oli patsient oma rõivistusest tohtri nõudel läbivaatuse tarbeks irdunud ning istunud külmal toolil, mis aegamisi kehasoojusega kohanes.
See sõnatu vaikus, mille katkestas klahvide rütmiline toksimine ja tohtri nohisev hingamine, oli ülemäära kaua kestnud, et patsient otsustas ühel hetkel kõhtu punnitavatele gaasidele järgi anda – üheaegselt tulid nii peenike pikk peeretus ja sama pikk jäme röhatus. Veidi teravam kuulmiselokaator registreeris samal ajal teisalt veel ühe autokäivitamise-laadse puuksutamise, mis sumbus röhatuse lõppu.
Otsekohe oli kogu see läbivaatuseruum paksu lehka täis, et võis seda lausa nüri saabliga raiuda.
 Tohter oli selle sel kriitilisel hetkel, kui ülalmainitud odöör tema ninasõõrmetesse tungis, klahvide piinamise katkestanud, heites oma süleraali mütsuga lauale ning hüppas kiirete liigutustega akna alla ja avas selle täiesti pärani, samal ajal ise näost punane nagu üleannetu tembuga vahele jäänud koolipoiss.
 Patsient jälgis aga oma süüdimatu larhviga tohtri sügavaid kopsuharjutusi ning nentis endaga rahuloleval toonil: „Nüüd saate siis papritesse juurde lisada kopsupõletiku.”
 Tohtrile jõudis see sõnum kiirelt ilmselt tänu värskele ja kargele luhvtile pärale ning ühmas mokaotsast, et patsient võiks riietuda.
 Patsient tõusis kahetsevalt toolilt, mis oli juba tema kehasoojusega üles soojendatud, ning hakkas kiirustades hilpe selga ajama.
Tohter seisis ikka veel ennastunustavalt avatud aknal, andis patsient pomisedes teada, et ta jätaks järgmise kõhugaaside vallandamise vahele, kuigi kõhus mullitab nüüd hullupööra.
Eskulaap ärkas justkui letargiast ja astus avatud aknast eemale ning käsutas haige akna alla ja soovitas teisel end hygge-vaimu tunda...

Tehisintellekt võtab üle

Aa, sinna jätsin. 
Mitte sinna.
On ikke inimeseloomal pea – ikka nuhtluseks kerele, kõik mõtteriismed laiali nagu pusle.
Enam ei oska kuskilt otsast neid kokku pakkida.
 Üks väikene keskendumist nõudev ülesanne kuluks nüüd mulle küll ära. 

 Kurat! 

 Selle ruumi võtit pole ju selles kimbus. 

 Kuhu ta siis jäigi? 

 Ohjah! 

 Jummel küll! 

 Teine võtmekimp jäi ju valvelauda. 

 Raisk küll! 

 Aga pole siin hullu midagi. 

 Tuleb hakata omaaegset näitlejameisterlikkust meelde tuletama. 

 Aga enne tuleb koristustarvikud üles otsida. 

 No mida pole, seda pole. 

 Ahjaa! 

 Pagan võtaks! 

 Nädalapäevad tagasi avaldati ju lektori käskkiri number see-ja-too-ja-mingi-kritseldus, kus oli sõnaselgelt kirjas, et alates sellest ja tollest kuupäevast võtab nädalaks ajaks ülikooli stuudiumi üle tehisintellekt. 

Aga pardon my french, mis päev täna nüüd on?

 Ilmselt läks mul nüüd siin aja arvestamises midagi kapitaalselt nässu. 

 Sel ajal, kui see ülevõtmine tehismõistuse poolt toimus, magasin ma ilmselt koristaja konkus oma peatäit välja. 

Vähe kitsas oli küll, aga hea rahulik põõnata. 

Sel ajal, kui ma seal ubrikus kondivedeldajat läbi maksa luudesse lasin setitada, kostusid läbi ukse mingisugused hoiatava tooniga häälitsused, mis tõid mu silmalaugude raskuse veel rohkem esile, et ma lihtsalt vajusin rammestavaisse unenägude seltsi. 

Oh sina raisk küll, üks hoiatus tärkas just praegu tagumisest ajukäärust esile - "Kõik elusolendid tapetakse ilma ette hoiatamata!" 

Tehisintellektile anti katse korras see stuudiumi laboripoolne osa üle põhjusel, et siin olevat närilisi rohkem, kui teistes hoonetes.... 

Väga toores toorik

Nii. Olete kõik kohal. Kena siis. 

Tänane teemapüstitus on veidi nagu toores lihakäntsakas - natuke soolamist, paar näpuotsatäit pipart ja neli tundi kuumas ahjus ning võibki hakata keha kinnitama.
Ainuke vahe on selles, et antud teemast võib tulla käkk või hoopis midagi oivalist, mis võib isegi vast Nobeli ära tuua.
 Nagu teate, on valguskiirus ülim kogu teadaolevas universumis. Sellest kiiremat ei ole. Mõnda aega nii ka arvati. Oh seda naiivsust küll. Mõned aastad tagasi jõudsid teadlased Higgsi bosoni jälile. Ja ega ma sellest ei taha praegu rääkida.
Pigem sellest, mis mitmetes ulmeromaanides on välja käidud ning mis ka audiovisuaalsel moel meie teadvusesse on kinnistunud. Nimelt valgusekiirusel lendamisest. Olete ju lugenud, kus mõned kirjanikud mainivad rakettidest, mis töötavad footonite jõul ja mis väidetavalt annavadki sellise kiiruse, et hoia ainult piip...
 Kuid siin on konks – kuidas sa pidama saad?
 Lisaksin veel ühe takistuse – selleks, et valguskiirust saavutada, kasvab ka kiirendava objekti mass kordades, mis teeb valgusekiirusel liikumise võimatuks. Vaevalt ulmekirjanikud sellele mõtlesid. Nii nagu nende fantaasia ei hõlmanud juhuslike taevakehadega kokkupõrkeid.
Eeltoodust tulenevalt muutub paraku valgusekiirusel liikumisel kindlasti elusolendite DNA koostis, lisandub nende taevakehadest koosnevatest elementide järjestikahelad, millega kokku on põrgatud.
Me ei tea veel, kuidas need astronaudid välja näevad, kui naasevad koduplaneedile.
Sest mingitel andmetel on valgusekiirusel liikuv kapsel ajamasin. Kui me saadame ühe astronaudikogumi no ütleme nelja-aastasele missioonile, tulevad nemad tagasi leidmata meid ja meie järglasi – vahepeal on meie planeet Maal kulunud kuskil kümmetuhat aastat või rohkemgi. Võib-olla leiavad nad siit hoopis teised eluvormid või hoopis kivise planeedi.
Nii, et mõtlemisainet on siin kõvasti. Ja kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis olen alati valmis uusi nüansse lisama.
Väärib ju see teema kaasamõtlemist ning matemaatilisi arvutusi??? 
Aahh...
 Auditoorium on hoopis tühi.
Egas midagi, tuleb oma liistude juurde jääda.
 
Kuhu mu koristustarbed nüüd jäid? Aa, sinna...