Peeglijaht

Jõepeegel.

See hetk peatus siis, kui meile lähim täht elik Päike peeglisse vaatas enne pilve sisse sukeldumist.

Klassikaline karvane prilliklaasipeegeldus.
 

Sõna on vaba!

Sõna on vaba! 

 Kas ikke on? 

 Noh, mäletame ju praeguse Dzoodzi Ovaali viletsuse ametisse nimetamisel, kui emand President tõmbas endale üll pusa, millel kiri: SÕNA ON VABA! 

 Justkui vihjates, et nüüd saabub kohe-kohe surnalistika pime keskaeg, kus mitte keegi ei tohi oma arvamust avaldada, vastasel juhul on kinnimajja minek. 

 Mida kuradit, emand President ja tema kaaskond hirmutasid inimesi vaikimisajastu saabumisega, mis aga saabumata jäi. 

 Ja nüüd on jälle häda: jälle ei kõlba, kui teatud isik ülearu lõugu laksutab. 

 No ma ei saa vaiki ka olla, sest nüüd tundub, et emand President ihkab ise sõnavabaduse kaotamist, mille vastu ta vabariigi viletsuse ametisse määramisel protsessis, et keelab vanal Helmel oma isiklikku arvamust avaldada.

 Silmakirjalikkus on see, kulla emand President... 

 Juba algusest peale tajusin, et president on parteilise kuuluvuse (sotside eelistuse) juba eos ametisse kaasa võtnud, kuigi põhiseaduse järgi peab president olema sõltumatu ametiisik. 

 Kui ta ei suuda seda sõltumatut distantsi hoida, siis olgu nii hea ja lahkugu ametist. 

 Ja teistele, kellele ei meeldi Helme-bande, teadmiseks – mulle ka ei meeldi, samuti ei meeldi mulle ka valitsuseviletsus ega praegune opositsioon. 

 Hehh, on vaja ikka oma närve üles kruttida tänu mingi vanamehe sonimise tõttu. 

Võtke minust eeskuju - omal ajal ignoreerisin Jäme-Etsi olemasolu, et mu teadvuses polnudki teda olemaski - ja ühel hetkel kadus ta poliitiliselt areenilt. 

Nagu iseenesest pudenes olematusse...

Raisakull on vist kiiritada saanud - ajab siis sihukest lora...

Berliin, Linköping, LinDanisa, Vastseliina, Tudulinna jne. 

 Esimene neist tähendavat Karulinna elik meie Otepääd, teisele tuli enne sisenemist koputada, kolmas on teadagi endine Kalevani taanlaste okupatsiooniajastu nimetus, neljas tähendab tänapäeva keeli Uuslinna ehk Novgorodi, ja see viies on ilmselge märk selllest, kuidas tänapäevane hotellindus just sellest linnast alguse sai. 

Siis on veel Kukulinn, kust on käokellade valmistamine alguse saanud. 

 Ma olen siin vaikselt mõelnud, et need kohad-sõnad, kus erinevates variatsioonides linn ja küll sees on, on kõik eestlaste asutatud. 

Vaat kui kõvad esivanemad meil võisid olla. 

 Nüüd kannapööre vasakule. 

 Linnad pole muud kui ülerahvastatud külade kogum. 

 Ei usu? 

 Kohe selgitan. 

 Kujutagem ette külatanumat. Trepikoda polegi muud kui külatänav, mis viib korteriukseni, mis iseenesest kujutab endast sissepääsu tallu, kuid ilma haritava maata. 

Sama põhimõte kehtib ka hotellide, võõrastemajade, pansionaatidega, kusjuures esimesed on varustatud reeglina liftidega, mis ulmevaldkonnas on tuntud eskalaatoritena, mis viib inimese soovitud kohta. 

Kõrghoone annab juba alevi mõõdu välja, samuti mitme trepikojaga või tänavaga maja. 

 Üldiselt on üks linnamaja võrdsustatud ühe külaga. 

