pühapäev, 26. mai 2024

No on...

Nädal tagasi mingil ajal trehvas Raisakull raadiumit kuulama. 
Ega eriti pikalt ei saanud kõrvadesse noid rohelisi radioaktiivseid laineid püüda, sest stuudiumist kostus järjekordne hala, et valdadel pole raha. 
Raisakull vihastas ja tõmbas juhtme seinast.
"Kurat neid debiilikuid võtku! Muud pole kui - valdadel pole raha??? Valdadel on raha küll, kui vaadata niinimetet ametnik-spetsialistide horde ja nende ülalpidamiseks peetava palgafondi suurust.
Lahendus? 
Vallavanem on auamet - selle eest palka ei saa, sest oma egomaniakaalsust saab rahuldatud ka ilma tasuta. 
Ainus tegelane, kes palka saab, on vallasekretär. 
Ülejäänud mudru* pole vaja üleval pidada..." 

* Vallavolikogu tuleb kokku oma kulu ja kirjadega, mida ei kaeta vallaeelarveliste vahenditega, niisamuti ei tasustata vallavolikogu esimeest ega tema abisid (kui ei meeldi, siis lahku volikogust). 
Kuna riigikogu võtab vastu põhilisi otsuseid, mis puudutavad valla toimimist, siis tuleb riigikogul endal leida riigikassast eelarvelisi vahendeid spetsialistide tasustamiseks. See tähendab, et spetsialistide koolitused ja palgafond tuleb kinni taguda riigikassast - kõik saavad ühese arusaamise või standardi, mida antud seadus ellurakendamisel endas kujutab. Ega pole mõtet igas vallas pidada ühte-kahte inimest, kellel on erinev arusaamine naaberomavalitsuse sama eriala töötaja(te)ga. 

pühapäev, 12. mai 2024

Kiirustamiseks pole erilist mõtet

 Raisakull võttis täna vabaduse stiilselt terve päeva logeleda.
Tegelikult laiskleb Raisakull juba nädalajagu päevi, seda mitte omal vabal tahtel.
Aprillis, peale lume sulamist saagis Raisakull kottutaritud talvekütte pakkudeks ning ilusate ilmade tulekul lõhkus õlikirvega need halgudeks. 
Eelmisel nädalal sai aiamaa "Tuhnik"-uga üle käidud, siis vaod sisse aetud ja lõpuks peale tuhlite vaopõhja panekut ka need korralikult mullatekiga kinni kaetud. Siis tuli juba äralõhutud halud riita laduda - üherattalise käruga läks raskeks, sest valu lõi küljeluusse - siis lõi Raisakull mönkrile hääled sisse ja käru sappa ning asi susises üsna jõudsalt. Homme tuleb jätkata... 

Õetütar käis millaski aprillikuu lõpupoole (kurrat, see aeg möödub küll kiirelt, et Raisakull ei jõua enam järge ajada!) külas ja ära minnes andis Raisakullile paksu raamatu, milles ka autori pühendus sees, lugeda. "Eluterve pohhuist" kannab teos nime. Raisakull mainis linna kiirustavale noorele daamile, et põhimõtteliselt on kokkuvõte  umbes taoline - iga asi omal ajal või natukene hiljem! Kui jah, siis ongi see Raisakulli eluvilosohvia kreedo aluseks. 

Nädal enne seda olid värava taga vene aktsendiga tüdrukuneiuhakatised, mõlemad hästi kenad, et Raisakull lasi korraks oma okulaaridel elik silmadel puhata, takseerides kehakumerusi.
Raisakull läks värava manu ja küsis neidudelt kaastundlikult - mis neil mureks? 
Neidised võtsid omad mölafönid välja ning hakkasid... 
Hehh, enam ei tarita igasugu vahitorne ega piiblit kaasa, piisab moblast. 
Raisakull ütles neidudele - Kui nüüd ausalt rääkida, siis tema ei saa sugugi nende sekti astuda. Südametunnistus ei lase tal peale sünnijärgset verevahetust Jahvet või Jehhoovat kummardada. Aga sellegipoolest küsiks teid siia toonud autojuhilt - kas too tegeleb sutenöörlusega? Suguküpseks kujunenud neidusid sõidutab mööda maad, et palju maksma peab? Et hullaks veidi toas? 
Raisakull ei tunne seniajani mingeid süümepiinu nilbe mölaajamise eest, kuid loodab - kuigi teab, et lootus on lollide lohutus - et nüüd ehk tükimal ajal ei ole vahitornisektil Raisakulli värava taha asja... 

laupäev, 11. mai 2024

Tagasitulek on alati vaevaline

Raisakull mõtiskles pikalt ja laialt, paksusest kõnelemata, selle üle, kas panna blogimöla-ajamine hoopis kinni. 
Kuid ei ole see võimalik ühestki aspektis. 
Nimelt neil päevil sattus Raisakull "Valijakompassi" otsa ning täitis lüngad ja leidis, et tema poliitilise vaate seisukoht on sama, mis eelmistel kordadel.
Järelikult on Raisakull poliitiline stagnant elik paigalseisija.
Ega sellest suurt põdeda-heietada pole siin mõtet - muidu pudenevad needki lugejad siit ära, kes paksu nahaga ja hambaid kiristades veel jaksavad oma okulaaridega siinsed read üle käia.

