...ühel päeval, kui mu pilk õues ringi eksles,
nägin, kuis mutt muru peal ujus krooli -
suured kühvelkäpad mööda maad peksid,
must sabaots püsti, põhja-suunda hoidis -
viimaks ta ilmselt kopsud täis võttis õhku,
sukeldudes vihmast pehmesse poriauku...
Kunagi mitte just ammusel ajal oli Raisakull jaaniku aegu mujal
passinud, kuid nüüd on paljude sõprade hajumisel ja ka tervislikel
põhjustel raskusi vanu suhteid hallata. Algas see, kui õieti
mäletada, veidi enne Wuhani taudi siiajõudmist.
Justkui
ettekuulutus muiste. Või mingi teetähis elukaarel.
Raisakull
oli esmaspäeval ennast vedanud Ambla laadale, ehk leiab mõne tuttavagi, kuid
jama oli ilmselt selles, et see jaanilaat toimus tööpäeval,
mistõttu tundus kauplejaid rohkem kui ostjaid. Võib-olla
mingisugune laadamelu või -vaib heljus kohapeal, kuid Raisakulli see
niiväga ei kõnetanud. Või ei osanud ta seda tunnetada. Seetõttu
lonkis Raisakull peale laadaplatsile pilgu pealeviskamist kottu tagasi, kus ta
silma mõneks tunniks looja laskis.
Õhtul oli Raisakull
veidi räsitud olekuga läinud tagasi laadaplatsile, kus nüüd oli
vähem kauplejaid ja tehtud ruumi spordi- ja kultuuriprogrammi jaoks.
Ilmselt oli pool või kolmveerand üritust läbi, kui Raisakull taas
kultuurimaja taha jõudis. Ta lokaatorid skännisid ümbruskonda ja
tuvastasid asjaolu, et tuttavaid larhvilõustu polnud.
Justkui oleks Raisakull sattunud kontvõõraks. Sama hästi võinuks ta tundmatu sõduri nahas leegitseda igavuse või igavese tulena kuskil kangelaslinnas, kus kõik mitte-midagi-ütleval ilmel märkamatult mööda kihutavad nagu tühjast õhumolekulist. Siiski taipas Raisakull, miks ta kedagi ei tunne – inimloomad on nooremaks läinud, kuigi ka vanu oli näha. Põlvkondade vahetus, arusaadav. Lisaks on mõned kinnistud omanikku vahetanud – uute kinnistuhaldajatega pole ju tutvust tehtud. Sellest järelduvalt hakkas Raisakull mõtlema, et vast peab iseennast ka siit minema kupatama.Mõnda vähemkäidavasse kohta. Või ikkagi rahvarohkesse – kus on käimas miitingud näiteks. Sellisel juhul on nädalajagu päevi soolaleivapidu tagatud, et muudkui tullakse ja tullakse...
Selsamal hetkel katkes Raisakulli mõttelõng ühe korraldaja poolt mikrisse esitatud palve. Otsiti Jaani, sest Jaanika oli lõkketulesüütamiseks valmis. Kuna kõik Jaanid olid Amblast ilmselt jalga lasknud, siis paluti natuke hiljem seda, kelle isa kannab Jaani nime, esile astuda. Lõpuks keegi leiti, sest lõkkease võttis tuld.
Sel ajal köhis muusikakollektiiv Ahoi! kõrid laulu tarbeks lahti. Raisakull ümises nii mõndagi lugu kaasa. Rahvas aga läks tantsu lööma. Kui bänd pausile läks, vaatas Raisakull veidi ringi ja hakkas patseertoki najal kodu poole lonkama.
Üleeile oli Raisakull garaažis võsaka konksu otsast alla võtnud, üle Tuhniku, mönkri ja Härja upitanud välja valguse kätte. Et proovib ja kaeb perra, kas kannatab teisega veidi käiguteede ääres vohavat heina vähemaks võtta. Nädala alul oli Raisakull selle tarbeks oma GT-ga Tapale vändanud* ja sealsest saepoest tamiilipotsiku lunastanud, mille sai nüüd kolmiknoa asemele keerata. Lisas võsaka paaki veidi uut kütust vanale juurde ja raputas selle segi ning proovis käivitada. Masin läks peale kohustuslikku minimaalset võimlemist koheselt käima. Raisakull ei teinud teist nägu ka mitte, kui suretas stoppnupust masina välja. Kaenud taevast veidi, otsustas ta selle paagitäie rahulikult ära lasta. Vahetas toas riided töistemate vastu ringi ja esikus surus kummikud koibade otsa. Seejärel kargu najal garaaži tagasi, ümbritses ennast rakmetega ning töö võis alata. Natuke aega hiljem oli toetumine vasakule jalale valulik ja siis tuli niitmisele järsk lõpp teha.
