Seljasäästja

Sel aastal säästis Raisakull oma selga. 
Kui aasta tagasi kasutas Raisakull veel oma lihasjõudu, punnitades selliseid umbes 2,5-3 meetriseid notte ähkides ja puhkides, vandesõnu vahele pressides, mönkrikaarikusse, siis sellel aastal oli ainukeseks vaevaks puldinuppe vajutada. 

 

Kui halge halustas halustaja...

 Näh, eile jäi kirja panemata. 
Et Raisakull muretses eelseisvale vanadusperioodilisuse ajastule mõeldes seitsmetonnise lõhestusjõuga kirve.
Toimib see elektrijõul - nuppu ja kangi vajutades läheb mootor tööle ning lükkab paku õli survel tera suunas.
Raisakull pani halumasina kokku oma mõistusega*, kuna maakeelset kasutsujuhendit ei antud kaasa, ning proovis ära ka teise.
Lõhkuda oskab küll see hopaki halustaja.
Või oli see hoopis šepak???
Ah, kammoon! millist nime see masin kannab, peaasi, et pakud ära lõhub.
Nüüd ehk jäävad Raisakulli koivad kirvelöökidest puutumata...

* - Kui firma, mis on aastakümneid siinmail tegutsenud, tahab olla lugupeetud, võiks ta siiski müüdavale kaubale kaasa anda eestikeelse mölaraamatu. Ilma, et klient sellest märku annaks - sest mõni, nagu Raisakull, ei mõika võõramaa keeli mitte üks teps. 
Sestap pidi Raisakull minema konkurentide manu ning hankima sealt samalaadse, kuid teise firmasildiga masina juhendi, mistõttu jäi talle meelde just konkurendi pakumasina nimi...

Üks töö ajab teist taga

 Nojah, täpselt nõnda kipub see olema, aga küsimus on selles, kuidas see võimalik on? 
Raisakullil pole aega eriti praeguses seisus selle üle üldse mõelda, veel vähem möliseda. Seda enam, kui eile õhtul sai lõppeks halud virna laotud ning plats puhtaks küüritud. Mõtles siis Raisakull mõned päevad vabalt võtta, kuid silm sattus seirama võililledest ja rakvere raibetest tihedat platsi, mis ümbritses halukuhja ümber ning mõistes, ega muruniidukiga enam seda niita saa, et tõmbab väljaviskeava nii umbe, siis tuli võsakas välja otsida. 
Ja nüüd Raisakull vehib mootorvikatiga heina teha. 

Tundub, et Raisakull vananeb kiiremini, kui valguskiirus kiirata jõuab.
Nüüd lonkab teine vähe hullemini, sest parema jala mõistus omab juba araabiapärase nimega tõve tunnuseid. Kõnnib Raisakull enda meelest normaalselt, kui järsku arvab parem jalg vasaku jala ette mitte liikuda, justkui unustaks ta end kohapeale mõtlema.
Kokkuvõtvalt siis - puusakont teeb valu.
Ehk tuleb kellelgi mehhaanikul Raisakulli puusale tavoti või litooli sisestamiseks nippel paigaldada lasta.
 Mis seal keerulist on - puuriga auk ette, keere sisse, nippel külge ja voilaa! määre liigeste vahele pritsida...
Siis saab ilma tohtriteta hakkama - neil ju hirmpikad järjekorrad ja suvepuhkused...

Laadal käidud

Raisakull võttis eile hommikul ennast käsile ja korjas end kokku ning vedas oma tagasihoidliku isiku rahvakogunemisele.
Mitte, et Raisakull just rahvast kardab, kaugel sellest, pigem oli asi üle pika aja selles, et sai laadal käidud. 

Ausalt öeldes oli Raisakulli Jänedale saabudes laadamelu alles lapsepapudes, et sai kiirelt lonkides selge ülevaate, mida sel korral ostmata jätta ja millele võiks järgmisel korral silma peale visata. Elik teisisõnu, Raisakullil polnud sel korral prisket kassikuldselt helkivat karmanit kaasa võetud, pigem oli seekordne käik mõeldud eelluurena. 

Ühe müügitelgi seest kostus - Härrale mett? 

Millele Raisakull vastas - Moka peale või? Tänan pakkumast, aga ma pole härra, pigem juba mats! - ja tuiskas tuulispasana edasi.
Laadaplats üle nähtud, tundus Raisakullile, et lillekraami ja lihakraami müüjaid oli täpselt pooleks.
Aga nagu öeldud, laadaelu oli alles hoogu sisse võtmas, kui Raisakull kodu poole liugles. 

