pühapäev, 19. september 2021

laupäev, 18. september 2021

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 
Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.
Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 
 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 
 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 
 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 
Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 
Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 
Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.
 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 
 „Sa kah elus?” 
 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 
 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 
 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 
 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 
 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 
Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 
 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 
 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 
Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 
 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 
Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 
Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 
Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 
Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 
Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 
Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 
Kolmene kolonn peatus. 
Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 
Vana Vince vilistas üllatusest. 
„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 
Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 
Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 
 „Mis sa oled?“ 
Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 


kolmapäev, 15. september 2021

Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 
Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...

pühapäev, 12. september 2021

Raisakull kondivalu jahil

üks kondiaurujõul soojaandev lahendus...

 Tõtt öeldes - mul on elu jooksul olnud mitu kondiaurutajat, et ma võiksin kõik nad ette vuristada. 

Kõige pealt oli mul kindlasti vanker, kus ma oma vedelaid konte aurutades sipupükstes siputasin - sellest pole ei pilte ega masinat ennast, millest on eriti kahju. Ausalt, ega ma ise ka sellest midagi mäleta. 
Ajavoolus on mul meeles esimene, kolmerattaline ratas, millega ma väntama õppisin, ja millest sai hiljem kaherattaliseks, kui pikem võll  lühema vastu välja vahetada, ümber muundada. Ka sellest pole pilti ega ratast ennast. Iseloomult oli see nagu fix-ratas - vabajooksu polnud, kogu aeg pidi väntama või pidurdades jõudu rakendama, aga kõrgtehnoloogiline sellegipoolest - tagurpidikäik oli täitsa olemas. 
Aastaid hiljem olid mul järgepanu - õe kokukas "Desna2", millega ma tasakaalu harjutasin. seejärel aidast leitud laiali lahutatud "Sputnik", mille ma ise kokku monteerisin, siis enda esimene ostetud "Aist".  Kui toonasesse majapidamistarvete kauplusesse saabus partii "Turist" rattaid, ei suutnud ma külmaks jääda, omandasin sellegi ühe isendi - mitu aastat kimasin hommikuti tööle ja õhtuti ümbruskonna teedel, kuni ühel vihmasel ilmal pidurite mitterakendumisel vastu seina panin, mille tagajärjel raam kõveraks väändus. Tänapäevaseid rattaid kaedes tundub mulle, et ma paningi selle "kaelakausi juurest ülemine ja alumine toru kõverasse"-moehullusündroomile aluse... 
Kui ühel päeval sturr väändunud kohtadest ära murdus, siis sai Aistiga edasi tööl käia, kuid ümbruskonna teedel ma enam ei lennanud. 
Läks mõni aasta mööda, juhtusin Jõgeval nägema üht Permi oblastis valminud 5-käigulist jalgratast, mis mõni kuu hiljem leidis minu. Ega see õige ratas ka polnud, aga kuna Turisti jupid istusid sinna heasti, siis asendasin probleemsed lihtsalt paremate vastu ringi. 
Ükskord küla pealt kottu jõudes oli mu üllatus suur, kui aidas jõllitas vastu Tunturi, millega sain paar aastat hiljem oma kontosse senikehtiva kiiruserekordi - 73km/h, ja mille Bottecchia ilmumisel kinkisin oma vennatütrele. 
Küla peal on maru kasulik käia, kui silmad prügihunnikusse visatud jalgratast, kaed olukorra oma silmaga üle ja kui arvad, et mõistus võtab ja rahakott kannatab, saad kaupa teha. Nagu ma tegin GT ja Classic'uga - need toodi tasuta mulle kottu kätte. Saigi pahna hoovist vähemaks, oli kommentaariks. 
Sophy on mul selleks ajaks, kui jalg enam üle pulga ei tõuse.
Alevist üks juba jõudis imestada, et mis? sul neid rattaid lademeis? Naiseks hakkasid või?  
See on minu Harley-Davidson! vastasin. 


 Ülalolevalt pildilt on näha tänasel päeval minu valduses olevad kondiaurumasinad. 

