esmaspäev, 8. märts 2021

Raisakulli suusaminutid 11

 Tummalt kena, et suuski suvekortrisse ei susanud - täna pani Raisakull lauad alla ning tallus uued paralleelmaailmad lume sisse ja vanad rajariismed viisid mõnes kohas uued suusateed lühisesse tänu suurele sulajärgsele jäätumisele. Lisaks tuli arvestada kõrbest saabunud liivatolmuga, mis näitas end lumeprohviilis õhukese juuspeene ja õrna beežitooni kihina. Jahedalt kõrge päikeseketas ning algul külmlõikav ehe põhjatuul pani esiti Raisakullil kulmu kritsutama, aga kihiliselt hilbustatuna polnud enam vahet, olid sa väljas või sees.
Pool auru läks suusaraja sissetöötamiseks ja teine pool tehnika lihvimiseks - too viimane ei taha eriti välja tulla. No mis see ikka on kui iidne tõdemus - vanale penile uued nõuanded kinni ei jää. Tollest hoolimata läks tänane päev täie ette. Sõida nagu valges muinasjutus kõikide poolt hüljatud paigas.  
Homme jälle... 

laupäev, 6. märts 2021

Kodukant vastu valgust

Kodukante on elu jooksul olnud Raisakullil sittakanti nõnda, et tapab. 
Kogu aeg on nähtus nimega „Elu” teda solgutanud ja väntsutanud nagu kass mängiks hiirega ning kes vahepeal huvi kaotades jätab oma mänguasja laokile.
Võib-olla seetõttu pole Raisakull üldse tundnud, et üheski kohas võib kodune tunne olla.
Ja kui tekibki mõte, et jah, siia kanti võiks oma juured alla ajada, viskab elu järjekordse lõngapuntra lahtiharutamiseks, misjärel Raisakull oma seitse asja kokku pakib ja vehkat teeb. Ei, mitte et ta kardaks seda kera lahti harutades leida maailma ihaldatuimat süsinikku, vaid õigluse(tuse) tundmus närib hinge.
See tähendab üldjoontes toda, et kogu aeg on tal kuklas tiksumas mõte – ei, see kant või koht pole ikkagi minu jaoks...
Kuigi võiks juba maha rahuneda.
Viimasel ajal ketrab Raisakulli kolbas aina enam ammu väljakäidud mõttelõng väiksema elukotuse rajamine sinna, kus lähim naaber pesitseks kahe ja poole miili taga.
Veel parem kui kümme versta lahutaks lähimat elamisekotust.
Aga kust seda niiväga võtta on...
 Siis saaks Raisakull oma hingevärinalainete summutamisega ühele poole.
Kuigi jah, planeet Marsile vajatakse kolonisaatorite näol kahuriliha, niiet Raisakull mõtleb selle üle tõsiselt, et äkki on mõttekas pilk sinnapoole pöörata – asustamata kant ju ja kui naabreid tekibki, siis saab järgmisse kraatrisse ennast barrikadeerida ja/või pealetükkivale „puuküürnikuks soovijale” vastu lõugu andes universiumisse lennutada.
Selle viimase puhul peab koheselt õige nurga ära arvutama, muidu põrkab „anastaja” peale Phobosele antud järjekordset lohku Marsi pinnale tagasi, haarates ühtlasi mingisuguse tundmatu foobia kaasa. 
Alternatiivina oleks suures plaanis mõeldav teispoolsusesse siirdumine... 

reede, 26. veebruar 2021

Aitüma, hea selleaasta tali!

Ilmajaama andmeid kõõritades võiks juba mõelda, et suusahooajale võiks täpid alla tõmmata. 
Kuid ei raatsi kuidagiviisi suuski veel aita tolmuma viia - äkki märtsis sajab taas lund ja külmetab ja loodetavasti teeb ilmataat selllise kingituse kuu esimesel poolel - veel parem, kui lund jaguks aprillini. 
Kuradima mõnus oli end leida lumes, suusad risti ja samal ajal taevast vaadata. Ning pärast ähkides ja puhkides end üles vinnata. Ja hiljem soojaksköetud toas rammestust tunda. 


