Raisakull reptiilistub (teine jupstükk)

Raisakulli tabas just üks tõeliselt tõeline tõdemus – munejad on ju kõik reptiilid.
Kuidagi eukalüptiselt värskendava tuuleiili-taoline tunne lõi jalad alt ning peakolu pealt klaariks.
Saunas leili visates kaeb Raisakull hoolega oma tuuleveskilaadseid semaforinäidikuid – nüüd on mõlemad käed märgistatud püütoninahksete käiste asemel märksa väiksemate laikudega.

Üle-eelmise nädalalõpu seisuga sai Raisakull mingisuguse jalutamispelutamise tõve külge, mistõttu paremat jalga järele tõmmates käis hästi teritatud terav valu puusakondist läbi.
Raisakull mõtles iroonilisus-sarkastiliselt, et äkki ta muundubki sõna otseses mõttes roomajaks, kel pole ühtegi jäsemet vaja ja kes roomates ainult vingerdab mööda lapikut maakera.
Proovis, mis ta proovis, ei saanud ta edasi ega tagasi – ühe koha peal vääneldes tundus Raisakullile endale, nagu ta oleks mingi raske kõhutõve või epilepsia külge haakinud.
 Tuli lihtsalt tohtri manu ära käia, kus Raisakull küsis otse, kas see võib olla vaktsiinidooside mõju? Mille peale peale väikest mõttelungi noogutati ning ühmati, keegi ei tea, kuhu see mõju välja lööb...
 Kesknädalal käis Raisakull retseptirohtusid välja lunastamas, unustamata lisaks rästikumürgisalvi juurde muretsemast – äkitse tulebki maostumise elik reptiilistumise vastu maomürgiga võidelda.

 Muide, kui ikka arvate, et vaktsineerimine on ohutu, siis Raisakulli puhul see paika ei pea.  

 Vereringesse pressitud vaktsiin tahab kasulik olla, kuid leidmata õiget vastast, hakkab ta paratamatult otsima mille või kellega võidelda – viimasel juhul tekitas Raisakullile kondivalu lisaks maonahale. 
 Kas tõesti pidanuks Raisakull omale Wuhani-taudi külge haakima, et organismis jõude seisev vaktsiin saaks kuulutada oma kasulikkust???
 Kust kuradima kohast seda hirmsat hiina haigust hankida oleks saanud?

Kas sa tead, et homme on sul tähtis päev

 Raisakull oli parajasti lõpetamas oma õhtast söömaaega, kui mölaföön lõugama pistis. 
Nõnda kui hamster, söögiollus põskedesse surutud, tormas Raisakull kisendaja manu ja kaes, et kunagine pinginaabri nimi jõllitab ekraanilt vastu. 
Noh ja kuna Raisakull pole ammugi viisakas olnud ega ole ka edaspidi, siis täis suuga tervitas ta kõnet vastu võttes "aalljuuh!" ja jäi kuulama, mis uudist tsivilisatsioonitsentrumist temale jummelist äraunustet provintsikolkasse toimetatakse. 

"Kas sa tead, et homme on sul tähtis päev?" 
Raisakull jäi mõttesse ja mögises täis suuga: "Ei tema tea sest miskit", ning kui pilk langes raskelt pikeerides kalendrile, siis koljukallerdis ärkas - nojah, muidugi, Itleri-Aadu ja sõbra naise sünna! No neid ei hakanud Raisakull välja kähistama. 
Teiselpool nähtamatut traati lajatati raudpoltse häälega: "Homme, kella kümnest üheni on Amblas Eesti Vaegkuuljate Liidu kuulmisbuss! Nii, et võid ka minna ja törtsu juttu puhuda! Seal peaks nagu sulle tuttavaid ka olema..." ning nimesid nimetamata vastas Raisakull: ei tea sellist, kuulnud olen-näinud pole, seda tean, ei tea, ei tea, ei tea... 
Raisakull teadis, et selline asjandus nagu kuulmisbuss ringi liigub, sest oli leidnud Sitasoolika valla lehest kuulutuse, et seesinatine kuulmisbuss peatub 21. aprillil  ainult Järva-Jaani mingisuguse päevakeskuse ees. Amblast polnud üldsegi kippu ega kõppu!  
Kui Raisakull sellest teada andis, oli esmane reaktsioon teiselpool eetrit - Assamait, tõesti või?! Oi kurja küll...
Raisakull ei hakanud vanduma kippuvaid nõusid loopima... 