Kord käisin Bottecchiaga bensukast bensiini toomas.
Üks kodanik astus ligi ja küsis mu käest midagi, millest mina selekteerisin välja "ratas". Tahtsin juba nähvata, et see on minu hästi janune sõiduriist, mis võtab kütust oioioikuipallu.
Nagu ma ütlesin korra enne karvastele tsiklimeestele, kes väljas jäätist limpsisid ning kes selle peale naerma purskasid.
 Siiski palusin küsijalt uuesti küsida, mis murega ta mu poole pöörduski, ma olen ju nürmik.
Ta küsis nüüd mulle arusaadavas keeles, kas see on elektriratas, et temale jääb siuke mulje.
Mille peale ma vastasin - ohei! ma pole nii jõukas, aga tegu on siiski pesuehtsa kondiaurumasinaga...

Paar nädalat tagasi käisin kohalikus superhüper...marketis, kus mu poole pöördus üks kaubaesitleja ja GT-d takseerides küsis: "Kas sa rändad? Kaugelt tulek?" 
"Ekkeee! Mis mõttes rändan?" 
"Ma vaatan, et sul viimase peal rändamise ratas..."
"Aaa! Ei! Tõin sellega oma taara siia..." 

laupäev, 11. september 2021

Teatetõrvik



Ma küll üritasin esmalt ikka teiste pilli järgi tammuda, kuid kogemused siinses elus kui ka teispoolsuses on näidanud, et fuuriatega ei tasu tüli üles kiskuda.
 Tõele au andes, ma lihtsalt kloppisin oma vanadelt ühistulugudelt koid maha, muidu tulevad mingid muud elukad, nokivad kõik endale ning ma kõigist oma lugudest ilma.
Juhtumisi sattus emand Kaamos kommenteerima ja sealt vist arenes temal plaan, mitte minul, mingisugune jututuhinatuba üles soojendada. No mis mul selle vastu sai olla, et proovida ju võiks.
 Seega, nagu ma soovitasin sealsamas omaenda kommentaaris pealkirja leidmiseks geniaalset nippi, mis peaks olema kõrgeim matemaatika, lausa magistritöö vääriline, mida mina ei hooma mitte ükski raas.
 Kuna emand Kaamos jäi enesele kindlaks, et just mina peaksin nüüd uue pealkirja andma, siis läksin ma neljapäeva öösel, paar päeva pärast kuu loomist, pilkases pimedas pööningule - sinna, kus ma teadsin olema kastide kaupa raamatuid. Käsikaudu liikudes lõin mitu muhku tänu madalate aampalkidele endale otsaette, lisaks komistasin rotiskeletile ning maandusin esimese kasti ette. Hea oli, et esimene virn madalaks osutus ja selle tõttu ma kaela ei murdnud.
 Maapinnale küünlavalgusesse naastes arvasin juba, et olin Lenini teostest või Eesti Nõukogude Enstüklopeediast ühe kõvakaanelise köite, kus pole muud kui aegunud ja kuivad faktid, kaasa haaranud, kust pole teemaks tuhkagi võtta.
 Aga ei, puhusin tolmu maha ja voilaa! mu süda hakkas peksma segast – siit saab ju igasuguseid teemasid, et siga ka enam ei jaksa ennast lõhki nuumata.
 Pigistasin oma okulaarid kinni, avasin raamatu ning asetasin oma kulliküünise sinna, kus pidi olema uue teema pealkiri. Hehh, selle koha peal oli mingisugune illustratsioonilärakas! Milline pettumus...
Kuna meil on juba votujaht ja jutujahi jaoks peaks ju loogiliselt võttes mingi tekst olema, siis kübaratrikki ma ei hakanud tegema. Lõin raamatu plaksuga kinni nii, et aastakümnetega kogunenud tolm ümbruskonna mattis ning pärast kübemete hajumist läksin teisele katsele.
Sedakorda oli avatud koht täis tihedat teksti ja küünealune näitas järgmist musta sõnumit valgel paberil: 

 „sinnani on maad kaksteist miili” 


