Reede, 21. jaanuar 2022

Väga toores toorik

Nii. Olete kõik kohal. Kena siis. 
Tänane teemapüstitus on veidi nagu toores lihakäntsakas - natuke soolamist, paar näpuotsatäit pipart ja neli tundi kuumas ahjus ning võibki hakata keha kinnitama.
Ainuke vahe on selles, et antud teemast võib tulla käkk või hoopis midagi oivalist, mis võib isegi vast Nobeli ära tuua.
 Nagu teate, on valguskiirus ülim kogu teadaolevas universumis. Sellest kiiremat ei ole. Mõnda aega nii ka arvati. Oh seda naiivsust küll. Mõned aastad tagasi jõudsid teadlased Higgsi bosoni jälile. Ja ega ma sellest ei taha praegu rääkida.
Pigem sellest, mis mitmetes ulmeromaanides on välja käidud ning mis ka audiovisuaalsel moel meie teadvusesse on kinnistunud. Nimelt valgusekiirusel lendamisest. Olete ju lugenud, kus mõned kirjanikud mainivad rakettidest, mis töötavad footonite jõul ja mis väidetavalt annavadki sellise kiiruse, et hoia ainult piip...
 Kuid siin on konks – kuidas sa pidama saad?
 Lisaksin veel ühe takistuse – selleks, et valguskiirust saavutada, kasvab ka kiirendava objekti mass kordades, mis teeb valgusekiirusel liikumise võimatuks. Vaevalt ulmekirjanikud sellele mõtlesid. Nii nagu nende fantaasia ei hõlmanud juhuslike taevakehadega kokkupõrkeid.
Eeltoodust tulenevalt muutub paraku valgusekiirusel liikumisel kindlasti elusolendite DNA koostis, lisandub nende taevakehadest koosnevatest elementide järjestikahelad, millega kokku on põrgatud.
Me ei tea veel, kuidas need astronaudid välja näevad, kui naasevad koduplaneedile.
Sest mingitel andmetel on valgusekiirusel liikuv kapsel ajamasin. Kui me saadame ühe astronaudikogumi no ütleme nelja-aastasele missioonile, tulevad nemad tagasi leidmata meid ja meie järglasi – vahepeal on meie planeet Maal kulunud kuskil kümmetuhat aastat või rohkemgi. Võib-olla leiavad nad siit hoopis teised eluvormid või hoopis kivise planeedi.
Nii, et mõtlemisainet on siin kõvasti. Ja kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis olen alati valmis uusi nüansse lisama.
Väärib ju see teema kaasamõtlemist ning matemaatilisi arvutusi??? 
Aahh...
 Auditoorium on hoopis tühi.
Egas midagi, tuleb oma liistude juurde jääda.
 
Kuhu mu koristustarbed nüüd jäid? Aa, sinna...

Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Nohnõnda, otsustatud!

 Mõnel hommikul on Raisakulli peakolukallerdises nii häid mõtteidusid (oioioi!), mis päeva jooksul laagerdudes lihtsalt ära haihtuvad (aiaiai!). Ning seetõttu on sunnitud ta mõneks ajaks käesoleva mölablogi lihtsalt kinni panema. Muidu ei jõua puile ega maile.
Lisaks on vaja ka järgmise hooaja küttepuid varuda, mis pole enam kerge, kuna Raisakulli parem pool hakkab kahjuks ärakoolemise märke teada andma. Toopärast tuleb mölafoniga ilmselt noorem põlvkond linnasugulasi kohale ajada, kes samas omandavad maaelu ohtlike ja verekeemise äärel olevaid tundmusi, mida nad saavad oma kogemustediplomaatkohvrisse pakkida. Et siis on hea hiljem vanuigi heldinult meenutada, kuidas omal ajal "penss ja ving" võtsid puid maha. 
Ja et igal pool kõneldakse süsiniku jalajälje vähendamisest, siis kerkis Raisakulli mõttemülkast üles küsimus: kas briljandid ka kuuluvad antud kuuma teema alla?
Mitte, et Raisakullil seda sädelevat pliiatsisütt kuskil tallel oleks... 
Seniks kõike head!

Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Rasvakilode kaotamise tagasilöök

 Peale seda, kui Raisakull oli eelmise postitusega valmis saanud, tuli tahtmine alustada antirasvumist. Selleks polnud rohkem vaja, kui riideid vahetada ning suusatama minna. Ei saanud esiti lumel liuelda - tuli ikka rada sisse tampida. Aga, et lumeväli oli ühtlaselt kaetud, siis pidi Raisakull meenutama, kus ta mönkriga sõites viimati lund kokku tallas. No ei leia enam seda mönkrijälge. Otsis pool tundi enne, kui ta juhuslikult otsa peale sattus. Nüüd oli vähe lustlikum rada talluda. Suusajälge tuli kinnistada, siis Raisakull suuskas ikka mõnuga. 
Täna sajab vihma. Kummikusidemeid vist ei tehta, et saaks lompidest läbi suusatada... 