Mitmekesisus pidi rikastama, eks ole

Kunagi küsiti Raisakullilt, miks ta tikke ei osta?
Poes käib ja mitte kunagi pole ostnud tulitikke...
No Raisakull ei kimu pinutagust, on üldiselt vastuseks, kuigi mõnel korral on nähtud Raisakulli välgumihklit omandamast.
Siis on seepeale küsitud irooniaga, ega ta püromaaniat harrasta?
Oh ei, saab küsija vastuseks, selle masina ost on pealesunnitud, kuna tulitikud kottu jäid – küünlad tuleb kalmistupühal või mõnel muul tähtpäeval millegagi ikka süüdata. 

Ega te ometi arva, et Raisakull vibuga tuld puurima hakkab?
Või tuulise ilmaga sädemeid lööma taelale?
Nii võib terve linna maha põletada.
 
Tegelikult on asi üsna selge, sest Raisakulli esivanemad olid ettenägelikult enne defitsiidiaega ostnud kokku ühtekomateist – pruuni majapidamisseepi, tulitikke, küünlaid ja muid strateegiliselt tähtsaid kaubaartikleid – ning tarinud need pööningule...

Neist „üdini tähtsatest strateegilistest kaubaartiklitest” mölisedes tuleb ära mainida seda, et puhastusvahendil ja puhastusvahendil on suur vahe sees.
Mitte miskine tänapäevane keemiakombinaadi toode ei suuda võistelda trinaatriumfosfaadiga. 
Pudelid-purgid läbivad kõik viimatinimetatud pesu ning need paneb Raisakull põhi ülespoole kotti ja veab pööningule järgmist moosimis/konserveerimishooaega ootama.
Kui see kätte jõuab, toob kotid taas alla ja loputab „tripperilillaga” ning ongi konservantidel aeg taas säilitavust näitama.
Raisakull ei loputa mitte kunagi tühja põletatud alkoholitaarat veega, vaid laseb mahlal otse putlisse voolata. 

Kunagi keegi kurtis oma blogis, miks temal need keedised kihva keeravad? 

Raisakull oleks pakkunud varianti, et kindlasti peseb kurtja oma tühja taarat fairi või muu siukse tootega... 

 Viimati oli kaubanduses sooda ja soolaga kitsas käes. 

Soodat läheb vaja juhul, kui näiteks keefiri/petitaignast peab pakse pliine küpsetama, sinna kergitusainena ja hapu maitse tasakaalustajana. 

Aga pidu katku ajal pole eriti soliidne tegevus, või mis? 

Tegelikult on soodal veel üks kuldaväärt omadus – hambapesus aitab võidelda kaariese vastu. 

Neil päevil küsiti nii kaugelt kui lähedalt ka Raisakullilt, kas tema kodukoha  hüpersuperminimikromarketis on „sellist” soola, siis Raisakull oli soovitanud meresoola pruukima hakata – kallim küll teine, kuid ajab kitsal ajal asja ära küll. 

Või mingu vet.apteeki, ostku sealt lakusoolakuubik, sel ju auk ka keskel, kuhu saab nööri läbi ajada ning riputada see söögilaua kohale. 

Kes vingub, et tema toidus soola vähe, lakkugu seda kuubikut või riivigu sealt endale paras ports. 

Ja mineraalainete koguse pärast ei pea ka üle mõtlema, neid jagub seal niigi. 

Kes aga raha ei taha kulutada, siis teadku, et soolakuubiku saab kätte ka jahimeeste puki man, kus soolakupost püsti on – metskitsede ja põtrade lakutud kohad saab voolava vee all puhtaks pesta. 

Tegelikult pole soola vaja kuskile lisada, kuna seda on niigi paljudes toodetes sees. 

Summa summaariumi mõistes süüakse keskmises eestimaa peres niiehknaa palju rohkem soola, kui seda hoomata osatakse. 

 

Sedakorda Raisakull lõpetab oma mitmekesise nõuanderubriigi. 

Kesine ta küll on, aga mitmuses kesine pidi rikkaks tegema, eks ole!?

