...rääkides mootorsaagidest...

 Viimati, kui Raisakull saepoes uut mootorsaagi kotti pakkis, küsis müüja - Kas te olete professionaal? 
Raisakull oli korraks pakkimise peatanud ja vastanud: "Mis mõttes? Kui te seda mõtlete, et miks ma muretsesin profisae, siis põhjus on lihtne - see kestab ilmselt  mu elupäevade lõpuni ilma, et ma peaksin hakkama järgmise sae poole oma pilku kõõritama. 
Mul on olnud elu jooksul neli mootorsaagi - algul Taiga, mis iseenesest oli hea saag, aga veidi peps. 
Seejärel sai muretsetud Husku 340, mis oli disainilt hästi õnnestunud ja teenis mind üsna head mitu aastat, kuni selleni, mil elektrimehed võtsid liini lähedalt maha kaks saarepuud ja langetasid naabrimehe maale, siis oli vaja need sealt kiiremas korras ära ka koristada. Saar ju kõva puu, nüris hambad ja ilmselt surusin liiga peale, sellest tulenevalt keeras mu niiöelda supersae nahka - plastik/komposiit karter sulas laagrite ümbert ära ja sealtkaudu pääses õhk sisse.. Paar korda käis siin remondis ja vaadates remondile kulunud hinda ning tasuvust, mkmm... 
Siis seejärel sai raha kõrvale pandud ja muretsetud Husku 55. Hind oli ikka miljon eesti senti, aga see töötab siiamaani.  
Vahepeal oli saevahetuskampaania, siis sai mittetöötav Husku340 vahetada Husku435 vastu, kuigi kubatuuriliselt samaväärsed, tundub uuem vanast jõuetum olema. Võib-olla on siin karburaatori seadistamine vajalik... 
Enne wuhanitaudi siiatulekut ostsin Husku 550XPG, külmalt sain selle ideaalselt tööle, kuid sooja mootoriga ei tahtnud see mu käes käivituda - ei tea kas käivitusnöör oli lühike või mul vähe musklirammu - selle andsin õepojale. 
Nüüd on see uus siis viies, mis jääb põhisaeks. Aga kuna õige saemees ei lähe metsa tegema ainult ühe saega, vaid kahega, sest kui üks saag kinni kiilub, aitab teine lahti päästa - paarist korrast piisas, et sellele pihta saada..."

Jälle see "aigu om"

 Raisakull unustas eelmises postituses mainida, et neli-viis pesa olid kõvema tuhlivõtmise aegu üpris rohelised ja oli palunud "maruodaval tööjõul kaugelt lõunast" need alles jätta. Ja nüüd üleeile kukkuski viimsepäev neile allesjäänud kartulitele. Möödaminnes said ka porgandid ja peedid salve. Ei tea, kas asi jäi veinimanustamise puuduse taha, kuid peedisaak jäi igatahes väga niruks - metroo-olendid olid pooltel peetidel jätnud ainult koored pealsete külge. Kolletunud heina seest korjas Raisakull üheainsa vutipalli-suuruse kõrvitsa - kui see polnud suve jooksul kosunud, siis ei ta enam kasva ka. Kabatšoki-saak jäi ka sellel suvel üpris kasinaks. Justkui need taimed ja närilised teadnuksid Raisakulli tervislikku olukorda ja säästsid teda üpris tõhusalt. Eile oli Raisakull käinud nii-öelda luurel, kas on mõtet kabatšokitaimed üles tõmmata, et saaks maa lähiajal puhtaks roobitsetud ja Tuhnikuga üle käia, kuid nähes seal paari ilusat õit, lükkas selle mõtte kolbast eemale. 
Aigu om...

Ilm keeras ära, raibe...

