No kuulge...

...Meil pole juba mitu aastakümmet nõukogude ühiskonda, kus kõik oli meie. 

 Raisakull oli möödunud reedel käinud kepikõndi tegemas ja üritanud üksiti ka haavikus ringi vaadata, millisele haavale saab saehambad sisse lüüa. Jõudes aga selle kohani, kus kogu kinnistuosa oli nähtav, nägi ta ühte masinat parkimas ühe kuuse taga. Ilmselt olid need "külalised" näinud Raisakulli tulemas, lõpetasid nad kiirelt oma toimingud ning panid ajama. Raisakull jõudis omas tempos käies antud kuuse manu ja täheldas, et kuuseoksi oli kärbitud. Raisakull oli heitnud pilgu teistele kuuskedele - ka neid oldi kärbitud. Ilusamad oksaotsad olid igatahes läinud ja kuused seisid kui lastud varesed vihma käes. See vaatepilt viskas maksa üle kopsu. Seepeale kuhjas Raisakull vanu oksi ja tüükaid kiviaia vahel oleva tee peale. Muide, olgu öeldud, et kiviaed on praegugi kinnistupiiriks - jahimehed olid kive eemaldanud ja sinna omale tee teinud ning kasutanud ilma hüvitist maksmata. Mitu aastat oli Raisakull jahimeestele ütelnud, et varsti on see lõbu neil läbi. Nüüdseks juba manalateele läinud jäägrile sai öeldud - tahate kasutada, hakkate maksma... 

Selle nädala algul võttis Raisakull sae kaasa ning jalutas rahulikult haaviku poole. Takseeris veidi alumises haavasalukeses - mkmmm, tuul just sealtpoolt puhub, kuhu langetada tahaks. Vastutuulega ei mängi välja. 
Siis otsustas ülemise salu üle vaadata - seal sai ta mitu haaba langetatud. Laasimisel tekkinud oksad kuhjas Raisakull eelpoolmainitud kiviaiamulgu kohale. Oksi vedades nägi ta, et mingi masin tuleb aegamisi mööda jäägrite rajatud teed, kuid jäi eemal seisma - ilmselt  eelmise nädala "külalised". Seejärel pandi sisse tagurpidikäik ning masin roomas aeglaselt vaateväljast. 
Niinimetet "külalised" arvasid, et saavad jälle tasuta oksi oma äri jaoks - jälgede järgi oli näha, et mitme kuuse juures olid nad oma masinaga käinud. Raisakull luges kokku üheksa kärbitud kuuske. 

Järgmisel päeval sai Raisakull alumises salus langetada neli puud. 
Ja eile tõi ta need kõik need langetatud puud mönkriga kodutanumale - kaks korralikku koormat.  
Täna käis ta kepikõnni raames oksi koristamas. S.t. et kuhjas need oksad kinnistupiirile. 

Kenade päevade tegemisi

Ükspäev võttis Raisakull ilusa ilma puhul mootorsae ja põrutas jala metsa poole, et saaks lõpuks ometi järgmiseks hooajaks küttepuid varuda. Esiti mõtles Raisakull, et langetab ainult ennelõunase hommikupooliku, aga pärast lõunapausi otsustas veel korra metsa minna. Siis haaras Raisakull langetuslabida ühes, sest üks ladvata puu oli teise puu najale jäänud. Langetuslabida konks haakis end puidu sisse ja siis tuli võngutada teist kuni lagetatav lepp maapinnale varises. Saega tükeldas parajateks palkideks, et saaks ühe korraga käru peale vinnata. 
Raisakull takseeris seda kogust, hindas veidi kodus olevaga ning leidis, et mõistlik on veel järgmise talve üleelamiseks kütet varuda. Sest eelmised hooajad jäid tervisliku olukorra tõttu üsna kasinateks. Tõmbas sae käima ja järgmised lepad langesid - no ei olnud jämedad, olid hoopis hästi pikad ja kiitsakad. Kui nood maru ja/või tormi tuules õõtsudes keskelt pooleks murduvad, on neile veidi keeruline ligi pääseda. Risti-rästi... 
Ühel sellisel lepa läbilõikamise hetkel tundis Raisakull seljale vajuvat raskust. Raisakull oli mõtlema hakanud, ega mingi loom ole tema selga roninud, aga ei - pilku tõstes nägi ta, et üks lepp oli juurtest ära pehkinud, et võttis samas suunas langeda. Raisakull astus kähku selga sirgeks ajades kõrvale, et "kaks-ühe-hinnaga leppa" langesid sõbralikult teineteise kaisus maapinnale. 
Paar päeva hiljem vedas Raisakull mönkriga kõik selle kuhjatud küttevaru kottu. 
Järgmisel nädalal üritab Raisakull vähe haavikut harvendada... 

