Sügavkülma supi valmistamine

 Seda, et selle nädala algul lõhkusin oma jala ära - üks latv hüppas sae pealt võluva vetruvusega ja pani üsna valusa litaka, kuid esialgu polnud häda miskit. Valu tuikas antud löögikohas seni, kuni ma kodinaid kokku korjates tööpäeva lõppenuks kuulutasin ning tuppa lonkasin. Igaks juhuks põikasin pööningule ja libistasin kargud mööda treppi alla. Alles toas muutus valu väljakannatamatuks, et mul isegi käed värisesid... Nii hullu tunnet pole ma varem kogenud. 
Hea, et külmik on viie meetri kaugusel mu koikust. Sügavkülmast haarasin ühe paki jäätunud supimaterjali ja asetasin haige koha peale. Mõnda aega ma siis sulatasin suppi... 
Põiepakitsus andis märku, et on aeg testida oma kodaraid, haarasin kargud, et nurga taha vett laskma minna, ent ei tahtnud need toed minuga koostööd teha. Lõpuks komberdasin majalt tuge otsides õigesse kohta, kus sain kergendustundega vähe vedelväetist külida.  
Tuppa naastes jätkasin raviprotseduuriga. Supikoti sisu sai lõpuks üles sulatatud, et võis sealt lausa sööma hakata - sega puljongipulbrit sisse ning hakka ainult õgima. 

Puretud pudemed

 Prooviks veidi sedamoodi, et kuskilt loetu ja Raisakull mälub need endale selgeks... 

Keegi tark inimeseloom mainis kuskil, et meie inimestel võiks olla neljakordne kõrgharidus. 
Hmm... Kas meil on siis üleõppinud "hulle" vähe, kes üritavad oma mitmekordset haridustaset õigustades kõrgele kohale maanduda ja seal teistele kaikaid kodaratesse visates manduda? 

Hiinas kuulutati välja "kolmanda lapse" programm. 
Kui nii suur asi maha kuulutatakse, siis on oodata kolmandat ilmasõda.
Arvestades rahvaarvu ja riigi pindala suhet, on hiinlastel varsti nälg. 

Eesti valitsus avaldab Soome riigile survet inimeste liikumapääsemiseks. 
No kurat, mis see meie asi on, kuidas põhjanaabrid otsustavad.
Viimati keegi eurosaadik Paet tõstatas selleteemalise küsimuse Brüsselis üles, vihjates ühtlasi, et Kaja Kallas ei saavat oma tööga hakkama. No tegelikult ei saagi.
Kui kaabulotimehed olid valitsuses, püüdsid nii isamaa kui kesikud neile mitte alla jääda. Vähemalt mingi näiline liikumine paistus.
Aga nüüd näib, et kesikute ja oravaparteide juhtimisel paigalsammume kiilasjäisest mäest üles - ühe sammu astume, sada libiseme tagasi.  Keegi midagi ei viitsi teha, istutakse ainult oma persekannikaid laiaks ja liigutatakse ebapädevalt rahapajaleent.
Noh, eelmise viletsuse üle vingujad, kuidas on? Kas sellist idiootidest koosnevat praegust valitsust te tahtsitegi? 

Aitab esialgu küll!
Tulba ees jalakergitus! Tee või ära tee, aga aju loovusesurm on üks ütlemata kasin asi - uued keevituselektroodid sinna ei passi. 

...vähe - kõik kuivab

 Ööviku lugejaskonnas on drastilised muutused üle käinud.  
Enam pole statistika perra ei jälgijaid ega ka niisama lugejaid, muudest ajamõrtsukatest rääkimata. Isegi mingisugused robotid on millegipärast ära vajunud...
Mine sa võta nüüd kinni, kas Raisakull kribab viimasel ajal sitasti või on ta mölisemise piir kõigile kõriauguni saanud. Ise millegipärast arvab, et kehvapoolne esitus tema poolt ongi viinud lugejate limiidi nullini mis iseenesest on hea! ning teiste blogardite aina meisterlik kribamiseoskus on hõivanud Raisakulli ex-püsilugejate tähelepanu. Ja seda viimast avatud head meelt tõdeb ta ka iseenda peal, kui satub nende suurepäraseid kribatükke lugema. 

Sel esmaspäeval oli leib kodus otsa saanud ning Raisakull pidi poevisiidi ette võtma. 
Üks inimeseloom oli terve alevi peal aktsioonis - "seltsimees R" oli parajasti poes oma õlle järel käinud ning väntas oma kondiaurumasinaga vastu, samal ajal maski eest kiskudes.
Raisakull ei saanud seda nähes üht mõttejublakut oma teada jätta ja hüüdis juba kaugelt, et alates tänasest on uued seadused - nimelt tuleb mask silmele tõmmata! 
"Seltsimees R" aga hüüdis irvitades vastu - missa mölised, raisk! - ja tuhises mööda...

Hei kodanik, ära mölise nõndapalju...

 Laupäeva õhtul küla peal olles üritasin teeveed kaanida, aga ei tulnud sellest midagi välja - uni paisus liiga suureks. Siis pühapäeval kodus olles otsustasin kõik selle aasta eurolood ära vaadata.
Üldine mulje oli - JAMA!

