Unine mnemoturniir

Millegipärast kerkis täna öösel Raisakullil sügavas unes olles esile suur vaidlus. 
Iseendaga vist, täpselt ei mäleta. 
Võib-olla oli kellegisugune vaimolend, kes viskas kondi näljasele üldsusele ja kadus sama kippelt kui ilmus, jättes Raisakulli üksi seda järama. 
Raisakull teadis ühtekomateist tollastest kogu ilmas, see tähendab nõukogude aja liikuvatest masinatest, aga antud momendil jäi küll vastuse võlgu. Mõtles, et klaarib selle segadusse viiva küsimärgi hiljem ära. 

Hommikul ärgates tuli talle meelde, et lubas midagi iseendale. 
Peale ahjude kütmist tuli valu anda - mitte varesele, vaid ajule. Peale mõningast mälupiltide üleskorjamist igati käänulistest ajusopigaleriidest tekkis selline ahhaa-moment. 
Raisakull ei viitsi nettuse otsimootoreid kasutada, et kontrollida, kas tulemus on ikka autentne. 

Hambajälgi vajanud kondiküsimus oli umbeskauges taoline: Millise nõukogude auto tehaseraadiot sai kasutada masinast irdumisel nagu kaasakantavat? 

Naughty November: Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all. 

Kunst "kuntzi" pärast

Täna, Wabariigi aastapäeva hommikul, kui midagi teha polnud, võttis Raisakull ette ärkamise. Esimene toiming oli silmalaugude lahti kisklemine, mis peale mitmekümneminutilist raskejõustiklase moodi higistamist lõpuks said avatud. Seejärel tuli kiirelt hommikvõimlemise järgmine faas, mis hõlmas endas ürpidesse pugemise. Kuid see sai sooritatud kiirelt. Edasi olid libedusega seotud tasakaaluharjutused.
Tuppa tagasi koperdades pani Raisakull kohvivee hakkama ning soovis endale kõike head Wabariigi aastapäeva puhul ja tegi vist ülearu hirmkanget kohvi, mis võis olla isegi vanade merekarude kõige kangemast grokist vängem. No kui kolbasisene sült veel üheksandas staadiumis külge keerab, on kõik võimalik. Magava pilguga kanti üle kõikvõimalikud toimingud, mida võiks täna teha, siis ülalolev pilt ongi kõige selle tulem ehk teisisõnu kunst "kuntzi" pärast... 

Unesegased

Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm.
Kirikulühtrid annavad sellist kollakat valgust. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena). 
Kuused ehitud - järelikult jõuluaeg.
Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid.
Oreliviled hakkasivad huugama.
Kõik jäi järsku vakka - kohalolijate pilgud suunatud minule.
Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise.
Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval.
Ütlen AHSOO... JAJAHH.
Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema). 
Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

 Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Seni otsin ikka veel Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

Eeltoodut arvestades ei tahaks ma kunagi ärgata.
Kuid pean seda siiski tegema.
Väsimuse kiuste. 
Muidu jääks isegi unesegane rebane pildile püüdmata.

Kümmekond aastat tagasi suunas elu mulle kätte sellise hetke, kus ma märkasin magavat rebast õunapuude all. Seejärel kiirustasin kähku pildimasinaga välja, Aga ilmselt välisukse sulgemise hääl äratas looma üles ja muidugimõista tegi ta sääred. Ning minu saagiks jäi see ainuke pilt, kus sätted olid kõik paigast ära - tuli selline hallivõitu pilt, mille ma mudisin digiKam-iga enam-vähem vaadatavamaks, võib-olla isegi liiga palju...

Uimase päeva vabandus

Täna öösel ei saanud ma

üldse sõba silmale, 

sest padi norskas ja

linad itsitasid millegi üle - 

üks neist lõkerdamisest kortsu keris,

teine aga suletekiga maha veeres...

Ebaloogiline lihasmälu

Neil, kes kasse on pidanud, peaks asi tuttav olema, aga allergikutele peaks nagu ära seletama.

Kassipoja võtmisel on teada, kui mänguhuviline ta on – kui ainult saaks, siis roniks, peidaks kuskile ära ja siis hüppaks jala ette või pähe, ehmatades peremeeslooma ning ajaks enda turja nii küüru, et paistaks suuremana kui ta tegelikult on.

Novot, kui kodus juhtub diivan olema ja sina puhkad parasjagu, lastes leiba luusse või teed parajasti lõunauinakut, siis kassihakatis ronib diivani seljatoe peale, passib kannatlikult seda hetke, mil saab hüpata su unelarhvi kütkes oleva kere peale, et sa mõnikord ehmatad une eemale. Ja selline „maandumise vajutusehetk” jääb sulle kogu eluks meelde.

