Sellest on...

 Sellest on juba möödunud paar nädalat või hoopis paar päeva, kes see ikka seda enam nii täpselt mokaotsast oskab poetada, kui hoovis askeldas siuke tuulispask, mis praktiliselt kogu õues vedeleva kergekaalulise materjali aianurka teiseldas. No ammuilma on see teada, et iga tuulepuhang väsib ükskord ja siis on veidi aega selline tuulevaikus, mil sääsed kiletiibade pinisedes objektile kõhutäit saama minnes järsku alla kukuvad. Vot seesama moment on mesilassülemil täpselt ajastatud uue kodu leidmisele enne, kui järgmine, eelmisest tugevam tuuleiil, pere laiali lammutab.
Sel hetkel oli vaja Raisakullil kähku peldikusse minna ning teekond sinna kujunes üpris kiirete sammukestega. Et ülalmainitud kari mesilasi oli kuskilt mesilast plehku pannud ja ilmselt leides uue asukoha just praegu garaažiks oleva vana viljakuivati kütmise sissepääsu, mis kolhoosiaegu maakive täis laotud, sumisedes nii valjult, et Raisakull jäi hetkeks kõhklema, kas tasub siit kaudu edasi liikuda või tuleb uus marsruut tekitada. Kuna häda ei anna häbeneda ning selsamal hetkel lõi kino üles teadvusest silme ette kunagi nähtud dokumentaal, mis näitas, kui õieti mäletada, et mesilassülem on suht ohutu, siis võttis Raisakull snitti julge hundi rasvasest rinnast ning liikus ettevaaatlikult ihaldatud asutuse suunas. 
Ennast kergendanud, kuid mõneks ajaks istudes mõtisklema jäädes tuli Raisakullile pähe, et enne tähtsat toimingut oleks võinud enne vaadata, ega teiselpool istmikku ennist kohatud loodusnähtusega midagi sarnast ole. Muidu pärast sutsakate saamist ei oleks pükse saanud üles tõmmata - tagumik hullult paistes nagu pügmee suguharu liikmetel.   

Laadal käidud

 Et Amblas peeti täna ilmselt esimene laat peale viimast ilmasõda, otsustas Raisakull ennast ka seal näidata. Ning ennast liigutada, võttes ühtlasi aega, kaua tal kulub kodunt bussipeatusesse lonkamiseks.
Oh ei, ärge te üle mõelge, et tahab püüne peal oma luuletusi lugeda - selleks takistab Raisakulli paaniline lavahirm. Tegelikult komberdas Raisakull vaatama, mida seal ka pakutakse. 
Kui Jäneda laat on praeguseks võtnud kolossaalsed mõõtmed, siis Amblas oli sellega võrreldes nanolaat. 
Mnjah, alguse asi, nagu võiks arvata. Sellegipoolest kiidusõnad kogukonna eestvedajaile. 
Õhtuks oli planeeritud kultuurimaja taha jaanituli. Raisakull otsustas pärast lühiajalist arutelu iseendaga, et tühja sellest jaanikust...
Järelikult on ta ätistunud.  

...edusammusest...

Edusamme pole tervisepildil eriti näha, kuid midagi on Raisakull juba saavutanud. 
Nädala alul oli poest vaja söögiollust tuua, kuid vihm ei lasknud eriti liikuma, siis vajutas Raisakull sabina pausi nupule ja võttis kuuri alt "Harley"-ks kutsutava naisterahva ratta ning käis kohalikus hüpersuperminimarketis ära. Poe ees meenus, et kargud jäid kaasa võtmata. Polnud aega enam neid taga nutta, vaid tuli hambad ristis kauplusesse tuigerdada, kus sai käruga kaup kokku kühveldatud ning pärast lunastamist tagasi ratta selga istuda. 
Koju jõudes ajas Raisakull ratta varju alla ning taarus raske seljakoti all tubastesse valdustesse. Ime küll - nii, kui ta välisukse enda tagant kinni tõmbas, hakkas uuesti sadama. 