Raisakull reptiilistub

Raisakull hakkas neil päevil ajas tagasi vaatama.
 Eelmisest suvest läbi viidud Wuhani taudi vastu vaktsineerimise tulemusel ilmselgelt võimendus kondikõõluste mitteliikuvus. Enam ei ole võimalik lihtlabasel moel ratta selga istuda. Raisakull pidi ratta pikali maadligi panema, et siis jalad harkis ratta nende vahel püsti tõstma. Ainult sellisel juhul oli võimalik oma lemmikspordialaga oma kaalu ohjes hoida, siis mis aga sel aastal toimuma hakkab, ei tea Raisakull ööd ega mütsi. 

Mõned kuud tagasi kutsuti Raisakull T-tossi järgi.
Tohter ütles peale süsti, et nüüd saab Raisakull kõikjal käia.
Mille peale Raisakull urises, nagu oleks ta vabakäiguvang või? Ei tea tema, et keegi oleks piiranud Raisakulli liikumist nii palju kui tohter ise, kes kardab juhilubade tarbeks tervisetõendit andmast. 

Tohtri nägu muutus selle jutu peale hullupööra. Umbes todasi, et tema teeb head ja loodab vastu alandlikku tänulikkust saada, aga on see alles üks tänamatu ahv, kes ei täna teda elu päästmise eest mitte üks teps! 

Nagu Raisakull päästmist ootas...

Raisakull on ammu minekuvalmis, eks ikka sinna, kust tagasipöördumist pole. 

Niisiis, peale T-tossi kätte saamist nädal-paar hiljem saunas leili võttes märkas Raisakull, et see käsi, kuhu T-toss manustati, muutus laiguliseks - umbes-kauges selliselt nagu püütoni nahk - laigud ise olid nagu inimese naha värvi, kuid ääred muutusid kuumuses veidi tumedamateks piirjoonteks. 
Raisakull reptiilistub, oli ainuke järeldus. Täielik ulme...

...olnuks siis, kui Raisakullile ilmuks püütoni silmamunandid. Ega too võimatu olnud - peeglit ju polnud käepärast võtta. 

...õpeta nüüd ülikooli lõpetanud elukaid...

Mulle hakati ükspäev lamemaa-teooriat pähe määrima.
Ma vastasin neile „tarkadele” kõrgkoolis käinutele, et see nende teooria ei päde enam mitte üks raas.
Seletasin neile oma keskharidusest saadud arusaama. 

Iseasi, kas neile jõudis see kohale. 

Lamemaa on üks tasapinnaline ala.
Võtame laua.
Laud on piiratud servadega – ilmselt on ka lamemaa sama piiranguga. 

Kui sealt servast komistada, olete te kadunud hinged, mistõttu teid enam pole. 

Olete olematusesse haihtunud, sest lameda maa teooria puhul pole järelikult olemas gravitatsiooni. 

Järgnev eluline tõestus paneb teie teooriale ikka korraliku põntsu. 

Suure isamaasõja ajal aeti okupandid Ukrainast läände, nüüd on okupandid idast tagasi. 

Teil ei tekkinud ilmselt küsimust - kuidas need kuradima okupandid sinna itta said?

Järelikult pole lamemaa-teooria kehtiv, mistõttu tuleb teie nõmedalt rumalatele ajukollustele lisada ruumiline vaade. 

Edu seegi, kui hakkate nüüd jaurama silinderjast Maast. 

Paari aastaga loobute ka sellest arusaamast ning astute teadvuses veel ühe sammukese edasi ja avastate endale kerakujulise planeet Maa... 

-15

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära. Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras. Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

 „Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud. Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine. Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab! 
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele. „Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
 
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas. Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

 Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...

Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all. 

