Ega see kerge ole ühti

 Raisakulli jaoks on tänavuaastased pidustused ainult kaalutõusu ja vatsakasvu kaasa toonud.
Sellest tuleb ju aru saada - Raisakull looderdab ikka väga raskelt.
Teda ei rakendata kuskil ja keegi pole veel jõudnud tööpakkumisi koostada, et laiskloom ainult rakkesse aheldataks.
Ainult sugulased pakuvad mõnikord Raisakullile tööampse - viimasel ajal on needki kokku kuivanud. 
Riik oma töötukassadega ei ole suutnud leida Raisakullile tööpõldu, kuna too elab sisuliselt kahe maakonna piiril, ning tööpakkumiste kohad aga maakonnakeskuste läheduses. Pole Raisakullil ka ühtki tänapäevast profileeringut ette näidata, mille alusel talle võiks mingi töö sobida. 
Ikka ja jälle tuleb see nõukogudeaegne nali meelde, kus ühelt mehelt küsitakse, et mida ta teha oskab?
Võin müüri laduda... - tuli vastuseks. 
Küsimusele: "Mida veel?" vastati: "Võin ka müüri mitte laduda!" 
Pole siis ime, et Raisakull jämestub.
Või tünnistub. 
Pea ainus tegevus, kus Raisakull kuidagiviisi oma tonnaaži kasvu saab piirata või piirab, ongi velosipeedistamine. 
Üksi on veidi nadi ka kimada ümbruskonna teedel, siis ajab Raisakull oma kaherattalise ratsu välja siis, kui Tapale asja on. Viimati sai Raisakull vihma kaks korda päeva jooksul Jootmel - esimesel korral linna poole sõites hakkas just seal sadama, aga Raisakull pani tempot juurde, et pilv ei jõudnud ähkides-puhkides talle järele sõuata ning paar tundi hiljem sai Raisakull tagasi koduteel ikka Jootmel vihmavalingut tunda - hea, et tee ääres suuri puid oli, mille varjus sai suurema saju ära redutatud. 

Peab ikkagi iga päev konte aurutama. 
Homsest tuleb sarvedest kinni haarata ja ... 

Südasuvine leid

Keegi on ära kaotanud oma suure südame...

 

Linnud

Raisakull on mitu aastat rästaid jälginud, kui aeg seda teha lubab. 

 Ega nad viisakusest lugu pea – lennates pasandavad mis hirmus, maapinnale maandudes keksivad mööda niidetud ja niitmata hoovi, jäävad korraga paigale, keeravad pea viltu kaela otsa ja siis hakkavad täie jõuga maa seest vihmaussi sikutama. Hea, et ohvrid veidi elastsed on, muidu oleksid rästad mitu korda tagurpidi saltosid visanud. Järele mõeldes aga oleks see alles vaatepilt olnud.
Mingil ajal kesksuve paiku muutuvad nad läbi mingi müstilise anomaalia – ilmselgelt on neile pähe istutatud idee tervislikust toitumisest – taimetoidulisteks...
 Ja siis hakkab õgardlus vohama.
 Mitu aastat on Raisakull kevadeti õitsvate kirsside all mõelnud, et noh, sel aastal saavad kõik midagi, kuid võta näpust – iga kord, kui kirsid vaevu punetavad, on need karnivoorid nüüdseks taimetoidule ümberprofileerinud linnuraisad kõik ära noppinud, et Raisakull jäi ikka ja jälle tühja koriseva kõhuga.
 Eelmisel nädalalõpul sittus Raisakull parasjagu peldikus ja aknast välja vaadates nägi ta kirsipuid punetamas.
Peakolust käis läbi mõte: egas miskit – tuleb redel tuua ning korjama hakata, saab sel aastal kirsimeki vähemalt keelele.
 Teisipäeval siis vedas Raisakull redeli paika ja kukkus kirsse korjama.
 Korjamisega poole peale jõudes tajus korilasest Raisakull, et keegi piidleb teda.
Raisakull siis keeras peanupu sinnapoole ning poole meetri kaugusel istus hallrästas nagu pupujuku oksal ja endal noka vahel üliküps kirss...

Talvine rahulolu

Eelmise postituse ilustamiseks uus sissekanne pildi kujul...

Heinateoga sai ühele poole

 Nädal tagasi niitis Raisakull platsitäie heina, mis paar-kolm päeva maas ligi sorukraadise kuumuse poolt ära kuivatati. No tuli kaarutamise isu ka nagu peale - patt olnuks see tegemata jätta, kui nooruses sai igal aastal palju suuremal pinnal sellega tegeldud - misjärel anti paar päeva veel heinateole vunki manu. Reedeks sai hein nii kuiv, et krõbises teine. Raisakull hakkas parmudega võidu heina kärpasse laduma. Mitukümmend parmuhammustust hiljem sai kuhi valmis. 