Nüüd teavitab Raisakull, et kesknädalast alates pole ta küünarkarke puutunud. Ei oska midagi lisada, kui edusamm seegi. 
Üleeile kangutas Raisakull peale muruniitmist pliidipuuriidalt rasked eterniittahvlid maha. Eile hommikul tuli mönkrile hääled sisse lüüa ning käru sappa võtta - ilusad kuivad ilmad tuleb ju kuidagiviisi ära kasutada. Loodetavasti saab kõik pliidipuud paari ilusa päevaga sisse toimetatud.
Ainuke probleem tekib ahjupuudega - musträstas on sinna virna pesa valmis treinud. 

Kui juba siin lindudest räägitakse, siis kevadel oli Raisakull tunnistajaks kahe päntjala loivamisega diagonaalselt üle hoovi - pardimamma midagi jutustades ees nagu giid võõral maal ja pardipapa torisedes järel.
Selle nädala alul oli järsku asja sadadele musträstastele, kes paari päeva jooksul rõõmustasid aias ollles Raisakulli üksildast oleskelu. 

Põrgu veerel

Märtsikuu lõpupoole millalgi helistati pealinnast ning kästi järgmisel hommikul väravas oodata.
Et tulevad ja võtavad Raisakulli ühes tükis peale ning seejärel põrutatakse edelasuunal Pärnu kanti.
Et heal klassivennal on järjekordne aasta vanemaks saamise päev, tuleb minna seda ikka tähistama.
Raisakull proovis küll pareerida, et temal on hoopis plaan saun kütte panna ja pesus käia.
Aga kas nad siis kuulasid teda - ei!
Tegelikult oli vaja küll ennast küürida, sest mõned päevad varem oli Raisakull labidaga kullakambris inventuuri teinud ning selle vänge hais jäi naha külge. Ükskõik kui palju ka käsi ei pese, ikka jääb lehk manuliseks.
Eks siis tuli kultuurkihistuse kolmesajanda viienda kihist "Troinoi" pudel üles otsida ja selle sisu mitte seespidiselt tarvitada nagu mõned professionaalsed harrastajad seda omal ajal praktiseerisid, vaid piserdada ning hõõruda nahal laiali. 
Nõndamoodi mingisuguse paadialuse moodi lõhnastatult ootas Raisakull karkude najal järgmisel ennelõunasel ajal väravaesises portaalis maa peal triivivat kosmoselaeva, mis peagi reisija peale korjas. 
Sõitma asuti aga peale seda, kui sohver ja tema kaardilugeja vee keemahakkamise vältimiseks naabrimehe krundile oma põied tühjendasid. 
Niinimetet "kartokrahv" pagendati tagaistmele, kus ta kehastus ümber "diizeiks". 
Ilmselt oli ta kunagi sarkastilise Raisakulli irooniat süldimuusika teemal nii südamesse võtnud, et seekordsel "tähesõidul" striimis torujuhtmest ainult rokki ja punki.
Üldtuntud Tori Põrgust mööda seilates tulistati kuulmekiledesse näiteks selline lugu.

Suvituspealinna magalarajooni ühe viiekordse kolossi ette auto igatahes pargiti ning asuti kolmekesi ühiselt uut kõrgust vallutama. Otseselt Everesti moodi küll treppe mööda üles turnides ei tundunud, kuid head klassivennad olid kiiremad. Raisakullil oli raskusi karkudega tempo magniihvikot rakendada, siis jõudes õigele korrusele oli näha korteriperemehe üllatunud näoilmet, kui tema pilk treppe mööda ähkivat ja puhkivat viimast ülesrühkijat silmas.
Jah, selle nimel tasus juba talle külla minna... 

Sitavõitu suusailm kestab...

