Naughty November: 69 halli varjundit

Kui ma vaid teadnuks omal ajal, 

et mu hilisem elu kraavi veereb, 

siis kuuekümneüheksandamal  

aastal kõrvad pea alla keerand. 

Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall 

oma mustvalgete varjunditega – 

püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall 

lömastab teelt kõik valimatult.  

Seepärast meelde tulid ammused  

papüürusele krihveldatud luuleread: 

 sa nägid

 sina nägid mu raevu 

 kuulsid hullunud naeru 

 mis mu kõrist välja paiskus 

 ja metsalt vastu kajas 

 ei tahtnud jätta rinnus valu 

 kuidagi kergelt maapind ära kadus 

 vaikselt langesin ma porri 

 sosinal vabandades: „I’m Sorry...” 

 hetkeks tummaks mind lõi valu 

 siis summuted karje minust väljus 

 sina kuulsid vaid korisemist 

 kui viimne agoonia mu elu kaasa viis 

 mu tardunud silmapeeglitest paistis 

 kuukuma 

sina 

ja suitsev püstol...