 Tehased-vabrikud, kus inimesed töötavad, kannatavad juba mõisa nime omistuse välja. 

 Tõelises külas, kus omanikel on kinnisvara, saab tanumal karjuda või kasvõi jalgpalli taguda, aga katsu sa trepikojas seda teha. 

 Nüüd taas kannapööre vasakule. 

 Tihti on näha-lugeda, kus kõikjale kerkivad eramaa sildid. 

 Kui kõik inimesed oleksid mõistlikud, poleks sellest mingit poleemikat. 

 Ehk teisisõnu – kui kõik eeldaksid, ühisvara enam ei ole, vaid kõik on eraomand. 

Ka riigimaa on riigi eraomand (RMK on näiteks kuuldatavasti Eesti suurim maaomanik, kes maksab riigifirmana nagu kõik eraomanikud kohalikku eelarvesse maamaksu), siis pole neid silte loodusesse reostama vajagi. 

 Aga paraku on neid poolearulisi tekkinud, kes songivad oma džiipide-mönkritega-metsaveotrakatsitega maa nii ära, et enam astuda ei saa, või siis õpetavad linnud-loomad tümaka järgi tantsima, et siga ka enam ei söö, ja viitavad sellemanu, et pole silti, siis võib seal reostada. 

Nagu seadus nende poolel oleks. 

Enamasti on neil ka ülearust raha, millega ostetakse advokaatide abiga õigus laamendada. 

Need kohtulahendid muudavad põhiseaduse, kus on sõnaselgelt kirjas „Eraomand on püha!” nii tühiseks, et see on lihtsalt sõnakõlks. 

 Aga linnas on maju, kus juba sissepääs ehk terve küla on lukustatud – needki kannavad mõtteliselt eramaa silti, kuigi otseselt see välja pole hõigatud. 

Ja siis me imestame veel, miks maal, kinnistute veerel need kerkivad.

Raisakulli nägemus ringidest

Kirvega aastaringe lõhkudes...

...hakkab ka kõige nürim "korsten" suitsema... 

...siis on see märgiks, et tagumine aeg talveunne suikuda...

...sest nagu keegi kuskil on öelnud - ring sai täis ja/või ring sulgub nüüd!
 

Raisakulli pehmed

Kardulad tuli pehmeks saada, lisasin peekoniviile ja läks see kompott ahju. Ja pärast tuli ära süüa...

Koivad, keel ja aju muutuvad pehmeks - no teadagi, mis aitab...

Valik pehmeid kotte ja trussikuid vitriinis...  

 

Sandikassa bluus

Ma ei oska enam elada - 

pangaarvel kõlisevad sendid, 

ümberringi kooserdavad sandid. 

Sandikassast kõllati üks päev: 

nüüd ootan kopsakat rahasüsti, 

siis rihin uued sihid büsti... 

Elu ettenägemine on voorus - 

mida sitemat poolt näed, 

seda kergemalt põed. 

 ... 

Vähemalt ei lange ma šokki, 

kui suitsetan viimse pläru 

ja joon peale novitsokki. 

Sest nagu öeldud, sa kuradi näru: 

Ei oska ma enam elada!

Minu hale vari jääb minust maha,  

kahjuks, jah, siia ilma kummitama... 

Too oskab pehmemat sammu astuda 

ning hääletult vandudes kukkuda. 

Valgus

Füüsikalisest aspektist lähtuvalt esindab kõikse täiuslikumat värvust must värv. 

Selle täiuslikuima värvuse antipood peaks olema valge, kuid ei – õigem oleks öelda värvitu. 

Tollepärast otsitaksegi mingit müütilist BossSoni higi või Higginsi bosonit. Seda ainuüksi selleks, et selgitada tumeenergia olemust. 

Mina olen selle ammu läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et kui valge värvus esindab musta vastandit, siis ei tuleks tumeenergia üldse jutuks. Pigem juba väljub mustvalge konfliktist hallide varjunditega särts. 