Jätaks järgmise vahele

Tohter oli kummargil rüperaali, mis asetses tema põlvedel, kohal ja tippis kahe sõrmega tähti ritta, vahepeal nohisedes ja köhatades, nagu hakanuks ta väga tähtsat kõnet pidama.
Võis lausa vanduda, et täpipealt iga kahe ja poole minuti pärast tõstis ta pilgu, vaatas veidi närviliselt üle paksude prilliraamide patsiendile otsa ning süvenes taas tippimise lainele. Ilmselgelt ei usaldanud ta oma patsienti, kes istus teiselpool lauda, kus olid laiali paberkandjal diagnoosid ja mõned röntgenülesvõtted, ning kes tundis end ekstra vabalt. Just nagu oma kodus, kus võis enamuse arust meelelagedalt olla, kus näiteks puuksutada suvalisel hetkel või köögis trussikute väel keha kinnitada. Põhjanaabritel olla mingisugune termin selle kirjeldamiseks – kalsarikänni. Selle kinnituseks oli patsient oma rõivistusest tohtri nõudel läbivaatuse tarbeks irdunud ning istunud külmal toolil, mis aegamisi kehasoojusega kohanes.
See sõnatu vaikus, mille katkestas klahvide rütmiline toksimine ja tohtri nohisev hingamine, oli ülemäära kaua kestnud, et patsient otsustas ühel hetkel kõhtu punnitavatele gaasidele järgi anda – üheaegselt tulid nii peenike pikk peeretus ja sama pikk jäme röhatus. Veidi teravam kuulmiselokaator registreeris samal ajal teisalt veel ühe autokäivitamise-laadse puuksutamise, mis sumbus röhatuse lõppu.
Otsekohe oli kogu see läbivaatuseruum paksu lehka täis, et võis seda lausa nüri saabliga raiuda.
 Tohter oli selle sel kriitilisel hetkel, kui ülalmainitud odöör tema ninasõõrmetesse tungis, klahvide piinamise katkestanud, heites oma süleraali mütsuga lauale ning hüppas kiirete liigutustega akna alla ja avas selle täiesti pärani, samal ajal ise näost punane nagu üleannetu tembuga vahele jäänud koolipoiss.
 Patsient jälgis aga oma süüdimatu larhviga tohtri sügavaid kopsuharjutusi ning nentis endaga rahuloleval toonil: „Nüüd saate siis papritesse juurde lisada kopsupõletiku.”
 Tohtrile jõudis see sõnum kiirelt ilmselt tänu värskele ja kargele luhvtile pärale ning ühmas mokaotsast, et patsient võiks riietuda.
 Patsient tõusis kahetsevalt toolilt, mis oli juba tema kehasoojusega üles soojendatud, ning hakkas kiirustades hilpe selga ajama.
Tohter seisis ikka veel ennastunustavalt avatud aknal, andis patsient pomisedes teada, et ta jätaks järgmise kõhugaaside vallandamise vahele, kuigi kõhus mullitab nüüd hullupööra.
Eskulaap ärkas justkui letargiast ja astus avatud aknast eemale ning käsutas haige akna alla ja soovitas teisel end hygge-vaimu tunda...

Tehisintellekt võtab üle

Aa, sinna jätsin. 
Mitte sinna.
On ikke inimeseloomal pea – ikka nuhtluseks kerele, kõik mõtteriismed laiali nagu pusle.
Enam ei oska kuskilt otsast neid kokku pakkida.
 Üks väikene keskendumist nõudev ülesanne kuluks nüüd mulle küll ära. 

 Kurat! 

 Selle ruumi võtit pole ju selles kimbus. 

 Kuhu ta siis jäigi? 

 Ohjah! 

 Jummel küll! 

 Teine võtmekimp jäi ju valvelauda. 

 Raisk küll! 

 Aga pole siin hullu midagi. 

 Tuleb hakata omaaegset näitlejameisterlikkust meelde tuletama. 

 Aga enne tuleb koristustarvikud üles otsida. 

 No mida pole, seda pole. 

 Ahjaa! 

 Pagan võtaks! 

 Nädalapäevad tagasi avaldati ju lektori käskkiri number see-ja-too-ja-mingi-kritseldus, kus oli sõnaselgelt kirjas, et alates sellest ja tollest kuupäevast võtab nädalaks ajaks ülikooli stuudiumi üle tehisintellekt. 

Aga pardon my french, mis päev täna nüüd on?

 Ilmselt läks mul nüüd siin aja arvestamises midagi kapitaalselt nässu. 

 Sel ajal, kui see ülevõtmine tehismõistuse poolt toimus, magasin ma ilmselt koristaja konkus oma peatäit välja. 

Vähe kitsas oli küll, aga hea rahulik põõnata. 

Sel ajal, kui ma seal ubrikus kondivedeldajat läbi maksa luudesse lasin setitada, kostusid läbi ukse mingisugused hoiatava tooniga häälitsused, mis tõid mu silmalaugude raskuse veel rohkem esile, et ma lihtsalt vajusin rammestavaisse unenägude seltsi. 