Noh, vähemalt sai alguses natuke rasva endas vähemaks.
Eile oli Raisakull veidi targem - pistis kargu rakmete ja keha vahele nagu musulmanid või piraadid omal ajal kinžalli vööle kinnitasid. Iga paari sammu tagant tuli kark appi võtta, kuid töö sai üksjagu tehtud - hoonete ümbrus sai kenama väljanägemise. Seejärel oli Raisakull rehaga kõik niidusaadused käiguteele laiali roobitsenud.
Täna hommikupoole istus Raisakull Härjale ja hekseldas kõik need pikemad varred molekulideks, Kuna ilm lubas aias muru niita, siis ennelõunase aja oligi aeg niitmisele pühendet.
Raisakull oli ükspäev raadiumist kuulanud Johnny Deppi esitatud lugu ja millegipärast hakkasid turjakarvad turritama...
______________________
* Spidomeetri järgi väntas Raisakull ligi 30km ära - lihtsalt iseenda statistika jaoks sai see mainitud.
Raisakullil oli eile harukordselt tihe sebimise päev.
Polnud siin imestada midagi - terve päev lubas ilusat ilma, mida järgnevad päevad ei luba - seega tuleb tegutseda - aed ja aiatagune vajasid niitmist. Muidu kole vaadata, kuis juba äraõitsenud võilillevarred kohati turritavad nagu padujoodiku irves hambatüükad.
Kuna Raisakulli silmapiiril kedagi tulemas ei ole ja kõik teised on oma tegemistega ametis, siis otsustas Raisakull sarved pihku haarata ning ise kõik ära teha. Kõigepealt kanister rattale siduda ning esimene rattasõit peale oppi võis alata.
Bensukas polnud mingit järjekorda (Trumpile tuleb siinkohal tänusõnad öelda), siis sai Raisakull kõik asjad sujuvalt aetud - kanister kütust täis, seejärel tuli arveldamine ja edasine oli konksudega elastikkummiga kanistri pakiraamile paigaldamine. Aga tekkis probleem, kuidas ennast ratta selga istutada nii, et täis kanister ei liiguks oma asendikohast. Raisakull siis palus teenindajat appi. Ime küll, kohe oldi valmis rõõmsalt ja lahkel moel aitama. Muidu pigem ollakse nagu tõrjuvad. Raisakull soovis hüva päevajätku ning hakkas kodu poole väntama.
Kodutanumal tuli "Härg" täis joota ja pealelõunasel ajal sööma viia - kaks tundi hiljem oli kogu niidetav pind niidetud. Niitmise ajal olid aasta esimesed parmud kohale lennanud ja kuna Raisakullil polnud neile õlut kuskilt võtta, siis tulid nad kohe niitjat purema, raisk.
Peale niitmist tuli voolik lahti rullida ning liidesed külge installida ning niidukorpus sai puhtaks.
Trakats jäi mõneks ajaks jahtuma avatud kapotiga, kui Raisakull toas hilbud ontlike vastu vahetas.
Uksed lukku ja kargud kaasa.
Sest Amblas tuli väisata mingit pärimuspidu Baltica-festivali raames.
Kohale jõudes oli näha, et rahvast oli ja kõik istumisalused hõivatud. Raisakull otsis rahvamassist tükk maad eemal endale mingisuguse toe, kuhu selg toetada. Kuna ta on kõva kuulmisega, siis loomulikult ta ei kuulnud, mida kõneldi.
Ja ega Raisakull kaua ka ühe koha peal suuda püsida, siis loivas ta üsna pea mööda platsi, ehk näeb mõnda tuttavat - ei näinud ühtegi, kuid nägi Tšehhi rahvarõivais noori. Raisakull vaatas rõivaste mustreid ja tabas ennast mõtlemas - et mingid sarnasused madjarite omadega olid...
Oli mis oli, kui Raisakulli pilk sattus ekslema Eesti, ilmselt Ambla kihelkonna, rõivais inimloomi kaema, siis oli küll tunne, et meite omad on ilusamad.
Ringi liikudes kostus Raisakulli kuulmeradarisse regilaulu viisid Ambla naiskoorilt - teate, need helinivood olid rahustavad.
Alles siis tabas Raisakull, et aeg oleks tagasi kodutanuma poole trööbata.
Sest vats hakkas miskipärast korisema...
Raisakull sai neil päevil kevadtöödega ühele poole - oksarisu, millest rohi läbi kasvas, on silme alt ära. Lisaks on aed osaliselt niidetud, sest ajaga on selgeks saanud, et võilille ei tasu kollaste õite õitsemise aegu niita - nad sindrid oskavad oma õienupu maadligi tõmmata, et järgmisel päeval irvitades uuesti pead tõsta. Lisaks sai kütus otsa - bensiinijaama külastus tuleb ette võtta siis, kui keegi viitsib siiakanti eksida. Ise Raisakull veel ei julge tooma minna.