Kui me võtame aga mõlemiks vastandiks musta ja värvitu - vaat siis saaksime rääkida tumeenergiast... 

Ülejäänud värvid, alates meie silmale nähtavat kolmest põhivärvist koosnevat troikat, lõpetades erinevate lainepikkuste võnkumistega koosnevat nähtamatut valgust, kujutavad endast kõrvulukustavat ja silmipimestavat müra, millest ülekarjumiseks tavaliselt võhma ei jagugi. 

On üks termingi välja mõeldud - valgusreostus.

Lõpuks on ikka vaikus, kui ükskõik millise sisinaga must auk ainuüksi sisemiselt kokku vajub. 

Siis on vaikus lõpmatu. 

Igavene. 

 ... 

Tegelikkuses sellest hetkest kõlab uus Suur Pauk, mis annab igasugustele lainepikkustele uue võimaluse tajuda meie arusaama värvidest. 

Kes ei tööta, see ei söö

Kõigepealt tuleb siga vardasse ajada.

 

Üleilma külaliste kokkusaamiseks tuleb röökida: SSÖÖÖÖMMAAA!!! 

Talgulised-lapulised kokku aetud, et pakkuda neile fantastilist pidurooga õhust ja armastusest.

 Hääd isu!

Legendid, saagad, ja kõik...

Legendid, saagad ja kõik põlvkondade kaupa ülestähendused, mis Raisakulli kohta käivad, pajatavad järgmist: esimeseks sõiduvahendiks oli maanteemuhk, millega toimetati Raisakulli ema haiglasse, et tuhanded kümned silmapaarid selle imelise sündimuse tunnistajateks saivad olema.
 Kuigi ülimalt kadedate inimeseloomade, kes viskasid igasugu roikaid palatisse, kiuste jäi Raisakullile hing sisse – oli see siis tol ajahetkel halb või hea – annab Raisakulli viimsepäeval ilmselt aru Vikatimees, kes on varustatud nüüd trimmeriga, sest inimeseloomi on maakera peale nii palju siginenud, et tühipalja vikatiga ei jõua iidne skelett enam vehkida. 
 Kuigi selle esimese Porsche-laadse imelise paraplaani on ammuilma rooste ilmselt ära õginud, siis on üpris mõistetav, mis Raisakulli hinges midagi väriseb, kui ta silmab Nikita-aegset sedööver-sapikat, mis on maha viksitud FIAT 600 pealt.
 Stanislaw Lem’i vahendatud Platonile kuuluv ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida oled tahtnud!” jälitab Raisakulli peaaegu igal sammul. 
Sestap polegi Raisakull muretsenud ülalkirjeldatud masinat omale tagumiku alla, kuigi korra oli see võimaluseaken avanenud, aga seegi vaid viivuks. Küll aga hinges on sapika-ihalus olemas. 

Raisakullil endal olid isiklikud sõiduriistad läbi aegade kondiaurumasinad – Sputnik, Aist, Turist, Tunturi, Bottecchia, GT, viimati sõidukorda sättimist vajanud Classic.

Kolm viimast on praegused allesolevad sõiduvahendid...
 Mitte, et Raisakull kolme rattapaariga korraga sõidaks.
Viisaastak tagasi andis saatus Raisakullile võimaluse hankida mönker.

Sellega on võimalik madalalt pehmemalt maalt puid kottu tarida, selmet kelgutades oma naba paigast ära nikastada. Ükskõik milline traktor oleks soisel alal sisse vajunud, aga mönkriga pole Raisakull veel kinni jäänud. Kui see peaks juhtuma, saab masina välja vintsida.
Kord ühel sügisel oli Raisakull ladunud korraliku koorma kärusse ja hakanud seda kodu poole vedama. Ühes madalamas kohas käisid masina papud ringi. Raisakull mõtleski, et hakkab koormat vähemaks võtma, kuid tuli enda arust geniaalsele lahendusele - haakis käru masina tagant lahti, sõitis mönkriga kõvemale pinnasele, ühendas vintsitrossi kärutiisli haakekäepideme külge. Et koorem oli ideaalses tasakaalus, siis forsseeriti, nagu laskurkorpus ületas Emajõge, käru ludinal vintsi toel/veol...