 Kui nüüd üdini aus olla, siis Raisakull on tükimat aega võidelnud küljeluuvaluga.
Sestap pole ka siin imestada, et ta pole isekat ega isetut* küljeluud ehk elu armastust veel leidnud.
Ega ilmselt ei kohta ka – kes see sihukest igapidi elik nii mentaalselt kui füüsiliselt logisevat santi ikka tahab... 
Kamoon...
*Pisike tähendamiseseletus, mis Raisakullile pähe kargas sõna "isetu" puhul - iSetu on ubinavidinatega ülekoormatud kagueestlane.

Nagu küla peal üks vanem naisterahvas ütles – "...ma ei tea, aga tundub, et sa oled küll loll, kuid sul üksi on seda arunatukest palju rohkem peakolus kui vallasakste peale kokku..."
Hmmm...
Raisakull jäi kohe mõttesse, et millega ta selle kiituse küll ära teenis.

neljapäev, 14. detsember 2023

Seda, et

 Seda, et aastalõpp lendab ahvikiirusega peale, siis oleks vast paslik teadustada järgmist: 

Kuna võdiisev ajukallerdis ei suuda enam mölisemisele kaasa aidata, siis tuleb siin pikem paus ette võtta. 

laupäev, 9. detsember 2023

Kohtumine tundmatuga

Raisakullil oli ükspäev asja maakonnalinna. 
Bussi oodates astus talle ligi jummelist võõras inimeseloom. Uuris - kuhu minek? ja sättis end nagu vana tuttav Raisakulli kõrvale. Seejärel hakkas pärima - ega sa endaga räägi? 
Raisakull raputas sellepeale oma peanuppu. 
Tüüp seletas veidi midagi sel teemal ja järsku koukis oma karmanist paki sigarette, kätt sirutades pakkus ta kõigepealt Raisakullile. 
Raisakull ühmas, et tema ei kimu suitsu. 
Tüüp pistis endale pläru näkku ja küsis - miks? 
No mida muud oli Raisakullil öelda: "Teadlaste sõnutsi pakk sigarette päevas lühendab inimese elu kahe tunni võrra, pudel viina aga nelja tunni võrra. Aga korralik tööpäev lühendab inimese eluiga tubli kaheksa tundi! Vaat sellepärast ma ei pahvigi noid sigarette..." 
Suitsumees tahtis midagi vahele öelda, kuid Raisakull lasi edasi: "...ja mina seepärast linna lähengi, tööd otsida, sest siin pole kellelgi mulle miskit pakkuda. Saan sellest suurepäraselt aru ka, minu konditsioon on nagu ta on, ja kui ma saan eitava vastuse, siis lepin sellega. Ilmselt olen endaga mingil ajal rahupiipu popsutanud." 
Ning selsamal hetkel sõitis buss ette.

esmaspäev, 4. detsember 2023

Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi,
 polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 


___________________
Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.

pühapäev, 26. november 2023

küsimus

 Sõjajumal 
ööpäev läbi 
rahuinglit piitsutab -
too vaid piiksatab 
mõnust vist, vastu ei karju... 

Kas on see
mingisugune
sadomaso värk?

pühapäev, 12. november 2023

Naughty November: 69 halli varjundit

Kui ma vaid teadnuks omal ajal, 
et mu hilisem elu kraavi veereb, 
siis kuuekümneüheksandamal  
aastal kõrvad pea alla keerand. 
Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall 
oma mustvalgete varjunditega – 
püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall 
lömastab teelt kõik valimatult.  
Seepärast meelde tulid ammused  
papüürusele krihveldatud luuleread: 

 sa nägid

 sina nägid mu raevu 
 kuulsid hullunud naeru 
 mis mu kõrist välja paiskus 
 ja metsalt vastu kajas 

 ei tahtnud jätta rinnus valu 
 kuidagi kergelt maapind ära kadus 
 vaikselt langesin ma porri 
 sosinal vabandades: „I’m Sorry...” 

 hetkeks tummaks mind lõi valu 
 siis summuted karje minust väljus 
 sina kuulsid vaid korisemist 
 kui viimne agoonia mu elu kaasa viis 

 mu tardunud silmapeeglitest paistis 
 kuukuma 
sina 
ja suitsev püstol...

neljapäev, 19. oktoober 2023

Eile...