 Nagu Agu Sihvka loos, kus pioneerimalev otsustas head käitumise malli seinalehele manada, kuid pioneeridest marakratid keerasid selle ülla kavatsuse kihva.
Õige ka! nagu Agu ise kinnitas seletuskirjas. 

Jah...
Otsustasin oma keha nii lõdvaks viia, et kuulmekäikudesse saabuv meloodia oma võngetega mu puitunud keha haaraks.
Portugali ja Belgia lood kõnetasid mind üksjagu, et kolp musa taktis kaasa võnkus.
Millegipärast kiskus põhjanaabrite lugu mu sisemuse niiöelda käima peale, et ajuollus kisendas oma hääle kähedaks. 
Ja kui lõpuks Itaalia punt peale hakkas, ei olnud see nii raju miski, aga kuulatav siiski. 
Nii et mu seljaaju arust võitis seekordse lauluvõistluse - Soome! 
Kui nüüd torkida tabelit, siis... 
Itaallased on mõnikord vilistanud euroviisidele ja selle asemel eelistanud kodumaist San Remot - seega, kui nad poleks oma punti Rotterdami saatnud, siis järgmise aasta korraldajamaaks oleks saanud Soome - seesinatine mõttejupikurat seletab asja nõnda. 
Mu skeletiaju meelest paigutus esiviisik selliselt:
Soome esimene, Itaalia teine, Portugal ja Belgia jagamas kolmat-neljat kohta ja lõpuks viiendana Prantsusmaa. 
Ülejäänud polnud küll midagi väärt - möga ajatapmine koos Reikopi mölaga. Viimati nimetet indiviidi iba puhul tahtnuks küll vahepeal endale nööri kaela panna - lihtsalt nii häbi hakkab tema serveeringu peale... 

Seda, et....

 Seda, et Raisakull käis küla peal titevarbaid üle lugemas ja kastmas.
Viimasel ajal on paraku asjad nii juhtunud, et Raisakull ei oska enam küla peal olla - too on vast pikaaegse ja tahtmatu irdumise tulemus. Mistõttu Raisakull leidis mitut puhku end mõtlemast, oli tal vaja üldse nõusolek rahva sekka tulemiseks anda. Ära ka ei saanud ennast möllida, kuna bussiliiklus on olematu. Kuigi viimati kolmaastak tagasi veel sealtkaudu bussid veel liikusivad. 
Aga vähemalt tööd sai täiega tehtud. 

Ega keegi ei oska öelda, miks peab tordilõik serveerimise aegu tassi peal üldse püsti seisma?
Eriti Raisakulli puhul, kes seniajani üksiku primaadina siinilmas jõlgub. Et, kui lõik külje peale vajub, on kõik läbi. Ausalt, Raisakull pole eluilmas selle ebausu teemal mõtisklenud.
Tordilõikaja jagas torditükke küll vasakule ja paremale, aga kui Raisakullile serveeriti, siis mainiti midagi ja kõikide pilgud pöördusid Raisakulli poole. Jah, tordilõik ähvardas tõepoolest küljeli kukkuda. Kuna Raisakull oli eelnevalt kanakoibi söönud ja läbilakutud pindluud olid parasjagu taldriku veerel, siis polnud eriti pikka mõtlemist - pindluud tordile karkudena toeks. Ümberringi prahvatasid kõik millegipärast laginal naerma. 

Nüüd peab vast siia tekitama nõuanderubriigi. 
Raisakull on juba pikemat aega täheldanud, et tordid, mida külas pakutakse (ja mis seal salata - tuuakse ka Raisakullile mõnikord külakostiks), on jõledalt magusad. Et mõru ja kange kohv ka ei aita enam magusamekki mahendada, siis Raisakull on alati sepikuviillud manuliseks otsinud - vähemalt saab kauem torti nautida. 

Tõdemus

Mõnikord on asjade seis nõnda niru, et kallab vandesõnu nagu ibetseest ja harva on päevi, mil saab ilma vandumiseta hakkama. Seda eriti täpselt toimetades... 

Enamasti kostub siin "JeeBeL*"ist hoopis kaugest minevikust pärit taustamuusikat a la punk'änd'rokk,  mis maandab tekkinud pinget täie rauaga.
 

* - kõnealune on kaasaskantav ja üle Sinihamba lõugav seade.

Võidupühajärgne nädal

Pühapäeval, võidupühal, sai kasvuhoone selle aasta esimesed taimehakatised enda hoolde ja väljas sai kartuleid puistada nende jaoks aetud kraavidesse. Poole teo peal ilmutasid sugulased ja võtsid mult töö enda kanda. Lõpetist ka pakkuda ei saanud, kuna mõlemad pidid olema kained roolid, mis ma ikka üksi võtan. 