Kuulu järgi on mõned puusaopi üleelanud patsiendid visanud kargud-küünarkepid nurka peale kahekuist komberdamist, ei ole Raisakull nii kõva mees ühtigi, et sedasamust masohismust harrastada.
Pigem tasa ja targu - nüüd juba nädalajagu päevi üritab ta ilma küünarkarkudeta tubastes tingimusis hakkama saada.
Eemalseisjale tundukse Raisakulli uus kõnnak pingviinide oma sõna otsesemas mõttes.
Nüüd tuli õuealal ringi liikuma hakata - muruniiduki taga lonkama.
Nagu Raisakull ühe postituse kommentaaris teada andis - ei tee valu väljavahetatud puusaluu, vaid hoopis teine, vasak puusakülg. 
Hüva on, et Raisakull paar aastat tagasi lumel kõveraotsalistel vineerilaastudel taas liuglema sai, sest need vahelduvtõuke-liigutused tulid ja tulevad veel praegugi kasuks. Seda eriti nõndanimetet "jalutamise" kontekstis, et isegi asjatundmatud isikud mainivad Raisakulli ülakeha tugevust. Nimelt mokaaotsast on vihjatud "sul ju kätemuskullid nii treenitud, et polegi vaja jalgu tarvitada!", andes samas mõista, et liuelda saab ka lenneldes.  
Kurat küll - planeet Maa külgetõmbejõud on ikka kõvem kui Raisakulli musklid ja tahe lennata käed tiivad laiali... 

Aprill pidi mingisugune liikumiskuu olema?

Raisakull pole veel maininud, et poes käib ta neljarattalise tõukerattaga. Kruusateel oli esialgu kehva, sest teede lagunemise aeg ja neljarattaline vajus kohati sisse ning jättis jäljereana sügava jälje, siis alevis asfaldile jõudes oli see-eest atribuudi kiirus hoopis teisest klassist. Eriti võetakse suurim kiirus üles siis, kui parandatud puusapoolne jalg hoogu annab. 

 Raisakullile toodi eelmise kuu alguses uus jalgratas sisetingimusis väntamiseks. Ikka selleks, et opereeritud puusaliiges korralikult käima hakkaks. No iga päev üritab väntadele säru anda ja nüüd on üle 400 kilomeetri kirjas, iga päev esialgu kümmekond kilti, mõnel päeval isegi 15, ja mõned päevad olid pausiks võetud. Kompuutri järgi rehkendades, kui see näitab ikka õiget läbisõidetud vahemaad. Raisakull on teleka appi võtnud - sealt näeb igasugu velotuurisid proffide esituses. Kui need kihutavad otse, siis pole hullu, Raisakull on ka otse. Aga kui kurvi sisenedes kallutatakse end, siis on Raisakull jännis - tahaks ka samamoodi keerata, aga riskib hoopis oma kontide ja laenatud velotrenažööri lõhkumisega. Krrt küll! Nõnda peab leppima Raisakull ainult otse kimamisega. Jah, tõsi on see, et telepurgi jalgratturid sõidavad kaks korda kiiremini ja seega ka kaugemale, kui Raisakull vändata jõuab, ning seda kõike ka mäest üles punnitades. 

Eile julges Raisakull ilma keppideta veidi toas komberdada. Täna pikendas ilma karkudeta käimise trajektoori. 