 Raisakullil oli eelmisel reedel plaanis tuhli-võtt, mis sai aegu varem kokku lepitud ja oli selle tarbeks lõunast "maru odava tööjõu" tellinud. Tegelikult oli "maruodav tööjõud" ise ennast tuhlivõtule pakkunud. Tulid kohale ja võtsid söögid-joogid ka kaasa, kondipehmendajast ei tasunud kõssatagi. Seda enam, kui Raisakulli ülesandeks jäi saun kütte panna ja tuhlisaagi ämbrid keldri veerele toimetada. Vahepeal oli tibanud vähest vihma - aga misse ilma sajuta tuhlikorilus on, eks ole...
Tuhlid said üles ja keldrisse toimetatud, siis järgmine etapp oli kontide pehmendamine "Koskenkorva" elik vana Jeltsini lemmikjoogi firma likööri limpsides. Sedaaegu oli saun soe ning "maruodav tööjõureserv" sai puhtamaks, misjärel manustati edasi kondipehmendit. 
Raisakull oli nädalajagu päevi varem teatanud, et Pööbelmanni-lennu kokkutulek nädalavahetusel ees ootamas, siis oli lõunamaa "maruodav tööjõud" lahkesti nõus Raisakulli kaasa võtma - neil ju läbi Tarbatu sõit niiehknaa ees. 
Raisakull oli ikkagi endale kindlaks jäänud, et tema ikkagi läheb rongiga, sest Revali suunast on üks klassiveli ja hea sõber tulemas sama transpordivahendiga. Sellisel juhul saab teada, kaua kulub ajaliselt Vaksali uulitsalt Raekoja platsile lonkavkõmpimiseks, et oskab pärast tagasiteel õigeks ajaks rongi peale munsterdada. 

Järgmisel hommikul oli Raisakull varakult maast lahti saanud ja õiendanud "päeva tavalised toimingud" ära ning keha kinnitanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli Raisakull kuidagiviisi rongi peale viia. Maailma turvalise autoga viidi ta Tapale, kus Raisakull kümnekonna minuti pärast "porkna" peale siirdus. 
Raisakull oli eelmisel õhtul mõelnud, kas võtab mõlemad kargud ühes või piirdub ühega - viimane valik paistis kuldse keskteena. Katsu sa rongis liikuda kahe kaikaga - nati tüütu on istekohta valida, isegi rongikleebistel pole kahe kepi teavet. 
Igatahes oli Raisakull järgmises vagunis kokku trehvanud Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase ja kunagise blogija ÖöHulkuriga, kellega juteldes sõiduaeg kähkumini kulus. 
Tarbatus suslalt maha ronides kaes Raisakull ilma, mis oli päikseline ja jahe ning oma mölahvöni sihverplaati ja jättis numbrid meelde. Peale ÖH suitsupausi hakati liikuma kõige otsemat teed Raeplatsi suunal. Kurrat võtaks, raeplatsile jõudes ei vaadanud Raisakull isegi raekoja kella sihverplaatigi, et arvutada kulunud aeg. Selle asemel oli Raisakull mõelnud, et keerab Tarbatu kunagise kuulsa õllesaali suunas. Aga jõudes üle-eelmise postituse pildimaterjalini, helistas juba Sindist pärit klassiveli, küsides - kas ja kus te olete? 
Millele Raisakull vastas, et Rüütli uulitsal jõlgutakse parasjagu. 
Aa, me ka Rüütli tänava alguses - tuli vastuseks. 
Ennäe imet - kolm tuttavat kuju, neist kaks pärnumaa ja üks kohalik, ilmusivad nähtavale. 
Siit edasi juhtunut on juba kribatud eelmises postituses, nõnda, et hüpakem sellest nüüd üle. 

Ränduri pubisse ronides mööda treppi, oli "kadunud poeg" maininud, et  sees on lift, mille peale Raisakull ütles marurahulikult, et arstide ettekirjutus on määranud trepist ronimise, sest see aitab liigeste liikumisele kaasa ja samas ühtlasi kaalutõusu vältida. 
Tellitud õgimismaterjalid ees olid Pööbelmanni veteranid asunud keha kinnitama ning nagu ühed lorilaulusõnad mainisivad - ...siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti joogipoolist tooma... - sest odavam oli pudel tuua poest, kui hankida baarileti tagant. Ja mitu korda käis "peale klappimist" ära. 
Ühel sellisel noorima äraolekul laekusid veel paar omaaegset võitluskaaslast ja ilm pööras täitsa ära - aknast oli näha tuulesuunda koos sademetega, mis lausa teravnurga all alla kulges.  
Lõpuks, kui aeg sealmaal oli, et sademete hulk vähenes ja Raisakull asutas end jalgsi rongi peale minema, olid mitmed häält tõstnud - KUHU NÜÜD? - ja lubati lausa vaksali treppi sõita, kui Raisakull veidiks ajaks veel jääb... 

