Teisipäev, 9. aprill 2019

Kiired ajad on tulekul...


Noh, ma enam ei viitsi.
Väsimus on peal.
Möödunud nädalad olid üsna töised olnud.
Kõigepealt tuli kirsse veidi pügada – maa lähedalt, sest peldiku aknast loodust jälgides mitu aastat järjepanu vaevu punetama hakanud marjad jäid kõik lindudest õgarditele. Nüüd jäid mõned kännud alles. Päikest näeb ka rohkem. Okste korjamise aegu kriipisin randmed verele. Üks sugulane helistas ja küsis, mida ma teen? No mida oli mul vastata, kui nüsin nüriks läinud teravikega veenvalt oma veene verele.
Ubinapuud sai ka viisakama soengu pähe.
Hakkasin seejärel hekki pügama, aga kaedes hetke mõttetuses, jätsin asja pooleli.
Mingil ajahetkel tõstsin hobuäkked, neid mul kolm tükki, päikese kätte tuulduma. Siis ajasin oma mootorhobuse ka garaažist välja. Kaesin ilmaennustust, haakisin äkked mönkrile sappa ning alustasin samblatõrjega. Ühest päevast jäi väheks, tuli paar päeva hiljem taas üle käia. Ja tuleb kolmas kord veel, millalgi järgmisel nädalal.
Märtsi lõpunädalalõpul käisin saagimistalgutel – kõiki rahuldavat kogust just kokku ei saanud, siis tuleb veel ennast kokku võtta ja mingisuguste munapühade aegu uuesti minna.
Pühapäeval tõmbasin küünealused verele, kui mässasin sillataladega, käristades käristiga mutreid keermelatile otsa. Paar päeva puhkust on hästi mõjunud – sõrmeotsad enam põrgupiina ei tekita.
Nüüd sain vähemalt klahvidele vajutada...

Reede, 5. aprill 2019

Raisaluul: Varsti oleme kõik pohmellis


Hommiku keskel ärkasin voodis –
õhtune õlu oli lahtunud seest.
Tuli nüüd minna alevi poodi
ostma leiba, konservi, märjukest.

Ajasin riide, saapad jalga,
nahktagi kattis maikat mul,
peeglist vaatas vastu salkus
karvadega vanamees turd.

Päikeselõust pressis pilvest välja
vihmasabinate riismeid veits.
Lõin käega ning astusin välja
tõmbasin kopsud luhvti täis.

Ei tea öelda, aga mulle tundus,
et törtsuva kiirabi summuti tagant
etanoolilehka mu ninna tungis,
mulle tasuta kaifi ära tagas.

Poodi jõudes ma taarusin,
otsisin kohta, kuhu okset jätta,
pööritasin silmi ning vaarusin
pilt kadus tasku – osta või ära.

Varsti oleme kõik pohmellis,
pealuud taob seest raske tellis...
hõkkk...

Neljapäev, 4. aprill 2019

Varsti oleme kõik pohmellis


Meie maa olla üks viimaseid mohikaanlasi, mis solkkütusele üle läks.
Nagu ma aru saan, hakkas riigivõim euroliidu mahitusel nõudma rämpskütuse, pannes teisele veidi kepsakamalt uhkeldava nimetuse biobensiin, müüki.
Tegelikult peaksid iga uue turule toodud bensiini parameetrid olema kütuse eelmise põlvkonnaga võrdväärsed või kõrgemad - aga võta kürvast, aina sitemad need näitajad ongi, alates säilivusega lõpetades tihedama bensiinipüstoli kasutamisega.
Rohelised ja puukallistajad muidugi on etanoolivinest nii kaifi tõmmanud, et enam ei protesteeri taimede kaitseks, lastes viimased kasekohina-aparaadist läbi nõrguda. 
Ju siis läbi aastakümnete võimude poolt konfiskeeritud  tuhandetele puskariaparaatidele tuli rakendus leida. 

