Pure mind

Raisakull jõudis vahepeal Tarbatut väisata.
Ega seal miskit uut olnud, mida nämmutada.
Kuid üks asi ajas küll Raisakullil irve lõusta kinni. 
Ta oleks kena näitsiku käest äärepealt küsinud, kust kohast teda võib hammustada.
Aga ei raatsinud oma suuvärki käiku lasta.  
Mitte, et Raisakull kannibalismi harrastanuks, suurt vatsa korisemist ka polnud tunda... 
Kui neidisel oli pusa kirjaga "PURE MIND" üll, no mida kuradit siis Raisakull arvanuks - zombilõks äkki?
Eksperiment marutõve diagnoosi saamiseks? 
Iseküsimus on, kui mõnel kodanikul pole igemeid suuski, kuidas ta siis PÖFFi-rahvast pureda saab? 

Hehh... Puhta mõistusega pole siin miskit pistmist - see on puhastverd üleskutse värskele hõrgule inimlihale kihvad sisse löömiseks...

...vist sai kenake?

 Mis kergelt lubatud, see raskelt mõjub...

...või siiski kergemalt. 
Eile sai tegelikult valmis.
Pea kõik on taaskasutatud.
V.a. katusematerjal - plekipaanid koos kruvide ja harja-servaplekkidega ning loomulikult uksematerjal lisaks kruvivundamendile. 

Döö-savuu

 Nagu Raisakull mainis eelmisel korral, et ta püstitas vaiade peale mingi osmiku.
Nüüd on asi niikaugel, et vaja on uks teha ja ette panna - ikka tasa ja targu. 
Dezavuu-tunne kerib Raisakulli aju-minevikust kohale. Toona, kuskil veerandsada aastat tagasi, oli Raisakull tulevikku näinud ning just sedasama tegevust tegemas näinud. 

Mis onn siis sellest tuleb? - küsiti juba küla peal Raisakullilt. 
Raisakull vastanud selle peale - Taara sõna elik sanatoorium.
Aga tegelikult?
Bassein - pole muud, kui põrand-seinad katta musta kilega. 
Hehh! Ära aja hullu!...
 
Aitab heietamisest - uks ootab tegemist...

Elus ja pohmellis

 Jah, ma elan veel!
Oi milline pettumus, kui keegi arvas mind ära koolend olevat... 
Näiteks viinasurma. Ei, pohmakas on pärit viinakuust kui sellisest.
Niisama lihtsalt umbrohust ei vabane - see tuleb tagasi - ei aita siin ussirohi ega püssihein. 
Vahepealsed uudised on siin, et keerasin kruvid maasse ning hakkasin vaikselt mingit majalobudikku püsti ajama oma 40 aastastest prussi- ja poolesajandi-vanustest lauajuppidest. No ei raatsinud kuidagi neid ahju ajada. Voodrilaudadest tuli puudus, siis saigi nood poolesajandilauad kasutusele võetud tänu ülafreesiseadme ostule.  Kui valmis saab ja kui viitsin, siis klõpsin mõne pildi... Juhul muidugi, kui mõni tugevam tormiollus selle hurtsiku pikali ei vajuta.
Üldiselt on asi selline, et ega enam viitsi midagi ajuollust üles keerata, sest lauslollust kohtab riigi tasandil ohtralt.
Kui viletsusejuht teadis pea poolteist aastat väliskomisjoni esimehe saagast, siis peaks ta väärikalt riigieidelikul moel tagasi astuma.  
...nojahnoh...

Septembris sure janusse

 Teagi enam, kas peab üleüldise meediumi kuradile saatma. 
Mingisugune ajuvaba kampaania on taas käima lükatud. 
Et septembris ei joo...
Kuulge, niiviisi võib inimeseloom janusse surra, muudest elukatest ei tasu kõssata. 
Lisaks vedeliku mittetarbimisele võib ju kõikidel elusatel tekkida sooltehädad...

Mina ei kavatse sugugi joomata jätta - tsiteerides klassikuid: kaalul on rohkem kui õlu - ja nimelt minu elu.
Mis see teiste asi peab olema, kuidas mina oma elu sätin.
Seepärast ma sülitan või kusen ikka vilistades kõrge kaarega sedasorti kampaaniatele.
Ja tõele au andes ja olen ise ka tähele pannud, et need antialko-kampaaniad ajavad just alkoholi mõõdukalt tarbima jooma kaanima tavalisest suuremas koguses.

MOTT! 

Kui meeles mõlgub küünlaremont

 No mitte ei tea seda ilmaelu - kui särtsu ja üleüldse energiumi eest tuleb maksta "keel vestil"-meetodil, ehk tuleb Raisakullil üles otsida vanu majapidamisküünlaid ning hakata neid remontima. Mis seal's keerulist saab olla - vana ajast ja arust tuleohtlik taht välja ja vähem tulekindel tahiollus asemele...
Lampidega sai Raisakull ju päris kenasti hakkama (lugege eelmist mölinat). 