kolmapäev, 24. veebruar 2021

Kunst "kuntzi" pärast

Täna, Wabariigi aastapäeva hommikul, kui midagi teha polnud, võttis Raisakull ette ärkamise. Esimene toiming oli silmalaugude lahti kisklemine, mis peale mitmekümneminutilist raskejõustiklase moodi higistamist lõpuks said avatud. Seejärel tuli kiirelt hommikvõimlemise järgmine faas, mis hõlmas endas ürpidesse pugemise. Kuid see sai sooritatud kiirelt. Edasi olid libedusega seotud tasakaaluharjutused.
Tuppa tagasi koperdades pani Raisakull kohvivee hakkama ning soovis endale kõike head Wabariigi aastapäeva puhul ja tegi vist ülearu hirmkanget kohvi, mis võis olla isegi vanade merekarude kõige kangemast grokist vängem. No kui kolbasisene sült veel üheksandas staadiumis külge keerab, on kõik võimalik. Magava pilguga kanti üle kõikvõimalikud toimingud, mida võiks täna teha, siis ülalolev pilt ongi kõige selle tulem ehk teisisõnu kunst "kuntzi" pärast... 

esmaspäev, 22. veebruar 2021

Puhkus

Pea kõik, kes oma rännakutel eksinud Raisakulli juurde, on hiljem kõnelenud sisemisest puhastumisest, mis neisse nagu püha vaim peale vajunud ja millest Raisakull pole kunagi omakorda mõhkugi aru saanud. 
Too olla nagu elu parim puhkus... 
...Millegipärast...
Peale aastaid looduse poolt vihjatud märke, mis Raisakulli oleku ja nägemuse ning veendumisega risti vastupidine tundus, on hakanud isegi Raisakull kahtlema, et see eelpoolöeldu on täiesti võimalik.
 Et sellest aimu saada, tuleb vist lihtsalt ennast siitkandist minema kupatada ja kuskil paari aastatuhande pärast naasta. Siis alles saaks nautida peale elu ka parimat puhkust surmast, et tunda veel kord elavana või elusana. 
Kui Raisakulli kotusesse ilmuvad aegajalt igasugused karvased ja sulelised, siis miks ei eksi, kas või põgusalt, siia ära mõni kena linnuke, kellega kudrutada-sulistada saaks? 
Vaat, siin on vist mingi müstika, et eelkõige Viru linnud hoiavad eemale - küllap vanemad on neid hästi kasvatanud. 
Nagu eelnevalt kusagil siin Öövikus sai mainitud, et Raisakull hoidub viimasel ajal omaette ja on sisuliselt loobunud teistega suhtlemast, siis on see üsna mõistlik tegevusetus sel äreval ajastul, kus Wuhani katkutõbi ründab ühest ja linnugripp teisest kandist. 

reede, 19. veebruar 2021

Raisakulli suusaminutid 10

Raisakulli suusaminutitel ei tule vist otsa ega äärt, et juba kümnes verstapost on läbimisel.
Möödunud päevadel proovis Raisakull aina rohkem ringe teha - ikka nõndamoodi, et eelmisel päeval läbitud ringide arvule lisada paar ringi rohkem, aga ei tulnud see kuidagi välja. See paari aastatagune pidamisemääre, mis seni all oli, kulus ühel päeval olematuks, et eile pidi Raisakull kõvasti kõhu-jala-ülakeha liigutusi tegema et laugest tõusust üles saada.
Rajaprohviil on Raisakullil nii sätitud, et oli valida, kas  kaks-kolmsada meetrit laugemat või sadakond laugemat+kakskümmendviis meetrit natuke järsemat tõusu. Raisakull eelistab iga kell seda esimest varianti, kuna see annab palju rohkem pulssi elik südamele koormust. Kuid nõuab see-eest ka rohkem suuskadelt pidamist. Raisakull on oma suusatrenniaja viinud selliseks, et poolel distantsil vahetab suuna vastupidiseks - too annab omakorda motivatsiooni üksipäini rada läbida ilma et igav hakkaks. Vaheldus peab olema! Muidugi annaks iga ringi järel muuta oma suunda, kuid see kohapeal ümberkeeramine raiskab/tapab aega rohkem kui panna tuimalt paar ringi ühes suunas. 