 Head loovkirjutamishuvilised, enne kui te haarate klahvidest kinni, et neid peksta, tuleks üks asi ennem veel ära õiendada – järgmisena saab pealkirja meite ette toomise au koos lõõskava teatetõrvikuga Lendav, kui te muidugi kõik sellega päri olete.
Kindlasti olete, sest tema kirjutatu on algusekriba kohta nii hea, et ma lihtsalt aplo... /jätaks siinkohal selle võõrapärase sõna väljakirjutuse poolikuks, kuna ma pole kriitik/, kuigi jah, ega teisedki kehvemalt kirjutanud.
 Hoiatan lihtsalt – see teatetõrvik on tuline, nõnda’et ettevaatust! Paha ei tee, kui asbestkattega kindad käepärast võtta on. Aga absinti võiks alles siis seespidiselt tarvitada, kui „Jutujahi teatetõrvik” ohutus kauguses valgust näitab...
 Ja veel...
 Kuna mõned meist on hästi kärmed ja paiskavad oma mõtted päeva paariga letti, siis võiks nädalane tähtaeg olla. Muidu uimerdamine kahe või enama nädalaga pidurdab tegusatelt hoo maha.
 Kuigi mina ise olen aeglase toimega, kuid kes tahaks nii väga aega surnuks lüüa ainult lugemisega, siis ma ei saa garanteerida, et ma jõuan oma loo väljamõtlemisega selle üheainsama nädalaga ühele poole – hakkab kuhjuma see virn, mis võlgnevustundega hakkab tekitama asjatut stressi.
 Aga...
Üllatavalt palju sai teid kokku ainuüksi esimese korraga - selle eest saate kõik minupoolsed topelttänud kolmes eksemplaris lisaks kuuekordsele hurraale!
 Aitüma!
 Raisakull.

pühapäev, 5. september 2021

Võrreldamatu võrratu võrdlus?

 Mõni päev tagasi kaesin hilisõhtul mingilt ajaloost jutustavalt kanalilt dokumentaali juutide raskest saatusest natsi-Saksamaal.  Mingil hetkel lõi silme ette tänapäev, õudus haaras mu endasse. 
Näiteks: natsid keelasid mitte-aarialastel suplusranda mineku: mulle kumas sealt läbi tänase päeva võrdlus - mittevaktsineeritudel keelatakse ... 

Kõige selle dokumentaali taustal painab mind küsimus: Kui kaua läheb, kui me hakkame mittevaktsineerituid ahjudesse ajama?  

laupäev, 4. september 2021

Jõuavad kohale järgmisel päeval

 sa läksid ära eelmisel talvel 
kui külmast sinine oli siis taevas 
lehvitasid veel mulle valevalt laevalt 
mis viis su ära kargest eestimaa talvest 

palmi all mõnuledes sa mõtlesid vaevalt 

mis on saanud kodumaa vaevast 

kui koputas surm uste taga kalgilt 

siis sadade kaupa surdi talvel 

ja minagi olin  siis näost kaame 
sisse ei lasknud – ma olin valvel 
ootasin torus hõbekuul palges 
ning rüüpasin sisse kangeid kraade  

pea iga õhtu tekitas küsimus ängi 
mis on saanud sust võõramaa sängis  
tea, su vanemad pääsesid maisest vaevast 
nad jõudsid pärale järgmisel päeval 

...


kolmapäev, 1. september 2021

Raisakull oluliste sõnumite jahil

 Olulised sõnumid võivad teatud kontingenti ärritada:


Teisalt võivad särgile trükitud olulised sõnumid aga viia nädal enne naisevõttu poissmehe seitsmendasse taevasse:



pühapäev, 29. august 2021

Hakake juba peale!


 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.


...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 


---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

neljapäev, 26. august 2021

Raisakulli tihelijaht

Esmalt siis kuskilt kohale voorinud masinad, mis pargiti "silgud pütis" põhimõttel:

Kui vaikinud on teesaund elik tiiheli.
 

 Eks nad tulivad mu lilleaida imetlema...

Tihe lilleseade

 

reede, 20. august 2021

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...
...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 
 
Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 
Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus...