Teine sai kaelast ära

 Raisakull mõtles juba eelmine suvi, et aed vajaks laiendamist - talvel hea lund ladustada, selmet pool hoovi hange lükata. Nüüd kevade poole sai hakata vanade postide väljakoukimisele mõtlema. Võrkaiavõrk sai enne veel postide küljest lahti harutatud ning rulli keeratud. Aga katsu sa neid poste maa seest välja kangutada, kui mördikiht pigistas rauda ja oli kuradima raske tänu sissesumatud raudkividele. Labidas appi ja oma kolmveerand-meetrisügavust mördivalu  ümber kaevamist sai need postid liikuma. Seejärel mönkrile hääled sisse lüüa ning postid august välja sikutada.
Raisakull otsustas siis kuvalda appi võtta ning mördisegu lahti lüüa sealsamas augu kõrval. Tee või tina - ei edenenud see töö ühti tänu maapinna vetrumisele. Egas siis midagi - särtsuvoolik poolil lahti harutada ja perforaatorile meisel külge munsterdada ning see kivide vahelisele segule suunata. Lõpuks said kõik torud mördisegust lahti riietatud. 
Ühel nädalavahetusel toodi maapuur. Raisakull luges kirja esiti vast valesti - multione asemel mutionu. 
Uued augud said kõik maa sisse puuritud ühe õhtuga. 
Kuuri alt tõi Raisakull uued väravapostid, arvuliselt kaheksa, mis olid seal peaaegu poolteist aastat laagerdunud.
Kui teised väravapostid said täpselt loodi aetud, et väravaid ette pannes olid need kohakuti, siis peaväravaga läks üks väravapost pool tolli nihkesse kõrguse suhtes.  
Ülejäänud postid olid taaskasutuse värki silmas pidades vanad, mis ennist maast välja sikutatud.
Nüüd eile sai viimase posti loodi aetud ning kividele kuvaldaga peale virutades ära fikseeritud. Lähipäevadel tuleb võrk lahti harutada ning postide külge neetida.
Kuigi jah, tuleb tunnistada, et postide kõrgused ei ole joonlauaga mõõdetud, vaid on nagu merelaine.
Raisakull rehmab käega ja uriseb, hambaork suunurgas tolknemas - ega see müümiseks ole, vaata maapinda ka! Kui ei meeldi, võta oma kuradi laserniveliir ja tee ümber, sest see on nüüd päris lihtne - torude ümber pole enam ligi sajakilost mördisegu. Ainult kivid... Ja pealegi, kui mõlemas puusas on auk sees ja lihtlabane käimine tekitab raskusi, rääkimata sellest, et põlvitamine ja enda sirguajamine võtab omajagu aega ja kedagi appi pole paluda...

Jupiti, ikka jupiti...

 Korrat vötaks! 
Nõnda ei saa üldse suvel tööd teha. Eriti liinitaolist tööollust. Raisakull ei tea ega saagi teada saama, kuidas töölisklass tööpinkide taga tööd vehib teha - too on ammune ja ähmane mälestus jäänud tollest ajast, kui Raisakull veel noorsandina tööpõllul tegu viskas teha.
Kuigi tuleb tõdeda, et sügise tulekul on Raisakull rohkem liigutama hakanud. 
Et Raisakullil kodused toimetused tehtud saaks, peab ta nüüd passima päikese peitupugemist.
Aga see on vana kavalpea ise (ikkagi miljardite aastate jagu kogemusi) - niipea kui Raisakull oma nina välja pistab, nii kohe on ka päike ja koos sellega parmud ja muud verdimevad sitikasatikad paksult ümber. Juba seetõttu kasub hein juba üle pea ning pea siis igasugused ametiloomad näpuga osutama hakkavad - et, näe, milline looder! 
Jah, see on ammuilma kõigile selge, et Raisakull olude sunnil looderdab või molutab asja eest või taga. Lausa meisterlikult esikoha vääriliselt.
President võiks isegi tunnustada Vabariigi esiloodrit või vähemalt mingi auraha luua ning annetada see Raisakullile. 
Seda enam, kui viimasel ajal on massimeediumis hakatud looderdamisele hosiannat laulma. 