Tapal oli  bussi väljumiseni kõva tund aega, mille sai surnuks lüüa kakao manustamisega sellises asutuses nagu"Pussy jam". Too viimane "nimetus" oli välja mõeldud liitlassõduritele, kes orientiiri vajasid, küsides kohalike käest sedasi väljendades bussijaama kohvikusse tulekul. Kusmanu, üdini mustaks päevitunud liitlased olid vaba aega sisustamas, sellal, kui Raisakull kakaod lürpis. 
Lahkudes oli Raisakull tänanud teenindajaid nagu alati ning võtnud koti õlale ja äärepealt oleks unustanud kargu maha - hää, et uksel meenus... 

Kodutanumale jõudes oli vaja kummikuid, sest vahepealsel ajal oli tiik keset teed tekkinud. Raisakull sajatas täiega vallasakste aadressil ja sandaalides läbinud selle pahkluudeni ulatunud vesise olluse... 

Kõrtsi valiku strateegia

 Kui Tarbatu linna raekoja platsi peal Pööbelmanni ei-mäleta-mitmenda-lennu inimloomad kokku saades mööda kõrtse ja muid kereparkimisasutusi viivuks väisasid menüü silmitsemiseks ja oma tengelpunga paksust takseerides loobusid platseerumast, siis olgu ette öeldud, et Raisakull oleks kohe sinnasamma istunud ning hakanud omale nokaesist tellima. Igasuguse autokraatiailminguvastane Raisakull aga leppis hea südamega demokraatia kasuks, sest suurem osa kokkutulnuist otsustas ühiselt, Raisakullilt nõusolekut küsimata, säästmise teed minna. 
Ühel hetkel oli kamp ninapidi kobaras või puntras menüüd sirvides arutamas, kas antud kõrts on hea toiduvalikuga, eemaldus Raisakull paari sammu jagu tagasi ja heitis pilgu korraks üle õla. Kolm-neli sammu eemal oli üks meeskodanik huviga jälgimas viipekeelset sõnelust. Siis koitis Raisakullile miskipärast, et see on ikkagi tuttav kuju, hoolimata aja pikemast kulust. Ta astus kodaniku suunas ja ütles - Tere üle pika aja, "kadunud poeg"! Astu aga julgelt ligi... 
Kodanik "kadunud poeg" oli väheke segaduses, kuidas nii kähku ta ära tunti. Aga jah, paar aastat oli ta Raisakulli ja teiste kohalolnute klassiveli ning peale Pööbelmannist lahkumist pole temast kippu ega kõppu kuulda old. 
Kogu selle jõlkumise aja oli tehtud sjölhvisid ja tülitatud möödakäijaid grupipildi jaoks klõpsu vajutama, oli Raisakull ainus, kes ei võtnud oma aparaati karmanist välja, sest kõigil olid niinimetet nutihvöönid. 
Üks taat oli möödaminnes küsinud kellaaega, siis Raisakull oli oma traadita nuppudega aparaadi välja koukinud ja lugenud sihverplaadil olevaid numbreid... 
Teate, seda hetke, kus kohalolnud oma uskumatute ilmetega Raisakulli "kõnetraadiaparaati" silmasid, ei müüks isegi triljonite dollarite eest. 
Lõpuks jõuti bussijaama, kus teise korruse peal pesitseb "Ränduri pubi", aimas Raisakull selle "püha söömaajakoha" valiku tagamõtet - nimelt on sealt palju mõnusam bussi peale munsterdada.  