Raisakulli küünlakuu. Lõpusõnumine

 Imelik küll. 
Kui Raisakull takkajärgi kloostris elamisele mõtles, tulid meelde mõned nüansid. Õieti küll seigad. Ühed sellised olid vererõhumõõtmised - enamasti jäid need tulemid normi piiresse. Kuid ühel korral, kui Raisakull mööda koridori kooserdas, tegi inglise õde talle ettepaneku vererõhumasina, mis oli ratastel ja sai vedada ühest toast teise, juures mõõta, millega Raisakull päri oli - saab ehk teada koormusealuse vererõhumise. Aparaat aga näitas ainult tukseid, aga mitte mingit rõhku ta ei tuvastanud. Küll sätiti rihma biitsepsimuskli koha pealt nii üht kui teist pidi - tulemust ei mingisugust. Raisakull kommenteeris, ju ta nüüd teises ilmas on, ning kaapas edasi. Jõudes tuppa tagasi, heitis ta koikusse, kui vererõhuaparaat nurga tagant välja ilmus. Nüüd prooviti uuesti, kas tõesti Raisakull lekib kuskilt otsast, aga ei - kõik oli normis. 
Üks teine asi oli banaan, mida jagati paaril korral õhtusöögi ajal magustoiduna. Järgmisel päeval pidi Raisakull füsioterapeudiga veidi liikuma, kuid sisemine hääl streikis ja läks lolliks - vererõhk läks alla normi. Peale teist korda taipas Raisakull, et see oli ilmselt organismi kohanemise teema. Nimelt, kui seni anti kuumtöödeldud einet, siis muidugi oli toore ehk töötlemata söögi tarvitamine natuke liiast. 
Kolmas imeasi oli kloostritrepikoda, mille Raisakull nimetas ümber kajakojaks. Seal ei saanud rääkida, sest ei saanud midagi aru - kajas hirmsat moodi vastu, tehes silmad ette kirikukantslile. Raisakull soovitas munarestid delta tähe kujul keset koda panna, ehk võtab kajamise vähemaks. 
Neljandaks küsiti iga päev kakamise kohta - ju nunnadel tuli kuskile iga kloostris viibija kohta linnuke kirja panna. Raisakull tahtis küsida, et pärast esitatakse selle kohta kes-mitu-korda-asjal-käis-arve ehk kakamaks? Aga ei, sai sõnasabast kinni. Kuid selle ütles küll välja, et tema on täiskasvanud inimene, seega tema ei käi kemmergus kakal ja pissil, vaid sital ja kusel! 
Kloostri füsioterapeudil eriti aega polnud, sest tal oli kogu aeg kiire. 
Mingil ajal tuli Raisakullil hull masendus peale, et olukorraga leppimine tuli raskelt.
Ja pea igal õhtul pidi ta telefonikõnesid vastu võtma, sest välja ei julgenud helistada, kuna ei teadnud, palju tal kõneaega jagub. Kas ta saab transpordi järele kutsuda? Õnneks oli onupoeg lisanud kõnekaardile veidi "nutsu"...
Ning küünlakuu viimasel päeval jõudis Raisakull koju. 
P.S. Üks tähtis element kloostrist jäi mainimata - nimelt selle koridori seintel olid tähtsad atribuudid, mida näeb balletikoolides, aga ilma peegliteta. 

Muide,"Lustaka evangeeliumi" lugemisel jõudes selle kohani, kus neitsi Maarja eostati "tuvi" poolt, jõudis äkki Raisakull äratundmisele, et jumalapoeg Jeesus polnud mitte Seebaoti ehk Jahve järglane, vaid ingel Gabrieli vallatlemise tagajärg. Edasi lugedes tundus, et Jehoova oli selleks hetkeks kas ära koolenud või tapetud Miikaeli ja teiste inglite poolt. Raisakull igatahes sellisele tulemusele jõudis.
Üks nüanss veel - neitsi Maarja ei jäänud neitsiks, vaid pidi anduma Naatsareti Joosepile, kinkides tollele kaks poega... 

Kuna täna algas kevad, siis teeb Raisakull arvatavasti blogimölisemises pikema pausi...