Sügis

...sügisene vaikelu ja rohkem ei mingeid sõnu... 

 

Vähese viina viga

  

 Kuna nädalapäevad tagasi sai põllult vili ära koristatud, siis sai Raisakull põllu peal roppu mööda spordiga tegeleda. Algul mõtles ta kondiaurumasinaga kimada. Aga ei, otsis majapidamisest kepikõnnikepid üles ja andis aga takka. Et saaks lõpuks selle lonkamise-taarumise kaelast ära.
Ei, Raisakull ei uskunud elu seeski, et kepikõnd tema nii võhmale võtab. Juba esimese saja meetri peale tundis Raisakull, et hakkab hingeldama ja teise saja meetriga olid juba spoorid lahti ligunenud ning kolmanda sajameetrise teekonna läbimisel oli nahk märjavõitu...  
Kolm päeva järgemööda sai niimoodi roppu mööda kõnnitud. Neljandal päeval aga tundis Raisakull kahest kohast jääkülma hingust – asi siis viiendal päeval tõbine olla. Ja nõnda tõbine, et ei seisnud tema ühti püsti, sest maapind kõikus sellesinatise peapöörituse valguses ja magas koikus terve päeva maha. Laupäeval aga tuli pisikene inimeselooma tunne peale – läbi hädise päeva sai korvitäie puid veetud sauna ja keris küdema panna. Peale saunaskäiku võttis Raisakull tühja kõhuga paar-kolm pitsitäit ei-tea-kui-kaua külmkapis vedelenud mingit viinaleotist ning kobis magama. Pühapäeva hommikul oli aega mõtlema hakata, mis asi teda kimbutas – tuul tõmbas läbi.
Targemad ütleksid selle peale hoopis, et see on vähese viina viga.
Sellest on juba paar nädalat...

Üleeile koukis Raisakull garaažist Tuhniku välja ja kultiveeris tuhlimaa ära.  
Täna kattis Raisakull suve jooksul saetud-lõhutud-laotud puud kinni.
Suvine ilm ja päikese soojus viis mõttele, et sel aastal pole Raisakull supelkostüümi saanud selga ajada, et oleks nagu aeg – vesi niiehknaa soe. 

Kas teate, ristirahvas - homme algab juba viinakuu! 

...rääkides mootorsaagidest...

 Viimati, kui Raisakull saepoes uut mootorsaagi kotti pakkis, küsis müüja - Kas te olete professionaal? 
Raisakull oli korraks pakkimise peatanud ja vastanud: "Mis mõttes? Kui te seda mõtlete, et miks ma muretsesin profisae, siis põhjus on lihtne - see kestab ilmselt  mu elupäevade lõpuni ilma, et ma peaksin hakkama järgmise sae poole oma pilku kõõritama. 
Mul on olnud elu jooksul neli mootorsaagi - algul Taiga, mis iseenesest oli hea saag, aga veidi peps. 
Seejärel sai muretsetud Husku 340, mis oli disainilt hästi õnnestunud ja teenis mind üsna head mitu aastat, kuni selleni, mil elektrimehed võtsid liini lähedalt maha kaks saarepuud ja langetasid naabrimehe maale, siis oli vaja need sealt kiiremas korras ära ka koristada. Saar ju kõva puu, nüris hambad ja ilmselt surusin liiga peale, sellest tulenevalt keeras mu niiöelda supersae nahka - plastik/komposiit karter sulas laagrite ümbert ära ja sealtkaudu pääses õhk sisse.. Paar korda käis siin remondis ja vaadates remondile kulunud hinda ning tasuvust, mkmm... 
Siis seejärel sai raha kõrvale pandud ja muretsetud Husku 55. Hind oli ikka miljon eesti senti, aga see töötab siiamaani.  
Vahepeal oli saevahetuskampaania, siis sai mittetöötav Husku340 vahetada Husku435 vastu, kuigi kubatuuriliselt samaväärsed, tundub uuem vanast jõuetum olema. Võib-olla on siin karburaatori seadistamine vajalik... 
Enne wuhanitaudi siiatulekut ostsin Husku 550XPG, külmalt sain selle ideaalselt tööle, kuid sooja mootoriga ei tahtnud see mu käes käivituda - ei tea kas käivitusnöör oli lühike või mul vähe musklirammu - selle andsin õepojale. 
Nüüd on see uus siis viies, mis jääb põhisaeks. Aga kuna õige saemees ei lähe metsa tegema ainult ühe saega, vaid kahega, sest kui üks saag kinni kiilub, aitab teine lahti päästa - paarist korrast piisas, et sellele pihta saada..."