Täna hommikul nurga taha kusele minnes nägi Raisakull silmanurgast, vähemalt 5 inspektorit käisidl luurel ehk kontrollimas, kas on ikka kvaliteetne talvine ninaesine. Kolm olid igatahes poole pisemad. Raisakull ei saanud enne vett ka lasta, kui need kitsekesed turvaliselt vanemate hoole alla hüppasid. 

Tõde ei ole olemas

 Raisakull on mõnede eakaaslaste ja vanematega vesteldes põgusalt ka ukraina teemat puudutanud. Imelik on kuulda, kuidas paljud pseudokommunismuseajastul suure ja laia kodumaa armees teenides meenutasid, et toonased ukrainlased olid üldse suurimad ülemustele pugejad, et dembli ajaks olid neil mitu paela pagunitel*, alla teatud arvu ei tohtind jummeli pärast olla, ning furaškad uhkelt poolviltu peakolu otsas ja nõnda edasi.

 Mnjah, tõsi küll, pole Raisakull ühegi riigi armees teeninud, siis on ta selle koha pealt lihtsalt vait olnud.
 Põlvkond noorematega tuleb aga jutuks ikka ja jälle biolaborite teema.
Siin on Raisakull õrnalt viidanud hiina pseudokommunismuse töödeldud teabele, mis aina üllitab suure Mao Xi suu läbi antud liini.
Ja kui Raisakull mainib nagu muuseas, et igas riigis on biolabor, viiakse jutt sujuvalt üle prostitutsioonile – Ukraina olevat suurim inimliha eksportija.

 Kulla inimeseloom – ütleb selle peale Raisakull – see on ammu teada, et tüdrukud unistavad suurest rahast ning televisioon müüb seda neile nagu seepi ja öölveissi, lisaks veel alla lääne elatustaseme piiri elamist kuskil külas/linnas, sõja ajal seda enam, asi siis modelliks unistaja kirbule võtta: rahvusvaheline kuritegevus kasutab kõiki vahendeid, olgu see kohalik, vene, albaania, saksa, hispaania, briti või minugi poolest jänki maffia, et saada värsket liha lääne ja või ida turule.
Ega meie inimesed ka puutumata pole jäänud.
Meil vähemalt igas peres hoitakse järeltuleval põlvel silm peal, seal vast ei ole nii suurt kontrolli või siis ähvardustega lämmatatakse seegi maha.
 Aaa, sa küsid, mis ida turg siia puutub?
Hiinas on naiste põud, kui sa seda ei tea. Iga riigi ühiskond on põhimõtteliselt meestekeskne – hiinlastel oli ühe lapse poliitika, kõik sealsed pered eelistasid nagu terves maailmas esiklapsena poisse. Kui tüdruk sündis, näljutati ta lihtsalt ära või juhtus mingi „õnnetus”, mistõttu said hiinlased uuesti loa „poissi treima hakata”. 

 Ma võiks veelgi argumente tuua, kuid nii ühekülgset teemakäsitlust nagu sa mulle serveerid, on ausalt öeldes veidi liiast. Lisaks veel „peavoolu meedia” mainimine koos ärrituvuse tõusuga, tajun üht – sa oled ainult ekrementide allikaid lugenud. Või söödetakse sulle ette Vene-Hiina luure koostatud materjali... 
Mina tean ühte - tõde pole olemas. Ei sinu ega minu.
 Rahune nüüd maha, kulla inimeseloom, lõpetame selle teema. 

____________________

* Jefreitori pagunite triip venitati vanemseersandi pagunitriibu laiuseks...

Tähtsusetu teadanne

Raisakull annab teada, et ta sel aastal jaanituld ei teinud, tulemasinast moe pärast leegi väljavõlumisest röökimata.
Lisaks ei reostanud Raisakull üldse luusivat tuult ega mürgitanud ümbritsevat luhvti, kuna jaanikul jäi tal samuti käimata. 
Kõnelemata tollest jaburalt tähtsast jaaniöö toimingust nagu sõnajalaõite otsimine.
Isegi teleriekraanil lõkkepõletamist ei pidanud jõllitama.
Järelikult on Raisakull marupadupuduroheline.
Raisakull ei jää ootama, millal’s ühiskond tema moodi käituma hakkab, vaid lisab kiirust paigalseisuks...