Mure on

Mul on suur mure.
Herilaste pärast.
Pole sel hooajal teisi näinud.
Vapsikuid ka pole.
Ei tea, kas nad hukkusid või on neid tabanud mingi taud.
Pea igal aastal mesinikud kurdavad, et mesilased saavad hukka.
Noh, ma siis muretsen herilaste pärast, sest keegi teine sõna ei võta nende toetuseks.
Ometigi sel aastal pole mürgiprits kordagi põllul käinud, et saaks põllumeeste kaela ajada.
Mis?
Aaa, et mispärast igatsen ja nutan tigedikke taga?
Aga vaata, kulla inimeseloom, kes mu õunasaagi pintsli pistab?
Poolvalmis ubinad mädanevad/lähevad pruuniks juba puu otsas,
Juba tollepärast olekski herilasi vaja, et nad käärima läinud õunu noolimas käiksid ja järgmise aasta põlvkonnale uut ja tugevat algust süstiksid.

Mölisen veidi teatritest ka

Kõik kasutavad praegu Wuhani-viiruse (sest olgem ausad, tegelikult nõnda peaks seda niinimetet koroonaviirust õige nimega kutsutama) teise tulemise eel selle vaikse perioodi ära, käies igal pool, kuhu veel lastakse minna. Mõni putkab piiri taha, kuid paljud kasutavad juhust, et emakeelset kultuuri toetada.

Tuleb meelde, et Väike-Maarja perioodil pakuti ametiühingu poolt teatripileteid, siis esivanemad vahepeal lunastasid mõned pääsmed ka järeltulijate harimiseks. Ühel hetkel olin ka mina uhke pääsetähe omanik. Jant hakkas pihta siis, kui minekuõhtu kätte jõudis. Taheti, et ma ülikonna ja lipsuga läheksin, kuigi ma ise läinuks teksades. Vaidlus selle õhturiietuse pärast läks üsna tuliseks, et ma olin valmis loobuma minemisest. Selgitasin vanematele, et Tarbatus on tendents vabamale ja mugavamale riietusele ja siin ollakse millegipärast kivistunud arusaamadega, kui tahate päästa õhtut, siis valikus on kaks võimalust - kas ma lähen omas mahlas või lähete ise! Ja sain oma tahtmise kätte. Vist oli see operett "Onupoeg Bataaviast", kus muusikalist osa oli hea nautida, kuid sõnaline osa läks mul nagu alati kaduma...

Ja siis ma loen teiste ajaveebidest elamusekritseldustest ning tunnen veidikene värvilist kadedust, seda aga heas mõttes. Sooviks ka kuskile väliteatrisse vaatajaks munsterdada, aga need sindrid tegutsevad küllaltki kaugel mu elukotusest, et neile ligi lüüa, tuleks endale mingi parsa tagumendi alla keevitada.
Vaadake, selles ongi konks - tohtrid ei taha, et ma igasugust kultuuri tarbin, sest nad eelistavad nõukogulikult minusuguseid vaka all hoida - istugu ma kodus ja vaadaku telerist igasugust paska ja ahmigu interneedusest saasta...
Samas tuleb vastutahtsi tõdeda, et minust ei ole enam ontlikult tänulikku teatrikülastajat, sest ma ei suuda hoomata sõnalist osa - liig palju on segavaid faktoreid - kes aevastab, kes köhib, kellel mölaföön unub välja lülitamata...
Ning üldises plaanis on ka teatrite, õieti küll teatrikooli, kapsaaias omajagu kive - näitlejatel puudub selge diktsioon ja kipub kiiresti pudistades "asi kaelast ära saada".