laupäev, 8. august 2020

Koduloom püüne peal luuletust lugemas

...khmm...
Lubage nüüd mul Raisakulli, toona tuntud kui A.I.V.O., luuletust ette lugeda:


mötlesin kaua
jöudsin järeldusele
et minu naha
sa myyd turundusele

mötlesin kaua kaua
mus syvenes segadus
myyes minu nahka
on täitsa sigadus

enam ma ei mötle
sa teada ei saa naqnii
niiqinii sulle ei ytle
qhu ma oma naha panin... 
Paar päeva tagasi leidsin selle laval esineja naha puuvirna tagant - kahes osas ja kokkulapatuna.
Mu koduloom puges nahast välja või vahetas sõna otsesemas mõttes nahka. Valik ilmselt langes kameeleonikarva kasuks, sest enam ma pole oma modelli ehk jänkukest näinud. 

teisipäev, 4. august 2020

...meile igapäevast...

Mõni harv külastaja mõtleb nüüd, et Raisakull on peast ära keeranud.
Et soodaks kätte läinud augustikuu alguse puhul – vorbib iga päev postituse valmis.
No ma ka nii mõtlesin, aga ei, kulllakesed, ega see pidu kaua kesta.

Eile tuli Tapale sõita.
Ootasin parasjagu bussi, kui näen teisel pool teed lonkimas ühte kuju.
Tervitan viisakalt nagu alati ja tüüp tuleb minuga juttu puhuma.
Et tema näeb mind viimasel ajal bussi peale astumas – mul kuskil susiseb?
„Muidugi susiseb – ülearune aur vaja välja lasta, muidu mine või lollakaks kätte,” vastan.
Ma siis katkestasin tekkinud väikese vaikuse ja küsisin - „Varsti kuivatisse tööle?”
„Ei enam viitsi! Pole seda tervist ka, mida lõhkuda. Vanaks olen jäänud.”
„Mis sa ajad? Sina ja vana? Vaata, vana oled siis, kui neljanda kepi najal tudised...”

esmaspäev, 3. august 2020

Unustamised

Pea igal hommikul, kui nurga taha vett laskma lähen, tuleb mul naastes kastekann haarata, täita see vanniveega, mis öö läbi soojenenud ning komberdada kasvuhoonesse kurke kastma ja tagasi tulles haaran ikka mõne kurgi hommikueine alustuseks kaasa.
Eile siis otsustasin , et aitab sellest umbrohu vohamisest kasvuhoones ja peale hommikueinet võtsingi rohimise ette.
Vahekäik sai paksult ärarohitud silo alla maetud, et lausa hargiga tõstsin selle heina kasvuhoonest välja.
Siis karjusid tomatid, et neil on janu.
Mul ei olnud või?
Kastsin siis tomatid ära, aga endale unustasin janukustutajat sisse kõõnimast.
Köögis oli hommikust kohvi isegi järel.
Lülitasin veekannu järgi ja tegin kuuma kohvilurri, mida lürpides tuli meelde, et surnuaias vaja üht põõsast veidi kohendada.
Hüppasin sadulasse ja panin ajama.
Alevisse jõudes hakkas painama imelik tunne – nii palju inimesi pühapäeva kohta väljas.  Kabeliesisel platsil nägin paar tuttavat.
Selgus, et ma magasin maha surnuaiapüha.
Neetud kolbaraisk rehkendas, et alles järgmisel nädalavahetusel on see aasta suurim sündmus siinkandis!