...kui tehisaru võtab üle...

Viimasel ajal on Raisakull täheldanud, et mõned plogijad on oma plogidega lugejatele kärna keeranud. Ehk teisisõnu - selgitusi jagamata järsku oma ajaveebipäeviku parooli alla pannud. 
Lugejad, eriti püsikunded on muret tundnud - mis selle drastiliselt meeleheitliku käigu tingis? 
Raisakullile on aga asja juureldes viimasel ajal jõudnud arvamusele, et süüdlaseks osutub tehisaru võidukäik. 
Ei tea küll, kuidas teised seda tõlgendavad, kuid Raisakulli ÖÖVIK-ut on loetud ööpäeva jooksul oluliselt rohkem, kui mõned kuud  tagasi viie aasta koguse jagu postitusi. 
Iseäranis on millegipärast rohkelt külastusi tulnud viimastel nädalatel Singapurist ja USAst - ju siis sealt on loota tehisaru-bottide/agentide põhilist sügavuti suunatud arengut... 

Raisakullile meenus antud situatsiooni lahates, et on üle neliaastaku jagu päevi tagasi kribanud miskit tehisarust. Ja kuskil oli ta veel mölisenud sel teemal, et varsti pole kurjategijatel vaja muud, kui läpakat ja selles sitsivat tehisaruagenti/botti, mis pankadest ilma konto omaniku teadmata väikeseid/suuri summasid "vasakule" ära hiivavad...

Järelikult on võimalik, et need nüüdseks juba paroolialused plogid võeti tehisaru poolt üle.

Jälle see "aigu om"

 Raisakull unustas eelmises postituses mainida, et neli-viis pesa olid kõvema tuhlivõtmise aegu üpris rohelised ja oli palunud "maruodaval tööjõul kaugelt lõunast" need alles jätta. Ja nüüd üleeile kukkuski viimsepäev neile allesjäänud kartulitele. Möödaminnes said ka porgandid ja peedid salve. Ei tea, kas asi jäi veinimanustamise puuduse taha, kuid peedisaak jäi igatahes väga niruks - metroo-olendid olid pooltel peetidel jätnud ainult koored pealsete külge. Kolletunud heina seest korjas Raisakull üheainsa vutipalli-suuruse kõrvitsa - kui see polnud suve jooksul kosunud, siis ei ta enam kasva ka. Kabatšoki-saak jäi ka sellel suvel üpris kasinaks. Justkui need taimed ja närilised teadnuksid Raisakulli tervislikku olukorda ja säästsid teda üpris tõhusalt. Eile oli Raisakull käinud nii-öelda luurel, kas on mõtet kabatšokitaimed üles tõmmata, et saaks maa lähiajal puhtaks roobitsetud ja Tuhnikuga üle käia, kuid nähes seal paari ilusat õit, lükkas selle mõtte kolbast eemale. 
Aigu om...

Ilm keeras ära, raibe...