Peab endast märku andma - muidu arvavad, et kooles, kurat, ära, raisk...

 

Raisakullile saadeti millaski miskise uuringuputka kutse osaleda mingisuguses Wuhani-taudi-uuringus. Et nõusoleku korral puupulga otsa aetud vatitopisega ninaneelukohta tupsutada. Kus nüüd leidsid aja surnukslöömise koha – selleks, et nimetet tegevus tehtud saaks, broneeritakse rajoonikeskusesse aegruum. 

Raisakull irvitas seepeale täiega – kuna oma aeg on palju tähtsam (kui rehkendada ajaliselt, siis terve päev läheks selle nahka) kui miskise uuringuputka oma, ning saatis küsitluse rämedalt öeldes sinnasamusesse. 

 Eelmine nädalalõpp oli Raisakullil küla peal täis õllepruukimist, metsas saagimist ja küttepuude tegemist. Jõudes tagasi kottu, ei saanud Raisakull esiti aru, mis jubevisioonist kõneldakse – esimese hooga arvas, et väikevenelased said kaela tuumajalaseene. 

Aegamisi jõudis kohale, et hoopis Ukraina võitis euroviisu. 

 Raisakullil polnud õrna aimu, kesmiskusjuhtub. 

Isegi hoki kaemine jäi tal pooleli. 

Eilse seisuga lõpetas Raisakull oma kodus kirve viibutamisega selle aasta küttepuude lõhkumise. Järgmisel nädalal tuleb hakata eelmise aasta puid eest ära sisse vedama...

Raisakull reptiilistub (teine jupstükk)

Raisakulli tabas just üks tõeliselt tõeline tõdemus – munejad on ju kõik reptiilid.
Kuidagi eukalüptiselt värskendava tuuleiili-taoline tunne lõi jalad alt ning peakolu pealt klaariks.
Saunas leili visates kaeb Raisakull hoolega oma tuuleveskilaadseid semaforinäidikuid – nüüd on mõlemad käed märgistatud püütoninahksete käiste asemel märksa väiksemate laikudega.

Üle-eelmise nädalalõpu seisuga sai Raisakull mingisuguse jalutamispelutamise tõve külge, mistõttu paremat jalga järele tõmmates käis hästi teritatud terav valu puusakondist läbi.
Raisakull mõtles iroonilisus-sarkastiliselt, et äkki ta muundubki sõna otseses mõttes roomajaks, kel pole ühtegi jäsemet vaja ja kes roomates ainult vingerdab mööda lapikut maakera.
Proovis, mis ta proovis, ei saanud ta edasi ega tagasi – ühe koha peal vääneldes tundus Raisakullile endale, nagu ta oleks mingi raske kõhutõve või epilepsia külge haakinud.
 Tuli lihtsalt tohtri manu ära käia, kus Raisakull küsis otse, kas see võib olla vaktsiinidooside mõju? Mille peale peale väikest mõttelungi noogutati ning ühmati, keegi ei tea, kuhu see mõju välja lööb...
 Kesknädalal käis Raisakull retseptirohtusid välja lunastamas, unustamata lisaks rästikumürgisalvi juurde muretsemast – äkitse tulebki maostumise elik reptiilistumise vastu maomürgiga võidelda.

 Muide, kui ikka arvate, et vaktsineerimine on ohutu, siis Raisakulli puhul see paika ei pea.  

 Vereringesse pressitud vaktsiin tahab kasulik olla, kuid leidmata õiget vastast, hakkab ta paratamatult otsima mille või kellega võidelda – viimasel juhul tekitas Raisakullile kondivalu lisaks maonahale. 
 Kas tõesti pidanuks Raisakull omale Wuhani-taudi külge haakima, et organismis jõude seisev vaktsiin saaks kuulutada oma kasulikkust???
 Kust kuradima kohast seda hirmsat hiina haigust hankida oleks saanud?

Kas sa tead, et homme on sul tähtis päev

 Raisakull oli parajasti lõpetamas oma õhtast söömaaega, kui mölaföön lõugama pistis. 
Nõnda kui hamster, söögiollus põskedesse surutud, tormas Raisakull kisendaja manu ja kaes, et kunagine pinginaabri nimi jõllitab ekraanilt vastu. 
Noh ja kuna Raisakull pole ammugi viisakas olnud ega ole ka edaspidi, siis täis suuga tervitas ta kõnet vastu võttes "aalljuuh!" ja jäi kuulama, mis uudist tsivilisatsioonitsentrumist temale jummelist äraunustet provintsikolkasse toimetatakse. 