Lambid

Ükspäev augusti lõpu eeli tõi Raisakull pööningult alla kaks vana valgusega reostajat ja lahutas mõlemad laiali molekulideks. Et nad olid kasutuna vedelenud aastakümneid, tuli nad korralikult puhtaks küürida nii seest kui väljast - pea neli kausitäit määrdunud vett läks põõsa alla. Siis tuli nad uute elektrivoolikutega varustada. Suurema lambiga ei esinenud mitte mingit probleemi, selle kokku monteerimine läks nagu lepase reega, kuid väiksema puhul sai veidi ajugümnastikat ragistada. Nagu allolevalt pildilt näha saab, töötavad mõlemad sügispimeduse vastu... 

Mis iganes särts pole veel lekkinud ega Raisakulli kiharaid einsteinumi moevoolu järgi sättinud. 

Tänane Raisakulli ajukeemia mõttejublak

 No ei ole hõisata miskit, kui iga päev siin-seal sajab kuldseid kuumalt lõõmavaid päikesepisaraid... 

Saage aru -  lämmi om!
Ning seetõttu pole Raisakull velo-kilometraaži kogunud - viskab ehk selle palava leitsakuga kuumarabanduse pildi taskusse. 

Ega see kerge ole ühti

 Raisakulli jaoks on tänavuaastased pidustused ainult kaalutõusu ja vatsakasvu kaasa toonud.
Sellest tuleb ju aru saada - Raisakull looderdab ikka väga raskelt.
Teda ei rakendata kuskil ja keegi pole veel jõudnud tööpakkumisi koostada, et laiskloom ainult rakkesse aheldataks.
Ainult sugulased pakuvad mõnikord Raisakullile tööampse - viimasel ajal on needki kokku kuivanud. 
Riik oma töötukassadega ei ole suutnud leida Raisakullile tööpõldu, kuna too elab sisuliselt kahe maakonna piiril, ning tööpakkumiste kohad aga maakonnakeskuste läheduses. Pole Raisakullil ka ühtki tänapäevast profileeringut ette näidata, mille alusel talle võiks mingi töö sobida. 
Ikka ja jälle tuleb see nõukogudeaegne nali meelde, kus ühelt mehelt küsitakse, et mida ta teha oskab?
Võin müüri laduda... - tuli vastuseks. 
Küsimusele: "Mida veel?" vastati: "Võin ka müüri mitte laduda!" 
Pole siis ime, et Raisakull jämestub.
Või tünnistub. 
Pea ainus tegevus, kus Raisakull kuidagiviisi oma tonnaaži kasvu saab piirata või piirab, ongi velosipeedistamine. 
Üksi on veidi nadi ka kimada ümbruskonna teedel, siis ajab Raisakull oma kaherattalise ratsu välja siis, kui Tapale asja on. Viimati sai Raisakull vihma kaks korda päeva jooksul Jootmel - esimesel korral linna poole sõites hakkas just seal sadama, aga Raisakull pani tempot juurde, et pilv ei jõudnud ähkides-puhkides talle järele sõuata ning paar tundi hiljem sai Raisakull tagasi koduteel ikka Jootmel vihmavalingut tunda - hea, et tee ääres suuri puid oli, mille varjus sai suurema saju ära redutatud. 

Peab ikkagi iga päev konte aurutama. 
Homsest tuleb sarvedest kinni haarata ja ... 

Südasuvine leid

Keegi on ära kaotanud oma suure südame...

 

Linnud

Raisakull on mitu aastat rästaid jälginud, kui aeg seda teha lubab. 

 Ega nad viisakusest lugu pea – lennates pasandavad mis hirmus, maapinnale maandudes keksivad mööda niidetud ja niitmata hoovi, jäävad korraga paigale, keeravad pea viltu kaela otsa ja siis hakkavad täie jõuga maa seest vihmaussi sikutama. Hea, et ohvrid veidi elastsed on, muidu oleksid rästad mitu korda tagurpidi saltosid visanud. Järele mõeldes aga oleks see alles vaatepilt olnud.
Mingil ajal kesksuve paiku muutuvad nad läbi mingi müstilise anomaalia – ilmselgelt on neile pähe istutatud idee tervislikust toitumisest – taimetoidulisteks...
 Ja siis hakkab õgardlus vohama.
 Mitu aastat on Raisakull kevadeti õitsvate kirsside all mõelnud, et noh, sel aastal saavad kõik midagi, kuid võta näpust – iga kord, kui kirsid vaevu punetavad, on need karnivoorid nüüdseks taimetoidule ümberprofileerinud linnuraisad kõik ära noppinud, et Raisakull jäi ikka ja jälle tühja koriseva kõhuga.
 Eelmisel nädalalõpul sittus Raisakull parasjagu peldikus ja aknast välja vaadates nägi ta kirsipuid punetamas.
Peakolust käis läbi mõte: egas miskit – tuleb redel tuua ning korjama hakata, saab sel aastal kirsimeki vähemalt keelele.
 Teisipäeval siis vedas Raisakull redeli paika ja kukkus kirsse korjama.
 Korjamisega poole peale jõudes tajus korilasest Raisakull, et keegi piidleb teda.
Raisakull siis keeras peanupu sinnapoole ning poole meetri kaugusel istus hallrästas nagu pupujuku oksal ja endal noka vahel üliküps kirss...