 Raisakullil oli eelmisel reedel plaanis tuhli-võtt, mis sai aegu varem kokku lepitud ja oli selle tarbeks lõunast "maru odava tööjõu" tellinud. Tegelikult oli "maruodav tööjõud" ise ennast tuhlivõtule pakkunud. Tulid kohale ja võtsid söögid-joogid ka kaasa, kondipehmendajast ei tasunud kõssatagi. Seda enam, kui Raisakulli ülesandeks jäi saun kütte panna ja tuhlisaagi ämbrid keldri veerele toimetada. Vahepeal oli tibanud vähest vihma - aga misse ilma sajuta tuhlikorilus on, eks ole...
Tuhlid said üles ja keldrisse toimetatud, siis järgmine etapp oli kontide pehmendamine "Koskenkorva" elik vana Jeltsini lemmikjoogi firma likööri limpsides. Sedaaegu oli saun soe ning "maruodav tööjõureserv" sai puhtamaks, misjärel manustati edasi kondipehmendit. 
Raisakull oli nädalajagu päevi varem teatanud, et Pööbelmanni-lennu kokkutulek nädalavahetusel ees ootamas, siis oli lõunamaa "maruodav tööjõud" lahkesti nõus Raisakulli kaasa võtma - neil ju läbi Tarbatu sõit niiehknaa ees. 
Raisakull oli ikkagi endale kindlaks jäänud, et tema ikkagi läheb rongiga, sest Revali suunast on üks klassiveli ja hea sõber tulemas sama transpordivahendiga. Sellisel juhul saab teada, kaua kulub ajaliselt Vaksali uulitsalt Raekoja platsile lonkavkõmpimiseks, et oskab pärast tagasiteel õigeks ajaks rongi peale munsterdada. 

Järgmisel hommikul oli Raisakull varakult maast lahti saanud ja õiendanud "päeva tavalised toimingud" ära ning keha kinnitanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli Raisakull kuidagiviisi rongi peale viia. Maailma turvalise autoga viidi ta Tapale, kus Raisakull kümnekonna minuti pärast "porkna" peale siirdus. 
Raisakull oli eelmisel õhtul mõelnud, kas võtab mõlemad kargud ühes või piirdub ühega - viimane valik paistis kuldse keskteena. Katsu sa rongis liikuda kahe kaikaga - nati tüütu on istekohta valida, isegi rongikleebistel pole kahe kepi teavet. 
Igatahes oli Raisakull järgmises vagunis kokku trehvanud Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase ja kunagise blogija ÖöHulkuriga, kellega juteldes sõiduaeg kähkumini kulus. 
Tarbatus suslalt maha ronides kaes Raisakull ilma, mis oli päikseline ja jahe ning oma mölahvöni sihverplaati ja jättis numbrid meelde. Peale ÖH suitsupausi hakati liikuma kõige otsemat teed Raeplatsi suunal. Kurrat võtaks, raeplatsile jõudes ei vaadanud Raisakull isegi raekoja kella sihverplaatigi, et arvutada kulunud aeg. Selle asemel oli Raisakull mõelnud, et keerab Tarbatu kunagise kuulsa õllesaali suunas. Aga jõudes üle-eelmise postituse pildimaterjalini, helistas juba Sindist pärit klassiveli, küsides - kas ja kus te olete? 
Millele Raisakull vastas, et Rüütli uulitsal jõlgutakse parasjagu. 
Aa, me ka Rüütli tänava alguses - tuli vastuseks. 
Ennäe imet - kolm tuttavat kuju, neist kaks pärnumaa ja üks kohalik, ilmusivad nähtavale. 
Siit edasi juhtunut on juba kribatud eelmises postituses, nõnda, et hüpakem sellest nüüd üle. 

Ränduri pubisse ronides mööda treppi, oli "kadunud poeg" maininud, et  sees on lift, mille peale Raisakull ütles marurahulikult, et arstide ettekirjutus on määranud trepist ronimise, sest see aitab liigeste liikumisele kaasa ja samas ühtlasi kaalutõusu vältida. 
Tellitud õgimismaterjalid ees olid Pööbelmanni veteranid asunud keha kinnitama ning nagu ühed lorilaulusõnad mainisivad - ...siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti joogipoolist tooma... - sest odavam oli pudel tuua poest, kui hankida baarileti tagant. Ja mitu korda käis "peale klappimist" ära. 
Ühel sellisel noorima äraolekul laekusid veel paar omaaegset võitluskaaslast ja ilm pööras täitsa ära - aknast oli näha tuulesuunda koos sademetega, mis lausa teravnurga all alla kulges.  
Lõpuks, kui aeg sealmaal oli, et sademete hulk vähenes ja Raisakull asutas end jalgsi rongi peale minema, olid mitmed häält tõstnud - KUHU NÜÜD? - ja lubati lausa vaksali treppi sõita, kui Raisakull veidiks ajaks veel jääb... 