pühapäev, 2. august 2020

Klassivanem - täiesti mõttetu ametikoht

Selle eelmise postitusega seoses meenus üks lugu noorusajast.
Pööbelmannis tudeerides olin paar aastat klassivanem – lihtsalt pandi fakti ette, et oled ja kõik ja ei mingit vastukobisemist! Samas jäid lahti seletamata klassivanema ülesanded ja kohustused.
Ilmselgelt võeti teistest koolidest malli ja pidi meil ka olema, kuigi eelnevad aastad sai ilma selle tähtsa kohata ka hakkama. 
Kuna mitte sittagi ei toimunud – käsu korras ei viitsi ka eriti midagi korraldada – äkki läheb asi untsu ja anna siis aru klassijuhatajale. Kui hullem tegu saab korda saadetud, siis tuleb direktori manu mingeid seletuskirju jahvatada.
Ega ma viitsinud tundides üldse kirjutada, ikka jäi kirjalik osa, eriti kodused ülesanded, lahendamata, kuigi kontrolltöödega tõmbasin end taas reele, mis veel nendest seletuskirjadest – lisaks oli mul toona õudne käekiri, võiks öelda, et isegi apteekril oleks raskusi arusaamisega. Aga see-eest meeldis mulle lugeda – nagu Gorki kuskil mainis, et kõik hea, mis tal olemas on, võlgneb ta raamatutele – niisamuti võin röökida täiest kõrist, et tänu raamatutele on mu õigekiri nii nagu ta kipub olema – veidi vildakas.
Niisiis pärast paariaastast klassivanema ameti pidamist taandasin end sellest maailma mõttetumast oleskelust, kuigi taheti jälle mind esimeheks panna.
Juhtisin tähelepanu sellele, et kuna eelmise õppeaasta viimase veerandi käitumishinne kujunes mitterahuldavaks, siis ma ei sobigi seda ametit pidama.
Kujutage nüüd klassijuhataja ilmet ette, kus tema soosik mässu tõstab.
Igatahes kohustusi mul edaspidi polnud.
Sai siis selle klassivanema ja tema abi kohad määrida klassi spordikuulsuste kaela.
Imelik oli seejuures see asi, et nüüd kohe varakult hakkas suurem käärimine pihta, kuigi minu ajal oli mingi väike pulbitsemine sees, aga kakluseks kuidagi ei läinud.
Pikalt vindunud tahe kõik nüüd kohe ära klaarida viis ühel hetkel kakluseni.
Takkajärgi mõeldes oli see esimene kord, kus mõlemad „bossid” klassist ära olid – üks läks koju ja teine väljapoole kooli trenni.
Kaklus ise oli rusikate matsud ja aih-oih, aga-sa-nüüd-saad-ka-raisk...
Kuna ma ametist prii olin, siis esiti oli kerge tunne.
Aga kui veri lendama hakkas, vaat siis tundsin kohustust vahele minna, kuna kõik teised ässitasid kaklejaid edasi madistama.
Sain seejuures ka omale paar kõva rusikahoopi tunda, et lõpuks röögatasin: Rahunege nüüd maha, te kuradi raisad! Saite mis tahtsite, aga nüüd aitab!
Kui klassijuhataja kõrvu oli see möll mingeid kanaleid pidi jõudnud, kutsus ta minu oma kabinetti ja hakkas pinnima. 
"Aga miks te minu käest seda küsite? Mina ütlen ühte, et klassivanem oli trennis ja tema abi läks koju ning ega ma teile mingi pugeja pole! Ärge unustage, ma ei ole enam klassivanem, kes peab teile ette kandma! Nii, et vedas mul selle aastaga!” ütlesin rahulikult.
Selle vastuse tõttu läks mu käitumishinne selleks veerandiks ühe pügala võrra alla.
Aga mul oli juba ükskõik, mis käitumishindeks tuleb.


laupäev, 1. august 2020

Number üks

Seoses sellega, et vana ihukergendamise kamber vajub iga aasta paksu lumega kööku, pean ma mõtlema uue kemmergu ehitamisele. Seda enam on algkapital mu peakolu, mis paraku enam teravam pliiats pinalis pole. 
Uue peldiku plaanimajandus
Kuna votujaht keskendub sel korral numbritele, siis sattusin (j/l)oomingulisse puhangusse, taustal kõlamas J..M.K.E. "Number üks"
Omal ajal, kui ma ei viitsinud mata ülesandeid lahendada, ütles mataõps klassi ees, et mul olla teravaim mõistus, kui ma vaid võtaksin end kokku, siis ei pööranud ma selllele tähelepanu.
Kiitus on ju präänik inimlooma kujundamisel eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks.
Ega ma tahtnud olla nõndanimetatud "ühiskonnale kasulik idioot", kes iga kiituse peale pai lunib või püsti kargab.
Kes see enam oskab öelda, kes või mis oleks minust asjaolude kokkulangemisel, mis hõlmab esmast arusaama vahva sõdur Švejki seiklustest ilmasõja päevil ja samasse ajajärku langenud Eest Wabariigi loomise teadvustamist, saada?
Kas ansipilaadne olevus, puhta punane kommunist või marurahvuslik tegelane, kui oleksin olnud sealsamas nooruses alati valmis nagu pioneer muiste?

teisipäev, 28. juuli 2020

Täitsa ulme, raisk!