Üks tehtud

 Raisakull võttis täna ette suure töö - kullakambri inventuuri.
Oli isegi valmis maksuametile (s.t. riigile) rõõmu tegema, kuid viimasel hetkel otsustas ta seda mitte teha. Jaanipäeva-järgne ilge pohmakas ei laskvat ametnikel kõrgel tasemel lustida. Seda enam, kui värske maakoha luhvt asendub töö käigus linnarahva jaoks millegi õudsemaga...

Jaanilaupäev

Eile oli alevis jaanik.
Ausalt öeldes mõtles Raisakull küll kohale minna, aga kondivalu lõi külje sisse, seega loobus sellest käigust. Istus teleka ees ja kaes vutti. Paar minutit enne keskööd läks Raisakull päevale punkti panema, kui ilge tümakas kaugusest ta lokaatoritesse kandus - no ei ole tema teema see tänapäevane tiskuvärk. Vanu tiskulugusid jõuab Raisakulli ajuollus seedida, aga vaibakloppimist küll mitte. Raisakull saab suurepäraselt aru, et aeg on edasi läinud ja noortel omad tantsulood. 
...Umbeskauges viis aastat tagasi oli Raisakull Väike-Maarja jaanikul, mis peeti Ebaveres, käinud ja seal oli toona üpris tundmatu rokipunt esinemas, siis nautis Raisakull nende noorte meeste muusikat täiega, kuigi need kuuldud lood ei olnud jaanimeeleoluga kohaldatavad. Jaanituledel on alati mängitud maakeelseid rahvale südamesse läinud lugusid. 
...Ühel aastal palju aastaid enne seda, kolhoosiaegu, oli "Palderjan" Müürikul esinenud. Toona oli Raisakull oma vanematega jaanikul olnud ja ümber oma ema tiirelnud, mis kaugusest näis tantsuna, siis oli lavalt kostnud märkus, et miks rahvas ei tantsi nagu need kaks seal eemal. 
... Sel ajal, kui Bakuu oli meie, peeti peale Müüriku ka Vao jaanikut -  mõlematest sai osa võetud. Raisakullile on tagantjärgi jäänud mulje, ponnistas vana Borka või naba välja, aga Vao jaanik oli üle kõige...

  Täna on jaanilauba. 
Raisakull on seda tähistades üksi. Vedas kõik vajalikud asjad elik tuleaseme, kustutusvee, laua, toolid kohale ja kuskil tunni aja pärast lööb "peole" hääled sisse. Seejärel tuleb külmiku manu astuda ning saslõkk ja vorstid kaasa haarata, lisaks lõikelaud, pudel veini ja muidugi pokaali - selle viimase all mõeldakse õlleklaasi... 

Head Jaani teile kõigile! 

Noid segavaid...

 ... jah, segavaid asjaolusid on nii palju, et Raisakull  oma tegemistega ei jõua puile ega maile.
Küll ajab üks töö teist taga, nuka taga passib kolmanda kolonnijagu tegemisi. 
Eks seetõttu ei oska ta ka enam elust rõõmu tunda.  
Tegelikult sellist emotsiooni nagu seda rõõm on, pole olemaski, kuid Raisakullil peab elus mingisugune stiimul olema, kus ta peale enese ribadeks rebimist saaks täit rahulolu nautida.
Mis tundub ulmevaldkond olema - et definitsioon kui selline on olemas, aga tegelikkus on midagi muud. 

Hommikul ärgates astub Raisakull kaalule, jätab endale meelde selle näidu ning lonkab paremat jalga järgi liibates nurga taha vett laskma. Siis taresse naastes põikab kasvuhoone manu, avab ukse ja luugid, et tomatitaimed oma solaariumis liialt ära ei karamellistuks. Viimseid uneriismeid maha raputades astub tubasesse tsooni, misjärel ühendab veekannu särtsuga ning suundub tagasi koiku juurde, kus kaal ootab uut raskusetajumist. Nüüd näitab selle sihverplaat, et hoopis paari kilo jagu on Raisakull veelaskmisega mitte maha, vaid ebaloogiliselt juurde võtnud.