Eilne pilt

 Raisakull väisas eile Tarbatu linna, kus toimus Pööbelmanni-ajastu klassikokkutulek.
Allolev "seisatud hetk" sai möödaminnes purki püütud, otsides kohta, kuhu ankrusse jääda.

Eilne vestlus

 Eile oli Raisakullil vestlus riigiametnikust naistuttavaga. 
See oli huvi tundnud, kas Raisakullil on ikka kolmevärviline plagu väljas lehvimas. 
Raisakull vastas ausalt, lausa puhtast südamest, et ei ole. Majal pole isegi kohta, kuhu varras panna, seega pole ka riigilippu siin elamises. 
Truu riigitöötaja ähvardas tulla trahvi tegema. 
Tule aga - oli Raisakulli vastus - ma maksan ainult "natuuras"...

Eilse tuhmuva tähesära jälgedes

Miljonid inimloomad üle Euroopa said eile ennast tähtsaks teha - nad said aja paariks tunniks päikesevarjutuse jaoks oma kiire elutempo pausile panna.  
Raisakull ei tahtnud sugugi kehvem olla. Ta tõmbas aknaruloo alla ja nentis endamisi, vaat tuu om ikke perfektselt täiuslik päikese varjutamine, võrreldes hädiste pilvedega. Kui aeg sinnamaale jõudis, kus Kuu Päikese ette trügis, et võtta viimaselt sära ja tampida see mutta, oli meie kodutäht juba metsa taha longu vajunud. 

Täna võttis Raisakull kätte ja plaanis hakata kiivavajunud puuriitu ümber laduma. 
Noh, ega varem ole sellist jama oldki, et laotud puud arvavad kõik kuivada ahvikiirusel, mille tulemusel peab teistkordselt riita üles laduma. Ilmselt vaheltult peale puusakondi vahetust laotud virn ei olnud sellisel tasemel, mis ta oli aastaid enne. 
Aga vähemalt sai Raisakull nüüd nõndanimetet trenni tehtud elik rasva põletatud. 
Enne halgude ümberladumist niitis Raisakull korralikult muru ära. 

Homme pole selleks aega. Raisakull kaes ilma ja otsustas homme, mil lubab suhteliselt tuulevaikust, kondiaurumasinaga Tapal ära käia. Peab ikka endale ära muretsema korralikud saekaitsega püksid. Vanadesse pükstesse pole saag oma hambaid sisse löönud - pealisriie on niivõrd ära kulunud, et enam ei kannata neid suspesid pesta. Või siis metsas toimetades - jääb oksa taha kinni ja rebeneb ära teine. 

Need lõigud

   

Oh jeerum küll – kas tõesti on juuliusekuu läbi saanud!? 
Pilk kalendrile kinnitab seda. 
Millegipärast...

 Ega Raisakull saanud oma nokka välja pista – päikeseliste ilmadega olid kohe parmud hulgakesi kallal, hoolitsedes selle eest, et Raisakull üleliigse ultraviolettkiirguse mõjul nahavähki ei saaks. Ega see lihtne olnud, ikka hammustati pistekohad verele. Karkude najal komberdada siseruumide poole, samal ajal pimeparmude horde tõrjudes, lisaks kirjude tiibade ja roheliste silmadega parmud turjal läbi riide võtmas viimast... Hilisem kratsimine kuplade piirkonnas oli küll täitsa õndsakstegev ja ühtlasi hästi mõnus, kuid hulluks ajav.

Mingil ajal heinakuu keskpaiku vahetas Raisakull 50 töötunni täitumisel Härjal (peab vist ikkagi uue nime vaatama teisele, peaasi, et H-tähega algaks) verd – vana õli sai aadrilaskmisel masinast välja lastud, seejärel tuli teostada luhvti- ja õlifiltri ning küünalde vahetus, siis alles tuli uue õli lisamine. Aega läks üksjagu tänu, toa ja garaazi vahel edasi-tagasi lonkamisele, aga asja sai, sest siiani pole veel miskit välja tilkunud. Kütusefilter sai siis vahetatud, kui bensiinipaak tühjaks sai. Käsiraamatus on pilt, kus paagist väljuvale voolikule järgneb kraan ja seejärel tuleb filter, kuid millegipärast on tehases pandud filter enne kraani. 