Mida rohkem on takistusi näiteks suusapidamatuse näol, seda rohkem Raisakulli ürp läbi vettib. See sai kinnitust eilsel päeval, kui Raisakull kodus vuntsidest jääpurikaid sulatas ja samal ajal higist läbiimbunud kihilist riietust seljast kiskus. Mõni tund hiljem oli maja paksult lebrahaisu täis, et raiu teist kirvega või lõika mootorsaega. Aknaid avades riskis Raisakull mingi tõve külgepookimisega, mille vältimiseks prohvülaktika mõttes kaks korralikku klõmakat vana head Pertussiini-taolist Jäägermeistri-nimelist jooki sai hinge alla võetud.  Noh, seda viimast saab, õigemini tuleb igal õhtul sisse võtta, siis väidetavalt ei tulevat wuhani viirus ligi.
Või kuidas tuu vanasõna kõlaski - loodus pidi napsitajat armastama. 

Täna pihustas Raisakull pidamisemääret veidi suuskadele ja ena imet - suusatamisel teine mekk ka man. Kohustuslikud ringid said mõnusamalt tehtud ja samas jõulisemaltki, lisaringid rahulikuma tempoga.  

Homse päeva kohta ei tea Raisakull kindlalt midagi mögiseda, sest suur soojalaine on tulekul ja seetõttu peab hakkama lund katustelt vähemaks kraapima. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

Vaese mehe jõulud ka seks korraks läbi

 Raisakull mõtles üleeile, et teeb blogilugijatele üleskutse vastlapäeval vähemalt liuelda mõne meetrikese - kes jääl, kes mäel, kes hoopistükkis paljal asfaldil -  selle nimel, et vabariigi linasaak ei kärbuks.


Raisakullil oleks sellisel juhul olnud omad kasud ka sees. Nimelt senised küljealused linad on hakanud kulumise märke näitama, et paslik olnuks neid mitte-veel-läbipaistvaid linu aknaklaasideks ümber vormistada - leota korraks vees ja jäta lumele tahenema, siis seejärel pane teised kiirelt müüki. See ei loe, et otseselt läbi ei paista. Peaasi on kunstilisus selle otseses tähenduses - ilmakuulsa blogardi jäetud jäsememuskullide ning keha uinumisejärgse kerratõmbunud lootoseasendi kurvijäljed maksavad ka midagi kunstilises plaanis lisaks loomupärastele kortsudele. 


Üleeilsel päeval suusatas Raisakull ära raudpoltkindlalt kümme kilomeetrit tunni ajaga, mis annab hea ettekujutuse, kaua läheks maratoni läbimiseks, kuigi nagu enne sai siin blogis kuskil öeldud, ei kavatse Raisakull aja peale sõitma minna. 
No siis Raisakull oli eile valmis liuglema, kuid värskes allasadanud lumega ei tulnud see monoloogi allagi - Raisakull ei tea siiamaani, mis kemikaali ilmataat lume koostisesse lisas, et see kleepus kogu aeg suusa külge. Sa kuradi raisk, kus ikka võttis võhmale see betoonsuuskadel liivapaberil suusatamine - paari ringiga oli keel vestil ja jalg tönts. 
Aga vähemalt sai rebased veidi süüa - hernesupist ülejäänud läbilutsutatud konte sai neile viidud. Kuigi võinuks neile viia selle vastlakuklipuru... 

Te saite õigesti aru - Raisakull on laisk. Selle asemel, et vormida mitu väikest kuklit, teeb tema hoopis ühe suure ja pistab vahukoort ikka mõnuga vahele... 

pühapäev, 14. veebruar 2021

Hüva valge terashärja aastat...