Ärge nüüd öelge, et patarei on tühi, see sai vahetatud - ikka sama müstiline kaalutõus peale hommikust kuselkäimist. 

No on...

Nädal tagasi mingil ajal trehvas Raisakull raadiumit kuulama. 
Ega eriti pikalt ei saanud kõrvadesse noid rohelisi radioaktiivseid laineid püüda, sest stuudiumist kostus järjekordne hala, et valdadel pole raha. 
Raisakull vihastas ja tõmbas juhtme seinast.
"Kurat neid debiilikuid võtku! Muud pole kui - valdadel pole raha??? Valdadel on raha küll, kui vaadata niinimetet ametnik-spetsialistide horde ja nende ülalpidamiseks peetava palgafondi suurust.
Lahendus? 
Vallavanem on auamet - selle eest palka ei saa, sest oma egomaniakaalsust saab rahuldatud ka ilma tasuta. 
Ainus tegelane, kes palka saab, on vallasekretär. 
Ülejäänud mudru* pole vaja üleval pidada..." 

* Vallavolikogu tuleb kokku oma kulu ja kirjadega, mida ei kaeta vallaeelarveliste vahenditega, niisamuti ei tasustata vallavolikogu esimeest ega tema abisid (kui ei meeldi, siis lahku volikogust). 
Kuna riigikogu võtab vastu põhilisi otsuseid, mis puudutavad valla toimimist, siis tuleb riigikogul endal leida riigikassast eelarvelisi vahendeid spetsialistide tasustamiseks. See tähendab, et spetsialistide koolitused ja palgafond tuleb kinni taguda riigikassast - kõik saavad ühese arusaamise või standardi, mida antud seadus ellurakendamisel endas kujutab. Ega pole mõtet igas vallas pidada ühte-kahte inimest, kellel on erinev arusaamine naaberomavalitsuse sama eriala töötaja(te)ga. 

Kiirustamiseks pole erilist mõtet

 Raisakull võttis täna vabaduse stiilselt terve päeva logeleda.
Tegelikult laiskleb Raisakull juba nädalajagu päevi, seda mitte omal vabal tahtel.
Aprillis, peale lume sulamist saagis Raisakull kottutaritud talvekütte pakkudeks ning ilusate ilmade tulekul lõhkus õlikirvega need halgudeks. 
Eelmisel nädalal sai aiamaa "Tuhnik"-uga üle käidud, siis vaod sisse aetud ja lõpuks peale tuhlite vaopõhja panekut ka need korralikult mullatekiga kinni kaetud. Siis tuli juba äralõhutud halud riita laduda - üherattalise käruga läks raskeks, sest valu lõi küljeluusse - siis lõi Raisakull mönkrile hääled sisse ja käru sappa ning asi susises üsna jõudsalt. Homme tuleb jätkata... 

Õetütar käis millaski aprillikuu lõpupoole (kurrat, see aeg möödub küll kiirelt, et Raisakull ei jõua enam järge ajada!) külas ja ära minnes andis Raisakullile paksu raamatu, milles ka autori pühendus sees, lugeda. "Eluterve pohhuist" kannab teos nime. Raisakull mainis linna kiirustavale noorele daamile, et põhimõtteliselt on kokkuvõte  umbes taoline - iga asi omal ajal või natukene hiljem! Kui jah, siis ongi see Raisakulli eluvilosohvia kreedo aluseks. 

Nädal enne seda olid värava taga vene aktsendiga tüdrukuneiuhakatised, mõlemad hästi kenad, et Raisakull lasi korraks oma okulaaridel elik silmadel puhata, takseerides kehakumerusi.
Raisakull läks värava manu ja küsis neidudelt kaastundlikult - mis neil mureks? 
Neidised võtsid omad mölafönid välja ning hakkasid... 
Hehh, enam ei tarita igasugu vahitorne ega piiblit kaasa, piisab moblast. 
Raisakull ütles neidudele - Kui nüüd ausalt rääkida, siis tema ei saa sugugi nende sekti astuda. Südametunnistus ei lase tal peale sünnijärgset verevahetust Jahvet või Jehhoovat kummardada. Aga sellegipoolest küsiks teid siia toonud autojuhilt - kas too tegeleb sutenöörlusega? Suguküpseks kujunenud neidusid sõidutab mööda maad, et palju maksma peab? Et hullaks veidi toas? 
Raisakull ei tunne seniajani mingeid süümepiinu nilbe mölaajamise eest, kuid loodab - kuigi teab, et lootus on lollide lohutus - et nüüd ehk tükimal ajal ei ole vahitornisektil Raisakulli värava taha asja... 