Jah, täitsa ulme, raisk! 
Hakka või enne kirstu kinninaelutamist kõike ümber õppima, sest senine jura, mis seni pähhe on kinni taotud, enam ei päde. Isegi siis, kui olen ÖÖVIKu administraator.
Tulen mina bloggerisse ja tahan miskit möliseda, kuid otsi päev otsa taga seda uue postituse lisamise nuppu - no ei leidnud toda raibet esmase hooga. Tuulasin seejärel bloggeri abisektsioonis, kus pole maakeeles ega viipekeeles mingit teavet peakolusse saada, proovisin inglisekeelset häbi läbi "transleidi" lasta, kuid see ajas kõik veel segasemaks, et mõistlik näis tol ajahetkel raal hoopis kinni panna - no seda äikese tõttu.
Pikselöök läbistas mu, kui vett läksin laskma - üritasin küll kusta nii, et juga metallaeda ei tabaks, aga täpsus pole oma teha... 
Viimane mäletamine oli see, et magneesiumvalge särin mu genitaalidest kinni haaras ja suraka ära pani. 
Järgmisel hetkel leidsin ennast juba  kümmekond meetrit eemal selili vaatlemas, kuidas rahe jahvatab vaarikaid mulle näkku külma smuuti näol. 
Kurat, valus oli raisk! 
Kangete liigutustega üritasin püsti tõusta ja räästa alla hüpata. Sel ajal, kui jalgele sain, oli kõle rahe muutnud soojaks suviseks  vihmamussooniks. Vaja ainult duššiželeed ja ennast sellega kokku mökerdada.
Peeglisse ei julge praegu vaadata - äkki jõllitab sealt vastu punsunud bomšilõust. 
Kokkuvõtteks mainin, et ega see uus pealesurutud liides hea ole - bloggeri vana pärandliides on harjumuses kinni, sel ajal kui sa otsid, kust kuradi perssest uue postituse saad kirja panna, on oluline mõtteidu peakolust kadunud...

neljapäev, 23. juuli 2020

Kollase Põrnika põrisev madal lennukaar

Kollase Põrnika põrisev madallend jaaniööl
Üllitan täna oma votujahi saagi, mis osutus üheks mu lemmikpildiks juba tollest ajast, kui mul pennukaera veel polnud.
Aega tagasi kerides ehk meenutades seda hetke, mil klõpsisin ülaloleva pildi pimesi purki ning toona ei osanud arvata ka, et midagi peale jäi. Ja kui suuremalt pilti silmasin, jäin seda sõnatult tükk aega jõllitama.
Harukordne juhus ikka, kui katseeksituse korras saadud mingit ilusat tulemust taaskord teile näidata saan.

Paljuotstarbeline käru

Kui vanal hallil ajal veeti mässajaid ja muid sihukesi laadaplatsile neljakstõmbamiseks puuris, siis nüüd on need ajad tagasi saabunud - igal endast lugupidaval inimeseloomal on kodus plastikmahuti, mis ka puuri sisse majutatud. Iseasi on too, mida paha on see plastiknõu teinud ja mis karistus talle nüüd kaela määritakse. Seni, kuni lõplikku kohtukeissi pole, võivad inimloomad neid soetada kuniks raha jagub.
Raisakull otsustas ka veidi raha "ibc" elik iibetsee (mis pole rahvastikukasvu strateegia kolmas järk nagu eksikombel sõnakõla järgi võiks arvata) alla paigutada. Tolle mõttega, et kas õigustab majapidamises see ärr.
Algul oli plaanis, et paneb kasvuhoone kõrvale püsti, siis hea voolikuga majandada, aga peale väikest mõttelungi otsustas selle ratastele tõsta. Ülearust metalli polnud kuskilt võtta, et võtta šnitti kuskilt kataloogist, siis ehitas Raisakull puidust raami palgiveo käru peale ning vinnas oma ostu sellesamusele raamile peale.
Nüüdseks on esimesed sõidud tehtud ning "halli vee" transpordiks on töövahend olemas.
Selle raami ehitus ja kinnitav lahendus meenutab üksjagu "üleilmselt tuntud Kulibini nurgakese" tehnoloogiat. 
Kui vaja saab sellele raamile laiema platvormi peale kruvida ja lava ongi valmis heina vedamiseks/pillimeestele püüneks vms. 

neljapäev, 16. juuli 2020

Kõik

Jah!
Ongi kõik!