 ... ja hääd sõbrapäeva! 
Sõpradest niipalju, et ega mul kohalike seas neid enam olegi - kõik on läinud. Ära.
Küll aga on mul üksjagu sõpru jäänud vanast ajast, aga need elavad ohutus kauguses. Nii kõlistasin näiteks üleeile õhtul oma kunagisele pinginaabrile ja soovisin talle sitta, kust ja tervist ehk teisisõnu sitkust ja tervist! 
Oli teine parajasti koduses isolatsioonis. Päris pikalt sai mölisetud. Kuigi jah, mingil hetkel tundis ta huvi minu olukorra üle ning seejärel hakkas pikalt pajatama tööturu võimalusist, millele ma noogutasin kaasa ja lõpuks lisasin sarkastiliselt - linnas on see võimalik, kuid sellises "hüljatud maakohas"... 
Oeh, loodetavasti ta ei solvunud. 
Ühest asjast ma aru ei saa ega saa vist saamagi - miks linnasaksad-prouad eeldavad, et kogu vabariigis on tööd nagu riiulilt võtta, ainult vali endale sobiv ja anna tööle takka ning kühvelda ainult raha karmanisse. Aga sellele nad ei mõtle, et linnas makstavat palka ei ole maal võimalik saada. 
Tooksin näite hiljutisest jutuajamisest ühe mehega. Nimelt oli tema, pool sajandit turjal, läinud kuulutuse peale ühe firma ukse taha, personaliasjatundja oli vanust teada saades ütelnud: "Ei! Nii vanu inimesi me ei palka."
Töökohale kandideerija imestas - Mul lapsed üles kasvatatud, nad kõik on oma elu peal, ma saaksin täie auruga panustada teie ettevõtte heaks! Kui te nii lihtsalt loobute mu teenetest, siis jäägu, tänan vastuvõtmast!
Ja tuli sellest ettevõttest tulema. Järgmisest sai ta igatahes parema pakkumise ning ajalehti sirvides irvitab talle "ei" ütelnud ettevõtte üle - nemad otsivat siiamaani töömeest... 

Endiselt proovin end toonuses hoida ja võimalusel suuskamas käia. Vahepeal olid selised külmad, et tahtis mu varbad ära võtta. Aga sellest hoolimata väga mõnus on. 
Lisaks olen aru saanud, et parema poole jäsemed ei taha korralikult vunksida - jõu kadu on märkimisväärne. No eks mul tuleb sellega leppida.

kolmapäev, 10. veebruar 2021

Lambist võetud

Täiesti lambist on tänased hetked, milled Raisakull kinni püüdis. Tegelikult oli neid rohkem, kuid paarist aitab esialgu. 

Ülemisel pildil on näha miskine rakett või optiline silmapete, mis suundub päikese poole ja näha on ka kaks talvist (viker)kaart elik halot.

Alumist sai veidi töödelda ning tulemuseks...

pühapäev, 31. jaanuar 2021

Raisakulli suusaminutid 9

 Raisakull paneb nüüd elu pausile.
Blogimölisemise - et küllalt loratud. 
Ega siit muud tule kui suusaminutid - mõned juba õiendavad nördinult eravestluses, et tahaks nagu muud ka lugeda... Endal hakkab ka juba imelik - spordikauge ja järsku möliseb fanaatiliselt mingist suusatamisest...
No mitte ei saa. 
Niisiis, Raisakull on viimastel päevadel hoolega suusatamise tehnikat välja raspeldanud. Too tähendab seda, et Raisakull pole ei nokka ega ka tagumikku lumiseks teinud ega külili maha käinud. Ning takkatippu veel iga päev tuleb rada sisse sõita, kuna värske lumi tuisu näol katab rajasooned kinni.
 Nüüd läheb kogu aur tehnika lihvimiseks, esiti jämeda ja seejärel ehk ka peenema liivapaberiga. Et suusamaratoni jaoks puudub vajalik võimsus, on Raisakull endas kindel kümnekilomeetrise lõigu läbimises. See tähendab, et võhma jagub vast ainult niipalju, kuid mitte pool- või täismaratoni jaoks. Äärmisel juhul saaks ka tosina kilomeetriga hakkama, aga sedagi marurahuliku tempoga. Kui aga rajaprohviilis on ette nähtud ka mäed, siis andke andeks, kahaneb vast väljavaade rada üldse lõpuni sõita. Kurat seda teab, äkki on Raisakullis mingi varu kuskil tallel, et võtab ühel hetkel jõupunnist ka sajaka välja. 

Igati mõnus tali on kätte jõudnud - pole sääski pinisemas ega parme jõuramas...

reede, 29. jaanuar 2021

Takistus Raisakulli votujahil...

... sai lõpu alles siis. kui ta leidis alloleva hetke stiilselt unistava "Pegasusega".

Kõik nurgad läbi nuuskisin - kus on mu tiivad? 
Siis lendaksin, kuhu viib mind tuul...
Mõtisklen, et tiibadega olen siis geenius, 
kes Raisakullile jagab sisukust ja umbluud 
kabjaga tema oimukohta virutades...