Nädala sees võtsin puukuuriks maskeeritud laudas suuremad ümberkorraldused ette, et saaksin mönkrikäruga ahjupuud tagurpidikäiguga lauda tagumisse otsa kärutada. Haukasin seejärel ühest aasta või paar väljas laagerdunud puidukuhjast pikemad halud, viskasin mönkrikäru täis, sõitsin kuuri ette ja tagurdasin kogu kupatuse varju alla ning alustasin virnaladumist. Mu mälu järgi olid selles hunnikus ikka pikemad halud ahju kütteks, aga vist olid mutid ja muud sellised elukad, kes pääsesid hunniku sisemusse, kärtsutanud oma Družbasid, jättes mulle hulga pliidipuid, mille selekteerimine võttis rohkelt aega. 

Korradikorrat, ma ütli selle peale, raisk! 

Mõned päevad tagasi hakkas mölaföön lõugama. 

Taheti teada, mida ma kakskaks maikuu päeval teen? 

No mida mul ikka teha on, kui sülitada lakke ja oodata, millal tatt suvatseb alla tilkuda. 

Abikätt oleks vaja... 

Mistõttu hakkasin irvitama, et mul kaks kätt olemas ja sa küsid ühte??? Sa ju tead, et pioneer, kes vannet pole andnud, on alati valmis appi tulema, sadagu taevast minupoolest tääke, aga pane tähele, et vandesõnade saatel ta kohale ilmub! Seda juhul, kui ise järgi ei tule...

Raisakulli votujaht: Kollase kasti okse

...sissevaade pole siin nii kena
kui väljavaade Amblas, Laial tänaval,
kus nõndanimetet Järva valla-
saksad ei viitsi või ei taha näha, 
et kollane kast oksendab juba mitmet päeva üle ääre... 

Eile

Raisakullil läks eile päeva lõpus suure logelemise tõttu vesi põies keema ja pidi selle lõhkiminemise vältimiseks nurga taha vett laskma minema.
Asjatoimetamine aetud, sattus ta huvitava nähtuse tunnistajaks. 
Kõigepealt kostus taamalt Raisakulli poolkurtidesse kõrvadesse tsiklimürin, mitte kiunuv, nagu superbaigid häälitsevad, vaid selline rahulik podisev harli-moodi, mis aina valjenes.
Heitmata pilku maanteele, kobis Raisakull tuppa tagasi.
Podin ei tahtnud raugemise märki anda, siis vaatas Raisakull aknast välja - ehk mõni tsiklimees keeras tema tanumale, et äkki eksis too ära ja otsib nüüd juhatust õigele teeotsale jõudmiseks.
Mis aga silma hakkas, ei olnud see üldse mitte põrguinglite tsiklitearmaada, vaid hanesid lendas hulgim kahes viirus üle ja neli helikopterit nende vahel.
Selge pilt - põllumehed said Ämarist abi...
Raisakulli mõte aga keeras hoopistükkis millegipärast teisale - Super-Volli aastatetagusele kurelennule. 
Hehh... 
Täna igatahes täheldati ülelendavaid üksikuid hanesid. 

Raisakull on maailmasõja veteran

 Seoses eilse veteranipäevaga tõusis kõige sügavamast ajuollusesopist õhtuhämaruselaadsesse valgusesse meenutus Raisakulli kaugemast noorusest.
Selsinatisel ajal, mis juhtus 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus olema, kui enamik õpilasi nühkis omi viimseid küünarnuki käiseid koolipingis õppeaasta lõpus auklikuks, saabus Raisakull nagu õige supelsaks muiste. oma papist kohvriga, kus vahetusriided ja hügieenitarbed, sanatooriumi suvitama. 
Või õigemini oma koolivaheaega pikemaks venitama. Või nagu kokanduses sarnane termin kõlab - pekingi part. Tavaliselt juhtus roteerumise korras ikka aprillikuu lõppu Raisakulli kord olema ja maikuu oli tervenisti kuurordis üldiselt lullilöömise kohaks, kui arvestada viimase alt välja raviplaani järgimist. 
Ausalt öelda, ega Raisakull suurt sõprust ei sobitanud mitte kellegagi - sel polnud erilist mõtet ka, kui järgmisel aastal ei pruukinud tuttavat lõusta jõllitada, seega suhelda sai parajalt nii palju kui parasjagu vaja oli. Nõndasamuti oli ka kohalike poistega, kes lihtsalt tundsid huvi, kes kui kaugelt kohale tuli. 
Üks neist tervitas järjekindlalt igal aastal Raisakulli kui "kolmanda maailmasõja veterani"... 

Mõnikord ei viitsi enam pealkirja ka välja mõelda

Endiselt ei suuda Raisakull ennast kevadeti ümber lülitada - raske on see kurjast vaimust vaevatud võltssuveaja talumine. Mistõttu tiksuvad Raisakulli elamises kõik kellad ikka endiselt talveaja taktis. 
Näh, täna sai Raisakull ühe hunniku puudega ühele poole - mootorsaega saetud pakud muundusid kirvega lõhkilöödud halgudeks ning tasapinnalisest platoovirnast sai Munamäe moodi puidust pinna kuhjavorm.
Kuigi koguliselt kolm-neli, võib-olla viis-kuus korda suurem hunnik on ootamas, Raisakull peaks hankima vist hobuse neid lõhkuma - teatavasti looma jõud on palju tugevam kui mingisuguse primaadi oma.