Mul rohkem sõpru siinkandis pole.
Nii nagu ka häid tuttavaid, kellega loramöla saaks ajada.
Tundub, et nüüd saan rahumeeli kuradile käia.
Ilma, et peaksin hea larhvi ette manama ja sunnitult teise lõustaga mölisema hakkama.
See oli lausa õnnistuseks, mis ootamatult sülle vajus.
Ega ma ausalt öeldes ise ka ei uskunud, et see nõnda lihtsalt käib, aga näedsa – asi toimib...
Nüüd saan olla ainult mina ise oma egoismi ja muu pagasikompsuga.
Ainult ametkondadega suhtlemisel tuleb klaarida varem või hiljem puudujäägid, mis mul praegu tallel on.
Näiteks viskas mul üle ühe ametniku üpris optimistliku tooniga pealekäimine, mille peale ma ausalt öeldes vihastusin, kuid suutsin ennast niivõrd valitseda, et too ei saanudki aru, mida ma tundsin.
Omaaegne emakeele tunnis tolamängimine Pööbelmanni instituudis andis tunda viisil, mida kogevad ainult parimad näitemängu meistrid – Meistrid – suure algustähega.
Mitte, et ma nende hulka kuulunuks.

Eile toodi proovimiseks hekilõikur. Noh, sellega oli lausa lust hekki pügada - päevatöö sai tehtud poolteise tunniga.
Paar korda oleksin endale kõrri lasknud teisel pureda.
Kuna aadrilaskmist ei toimunud, siis võttis masin hoopis drastilisemad meetmed ette – lõikas mu uue ja ilusa punase juhtme läbi.
Pärast kuulsin, et hekilõikamisemasin teebki seda pidevalt – eelmisel päeval oli mitu korda ca meetri kaupa vooluvoolikut haugatud.

reede, 3. juuli 2020

Kaks kivikuju

Pea 11 aastat tagasi sai esitletud ühte kiviraiduri eepost, kuid nüüd tahetakse kive näha.
Põllukive pole mõtet siin näidata, küll aga paar taiest, mis ühe Eestimaa tuntuima kujuri meisli alt on välja tahutud.
Esimene on koopia, kas tahame seda või mitte, sest originaal lasti 1949. aastal õhku.
Alljärgneva kuju ehk koopia autor on Anton Starkopfi lapselaps Hannes Starkopf, kes tahus selle küllaltki originaaliväärsena.
Kuigi originaalsammas oli A. Starkopfi ja Rahuinglikuju F. Sannamehe tehtud.
Lisaväärtus loo juures on see, et tollane Riigikogu esimees Jaan Tõnisson oli avamisel oma kingad/kalossid jalast võtnud ja sokkide väel kõnet pidanud.
Rahuingel pärjaga
Järgnev on võimuvahetustest suht puutumatuks jäänud Anton Starkopfi töö.
Poiss moonidega
Kuna selle poisi kohta on käibel valdav arvamus, et poiss sõi liialt mooniseemneid ja selle tagajärjel ta suri, siis minu vanaema väitel Lothar läks Ambla jões kasvavaid vesikuppusid korjama ning uppus.

kolmapäev, 1. juuli 2020

Elus robotniiduk

Ühel hommikul, kui unesegasena nurga taha kusele lonkisin, tahtis mingisugune loom mind maha niita. Ei saanud aru ka, mis elukas see olla võis. Mitu päeva passisin teist – ei taht näole anda. Siis loobusin tühja vaimu tagaajamisest.
Aga ma nüüd tean, kellega tegu – see on kiirmurunäksija.
Ja sa, uskmatu inimeseloom, kae, kui kärmelt ta muru niidab...
PostScriptum - Sellest, kuidas teised nii aeglasevõitu reaktsiooniga toime tulevad, saate ajamasinas kogeda.

PPS - Ei raatsinud uut postitust teha...