Raisakulli küünlakuu. Kui põrgu hõõgus kloostri all

Ega Raisakull saanud sel ööl korralikult magada - liiga palav oli.
Kloostrielu oli üksluine - iga päev oli sarnane eelmisega.
Paar tundi enne hommikusööki, aeti rahvas ärkvele ja käidi pissi(p/k)otte tühjendamas.
Hommikuse eine ajal toodi rohud. seejärel võisid edasi tukkuda või endale kasulikku tegevust leida (kuna Raisakull on Ahvi aastal sündinud, siis tema otsustas igal hommikul voodis väljaulatuval poomil jõutreeningut teha). Lõunaajal serveeriti söök ning oli järgmine vaba aeg, kui siia mitte arvestada vererõhumõõtmisi, kuni õhtusöögiajani. Peale seda oli taas vaba aeg. 
Ainuke erinevus oli igapäevane õdede ja nunnade vahetus. Üks õdedest oli nagu briti haiglaseriaalist välja astunud, teine oli punapea, kolmas kandis silti "üliõpilane", neljandaga oli kana kitkuda karkude teemal. Nunnade ehk sanitaride erinevus oli järgmine: üks nägi välja nagu Asta Venderi illustratsioon Sõnni Siimust, teine ja kolmas külatädilikud, neljas paistis muidu noor ja kena, kuid silmad olid jube väsinud ilmega ja see viies väga sihvakas paistis just maha astunud "Uisapäisa" koorist. Lisaks köögitädid ja koristajad. Seda rühma juhtis abtiss. 
Viimasega sai Raisakull jutule, kui tegi rulaatoriga oma käimiseteraapiat.
Küsis otse, miks tema tuba nii hullusti köetakse, et magada ei saa? Või on selle toa all täitsa elus põrgu? Lisaks on kuiv köha ka manuliseks tekkinud.  Ja teiseks, miks talt kargud konfiskeeriti, kui Tartu kaks füsioterapeuti keelasid sellesamuse rulaatoriga liikumise ära ja käskisid just karkude najal liikuda? Selle tõttu jäid need paar-kolm päeva unarusse. Kolmandaks niipalju, et kõigile sai öeldud, et tema abi ei vaja, aga üks nunn on nii üliabivalmis ehk robotlik*, et kas peab hakkama hoiatussiltide peale mõtlema, näiteks: Ettevaatust! Hammustab! või Herilasepesa! Ära torgi! ... 
"Oii, kas tõesti? Nunnad keeravad mõnikord üle võlli, ükskord oli ühes toas 30 kraadi... Ma kohe lähen keeran maha. Aga nende karkude ja liigse agaruse teemal peame juba pikemalt kõnelema koosolekul palvetunnis." 

*Selle nunna niinimetatud liigne agarus seisnes selles, et tühjendades neid kotte ja potte, ei vahetanud ta kindaid terve koridori ulatuses ja mitu korda tahtis ta kuse-, võib-olla isegi roojapiiskadega kaetud kummikinnastatud kätega Raisakulli jooginõud võtta, mille peale too sisistas läbi hammaste - "Hoia eemale! Pole siin sul midagi teha!" Kui sellest ikka veel ei saanud aru, siis tuli käratada: "Ei puutu, raisk!" 
Raisakull ei viitsinud seletada, et antud nunna tegevus oli ebahügieeniline. 

Seejärel siirdus Raisakull üldruumi, kus oli näha laual vedelevat ajakirjandust, mis osutus kohalikuks väljaandeks. Sirvides kogu seda kupatust, oli hea meel tõdeda, et see väljaanne jäi tellimata, kuigi varasemalt helistati PM-i tellimiskeskusest ja küsiti - Miks te oma maakonnalehte ei telli? Millele sai vastatud - Sest sealt ei ole mitte sittagi lugeda!
Seejärel köitis Raisakulli meeli pooleldi täidetud ristsõnaajakiri ning ta võttis selle nüüd kaasa. Nüüd oli mingisugune igavuse peletamise tegevus käepärast. 
Ajakirja tagasi viies öeldi talle - raamatuid, kui tahab lugeda, siis need on kõik ülemises sahtlis. Ega siis midagi, tuli vaadata üle raamatukogu - lugemist oli seinast seina, kuid Raisakulli köitis järsku Leo Taxili "Lustakas evangeelium", mis oli väga sobilik lugemine kloostri seinte vahel. 
Vahepeal tahtis Raisakull telekast Al Bundy tegemisi ka kaeda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest iga kord, kui teleka sisse lülitas, ilmusid teised kloostriasukad välja ja hakkasid küsima, ega ta uudiseid ei vaata?
No kurat sellega, vaadake siis neid uudiseid! - sajatas Raisakull mõttes ja andis puldi küsija kätte ning tegi minekut. 

Algul oli asukaid vähe - mõned toad täiesti tühjad, siis mingil hetkel olid need kõik täidetud. Korra oli selline tunne, et Raisakull polnud kõige noorem asukas. Siis ta alles taipas, miks ta üleüldse kloostrisse sattus - täituvuse pärast. Siin ei olnud võimalik saada taastusravi, nagu perearst välja pakkus. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Klooster.