Seljasäästja

Sel aastal säästis Raisakull oma selga. 
Kui aasta tagasi kasutas Raisakull veel oma lihasjõudu, punnitades selliseid umbes 2,5-3 meetriseid notte ähkides ja puhkides, vandesõnu vahele pressides, mönkrikaarikusse, siis sellel aastal oli ainukeseks vaevaks puldinuppe vajutada. 

 

Kui halge halustas halustaja...

 Näh, eile jäi kirja panemata. 
Et Raisakull muretses eelseisvale vanadusperioodilisuse ajastule mõeldes seitsmetonnise lõhestusjõuga kirve.
Toimib see elektrijõul - nuppu ja kangi vajutades läheb mootor tööle ning lükkab paku õli survel tera suunas.
Raisakull pani halumasina kokku oma mõistusega*, kuna maakeelset kasutsujuhendit ei antud kaasa, ning proovis ära ka teise.
Lõhkuda oskab küll see hopaki halustaja.
Või oli see hoopis šepak???
Ah, kammoon! millist nime see masin kannab, peaasi, et pakud ära lõhub.
Nüüd ehk jäävad Raisakulli koivad kirvelöökidest puutumata...

* - Kui firma, mis on aastakümneid siinmail tegutsenud, tahab olla lugupeetud, võiks ta siiski müüdavale kaubale kaasa anda eestikeelse mölaraamatu. Ilma, et klient sellest märku annaks - sest mõni, nagu Raisakull, ei mõika võõramaa keeli mitte üks teps. 
Sestap pidi Raisakull minema konkurentide manu ning hankima sealt samalaadse, kuid teise firmasildiga masina juhendi, mistõttu jäi talle meelde just konkurendi pakumasina nimi...

Üks töö ajab teist taga

 Nojah, täpselt nõnda kipub see olema, aga küsimus on selles, kuidas see võimalik on? 
Raisakullil pole aega eriti praeguses seisus selle üle üldse mõelda, veel vähem möliseda. Seda enam, kui eile õhtul sai lõppeks halud virna laotud ning plats puhtaks küüritud. Mõtles siis Raisakull mõned päevad vabalt võtta, kuid silm sattus seirama võililledest ja rakvere raibetest tihedat platsi, mis ümbritses halukuhja ümber ning mõistes, ega muruniidukiga enam seda niita saa, et tõmbab väljaviskeava nii umbe, siis tuli võsakas välja otsida. 
Ja nüüd Raisakull vehib mootorvikatiga heina teha. 

Tundub, et Raisakull vananeb kiiremini, kui valguskiirus kiirata jõuab.
Nüüd lonkab teine vähe hullemini, sest parema jala mõistus omab juba araabiapärase nimega tõve tunnuseid. Kõnnib Raisakull enda meelest normaalselt, kui järsku arvab parem jalg vasaku jala ette mitte liikuda, justkui unustaks ta end kohapeale mõtlema.
Kokkuvõtvalt siis - puusakont teeb valu.
Ehk tuleb kellelgi mehhaanikul Raisakulli puusale tavoti või litooli sisestamiseks nippel paigaldada lasta.
 Mis seal keerulist on - puuriga auk ette, keere sisse, nippel külge ja voilaa! määre liigeste vahele pritsida...
Siis saab ilma tohtriteta hakkama - neil ju hirmpikad järjekorrad ja suvepuhkused...

Laadal käidud

Raisakull võttis eile hommikul ennast käsile ja korjas end kokku ning vedas oma tagasihoidliku isiku rahvakogunemisele.
Mitte, et Raisakull just rahvast kardab, kaugel sellest, pigem oli asi üle pika aja selles, et sai laadal käidud. 

Ausalt öeldes oli Raisakulli Jänedale saabudes laadamelu alles lapsepapudes, et sai kiirelt lonkides selge ülevaate, mida sel korral ostmata jätta ja millele võiks järgmisel korral silma peale visata. Elik teisisõnu, Raisakullil polnud sel korral prisket kassikuldselt helkivat karmanit kaasa võetud, pigem oli seekordne käik mõeldud eelluurena. 

Ühe müügitelgi seest kostus - Härrale mett? 

Millele Raisakull vastas - Moka peale või? Tänan pakkumast, aga ma pole härra, pigem juba mats! - ja tuiskas tuulispasana edasi.
Laadaplats üle nähtud, tundus Raisakullile, et lillekraami ja lihakraami müüjaid oli täpselt pooleks.
Aga nagu öeldud, laadaelu oli alles hoogu sisse võtmas, kui Raisakull kodu poole liugles.