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Kollektsionäär Raisakull

 Raisakull kaes neid väheseid pilte endast oma albumis ja jõudis siis arusaam kohale. 
Varases nooruses oli ta üsna ilmetu ja kõhetu kuju. Vahepealsed aastad, mis tollasest ajast tänapäeva eraldab, on Raisakull kaalus juurde võtnud ning seetõttu on Raisakulli lõust enamvähem omanikule meelepärasemaks muutunud. Päris rahul ei saa siiski olla, kuna ürbialune skelett on oma loomult kiitsaka kehakuju, mitte rasvakilode ülevalhoidmiseks, võib ühel hetkel kosta luumurru raginat. 
Pühadeaegne söömajoom oli ilmselt liiast. 
Et Raisakull on ka vanade eestlaste kommete austaja, siis ei saa veel küttevarumisel paar päeva rabeledes tööd teha. Nii ta istub tukastades tugitoolis, endal pilk kuradimast tühi - ei mingit mõttelendu ega roomavat ideeidu. Nõnda nagu sombi.
Teate, kui rahustav, rõhutan veel kord, rammestavalt rahustav see on...

Teisipäev, 28. detsember 2021

Jõulud läbi...

...ja õlled otsas.
Hapukapsas samuti. 
Verivorstikogusest jäid mõned räbalad järgi, aga need tuleb hoida aastavahetuse põhiroaks. 

Raisakull proovis eile suusatada, aga et lund oli ülearu ja suusk vajus ülearu, siis sai täna mönkriga hästi kohevat lund kinni tambitud. Homme kaeb järgi, kas oli sellel mõttel üldse jumet. 
Tõttöelda vedeleb aidas mingisuguse nõukogudeaegse masina karterikaitse, millele tuleks aisad külge keevitada/monteerida ning paarikümnekilone raskus peale orgunnida - siis saaks lume kokkuvajutamise agregaadi mönkrile sappa. Ainuke viga sel plaanil on - suusajäljed peab ikkagi ise sisse sõitma. Õigem oleks hoopis põllurull võtta, aga see on laialilahutatud seisuses. Raisakulli kolbakäärudest keksis nüüd selline mõte, et mis oleks, kui looreha tarvitusele võtta, siis saab pärast uisustiili viljeleda! Põhimõtteliselt on sel mõttel mingisugune jublak sees - eriti sel juhul, kui hobulooreha piid lume kohevuse ära riisuvad.  

Reede, 24. detsember 2021

Küünlaid kärsatamas.

 Raisakull käis täna küünlaid põletamas. 
Teel kalmistule mõtles Raisakull ilmselt rohelisi mõtteid, et tänavavalgustid kustusid enne ja süttisid pärast Raisakulli möödumist.
  Kurat võtaks, Raisakullile tuli meelde, kui ta Issanda tiitlit kandis ja Rahumäel elades samuti niimoodi uulitsavalgustid kustusid ja süttisid, kui Raisakull Alfredi või Nõmme pubis joomas käis.
Nüüd mõtles Raisakull, et surnuaia peaväravast sisse astudes kirikukell ka kolistama hakkab.
Ja tõesti, niipea kui Raisakull oma pikavõitu kere kangialusest surnuaeda vedis, nii kohe kerkokell kaks pauku ajaloo tarbeks kirja pani. Aga kirikusse Raisakull kui veendunud pagan ei viitsinud tatsuda. 

Neljapäev, 23. detsember 2021

Raisakulli kiirusejaht

 Väikene hingetõmbepaus kulub ikka ära enne uue peadpööritava kiiruse üleskruvimist...



Kolmapäev, 22. detsember 2021

Diagnoos - Laiscus Con Tides

 Peaks nagu mingisuguse kokkuvõtte tegema, kuid see haagib üleüldise laiskuse taha kinni, niiet ei mingit kokkukorjamist - las vedeleb, raibe, omas mahlas. Kui käärima läheb, küll siis lehkamine annab märku, et tagumine aeg alles konte liigutama hakata. Kui mul viitsimust on, siis tuleb millalgi lähimal ajal uued suusarajad vist sisse tampida, et vana-aasta viimastel minutitel, kui riigi esimene kodanik telekas lõugu laksutab, saan mina, riigi kõige tagumine tagurlik illegaalne kodanik, ilutulestiku valgel vähe kaloreid kulutada. Aga näis, kas sel asjal ka jumet on... 