Etteruttavalt oli Raisakullil kogu aeg silme ees tähelühendid "JMH ÕAK" nii põranda- kui ka laevaate kujul, mistõttu Raisakulli aju teisendas pidevalt lühendid  siukseseks tõlgenduseks - "Jeh'MeHeene Õigeusu Apostlik Klooster". Mida see oma olemuselt tegelikult kujutas, ei oska Raisakull tänase päevani midagi arvata.  

Saabudes kloostri ette toodi kõigepealt välja ratastool ning kästi sinna Raisakullil oma tagumik vajutada. Raisakull protestis esiti vastu öeldes, et tema proovib karkudega natuke endale koormust anda. Kus sa sellega, kõik saabuvad kliendid võetakse ratastoolil vastu. Ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Elu sees pole Raisakull nii väikeses ratastoolis istunud, et jalad ebamugavalt peaaegu lõua alla konksu tõmmatud. Puusaoperatsiooni järgne juhend ei lubanud jalgu keha suhtes alla täisnurga tõmmata. Seega oli see esimene eksimus kloostritöötajate poolt. Raske ratastool lükati ähkides-puhkides kaldteed mööda üles ja siis veeretati Raisakull ühte ruumi, mida võis nimetada vetsuks koos duššiga, kus esimese hooga hakati sädistama. Tõtt öelda Raisakull vajas esiti mõne minuti jagu hoopis rahulejätmist, et uues asukohas ja olukorras aklimatiseeruda. Kui küüdimees mainis suunurgast, et tegemist on vaegkuuljaga, siis võttis üks nooremapoolne õde maski ja hakkas aeglaselt suud liigutama. Raisakulli silme ees paljastusid hambad nagu mõnes menukas Hollywoodi multikas ja talle tuli sekund hiljem Jim Carrey "Mask" meelde. Raisakull muigas selle pasliku võrdluse peale ning ootas veidi, et äkki paneb naine huuled suudluseks prunti... Kui seda ei juhtunud, siis sähvas Raisakull teravalt - ükshaaaval, palun! 
Küüdimees kaes, et ta on nagu ülearune, siis pani ta minema. 
Riideid pidžaama vastu vahetades toodi ette lõunasöök. Ei tea, kas see oli uus normaalsus - WC-s ehk vetsus söömaaega pidada?
Ühes riietega võeti ära ka kargud, mille peale Raisakull protesti avaldas. Ta ütles kloostriõdedele, nagu need kaks kena füsioterapeuti Iidenis temale, et nüüd peab ta ainult karkudega hakkama saama - aga nad kuulasid või?

Igatahes peale sööki juhatati Raisakull tuppa, kus oli ees üks vanamees. Peale sekeldamist ning aseme valmistegemist läksid kloostriõed minema. Siis sai Raisakull alles vanameest silmitseda. Raisakull pidi esimese hooga hüüdma - ega siin ometi mingisugune "buhhenvald" ole? Toakaaslane nägi välja nagu luu ja nahk, lisaks veel tolknes tal kõhust välja voolik, mis edasi roomas voodi küljes olevasse kotti ja kuna ühest voolikust jäi ilmselt väheks, siis teine tuli seinas olevast armatuurist või konsoolist läbi podiseva klaasist veenõu talle ninna. Noid konsoole oli toas kaks - iga voodikoha jaoks on oma, kus on mitu pistikuauku ja sai valguse sisse-välja lülitada. Ning kaks auku, teine teisel pool voodit - üks oli selgelt ära märgistatud kui meditsiiniline hapnik, kuid teise augu otstarvena arvas Raisakull peale mõningast mõttelungi, et see peab olema meditsiinilise atsetüleeni jagu. 

Õhtul tuli vanem "nunn" ja pröökas üle palati: "Kjuule, Taartu oomad puumpasid su vaaluvaaigisteid tääis!!!"