"Kas sa tead, et homme on sul tähtis päev?" 
Raisakull jäi mõttesse ja mögises täis suuga: "Ei tema tea sest miskit", ning kui pilk langes raskelt pikeerides kalendrile, siis koljukallerdis ärkas - nojah, muidugi, Itleri-Aadu ja sõbra naise sünna! No neid ei hakanud Raisakull välja kähistama. 
Teiselpool nähtamatut traati lajatati raudpoltse häälega: "Homme, kella kümnest üheni on Amblas Eesti Vaegkuuljate Liidu kuulmisbuss! Nii, et võid ka minna ja törtsu juttu puhuda! Seal peaks nagu sulle tuttavaid ka olema..." ning nimesid nimetamata vastas Raisakull: ei tea sellist, kuulnud olen-näinud pole, seda tean, ei tea, ei tea, ei tea... 
Raisakull teadis, et selline asjandus nagu kuulmisbuss ringi liigub, sest oli leidnud Sitasoolika valla lehest kuulutuse, et seesinatine kuulmisbuss peatub 21. aprillil  ainult Järva-Jaani mingisuguse päevakeskuse ees. Amblast polnud üldsegi kippu ega kõppu!  
Kui Raisakull sellest teada andis, oli esmane reaktsioon teiselpool eetrit - Assamait, tõesti või?! Oi kurja küll...
Raisakull ei hakanud vanduma kippuvaid nõusid loopima... 

Mitmekesisus pidi rikastama, eks ole

Kunagi küsiti Raisakullilt, miks ta tikke ei osta?
Poes käib ja mitte kunagi pole ostnud tulitikke...
No Raisakull ei kimu pinutagust, on üldiselt vastuseks, kuigi mõnel korral on nähtud Raisakulli välgumihklit omandamast.
Siis on seepeale küsitud irooniaga, ega ta püromaaniat harrasta?
Oh ei, saab küsija vastuseks, selle masina ost on pealesunnitud, kuna tulitikud kottu jäid – küünlad tuleb kalmistupühal või mõnel muul tähtpäeval millegagi ikka süüdata. 

Ega te ometi arva, et Raisakull vibuga tuld puurima hakkab?
Või tuulise ilmaga sädemeid lööma taelale?
Nii võib terve linna maha põletada.
 
Tegelikult on asi üsna selge, sest Raisakulli esivanemad olid ettenägelikult enne defitsiidiaega ostnud kokku ühtekomateist – pruuni majapidamisseepi, tulitikke, küünlaid ja muid strateegiliselt tähtsaid kaubaartikleid – ning tarinud need pööningule...

Neist „üdini tähtsatest strateegilistest kaubaartiklitest” mölisedes tuleb ära mainida seda, et puhastusvahendil ja puhastusvahendil on suur vahe sees.
Mitte miskine tänapäevane keemiakombinaadi toode ei suuda võistelda trinaatriumfosfaadiga. 
Pudelid-purgid läbivad kõik viimatinimetatud pesu ning need paneb Raisakull põhi ülespoole kotti ja veab pööningule järgmist moosimis/konserveerimishooaega ootama.
Kui see kätte jõuab, toob kotid taas alla ja loputab „tripperilillaga” ning ongi konservantidel aeg taas säilitavust näitama.
Raisakull ei loputa mitte kunagi tühja põletatud alkoholitaarat veega, vaid laseb mahlal otse putlisse voolata. 

Kunagi keegi kurtis oma blogis, miks temal need keedised kihva keeravad? 

Raisakull oleks pakkunud varianti, et kindlasti peseb kurtja oma tühja taarat fairi või muu siukse tootega... 

 Viimati oli kaubanduses sooda ja soolaga kitsas käes. 

Soodat läheb vaja juhul, kui näiteks keefiri/petitaignast peab pakse pliine küpsetama, sinna kergitusainena ja hapu maitse tasakaalustajana. 

Aga pidu katku ajal pole eriti soliidne tegevus, või mis? 

Tegelikult on soodal veel üks kuldaväärt omadus – hambapesus aitab võidelda kaariese vastu. 

Neil päevil küsiti nii kaugelt kui lähedalt ka Raisakullilt, kas tema kodukoha  hüpersuperminimikromarketis on „sellist” soola, siis Raisakull oli soovitanud meresoola pruukima hakata – kallim küll teine, kuid ajab kitsal ajal asja ära küll. 

Või mingu vet.apteeki, ostku sealt lakusoolakuubik, sel ju auk ka keskel, kuhu saab nööri läbi ajada ning riputada see söögilaua kohale. 