Tagasitulek on alati vaevaline

Raisakull mõtiskles pikalt ja laialt, paksusest kõnelemata, selle üle, kas panna blogimöla-ajamine hoopis kinni. 
Kuid ei ole see võimalik ühestki aspektis. 
Nimelt neil päevil sattus Raisakull "Valijakompassi" otsa ning täitis lüngad ja leidis, et tema poliitilise vaate seisukoht on sama, mis eelmistel kordadel.
Järelikult on Raisakull poliitiline stagnant elik paigalseisija.
Ega sellest suurt põdeda-heietada pole siin mõtet - muidu pudenevad needki lugejad siit ära, kes paksu nahaga ja hambaid kiristades veel jaksavad oma okulaaridega siinsed read üle käia.

 Kui nüüd üdini aus olla, siis Raisakull on tükimat aega võidelnud küljeluuvaluga.
Sestap pole ka siin imestada, et ta pole isekat ega isetut* küljeluud ehk elu armastust veel leidnud.
Ega ilmselt ei kohta ka – kes see sihukest igapidi elik nii mentaalselt kui füüsiliselt logisevat santi ikka tahab... 
Kamoon...
*Pisike tähendamiseseletus, mis Raisakullile pähe kargas sõna "isetu" puhul - iSetu on ubinavidinatega ülekoormatud kagueestlane.

Nagu küla peal üks vanem naisterahvas ütles – "...ma ei tea, aga tundub, et sa oled küll loll, kuid sul üksi on seda arunatukest palju rohkem peakolus kui vallasakste peale kokku..."
Hmmm...
Raisakull jäi kohe mõttesse, et millega ta selle kiituse küll ära teenis.

Seda, et

 Seda, et aastalõpp lendab ahvikiirusega peale, siis oleks vast paslik teadustada järgmist: 

Kuna võdiisev ajukallerdis ei suuda enam mölisemisele kaasa aidata, siis tuleb siin pikem paus ette võtta. 

Kohtumine tundmatuga

Raisakullil oli ükspäev asja maakonnalinna. 
Bussi oodates astus talle ligi jummelist võõras inimeseloom. Uuris - kuhu minek? ja sättis end nagu vana tuttav Raisakulli kõrvale. Seejärel hakkas pärima - ega sa endaga räägi? 
Raisakull raputas sellepeale oma peanuppu. 
Tüüp seletas veidi midagi sel teemal ja järsku koukis oma karmanist paki sigarette, kätt sirutades pakkus ta kõigepealt Raisakullile. 
Raisakull ühmas, et tema ei kimu suitsu. 
Tüüp pistis endale pläru näkku ja küsis - miks? 

No mida muud oli Raisakullil öelda: "Teadlaste sõnutsi pakk sigarette päevas lühendab inimese elu kahe tunni võrra, pudel viina aga nelja tunni võrra. Aga korralik tööpäev lühendab inimese eluiga tubli kaheksa tundi! Vaat sellepärast ma ei pahvigi noid sigarette..." 

Suitsumees tahtis midagi vahele öelda, kuid Raisakull lasi edasi: "...ja mina seepärast linna lähengi, tööd otsida, sest siin pole kellelgi mulle miskit pakkuda. Saan sellest suurepäraselt aru ka, minu konditsioon on nagu ta on, ja kui ma saan eitava vastuse, siis lepin sellega. Ilmselt olen endaga mingil ajal rahupiipu popsutanud." 

Ning selsamal hetkel sõitis buss ette.

Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 

___________________

Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.