Mis on loogiline, patsient ei pea ju valu käes elama.
Raisakull käskis sellel veidi oma häälest paarteist oktaavi alla võtta. 
"Aaga sa ei kjuule!?" 
Kuulen küll, aga kui taustal mitu tädi korraga sädistavad, siis on kuulmisega veidi raskusi, vastas Raisakull sarkastiliselt. 
"Aah soo! Ma võõtsin vaaluvaigistid su roohtude seast äära!" 
No võtsid, siis võtsid, aga mis õigusega? Kui Tartus tohtrid on rohud mulle peale pannud, mida sina siis siin nüüd omavolitsed? - mõtles Raisakull irooniliselt endamisi ja ütles vaikselt - võtan selle teadmiseks.
Magamineku aeg oli ka kohe käes, Raisakull ei saanud magama jääda, kuna tekk oli tema jaoks liiga paks ning tuba liiga palav. Ta läks uurima, äkki annab midagi teha.
Toa temperatuuri ei anna mingi valemiga alla saada, vastati talle ning anti peale kauplemist kaasa teine tekikott. Kuid jalgadevahelist tugevat patja polnud, siis "nunn" oli suuri silmi küsinud - milleks seda vaja on?
Raisakull seletas, et see on vajalik atribuut nihestumise vastu, taastusraviks, kui siin üldse seda saab. 
Eks siis tuli kombineerida olemasolevast teisest padjast, kuigi see oli nagu kodukootud lahendus. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Lahkumine Iidenist.

Klassikud on tähele pannud, et mehe tervenemine hakkab sellest hetkest, kui ta tajub teda põetava meditsiiniõe välimuses erootilisi märke. Ja neil on õigus. 
Laupäeva hommikul vaadati Raisakull veel kord üle uue nooriku poolt, kes vahetas senise plaastri uue vastu ja andis ühe plaastri kaasa. Raisakull tahtis juba üle Iideni kõva häälega küsida, kui palju teil veel kauneid noorikuid on, äkki tuleb üks neist temale naiseks? Aga mõistlik oli hoopis suumulk kinni hoida. Muidu oleks Raisakull rihmadega voodi külge aheldatud ja toimetatud psühhiaatria osakonda. Võib-olla tuleks järgmine kord üle kliiniku kuulsa roboti käest küsida?   
Peale plaastrivahetust sai Raisakull hakata valmistuma enda väljamöllimiseks ehk teisesõnaga ümberriietumiseks. Raisakulli tuju muutus selle tegevuse käigus mitme pügala võrra melanhoolsemaks - Iidenist äraminek ja muu siuke jätab hinge sügava augu.
Oodates transporti, mis ta ära toimetab, trehvas Raisakull küünarkarkudega komberdades  koridoris kokku ärkamisejärgse füsioterapeudiga, kes luges sõnad peale, et ainult karkudel peab elu nüüd edasi liikuma. Raisakull noogutas ja äkki tuli talle seepeale meelde, et rulaator ootab äratoimetamist palatis ning mainis neiule, et andestage üks hetk, ta peab tõesti ühe asja enne lahkumist ära tegema. Ratastel liikumise abivahend sai koridori toimetatud ja edasine oli puhas kargutamine. 
Tükk aega enne lõunat oli transport kohal ning Raisakull jättis mõttes Iideniga jällenägemiseni ja sukeldus bussi, et sõita järgmisse raviasutusse, mille perearst temale organiseeris.
Tarbatu linn jäi kaugele maha, kui Raisakull koukis seljakotist välja talle eelmisel õhtul antud paberid. Neid lugedes ei saanud Raisakull enne rahu kui pidi asjasse selgust saama. Kirjas oli, et puus proteesiti ilma tsemendita. Raisakullile meenus, et segumasinat talle küll silma ei hakanud, kelludest ja seguämbritest rääkimata. Siis kerkis üles järgmine küsimus - kas tsemendi hind kerkis taevasse või Kunda tsemendivabrik pandi kinni?  
Lõuna oli parasjagu mööda saamas, kui Raisakull järgmise tervisemaja ees... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Vormelisõit