Mõtteid, mida ma siin mõlgutan, on mitmesuguseid, kuid las nad jäävad mu kolba sisse - lihtsalt ei taha oma mõttekäike, mis niikuinii käänulised ja keerulised, enne suuri pühi esile tuua. Niiehknaa olen nende väljakäimistega sõimata saanud ja naerualuseks jäänud, kuid pikemaajalises aegruumis oli/on mul ikkagi õigus olnud. aga kesse ikka tahab kuulata ebastandartseid ideid, mis teistele utoopilised tundusivad/tunduvad.
See ongi peamine põhjus, miks ma enam ülearu ei torma esile. Pole lihtsalt mõtet rabeleda. Nii nagu vaja on, kas abi või töö korras, niipalju ma ka liigutan, aga jube aeglaselt. Kui aga tullakse mölisema, et miks nii aeg luubis?, ägisen surmani tüdinud häälega vastu - kae, vanadus, raibe, pressib peale! 

Pühi ise! 

Neljapäev, 9. detsember 2021

Tasa ja targu

Raisakull tegi täna taas suusasõitu ja lisas ühe ringi veel juurde.
Kellaajaliselt tuli eilsed kaks ringi sama mis täna kolm.
Teadagi, ikka tasa ja targu tuleb koormust tõsta. 
Homme tuleb kaupa varuda ja üks tööjärg trügib nüüd ka vahele ning ongi selleks aastaks suusatamisel kriips peal. Seda tänu eelolevale sulale ja kaugel need jõuludki on...

Kolmapäev, 8. detsember 2021

Pehme maandumine

 Täna tuli ära. See kukkumine. Ega Raisakull enne ei taibanud, kui selja prügiseks lumiseks sai. Lihtsalt suuskadel oli kiire peale hingetõmbepausi. Selge see, et pidamisemääre on ära kulunud.
Aga kui enne oli Raisakulli pilk rajas kinni, siis nüüd sai ta mahti ringi ka vaadata.
Teate, kui ilus praegu on?
Talvine härmatis puudel... Härmas metsaäär...
Kuid mitte jääda kopsupõletamise kätte, tuli looduse imetlemise ajal lõpuks püsti ka ukerdada. 
Raisakull siis mõtles, kuna suusatamiseks saab nimetada ainult kahel laual libisemist, siis ta sai nüüd kahevõistluses ka käe vaĺgeks. Või kolmevõistluses...

Teisipäev, 7. detsember 2021

Raisakulli suusaminutid

 Imelik, ka täna jäi Raisakull ilusti koibadele. Ilmselt pole möödunud talve suusatamine ära ununenud - kõrvadevahelisel üsna kõva kooriku all vetruval sültjal ajuollusel on veel meeles eelmise hooaja libisemised-kukkumised ning hoidis loodusliku güroskoobi terava tähelepanu all. 
Täna riietus Raisakull rohkem kihilistesse ürpidesse, kuid ei see aidanud. Sarnaselt eilsega läks Raisakulli skeletti kattev nahk märjaks ja seetõttu piirdus sama distantsi läbimisega, mis eilegi. Kui kerel oli palav, siis näpuotsad andsid poole distantsi peal märku, et nad külmuvad kõverasse. Ometigi olid Raisakullil mönkrijuhtimise kindad, mis ka eelmisel hooajal said käppade otsa aetud. Ja koibade otsas olid sedakorda kolm paari sokke eilse kahe paari asemel. Kurat, ikka andis märku, et külm, raisk! Aga noh, see olla veevalaja tähtkuju esindajate tüüpiline hädaorg. Raisakull on leidnud selle vastu rohtu - kui ta tuleb soojast külma, siis ta tavaliselt tegutseb niikaua, kui sõrmed enam ei paindu, seejärel läheb ta taas sooja tuppa ja sulatab näpud üles ning pärast võib ta terve päeva väljas toimetada ilma, et sõrmed külmast ilmast vaevatuna karjuma pistaksid. 
Mis veel täna erinev oli eilsega võrreldes, oli see, et pagana päikeseprillid läksid seest uduseks, mis kuidagi haihtuda ei tahtnud. Raisakull pistis lõpuks need prillid põuetaskusse, muidu oleks ta udus ära eksinud.  
Ja täna suusatades tajus Raisakull, et ilm muutus selle ajaga külmemaks. Mis ka tuppa komberdades tõestust sai - enne oli temperatuur päikese käes -14,7 kraadi, pärast näitas päikese pilve taha peitudes -18,6.