Kes vingub, et tema toidus soola vähe, lakkugu seda kuubikut või riivigu sealt endale paras ports. 

Ja mineraalainete koguse pärast ei pea ka üle mõtlema, neid jagub seal niigi. 

Kes aga raha ei taha kulutada, siis teadku, et soolakuubiku saab kätte ka jahimeeste puki man, kus soolakupost püsti on – metskitsede ja põtrade lakutud kohad saab voolava vee all puhtaks pesta. 

Tegelikult pole soola vaja kuskile lisada, kuna seda on niigi paljudes toodetes sees. 

Summa summaariumi mõistes süüakse keskmises eestimaa peres niiehknaa palju rohkem soola, kui seda hoomata osatakse. 

 

Sedakorda Raisakull lõpetab oma mitmekesise nõuanderubriigi. 

Kesine ta küll on, aga mitmuses kesine pidi rikkaks tegema, eks ole!?

Raisakull reptiilistub

Raisakull hakkas neil päevil ajas tagasi vaatama.
 Eelmisest suvest läbi viidud Wuhani taudi vastu vaktsineerimise tulemusel ilmselgelt võimendus kondikõõluste mitteliikuvus. Enam ei ole võimalik lihtlabasel moel ratta selga istuda. Raisakull pidi ratta pikali maadligi panema, et siis jalad harkis ratta nende vahel püsti tõstma. Ainult sellisel juhul oli võimalik oma lemmikspordialaga oma kaalu ohjes hoida, siis mis aga sel aastal toimuma hakkab, ei tea Raisakull ööd ega mütsi. 

Mõned kuud tagasi kutsuti Raisakull T-tossi järgi.
Tohter ütles peale süsti, et nüüd saab Raisakull kõikjal käia.
Mille peale Raisakull urises, nagu oleks ta vabakäiguvang või? Ei tea tema, et keegi oleks piiranud Raisakulli liikumist nii palju kui tohter ise, kes kardab juhilubade tarbeks tervisetõendit andmast. 

Tohtri nägu muutus selle jutu peale hullupööra. Umbes todasi, et tema teeb head ja loodab vastu alandlikku tänulikkust saada, aga on see alles üks tänamatu ahv, kes ei täna teda elu päästmise eest mitte üks teps! 

Nagu Raisakull päästmist ootas...

Raisakull on ammu minekuvalmis, eks ikka sinna, kust tagasipöördumist pole. 

Niisiis, peale T-tossi kätte saamist nädal-paar hiljem saunas leili võttes märkas Raisakull, et see käsi, kuhu T-toss manustati, muutus laiguliseks - umbes-kauges selliselt nagu püütoni nahk - laigud ise olid nagu inimese naha värvi, kuid ääred muutusid kuumuses veidi tumedamateks piirjoonteks. 
Raisakull reptiilistub, oli ainuke järeldus. Täielik ulme...

...olnuks siis, kui Raisakullile ilmuks püütoni silmamunandid. Ega too võimatu olnud - peeglit ju polnud käepärast võtta. 

...õpeta nüüd ülikooli lõpetanud elukaid...

Mulle hakati ükspäev lamemaa-teooriat pähe määrima.
Ma vastasin neile „tarkadele” kõrgkoolis käinutele, et see nende teooria ei päde enam mitte üks raas.
Seletasin neile oma keskharidusest saadud arusaama. 

Iseasi, kas neile jõudis see kohale. 

Lamemaa on üks tasapinnaline ala.
Võtame laua.
Laud on piiratud servadega – ilmselt on ka lamemaa sama piiranguga. 

Kui sealt servast komistada, olete te kadunud hinged, mistõttu teid enam pole. 

Olete olematusesse haihtunud, sest lameda maa teooria puhul pole järelikult olemas gravitatsiooni. 

Järgnev eluline tõestus paneb teie teooriale ikka korraliku põntsu. 

Suure isamaasõja ajal aeti okupandid Ukrainast läände, nüüd on okupandid idast tagasi. 

Teil ei tekkinud ilmselt küsimust - kuidas need kuradima okupandid sinna itta said?

Järelikult pole lamemaa-teooria kehtiv, mistõttu tuleb teie nõmedalt rumalatele ajukollustele lisada ruumiline vaade. 

Edu seegi, kui hakkate nüüd jaurama silinderjast Maast. 

Paari aastaga loobute ka sellest arusaamast ning astute teadvuses veel ühe sammukese edasi ja avastate endale kerakujulise planeet Maa... 

-15

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära. Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras. Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

 „Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud. Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine. Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab! 
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele. „Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
 
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas. Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

 Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...