Täna käis Raisakull ainult karkude najal kalmistul. Kirikus kostus orelivile hääli - ju nad timmivad orelit või harjutavad rahvakunstifestivali Baltica pärimuspeo tarbeks. Igatahes tundus Raisakullile, et need meloodiakatked, mis tema lokaatoritesse paiskusid, sobiksid mingit sorti raskerokipundile nagu rusikas silmaauku. Ja kui Raisakull parajasti sellele tõdemusele jõudis, kostus tavaline orelivilistamine nagu muiste kirikus lasti, mille järgi issameiet või katekismust taga lauldi. Seepeale tegi Raisakull kirikaiast vehkat. Kodutanumale tagasi jõudes oli ta kella sihverplaati kaenud ja kiirelt arvutanud, et tsirka poolteist tundi kulus selle treti peale.
Sel nädalal hakkas mölafön taskus siplema. Raisakull sai vaevu rohelisele nupule vajutada ja kõneaparaati kõrva äärde suunata, kuid teispool nähtamatut traati kisendas vaikus. Kehitanud õlgu, tuli kõneajalukku sukelduda - kodumaine number jõllitas vastu.
Ilmselt petturid...
...Jõudsid nüüd järjekorraga Raisakullini...
Jälle sama number helistas.
Nüüd vuristati kiirelt naishäälega, et nad helistavad mingisugusest N. uuringufirmast ja tahavad teada subjekti poliitilist eelistust.
Raisakull mõmises vastu, et tema on anarhist ja tema vastuseid ei anna, liiatigi telefoni teel.
Kuskil aastajagu päevi tagasi kribas Raisakull, et ta on 400 kilomeetrit lühikese ajaga maha vändanud, kuid nüüdseks on velotrenazhööri tablool kirjas läbitud maad 2525 km*.
Kui lisada siia veel rattasõidu kilomeetrid, siis läbitud vahemaa number peaks suurem olema. Kuid siin on üks konks - toas velotrenazhööril väntamine erineb väljas kondiaurumasina sõtkumisega nagu öö ja päev.
________________
* Justkui oleks Raisakull miskit teed pidi Moskooviasse Kremli müüri äärde ja seejärel tagasi kodumaale vändanud ilma, et kremliidid ja sealsed julgeolekuga tegelevad isikud sellest teada saanud...
...sest õitseb nii tooming ja võilill, võimsamad taimed katavad vaikselt oma alastiolekut kinni, aga Raisakull peab ikka ootama niiduaega. Sest kõikidel masinatel on küljes hoiatussildid, et ei tasu tehnikaga toimetada ravimite mõju all. Nagu Raisakull oleks põhjaläinud isik, kel ilmnevad joobes tunnused. Kui seda viimast ka ennast ilmutab, siis murrab kindla peale oma kodarakoivad.
Hehh...
Ennist kraamis Raisakull eluruumid ära, et saaks korraliku primaadi kombel "oletatavaid" külalisi vastu võtta, kes nagunii ei eksi siiakanti ära. Koristamise käigus sattus Raisakullile ette Pentaxi kaamera, mida pole ta tükimat aega saanud olude sunnil või õieti tervislikel põhjustel ekspluateerida ning pani selle aku laadima.
Itaalia Giro annab põhjuse velotrenazhööril rohkem vändata, kuid Raisakull sõidab selle käigus kõigepealt viis km maha ja siis on väikene puhkehetk, et seejärel taas viis km vändata. Kuigi üleeile tegi ta juba kohe kümnese otsa, ei hakka Raisakull veel maratoni ette võtma.
Lisaks igapäevasele velotrenazhööri piinamisele on Raisakull väljas rohkem karkude najal käima hakanud - iga päevaga tuleb pikem teekond läbida.
Kümne päeva pärast on rohud otsas, vaat siis tuleb hakata ennast rohkem liigutama.
Ikka tasa ja targu!
...tundus helge olema.
Sest Raisakull ei suuda uskuda sellist minekut nagu parasjagu käimas on.
Eelmisel aastal proovis ta jalad alla ehk teisisõnu ilma keppideta käimise alles opist paari kuu möödudes, kuid sel korral nädala möödudes.
Oh ei, ärge saage valesti aru, et Raisakull kargud juba nurka viskas - no ei, seda küll mitte - pigem püüab nende kaigaste abil täita "epikriisi" soovitusi - tsirka pool aega on juba läbitud.