Umbes samal ajal võttis Raisakull pähe loobuda karkudest. Alul oli imelik lonkamine, kuid mida aeg edasi, seda rohkem kõnnak välja tuleb. Kuid päris taarumiseta/kõikumiseta Raisakull kõndida veel ei saa. 

Siis kustikuu teisel poolel plaanitakse Pööbelmanni-aja kokkutulekut - sinna võtab Raisakull küll ühe kargu kaasa. 
Parem muidugi oleks mõlemad abikoivad ühes võtta, siis ei pea ta oma pead vaevama selle pärast, kuidas ühistranspordi piletikontsumüüjale selgeks teha, et sant läheb santlaagrisse - allahindlus oleks teretulnud...
Ikkagi kolmanda ilmasõja veteran võtab kätte ja kasutab just selle firma tranduletti, milline au ...
Kui aga senine korraldus pekki sõidab, siis varuvariante eriti palju pole - eelmine viisaastaku kokkutulek jäi teatavasti Wuhani taudi tõttu ära - sellisel juhul korraldab Raisakull ise selle kokkutulemise taoliselt, et paneb kuupäeva ja asukoha paika ja siis ole näha, kes kohale ilmub. 
Omaaegse võitluskaaslasega sai mölisetud, et mismoodi seda soru*-kokukat korraldada.
Kõiksepealt kogunemine Pööbelmanni instituudi ees - klõpsitakse ühispilte ja meeletult sjölfisid. 
Seejärel tuleb ette võtta üle Tarbatu kuulsa pubijota juhtimisel ühe pubi või kõrtsi vallutamine, kus igaüks vastutab ja tagab enda korrektse lahkumise - lähtuvalt oma tengelpunga paksusest. Ja iseenesest muidugimõista kainusest. 
Kui kõik eelnev klaar on, siis adjöö ning iga roju oma koju... Sest sai jõllitatud, kes miskitmoodi välja näeb ning kuuldud, kes elus ja kes igaveses unes. 

_____________

* 40 aastat lõpetamisest.

Raisaluul: Allilmameister

 

 ...ühel päeval, kui mu pilk õues ringi eksles, 
nägin, kuis mutt muru peal ujus krooli - 
suured kühvelkäpad mööda maad peksid, 
must sabaots püsti, põhja-suunda hoidis - 
viimaks ta ilmselt kopsud täis võttis õhku, 
sukeldudes vihmast pehmesse poriauku...

Jaanik

Kunagi mitte just ammusel ajal oli Raisakull jaaniku aegu mujal passinud, kuid nüüd on paljude sõprade hajumisel ja ka tervislikel põhjustel raskusi vanu suhteid hallata. Algas see, kui õieti mäletada, veidi enne Wuhani taudi siiajõudmist. 
Justkui ettekuulutus muiste. Või mingi teetähis elukaarel. 

Raisakull oli esmaspäeval ennast vedanud Ambla laadale, ehk leiab mõne tuttavagi, kuid jama oli ilmselt selles, et see jaanilaat toimus tööpäeval, mistõttu tundus kauplejaid rohkem kui ostjaid. Võib-olla mingisugune laadamelu või -vaib heljus kohapeal, kuid Raisakulli see niiväga ei kõnetanud. Või ei osanud ta seda tunnetada. Seetõttu lonkis Raisakull peale laadaplatsile pilgu pealeviskamist kottu tagasi, kus ta silma mõneks tunniks looja laskis.
Õhtul oli Raisakull veidi räsitud olekuga läinud tagasi laadaplatsile, kus nüüd oli vähem kauplejaid ja tehtud ruumi spordi- ja kultuuriprogrammi jaoks. Ilmselt oli pool või kolmveerand üritust läbi, kui Raisakull taas kultuurimaja taha jõudis. Ta lokaatorid skännisid ümbruskonda ja tuvastasid asjaolu, et tuttavaid larhvilõustu polnud.