Tapal oli  bussi väljumiseni kõva tund aega, mille sai surnuks lüüa kakao manustamisega sellises asutuses nagu"Pussy jam". Too viimane "nimetus" oli välja mõeldud liitlassõduritele, kes orientiiri vajasid, küsides kohalike käest sedasi väljendades bussijaama kohvikusse tulekul. Kusmanu, üdini mustaks päevitunud liitlased olid vaba aega sisustamas, sellal, kui Raisakull kakaod lürpis. 
Lahkudes oli Raisakull tänanud teenindajaid nagu alati ning võtnud koti õlale ja äärepealt oleks unustanud kargu maha - hää, et uksel meenus... 

Kodutanumale jõudes oli vaja kummikuid, sest vahepealsel ajal oli tiik keset teed tekkinud. Raisakull sajatas täiega vallasakste aadressil ja sandaalides läbinud selle pahkluudeni ulatunud vesise olluse... 

Kõrtsi valiku strateegia

 Kui Tarbatu linna raekoja platsi peal Pööbelmanni ei-mäleta-mitmenda-lennu inimloomad kokku saades mööda kõrtse ja muid kereparkimisasutusi viivuks väisasid menüü silmitsemiseks ja oma tengelpunga paksust takseerides loobusid platseerumast, siis olgu ette öeldud, et Raisakull oleks kohe sinnasamma istunud ning hakanud omale nokaesist tellima. Igasuguse autokraatiailminguvastane Raisakull aga leppis hea südamega demokraatia kasuks, sest suurem osa kokkutulnuist otsustas ühiselt, Raisakullilt nõusolekut küsimata, säästmise teed minna. 
Ühel hetkel oli kamp ninapidi kobaras või puntras menüüd sirvides arutamas, kas antud kõrts on hea toiduvalikuga, eemaldus Raisakull paari sammu jagu tagasi ja heitis pilgu korraks üle õla. Kolm-neli sammu eemal oli üks meeskodanik huviga jälgimas viipekeelset sõnelust. Siis koitis Raisakullile miskipärast, et see on ikkagi tuttav kuju, hoolimata aja pikemast kulust. Ta astus kodaniku suunas ja ütles - Tere üle pika aja, "kadunud poeg"! Astu aga julgelt ligi... 
Kodanik "kadunud poeg" oli väheke segaduses, kuidas nii kähku ta ära tunti. Aga jah, paar aastat oli ta Raisakulli ja teiste kohalolnute klassiveli ning peale Pööbelmannist lahkumist pole temast kippu ega kõppu kuulda old. 
Kogu selle jõlkumise aja oli tehtud sjölhvisid ja tülitatud möödakäijaid grupipildi jaoks klõpsu vajutama, oli Raisakull ainus, kes ei võtnud oma aparaati karmanist välja, sest kõigil olid niinimetet nutihvöönid. 
Üks taat oli möödaminnes küsinud kellaaega, siis Raisakull oli oma traadita nuppudega aparaadi välja koukinud ja lugenud sihverplaadil olevaid numbreid... 
Teate, seda hetke, kus kohalolnud oma uskumatute ilmetega Raisakulli "kõnetraadiaparaati" silmasid, ei müüks isegi triljonite dollarite eest. 
Lõpuks jõuti bussijaama, kus teise korruse peal pesitseb "Ränduri pubi", aimas Raisakull selle "püha söömaajakoha" valiku tagamõtet - nimelt on sealt palju mõnusam bussi peale munsterdada.  

Eilne pilt

 Raisakull väisas eile Tarbatu linna, kus toimus Pööbelmanni-ajastu klassikokkutulek.
Allolev "seisatud hetk" sai möödaminnes purki püütud, otsides kohta, kuhu ankrusse jääda.

Eilne vestlus

 Eile oli Raisakullil vestlus riigiametnikust naistuttavaga. 
See oli huvi tundnud, kas Raisakullil on ikka kolmevärviline plagu väljas lehvimas. 
Raisakull vastas ausalt, lausa puhtast südamest, et ei ole. Majal pole isegi kohta, kuhu varras panna, seega pole ka riigilippu siin elamises. 
Truu riigitöötaja ähvardas tulla trahvi tegema. 
Tule aga - oli Raisakulli vastus - ma maksan ainult "natuuras"...