Esmaspäev, 24. veebruar 2020

Petlik esmamulje


Ükskõik, kuhu tehnikapoodi ma sisse astun, mõtlen endamisi, et see töö sobib mulle kõikse paremini. Turskeid ja tugeva kondiga mehi, pilk pingsalt raaliekraanil kinni, leti ääres lösutamas nähes mõtlen esiti suure kahjutundega, milline tööjõuraiskamine – seesugused peaksid seal töötama, kus muskulatuurjõudu tõepoolest vajatakse. Siis jõuab oidu ka selline teadmine, ehk on eelnevalt siin röövimas käidud ja selletõttu on profülaktika mõttes tööjõuvalik selline nagu täna mu silme ette manatakse. Kidurate käest ei saa ju mingi valemi eest tõenäoliselt nii nahutada saadud kui nõndanimetatud kappide käest. Et lisaks koonerdava kliendipoolse soovil kruvide-naelte lugemisele ja pakendamisele tuleb turjakatel mehepoegadel ka kohapeal raskemaid kaupu tõsta, mis pole peenele kondikubule jõukohane, siis jõuab mulle kohale teadmine, et see tööjõuvalik on rohkem kui õiglane. 

Laupäev, 15. veebruar 2020

Sõbrapäeva mõtted


...Sõber, võta üles viin,
ava oma suu ja siis –
ühest väiksest sõõmust
õige pika peo
teha võime, juua üheskoos... *

Sõberipäev sai otsa ja nüüd on võimalus taas kokkuvõtteid tegema hakata ning hambaid teritada.
Nagu igal aastal enne ja pärast käesolevat aastat tõden, nukrus igatsuses kinni, taas ja taas, hoolimata nõndanimetatud sõbrakuul sündinuina, et sõbrapäeva pidamise mõttel pole ühtegi aruraasukest.
Parafraseerides kohalikku filosoofia koolkonda - et siis ülejäänud päevad aastas on siis määratud kui sõbratupäevad? Kui amerikaaniseerimist silmas pidada, saab üheainuma päeva aasta kohta romantiliseks armumiseks pidada ja ülejäänud päevad tuleb romantikast suu puhtaks küürida. Tavaliselt on sel ajal kesktalvine külm kimbutamas, kuid tänavune on justkui lõputu küünlapäeva stiilis varakevad platsis. 

Larhvivihiku sirvimisel on tekkimas lausa lapsikuse tunne, kus noored emmed/issid jagavad oma võsukeste pilte, saades kogu ilmalt vastu kommentaare a la nii nummi numpsik, laik jne...
Jah, ma saan aru, et uudne olukord nõuab jäädvustamist, et oleks hiljem hea meenutada, kuid jagamisel peaks noortel ajud olema. Ja pilldid paberil ja albumis.
Praegune olukord on nagu öökiv tatipritsimine, vabandan sellise otsekohese väljendi pärast. Ega see larhvivihik igavesti ka püsti seisa ja kuna kõik seal salvestatud pildid/videod on niiehknaa kompanii omand, siis tuleb hiljem mingi hetke meenutamiseks karmanit tühjendama hakata.
Nõnda, et olete hoiatatud!
Teisipidi võttes võib elektrimagnetimpulsslaine kuskil kosmoses või maa peal (tuumapommi lõhkamine) serverimaterjali ära hävitada.

Kunagi käis mul külas mitte just kauge sugulane, kellega vesteldes käisime üle kõikvõimalikud salvestusviisid.
Tema tundis nimelt huvi, milline formaat kestab ajatuna?
Minu vastuse -kiilkiri- peale pööritas ta uskumatu pilguga omi silmi ning jäi kuulama, kuidas ma sellele järeldusele jõudsin.

