Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 

Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...

Teatetõrvik

Ma küll üritasin esmalt ikka teiste pilli järgi tammuda, kuid kogemused siinses elus kui ka teispoolsuses on näidanud, et fuuriatega ei tasu tüli üles kiskuda.
 Tõele au andes, ma lihtsalt kloppisin oma vanadelt ühistulugudelt koid maha, muidu tulevad mingid muud elukad, nokivad kõik endale ning ma kõigist oma lugudest ilma.
Juhtumisi sattus emand Kaamos kommenteerima ja sealt vist arenes temal plaan, mitte minul, mingisugune jututuhinatuba üles soojendada. No mis mul selle vastu sai olla, et proovida ju võiks.
 Seega, nagu ma soovitasin sealsamas omaenda kommentaaris pealkirja leidmiseks geniaalset nippi, mis peaks olema kõrgeim matemaatika, lausa magistritöö vääriline, mida mina ei hooma mitte ükski raas.
 Kuna emand Kaamos jäi enesele kindlaks, et just mina peaksin nüüd uue pealkirja andma, siis läksin ma neljapäeva öösel, paar päeva pärast kuu loomist, pilkases pimedas pööningule - sinna, kus ma teadsin olema kastide kaupa raamatuid. Käsikaudu liikudes lõin mitu muhku tänu madalate aampalkidele endale otsaette, lisaks komistasin rotiskeletile ning maandusin esimese kasti ette. Hea oli, et esimene virn madalaks osutus ja selle tõttu ma kaela ei murdnud.
 Maapinnale küünlavalgusesse naastes arvasin juba, et olin Lenini teostest või Eesti Nõukogude Enstüklopeediast ühe kõvakaanelise köite, kus pole muud kui aegunud ja kuivad faktid, kaasa haaranud, kust pole teemaks tuhkagi võtta.
 Aga ei, puhusin tolmu maha ja voilaa! mu süda hakkas peksma segast – siit saab ju igasuguseid teemasid, et siga ka enam ei jaksa ennast lõhki nuumata.
 Pigistasin oma okulaarid kinni, avasin raamatu ning asetasin oma kulliküünise sinna, kus pidi olema uue teema pealkiri. Hehh, selle koha peal oli mingisugune illustratsioonilärakas! Milline pettumus...
Kuna meil on juba votujaht ja jutujahi jaoks peaks ju loogiliselt võttes mingi tekst olema, siis kübaratrikki ma ei hakanud tegema. Lõin raamatu plaksuga kinni nii, et aastakümnetega kogunenud tolm ümbruskonna mattis ning pärast kübemete hajumist läksin teisele katsele.
Sedakorda oli avatud koht täis tihedat teksti ja küünealune näitas järgmist musta sõnumit valgel paberil: 

 „sinnani on maad kaksteist miili” 

 Head loovkirjutamishuvilised, enne kui te haarate klahvidest kinni, et neid peksta, tuleks üks asi ennem veel ära õiendada – järgmisena saab pealkirja meite ette toomise au koos lõõskava teatetõrvikuga Lendav, kui te muidugi kõik sellega päri olete.
Kindlasti olete, sest tema kirjutatu on algusekriba kohta nii hea, et ma lihtsalt aplo... /jätaks siinkohal selle võõrapärase sõna väljakirjutuse poolikuks, kuna ma pole kriitik/, kuigi jah, ega teisedki kehvemalt kirjutanud.
 Hoiatan lihtsalt – see teatetõrvik on tuline, nõnda’et ettevaatust! Paha ei tee, kui asbestkattega kindad käepärast võtta on. Aga absinti võiks alles siis seespidiselt tarvitada, kui „Jutujahi teatetõrvik” ohutus kauguses valgust näitab...
 Ja veel...
 Kuna mõned meist on hästi kärmed ja paiskavad oma mõtted päeva paariga letti, siis võiks nädalane tähtaeg olla. Muidu uimerdamine kahe või enama nädalaga pidurdab tegusatelt hoo maha.
 Kuigi mina ise olen aeglase toimega, kuid kes tahaks nii väga aega surnuks lüüa ainult lugemisega, siis ma ei saa garanteerida, et ma jõuan oma loo väljamõtlemisega selle üheainsama nädalaga ühele poole – hakkab kuhjuma see virn, mis võlgnevustundega hakkab tekitama asjatut stressi.
 Aga...
Üllatavalt palju sai teid kokku ainuüksi esimese korraga - selle eest saate kõik minupoolsed topelttänud kolmes eksemplaris lisaks kuuekordsele hurraale!
 Aitüma!
 Raisakull.

Jõuavad kohale järgmisel päeval

 sa läksid ära eelmisel talvel 

kui külmast sinine oli siis taevas 

lehvitasid veel mulle valevalt laevalt 

mis viis su ära kargest eestimaa talvest 

palmi all mõnuledes sa mõtlesid vaevalt 

mis on saanud kodumaa vaevast 

kui koputas surm uste taga kalgilt 

siis sadade kaupa surdi talvel 

ja minagi olin  siis näost kaame 

sisse ei lasknud – ma olin valvel 

ootasin torus hõbekuul palges 

ning rüüpasin sisse kangeid kraade  

pea iga õhtu tekitas küsimus ängi 

mis on saanud sust võõramaa sängis  

tea, su vanemad pääsesid maisest vaevast 

nad jõudsid pärale järgmisel päeval 

...