Raisakull nüüd mõtiskleb, mis selle tingib. kas pea pooltunni võrra lühem opiaeg või organismuse mälu? Viimasel juhul oleks selline teooria vaja käibele lasta - esimese opi taastumise raskus aitab teist toetada kergemini.
Mõned päevad tagasi käis Raisakull klambreid eemaldamas, mis hoidsid haava koos. Öeldi seejuures, opihaav on hästi kokku kasvanud.
Üleeile proovis Raisakull velotrenažööri piinata, kuid peale kahte km hakkas puus imelikke valuaistingeid edastama. Eile aga väntas Raisakull seitse km maha - ei olnud enam tunda noid imelikke valumomente.
Aianduse sfääris tuleb tõdeda, et nõks peale volbripäeva sai kartul maha.
Õeraas tuli külla ja nõudis Tuhnikut ning kobestas kõigepealt maa ära, peale mida sai vaod sisse ja peale tuhlite mahapanekut vaod kinni aetud. Raisakull andis eemal näpunäiteid nagu töödejuhataja muiste.
Sel päeval ei suutnud Raisakull enamat, kui ennast püsti ajada ning paar sammu rulaatori toel liikuda, sest silme ees kippus mustaks minema. Olgugi, et tütarlaps utsitas ikka rohkem samme tegema. Raisakulli kähiseva häälega öeldud - Pohmelliveski hakkas nüüd alles tööle, tuba juba ujub! - taipas neiu koheselt asja tõsidust ning aitas piinatava patsiendi ilusti tagasi koikule istuma. Paar sügavat hingetõmmet koondus pohmaka-tunne taas sinna, kust ta tuli - pähe. Raisakull pobises endamisi - ilmselt ta lekib kuskilt otsast, rõhku on vähe... Preili aitas veel vererõhumanseti paika panna ja peale mõningast monitorivaatamist mainiski, et vererõhk ongi madal, lõpetame seekord, ning läks järgmist ohvrit otsima.
Raisakull sättis ennast mugavamalt koikusse ja jäi "okulaaride-rõõmu" tegemisi jälgima - tegemist oli tõeliselt kammitsavaba neiuga, kes tegi oma tööd hingega...
Järgmisel päeval oli tööl reserveeritud moega iludused - neid saatsid konkreetsed laused, nõudlikmad käsud ja nõuanded - ilmselt juhendati praktikanti. Ega Raisakull saanud keelduda, kui ta kamandati koikust välja püstiasendisse. Paraku kümne sammu pärast tundis ta kõrvades kohinat, mis andis märku, et tagasi tuleks pöörduda. Raisakull jõudis mainida ka seda - vererõhk on veel madal - taibati koheselt ära, et pole see Raisakull täna tegus ühti. Monitori man siis tunnistati patsiendi õigust koikule truuks jääda.
Alles siis kui söök kõhus laagerduma hakkas, oli Raisakull valmis rulaatoriga liikuma.
Selleks ajaks olid neiud-noorukesed ilmselt päevaplaani ära kuhjaga täitnud ning edasi liikunud. Nii nagu löödi Raisakulli koikule hääled sisse, mis sõidutati palatisse...
Raisakull teadis nüüd, et nende paari päevaga peab ta koivad alla saama. Sanitaride lahkumise järel haaras probleemil natist kinni ja hakkas tegutsema - kaheksa ringi kõndis ta rulaatoriga osakonna otsast otsani ära. Seejärel tuli paus teha, sest ühe korraga ei tasu kõike ette võtta. Ja pealegi, õhtupoolik oli veel noor.
Puhkas väheke ja jõi väikeste sõõmudega vett ning "piitsutas" taas endale koormust andma.
Seekordse teise ringi sooritamise ajal nägi Raisakull hästi tuttavat kuju tulemas Iideni väravatest sisse ja vangutas peakolu - õetütar tuli oma onule külla!
Eelmise postituse illustratsioon oligi tema klõpsitud.
Ajasime juttu ja otsustasime koridori ära mõõta, et mitu sammu tema sammulugejaga pikk on?
Õetütar küsis ka seda, kas pikkade sammudega või lühikeste tatsumistega?
Raisakull ütles selle peale - kamoon pole? Et ta ennist nagu uhke rinda ette ajav kuke-peetri moodi pikemate sammudega proovis neid lugeda, aga niiehknaa lähevad sassi, siis anti talle väikene vihje pisemate sammudega liikuda - pidi olema mõnusam ka...
Lõpuks, kui õetütar ütles koridori umbkaudse pikkuse, siis Raisakull suutis selle oma mälust ära kaotada.
Raisakull kõndis rulaatoriga veel paar ringi pärast hüvastijättu...
(jätkub...)