Justkui oleks Raisakull sattunud kontvõõraks. Sama hästi võinuks ta tundmatu sõduri nahas leegitseda igavuse või igavese tulena kuskil kangelaslinnas, kus kõik mitte-midagi-ütleval ilmel märkamatult mööda kihutavad nagu tühjast õhumolekulist. Siiski taipas Raisakull, miks ta kedagi ei tunne – inimloomad on nooremaks läinud, kuigi ka vanu oli näha. Põlvkondade vahetus, arusaadav. Lisaks on mõned kinnistud omanikku vahetanud – uute kinnistuhaldajatega pole ju tutvust tehtud. Sellest järelduvalt hakkas Raisakull mõtlema, et vast peab iseennast ka siit minema kupatama.Mõnda vähemkäidavasse kohta. Või ikkagi rahvarohkesse – kus on käimas miitingud näiteks. Sellisel juhul on nädalajagu päevi soolaleivapidu tagatud, et muudkui tullakse ja tullakse...

Selsamal hetkel katkes Raisakulli mõttelõng ühe korraldaja poolt mikrisse esitatud palve. Otsiti Jaani, sest Jaanika oli lõkketulesüütamiseks valmis. Kuna kõik Jaanid olid Amblast ilmselt jalga lasknud, siis paluti natuke hiljem seda, kelle isa kannab Jaani nime, esile astuda. Lõpuks keegi leiti, sest lõkkease võttis tuld.

Sel ajal köhis muusikakollektiiv Ahoi! kõrid laulu tarbeks lahti. Raisakull ümises nii mõndagi lugu kaasa. Rahvas aga läks tantsu lööma. Kui bänd pausile läks, vaatas Raisakull veidi ringi ja hakkas patseertoki najal kodu poole lonkama.

Hull mis hull...

 Üleeile oli Raisakull garaažis võsaka konksu otsast alla võtnud, üle Tuhniku, mönkri ja Härja upitanud välja valguse kätte. Et proovib ja kaeb perra, kas kannatab teisega veidi käiguteede ääres vohavat heina vähemaks võtta. Nädala alul oli Raisakull selle tarbeks oma GT-ga Tapale vändanud* ja sealsest saepoest tamiilipotsiku lunastanud, mille sai nüüd kolmiknoa asemele keerata. Lisas võsaka paaki veidi uut kütust vanale juurde ja raputas selle segi ning proovis käivitada. Masin läks peale kohustuslikku minimaalset võimlemist koheselt käima. Raisakull ei teinud teist nägu ka mitte, kui suretas stoppnupust masina välja. Kaenud taevast veidi, otsustas ta selle paagitäie rahulikult ära lasta. Vahetas toas riided töistemate vastu ringi ja esikus surus kummikud koibade otsa. Seejärel kargu najal garaaži tagasi, ümbritses ennast rakmetega ning töö võis alata. Natuke aega hiljem oli toetumine vasakule jalale valulik ja siis tuli niitmisele järsk lõpp teha. 
Noh, vähemalt sai alguses natuke rasva endas vähemaks. 

Eile oli  Raisakull veidi targem - pistis kargu rakmete ja keha vahele nagu musulmanid või piraadid omal ajal kinžalli vööle kinnitasid. Iga paari sammu tagant tuli kark appi võtta, kuid töö sai üksjagu tehtud - hoonete ümbrus sai kenama väljanägemise. Seejärel oli Raisakull rehaga kõik niidusaadused käiguteele laiali roobitsenud.  
Täna hommikupoole istus Raisakull Härjale ja hekseldas kõik need pikemad varred molekulideks, Kuna ilm lubas aias muru niita, siis ennelõunase aja oligi aeg niitmisele pühendet. 

Raisakull oli ükspäev raadiumist kuulanud Johnny Deppi esitatud lugu ja millegipärast hakkasid turjakarvad turritama...

______________________
* Spidomeetri järgi väntas Raisakull ligi 30km ära - lihtsalt iseenda statistika jaoks sai see mainitud.