teisipäev, 2. aprill 2019

Tühjus


Tulin just larhvivihikust ja jäin mõtlema...
Et mida?
Mõtlema jäin!
Möhh?
Ahsoo! Et mul ka nüüd lõustakas konto?
Ärr ole nii naiivne – mina, kes igasuguste kutsete peale keskmist näppu avalikult näitas...
Tõele au andes, ega mina seda kontot ei teinudki, pigem noor sugulane pettus skaibis kui totaalselt perssekeeratud suhtlusrakenduses, tegi mulle oma kurrunurruvutikängurudemaa seiklustest „oluliselt asisema” teabevoo edastamiseks.
Mõtlema jäin seda, et juba on mul järjekorras ootamas heakskiitu 7 sõbrataotlust, kellest pooled on mulle võhivõõrad inimloomad.
Ei! Ma ei rahulda neid taotlusi.
Olen liiga laisk haldama.
Ning pealegi, kui maakera kuklapoolelt tagasi naastakse, siis on mul seda kergem larhvikaustik lasta kinni panna – pole süümekaid ega miskit.
Kesse ikka igatseb saastajaraiskajat...

Käisin ükspäev kohalikus tsikaagos elik Paides.
Riigiametnikud tahtsivad mu lõusta olemasolus veenduda, ehk äkki annab mult midagi sisse pätsata. Etteruttavalt teadustan, et nad jäid ikka pinokkio ninaga – mult polnud miskit pakkuda ka.
Siis kõmpisin kohtumajast kultuurimaja poole ja mida ma nägin – üks vanamees, lible moodi läkiläki peakolu kaunistamas, ületas teed selleks mitteettenähtud kohas, kasutades abivahenditena ühte suusakeppi ja seatapupussi. Viimasega ähvardas ühte autojuhti, kes lobises ilmselt mölaföniga ja ei märganud õigel ajal hoogu maha võtta. Ju siis "seatapja" haiglasse teel oligi - seakatk ei vali ohvreid...
Kui Tapa buss ette sõitis, mõtlesin. kaedes sohvri peas musta kaabut, et moeasi ikka see EKREkaabu...
Kodus otsisin enda kaabuloti ka üles, lõin suurema tolmu välja ja nüüd olla ma naabrite silmis ka ekrelane.

Nädalalõpus korjati mind peale – talgutele minek.
Kaks päeva müttasime saevingumisega võidu.
Esimese päeva õhtul istusime kes-pitsi-kes-pokaali taga ning arutasime ilmaasju.
Jutt läks suht sujuvalt ekre kaabudele, jäi mul tõdeda, et kõik olid vastased. Siis võtsin mina ka nõuks suu jahvatama panna.
Kõiksepealt kaabumeestest – kujutagem olukorda, kus Helmed on kuskil püünel, endal legendaarsed kaabud peas, poliitilist kära tegemas, ütleme immigratsiooni teemal, ja äkitselt ilmuvad rahva sekka mehhiklased oma ilgelt laiade sombreerodega ja laulavad akustiliste kitarride saatel a la mul on suurem kui sul...
Noorema perepoja naine ei saanud nüüd hoiduda mu jutule vahele segamast: „ ja siis saabuvad ka migrantidest turbanikandjad!”
Noogutasin selle peale nõusolevalt ning lisasin, et jällegi vaesed ekre-mehed jäävad oma pisikeste kaabulottidega uhkete migrantide ilgelt suurtele turbanitele-sombreerodele alla.
Hakkavad seda rohkem sappi välja sülitama.
Et kodumaal neist rahu saaks, tulebki nad valida Europarlamenti.
On hea palga peal, lisaks veel saavad koduigatsustasu ja muid hüvesid, erilist kahju nad ei tekita seal, ehk taltuvad seal Brüsselis...
Selle peale öeldi, et mu nupp nokib sitta kanti...


4 kommentaari:

  1. Minnu puulest või lisass EKRE-le ka kõik tõse sinna va prüsselide saata. Üts "kompartei" kõik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuradi Euroliit - näpuotsaga jagavad noid saadikukohti, kuigi võiks kõik poliitikud vastu võtta.

      Kustuta
  2. Muusääsk, tulli miilde, et lõustakan om ütekõrra mõni aasta tagasi kogemade ette sattunu Erwin Irw. Määneki tsiklitsura, vast Indoneesiamaalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ilmselt mu astraalkeha, misse muu olla saab.
      See seletab ära ka küllaltki kõrge Indoneesiamaa külastatavuse.

      Kustuta