Oh sina raisk küll, üks hoiatus tärkas just praegu tagumisest ajukäärust esile - "Kõik elusolendid tapetakse ilma ette hoiatamata!" 

Tehisintellektile anti katse korras see stuudiumi laboripoolne osa üle põhjusel, et siin olevat närilisi rohkem, kui teistes hoonetes.... 

Väga toores toorik

Nii. Olete kõik kohal. Kena siis. 

Tänane teemapüstitus on veidi nagu toores lihakäntsakas - natuke soolamist, paar näpuotsatäit pipart ja neli tundi kuumas ahjus ning võibki hakata keha kinnitama.
Ainuke vahe on selles, et antud teemast võib tulla käkk või hoopis midagi oivalist, mis võib isegi vast Nobeli ära tuua.
 Nagu teate, on valguskiirus ülim kogu teadaolevas universumis. Sellest kiiremat ei ole. Mõnda aega nii ka arvati. Oh seda naiivsust küll. Mõned aastad tagasi jõudsid teadlased Higgsi bosoni jälile. Ja ega ma sellest ei taha praegu rääkida.
Pigem sellest, mis mitmetes ulmeromaanides on välja käidud ning mis ka audiovisuaalsel moel meie teadvusesse on kinnistunud. Nimelt valgusekiirusel lendamisest. Olete ju lugenud, kus mõned kirjanikud mainivad rakettidest, mis töötavad footonite jõul ja mis väidetavalt annavadki sellise kiiruse, et hoia ainult piip...
 Kuid siin on konks – kuidas sa pidama saad?
 Lisaksin veel ühe takistuse – selleks, et valguskiirust saavutada, kasvab ka kiirendava objekti mass kordades, mis teeb valgusekiirusel liikumise võimatuks. Vaevalt ulmekirjanikud sellele mõtlesid. Nii nagu nende fantaasia ei hõlmanud juhuslike taevakehadega kokkupõrkeid.
Eeltoodust tulenevalt muutub paraku valgusekiirusel liikumisel kindlasti elusolendite DNA koostis, lisandub nende taevakehadest koosnevatest elementide järjestikahelad, millega kokku on põrgatud.
Me ei tea veel, kuidas need astronaudid välja näevad, kui naasevad koduplaneedile.
Sest mingitel andmetel on valgusekiirusel liikuv kapsel ajamasin. Kui me saadame ühe astronaudikogumi no ütleme nelja-aastasele missioonile, tulevad nemad tagasi leidmata meid ja meie järglasi – vahepeal on meie planeet Maal kulunud kuskil kümmetuhat aastat või rohkemgi. Võib-olla leiavad nad siit hoopis teised eluvormid või hoopis kivise planeedi.
Nii, et mõtlemisainet on siin kõvasti. Ja kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis olen alati valmis uusi nüansse lisama.
Väärib ju see teema kaasamõtlemist ning matemaatilisi arvutusi??? 
Aahh...
 Auditoorium on hoopis tühi.
Egas midagi, tuleb oma liistude juurde jääda.
 
Kuhu mu koristustarbed nüüd jäid? Aa, sinna...

Nohnõnda, otsustatud!

 Mõnel hommikul on Raisakulli peakolukallerdises nii häid mõtteidusid (oioioi!), mis päeva jooksul laagerdudes lihtsalt ära haihtuvad (aiaiai!). Ning seetõttu on sunnitud ta mõneks ajaks käesoleva mölablogi lihtsalt kinni panema. Muidu ei jõua puile ega maile.
Lisaks on vaja ka järgmise hooaja küttepuid varuda, mis pole enam kerge, kuna Raisakulli parem pool hakkab kahjuks ärakoolemise märke teada andma. Toopärast tuleb mölafoniga ilmselt noorem põlvkond linnasugulasi kohale ajada, kes samas omandavad maaelu ohtlike ja verekeemise äärel olevaid tundmusi, mida nad saavad oma kogemustediplomaatkohvrisse pakkida. Et siis on hea hiljem vanuigi heldinult meenutada, kuidas omal ajal "penss ja ving" võtsid puid maha. 
Ja et igal pool kõneldakse süsiniku jalajälje vähendamisest, siis kerkis Raisakulli mõttemülkast üles küsimus: kas briljandid ka kuuluvad antud kuuma teema alla?
Mitte, et Raisakullil seda sädelevat pliiatsisütt kuskil tallel oleks... 
Seniks kõike head!