 See öö aga Raisakull sõba silmale ei saanud - Une-Mati käis mitu korda kobistades jälgimistoa asukad üle, unustades Raisakullile liiva silmnäkku heita, kuna tema koiku oli uhkes üksinduses eraldi, samas kui teised patsiendid toibusid järgemööda kardinatega eraldatud ühes uhkes reas. Ju siis oli see Iideni värk, kus, kui Raisakullile meelde tuli enne lõikuslauale minemist öeldud fraas: saadame su pärast naiste palatisse! ärkamisele, kardinatagused olid kõik lõigatud ja paigatud naisi täis. Raisakull oleks saanud siis hommikul kireda nagu kukk kanakarjas, aga sellenimeline meeskodanik oli juba seal reas olemas, jäi see kikerikii ära. Ilmselt oli Raisakulli voodikoht patsientide ületäituvuse tõttu komplitseeritud, et mitu korda öö jooksul ärkas ta vetsu-tule süttimise peale. 
Hommik aga tõi uued liikumised. Raisakulli voodile löödi hääled sisse ning viidi röntgenisse, kus pommitati x-kiirtega strateegilist ala, mida rahvasuus kroonijuveelideks kutsutakse. Teel sinna ja tagasi sai Raisakull sama tunde osaliseks, mida kogesid esimesed vormelisõitjad - jalad ees, peanupp tänu patjade asendile püsti, vedavaks mootoriks kaks lõbusat kiirekäigulist sanitari - ilmarahva kaastundlike pilgu all ja mõned neist hüppasid koridori serva lastes ratastel koiku endast mööda. Lahe, üpris lahe tunne tekkis, peab mainima. Tahaks veel!!! 
Peale paksude uste taguse toa külastamist viidi Raisakull samasse palatisse, kus ta ootas paar päeva tagasi oma järjekorda lõikusele. Nüüd oli kaks palatikaaslast kadunud, neid asendasid uued mehed, üks neist Tamsalust.
Ööh, tere tali!
Ja jälle võis Raisakull vanduda, et on temaga kunagi kauges minevikus kokku trehvanud. Kui see luges voodiotsal Raisakulli nime, küsis ta  - kas ... on su veli? Mispeale Raisakull muigamisi noogutas. 
Ja ilmnes , et ka senise "palativalitsejaga" oli ta kauges nooruses kokku juhtunud.  
Raisakullil tuli meelde, et õepojal sünnipäev ja võttis ühendust järgmise sõnumiga: "Õnnitlen! Mis on sinu tänased töövõidud? Helista, kui aega saad."
Ja umbes kümne minuti pärast telefon üürgaski. Raporteeriti, et koristamine käsil, kuidas sul? 
Raisakull ütleski, et tema tänane suurem töövõit oli püsti kusemine ja varsti hakkab pääsukese moodi kusema! Vot nii - käed laiali, üks jalg õhus...  
Aga siis saabus uus tütarlaps, samuti kenake, tutvustas end füsioterapeudina ja käskis Raisakullil jalad alla võtta ning talutas tolle trepikotta. Oeh, nüüd juba trepid vaja vallutada, käis Raisakullil peast läbi. Jah, juhendamine käis verbaalselt. Raisakull sai trepil küünarkarkudega harjutamisest õnnestumisest lausa eufoorilise laengu, et tahtis veel ja veel üles-alla liikuda, kuid lõpetati seekordne harjutusevoor järsult. Tagasi palatisse jõudes luges tütarlaps sõnad peale, et alates tänasest on rulaatoriga käimine lõppenud, nüüd tuleb ainult karkudega liikuda. Sellega oli Raisakull 100 protsenti nõus.  
Veidi hiljem astus palatist läbi tohtrite konsiilium, mille koosseisus Raisakulli opereerinud kirurg figureeris, ütles viimane, et nägi röntgenülesvõtteid ja kõik on parimas korras. 
Päeva edenedes jättis senine palativeteran sai kojusõiduks loa ning tellis endale masina järgi. Raisakullilt küsiti samuti, ega ta täna ei soovi jalga lasta, kuid tänan pakkumast, homme oleks vast paslikum. seda enam, ega tal transporti nii kerge pole kohale tarnida. 
Õetütar helistas ka millaski ja Raisakull teavitas teist, et varsti visatakse ta kliinikumist välja ebasündsa käitumise tõttu - nimelt "ämmakleidi" alt välguvad kerad ja paljad kannikad, kui kummardada ja hõlstisaba üles tõuseb... 

Järgneb...