 Jah, eile lõuna paiku pani Raisakull kärule kraana tagasi, mis sai paar nädalat tagasi vennapojaga maha võetud - see oli tollele esmakordne lammutustöö antud seadme man (Raisakull lihtsalt andis näpunaiteid, mismoodi ja noorhärra oma toore jõuga kasvatas endale veidi muskulatuuri juurde).  
Kui nüüd vennapoeg külla tuleb ja näeb, et tema töö oli asjatu, pareerib Raisakull võimalikku tekkivat meelepaha väitega - kas tead, kahe nägemiseokulaari vahel jäi tähele panemata sügistormid, võta või pane pahaks, noid hurrikaane ei jõua enam meeles, veel vähem silmas pidada. Aga vähemalt said pihta, kuidas ja mismoodi asjad käivad - kui vaja, saad iseseisvalt selle pusle kokku ja lahti pakkida. Muidugi juhul, kui mind ei ole... 
Kogu õhtupoolik kulus märgade ja raskete haavanottide vintsimisele ning kottu toimetamisele. 

Puusakont, sindrinahk, ei lase kiiremaid liigutusi teha - ikka pead mättalisel raiesmikul vaatama, kuhu sa liigud valu trotsides väikeste liipavate sammudega. Päeva lõpuks oli Raisakull vintsi juhtides läbi puldi nii läbi, et peale puusakondi ja krampi kiskuvate säärelihaste hakkas valutama ka kahe abaluu-vaheline lihaskond. Kurat võtaks, sinna viimasesse kohta diklaki toimetamine eeldab juba fakiiri painduvust. Lõppeks kuidagiviisi valuvaigistav mögin sinna kantud sai, kuid sellest hoolimata ei lasknud valu öösel sõba silmile. 


pühapäev, 15. oktoober 2023

Mis edasi sai?

 Raisakull mõtles küll, ehk pääseb üleüldse edasisest saevingutamisest, aga loodusel olid teised plaanid. 
Ei saanud hinge tõmmata, kui uus torm teisest suunast möllama hakkas.
Reedel oli vaikne aeg, kus Raisakull saega neid langenud puid oma krundi metsakäiguteedelt tükeldas ning teeservale sikutas. Seejärel võttis ta eelmises peatükis mainitud haava käsile. Kui seegi sai ära laasitud ja tükeldatud, otsustas Raisakull vaadata, mis teisel pool jõge toimunud on.
No tere tali! [loe: vänge sõim]
Selgus, et seal olid kesknädala tormituuled korraliku haava juurtega üles kiskunud ja seda piiri peal. Raisakullil oli seda vaadates vats korisema hakanud, et otsustas kõigepealt kõhtu täita ning pärast tagasi tulla. Ning laasitud ja järgatud langenu sai, kuigi notid on seniajani võõra maa peal, sest nüüd on uus torm, mis ei lase tööd teha.
Ega siis midagi, ilusat ilma tuleb oodata. Siis saab kärule kraana tagasi panna ja need notid vintsi abil üle kiviaia oma maale vintsitud. 

kolmapäev, 11. oktoober 2023

Marukahju menetlus

 Raisakull käis esmaspäeva hommikul mönkriga nädalavahetuse  tormi marukahjusid hindamas. 
Esiti küll koduümbruses - kasvuhoonel oli tugev tuul ühe klaasi kallal vandaalitsenud ning pärnal oksa pooleks murdnud - ja kaugemal oma valduses - metsas aga oli üks haab tüve pealt ära murdnud ja vaher ladva ära kaotanud ning see viimane oli risti üle sihi pooleldi naabrimehe maa peal. Egas miskit, saed tuleb välja tuua, mõtles Raisakull ja kihutas kodu poole. Saekaitsega pükse jalga tõmmates rehkendas Raisakull, et kulub kaks päeva, et siht puhtaks ja naabrimehe kinnistult oksarisu ära saaks veetud. 
Kui Raisakull ladva laasimisega ühele poole sai ja ümber keeras, nägi ta naabrimeest eemal seismas. 
Jõudu vaja! pomises Raisakull, kui ta nägi naabrit midagi ütlemas ja eemaldas kõrvadelt kiivri kõrvaklapid ning jätkas: Ma katsun homseks ladva jäänustega ühele  poole saada...
Ega Raisakullil naabritega vedanud ole. Üks on vaikse häälega ja temaga eriti muret pole - lihtsalt pole, mida rääkida. Aga teisega on kuradima raske - kui leiabki ühise pidepunkti, ei lõpe jutt niipea. 
Raisakull tõmbas sae uuesti käima ning asus latva tükeldama. Seejärel vedas notid haaratsit kasutades oma kinnistupoolele. Seisvat vahtratüükat seirates otsustas Raisakull sellegi maha võtta - üks oks rippus otseses mõttes otsapidi sihi kohal - langetussälk ette ning saega vastassuunas lahti lõigates kukkus tüügas oma raskuse jõul täpselt sinna, kust ennist sai ladvanotid ära veetud - pooleldi naabri kinnistule. Raisakull tundis, et ta on lõpp väsinud, kuid tükeldas väsimusest hoolimata sihi pealt tüve nottideks ning vedas viimseid jõuriismeid appi võttes oma maa peale. Oksarisu koristamine jäi järgmiseks päevaks. Töö, mis ka eile enne lõunat kaelast ära sai.
Haavaga jõuab veel maadelda - enne tuleb lihasvalu kontrolli alla saada ehk teisisõnu taastuda.