Nagu teada, on kõik elektrooniline tehnoloogia EMI-st ja elektrist sõltuv, kuid elektrit jagub niipalju, kuidas keegi investeerib päikese, tuule, loodete kasutamise peale, pikemaajaliselt pole tuuma ja muu fossiilenergia jätkusuutlik. Seetõttu on eelis paberil, kui just fossiilkütuse lõppemisel neidki ahju ei aeta. Kivisse raiumine võtab üksjagu aega, kuid ilmastik mõjutab siin kuluvise seisukohast. Seega on kiireim võimalus midagi kirja panna pehmele savitahvlile ja seejärel küpsetada ahjus. Seni, kuni üks tahvel sinu loomingut kuumas kõvaks küpseb, kribad sina juba järgmisele pehmele savitahvlile oma oopust. Möönan, et savitahvleid saab purustada, kuid kõrbeliiva maetuna säiivad nad kümneid tuhandeid, ilmselt ka miljoneid aastaid.
Sumerite ajast on neid arveametnike armastusromaane või novelle meie päevini jagunud...

_______
*mudisin omaaegse "Apelsini" hiti "Sõber võta üles viis" sõnu veidi.

Neljapäev, 13. veebruar 2020

Ära kärvata ka ei lasta


Kedagi ikka kotib Raisakulli elu, siis pole vajadust tervise hetke olukorda ka vaka all hoida.
Niisiis, Raisakull sai hiljaaegu teada, et tema vererõhk ja veremagusus on normis.
Kuid hoolimata elujaatavast diagnoosist tunneb Raisakull, et miski närib tema hinge. 
Vist on tegu mingisuguse uut tüüpi vampiiriga...

Reede, 7. veebruar 2020

Elu


Juhul, kui kedagi huvitab, panen kirja järgmised read:
Millalgi üle-eelmisel nädalal ostsin võsakiini, millega sain nädal aega toomingaid kärpida ning madalamad oksad puudel maha raiuda, et ise saaksin sirge seljaga võpsikus käia. Suure lisaväärtusena saab nüüd tuuleollus metsaalust kuivatada.
Eile ja üleeile sünteesis organism mulle väärtuslikku D-vitamiini. Päikest otseselt ma ei võtnud, kuid ilma kütsin soojemaks küll. Ehk siis tegin kahel päeval lõket, et mingisuguste remmelgalaadsete „kalinka”puude ladvad ära põletada. Mõlemal päeval läks pimedani välja ja tuppa jõudes oli suitsutatud raisakulli lehka kõik kohad täis.
Näh, ruttasin nüüd sündmuste horisondist siia-sinna nagu kitsas trussik ehk string kvantteoorias.
Laupäeval tuldi külla ja toodi külakostiks seisma jäänud telekas mulle kingituseks. Hullud, ma ütlen. Neil polevat seda telekat kuskile panna ja võtab ruumi ja muud vabandused... Noh, nüüd pean mina hakkama kohta vaatama, kuhu see kõigi eelduste kohaselt 32tolline laiekraan paigutada ning hankima ilmselt seinakinnituskronsteini ja teise vaatajakoha. Olgugi, et mulle kingiti kaks aastat tagasi 50tollise ekraaniga android-„telefon”. Kui nüüd liigse rahvasterände tõttu ei ole võimalik suurt ekraani jõllitada, saan alati vast oma koikust kaeda veidi väiksemat pildijooksutajat.
Sel teisipäeval, mil juhtus mu sünna olema, käisin Tapal Konsumis söögipoolist hankimas, lubati 10 protsenti hinna-alet. Pärast kodus kaesin tšekke ja irvitasin – ainult 60 copikat oli kogu see kümnis, samas kui muud soodustused hõlmasid kordi suuremat (paarkend eesti uut rubla) summat.
Kott sai üsna üle koormatud, siis ma seda teleka seinale riputamise kronsteini veel ära ei võtnud.
Bussis torkas meelde, et alkolett jäi üle visualiseerimata, siis kohalikus hüpermarketis võtsin liitrise jäägermeistri ja tordiolluse. Koju jõudes kaesin, et uusi jälgi pole tekitatud – järelikult pole külalised mind väisanud. Tegin küll veidi oma olemise pidulikumaks, kuid nukrus hiilis sellest hoolimata ligi. Jah, pole midagi parata - see on elu... 

P.S. Nüüd korgin ürdijoogil kaane pealt ja siis - PROOSIT!

PPS.17.02 Lisan, et seesinatine 32tolline osutus lähemal uurimisel 27tolliseks.