Teisipäev, 2. aprill 2019

Tühjus


Tulin just larhvivihikust ja jäin mõtlema...
Et mida?
Mõtlema jäin!
Möhh?
Ahsoo! Et mul ka nüüd lõustakas konto?
Ärr ole nii naiivne – mina, kes igasuguste kutsete peale keskmist näppu avalikult näitas...
Tõele au andes, ega mina seda kontot ei teinudki, pigem noor sugulane pettus skaibis kui totaalselt perssekeeratud suhtlusrakenduses, tegi mulle oma kurrunurruvutikängurudemaa seiklustest „oluliselt asisema” teabevoo edastamiseks.
Mõtlema jäin seda, et juba on mul järjekorras ootamas heakskiitu 7 sõbrataotlust, kellest pooled on mulle võhivõõrad inimloomad.
Ei! Ma ei rahulda neid taotlusi.
Olen liiga laisk haldama.
Ning pealegi, kui maakera kuklapoolelt tagasi naastakse, siis on mul seda kergem larhvikaustik lasta kinni panna – pole süümekaid ega miskit.
Kesse ikka igatseb saastajaraiskajat...

Käisin ükspäev kohalikus tsikaagos elik Paides.
Riigiametnikud tahtsivad mu lõusta olemasolus veenduda, ehk äkki annab mult midagi sisse pätsata. Etteruttavalt teadustan, et nad jäid ikka pinokkio ninaga – mult polnud miskit pakkuda ka.
Siis kõmpisin kohtumajast kultuurimaja poole ja mida ma nägin – üks vanamees, lible moodi läkiläki peakolu kaunistamas, ületas teed selleks mitteettenähtud kohas, kasutades abivahenditena ühte suusakeppi ja seatapupussi. Viimasega ähvardas ühte autojuhti, kes lobises ilmselt mölaföniga ja ei märganud õigel ajal hoogu maha võtta. Ju siis "seatapja" haiglasse teel oligi - seakatk ei vali ohvreid...
Kui Tapa buss ette sõitis, mõtlesin. kaedes sohvri peas musta kaabut, et moeasi ikka see EKREkaabu...
Kodus otsisin enda kaabuloti ka üles, lõin suurema tolmu välja ja nüüd olla ma naabrite silmis ka ekrelane.

Nädalalõpus korjati mind peale – talgutele minek.
Kaks päeva müttasime saevingumisega võidu.
Esimese päeva õhtul istusime kes-pitsi-kes-pokaali taga ning arutasime ilmaasju.
Jutt läks suht sujuvalt ekre kaabudele, jäi mul tõdeda, et kõik olid vastased. Siis võtsin mina ka nõuks suu jahvatama panna.
Kõiksepealt kaabumeestest – kujutagem olukorda, kus Helmed on kuskil püünel, endal legendaarsed kaabud peas, poliitilist kära tegemas, ütleme immigratsiooni teemal, ja äkitselt ilmuvad rahva sekka mehhiklased oma ilgelt laiade sombreerodega ja laulavad akustiliste kitarride saatel a la mul on suurem kui sul...
Noorema perepoja naine ei saanud nüüd hoiduda mu jutule vahele segamast: „ ja siis saabuvad ka migrantidest turbanikandjad!”
Noogutasin selle peale nõusolevalt ning lisasin, et jällegi vaesed ekre-mehed jäävad oma pisikeste kaabulottidega uhkete migrantide ilgelt suurtele turbanitele-sombreerodele alla.
Hakkavad seda rohkem sappi välja sülitama.
Et kodumaal neist rahu saaks, tulebki nad valida Europarlamenti.
On hea palga peal, lisaks veel saavad koduigatsustasu ja muid hüvesid, erilist kahju nad ei tekita seal, ehk taltuvad seal Brüsselis...
Selle peale öeldi, et mu nupp nokib sitta kanti...