Üdiselt on mul hea uni. Kui pea patja puudutab, siis mõne minuti pärast ma tõenäoliselt ka magan. Mõnikord on vaja enne tekialune temperatuur magamiseks parajaks saada ning siis suikun iseenesest unemaailma.

Viimasel ajal on olnud neid juhtumeid, kus ma juba uneäärsel ookeanikaldal naudin uinumiselainete loksumist, et juba veel paar lainet hiljem sügavasse unevette vajuda, kui äkki tajun seda nõndanimetatud kassipoja maandumist. See on nii ehe, et juba olen ärkvel ja puha ning tõmban tule põlema ja vaatan, kes mulle peale hüppas. Mitte kedagi pole. Rott või hiir oleks vast punnu pistnud, et oleksin kindla peale vanduma hakanud ning lõksud üles sättinud – kumbagi pole. Küll aga viib vajutuse raskus mõtted just kassile. 

Ja nii on juba mitu korda juhtunud, ehkki ma olen diivani ammu laiali lammutanud ning pole mu koikul seljatuge või kohtagi, kus kass võib varitseda hetke, kus mu und segada saaks lihtlabase pealehüppamisega. Ja seda elukat pole mul juba kümme aastat olnud, kui rebane meilt kassi minema viis.

Mõttetegevus keeldub aga uskumast, et mingid üleloomulikud jõud tegutsevad siin.

Larhvin und

Täna hommikul ärkasin peale eilset pidupanemist, kaasa oli antud üks kummaline unenägu.

Tegelikult polnud aega uimerdada miskit, kuna põie tühjendamine nõudis tähelepanu endale.

Uimerdamise all mõtlen seda, et istun mõne minuti koikuserval ning mõtisklen eelneva nähtu omale arusaadavamasse mõistesse.

Niisiis, unelarhv oli sihuke...

...Olin uude kohta kolimas.

Kas päriselt või olin lihtsalt läbisõidul, kurat seda enam mäletab.

Aknast välja kaedes haaras mu tähelepanu kõrge mäeahelik.

Astusin rõdule - lummav vaade.

Ilmselt olin nii haaratud pakutavast panoraami ilust, et ei kuulnud, mil tajusin mitteüksiolemist.

Keerasin pilgu kahetseval moel siseruumidesse, kus majahaldur näitas, kuhu mida paigutada ja kus miski asub. Selgus, et terve sein oli üks kapp. Vasakut kätt jäi köök – vähemalt mulle tundus see kööktoana - paremale jäi magala. Magamisase kargas nagu pliitki ühe kapiukse tagant välja. Demonstratsiooni lõpuks sooviti mõnusat siinviibimist ning küsimuste-probeemide tekkimisel paluti edastada kõik majahaldurile.

Mõtlesin endamisi, kuna kõik on nii täiuslik, et külmikust tahaks ühe pindise purgi õlut, haarasingi kapi käepidemest kinni ja tõmbasin. Ilmselt sikutasin liig kõvasti, et terve sein tuli kaasa. Proovisin küll seda seina tagasi asetada, aga ei õnnestunud see mitte üks raas. Võib-olla pidanuks sülge kasutama?

Kuna mul asju polnud, siis kehitasin veidi aja vältel õlgu ning jalutasin minema.

Alla jõudes ja tänavale astudes vajus kogu see koloss kokku, mattes endasse kõik sealsed asukad.

Imelik küll, alul kõneldi vene keeli, pärast pursiti ümberringi juba minule arusaadavamat keelt.

Juba ma jõudsin venestuda?

Enivei – üks eideke palus pisarsilmi mul asuda elama tema hurtsikusse, et jumal ise kaitsvat mind, siis ehk jagub talle ka midagi. Tegin tiirukese onnis ära, nähes pea igas nurgas ikooni, ütlesin kahetsevalt ära. No kuidas minusugune kolge kääbuse majas saab elada – ühe hingetõmbega hingan kõik selle toa luhvti sisse... Tänades külalislahkuse eest keeldusin viisakalt.

Rohkem ma ei mäleta muhvigi, kui seda, et kokkuvajunud mitmekordse hotelli seinadeks kasutatud kipsplaadi kipsi asemel oli hoopis mingi narkoaine, mis võimude poolt konfiskeeriti jube kähku - rusuhunniku asemel oli päikeseloojangu ajaks sile plats.

Sellest, et sain võimuesindajalt tänukirja, ma pigem vaikiksin.