Loodame, et nii siiski ei lähe

Aeg oli üsna hiline, kui ma Kaplinna ühes öölokaalis teadvuse kaotasin.
Ega ma joonud palju, ainult mekkisin, haugates peale pakutavaid hõrgutisi, muidu oleks keel üsna paks olnud vürtsistest toitudest.
Aga see oli küll meeles, et ma jäin tudule ühe kena ja sihvakalt saleda näitsiku kõrval, kes ei paistnud minust üldsegi huvitatud olema – mis sa arvad, et punsunud näoga ja paksu õllekõhuga vanaldane või keskealine meeskodanik neiukest huvitab? Ega ma arvanudki... 

 Ärkasin lainete loksumise peale. Unesegaselt keerasin end kõhuliolekust seljali. Mingisugune riidest hilp liikus muga kaasa, mistõttu tundsin end aadamaülikonnastatuna. Silmi avades tajusin kindla pinna kaasakiikumist lainete taktis – keegi oli ilmselt minuga vennastunud ja mind oma paati vedanud nagu purjus inimestega ikka vahel juhtub. Ikkagi ei saanud ma aru, kuidas nii järsku ära sain kustuda.
Lasin pilgul kajutis ringi liikuda – kajut nagu kajut ikka, aga ilma akendeta.
Poikvel uksest immitses intensiivne päikesevalgus, mis valgeks võõbatud seintelt peegeldades ruumipimedust veidi valgustas. Koiku, kus ma lebasin, oli ilmselt kaheinimese jagu, et andis ennast keerata ilma, et maha lennanuksin. End istukile ajades tundsin keha siidiselt katva lina põrandale libisemist. Uurisin napi valguse käes, millega ennast katta, kui inimeste sekka suvatsen astuda. Ikkagi tuli see siidjas lina üles korjata ja endale ümber tõmmata.
 Tekile jõudes heitsin kiire pilgu ümberringi – olin jahi pardal avamerel.

Aga mis eesmärgiga minusuguse jaoks üldse see suur vaevanägemine nagu esialgne uimastamine ja pärast tassimine luksusjahi pardale?
Inimkaubandus? Elundite doonorlus?
Kurat, jama ju, kui veel ujud nagu vene kirves muiste, siis oled siin nagu vanglas...
Lootkem, et nii siiski ei lähe.
Samas jällegi – senine elu ei pakkunud kuigi palju rõõmu, vaid tõi mittemidagimõistetavat kurbust ja arusaamatusi mu hinge.
Nii, et kahe otsaga asi ikkagi – tasub äraootaval seisukohal olla.

 Mu mõtiskelu katkestas rõõmus naishääl: „Oligi sul tagumine aeg üles ärgata!”
 Keerasin kohe oma pilgu hääle suunas ja jäin teda jõllitama.
 Viimati öölokaalis nähtud naisterahvas seisis üksi rooli taga ja naeratas imearmsasti ning jätkas: „Eespool on Hea Lootuse neem!”
 Tundsin seda kuuldes, kuidas kõht krampi kiskus, sest midagi head sealt tulla ei saanud – ringjad hoovused ja tormid on seal kuuldavasti tuhandetelt meremeestelt lõivu võtnud.
 Nähes mu kaameks tõmbuvat nägu kõlas üle jahiteki hüüe: „Hei, sina! Kobi nüüd kajutisse, ma lukustan rooliratta ja tulen ka sinna!”
 Kuna kapteni käsk on A ja O, siis ei hakanud ma vastu vaidlema ja taandusin kajutisse.
 Mõne minuti pärast ilmuski ta kajutilävele, olles ise jummelist alasti, riputas põleva tormilaterna kajuti lae konksu otsa ja sulges hoolikalt sissepääsu. Tugevalt lükates tõukas ta mu koikusse pikali ja ronis mulle peale.
Sel hetkel, kui ta mind endasse haaras, hakkas me pisike laevuke üles-alla, paremale-vasakule viskuma, andes oiates märku, et olime juba Hea Lootuse mere meelevallas...

Raisakull pimeduse jahil

Votujaht jahib sedakorda pimedust, siis pole paslikumat hetke joomiseks... Vabandust! Hingetorude desinfitseerimiseks alkoholi abil selle koleda hiinamaa katku vastu!

Rõõmusta ristirahvas! Viinakuu on kätte jõudnud!

...kui alguste algus

oli täiesti pime - 

siis sai valgus 

ja väike vine...

Raisakull puhta punase jahil

 Mõtlesin viinakuul üleüldises mölisemises väikest viisi pausi pidada. Ja siis mingil ajal visualiseeriti mu okulaaride ette miskiisugune punane patune plärakas kuskilt hotelliseinalt. 

Õige momendi ärakasutamine votujahi tarvis viis mu mõttele, et mul polegi enam selgroogu, sellest äratundmisest järelduvalt olen selgrootu limukas.
Oeh! Kord pole mina, kord mu ego rahul.
Aga mis saast sealt ketist tõmmates alla tuleb, teab vast pisiasjades tuhniv kogenuim otsimootor ise...  
Mu veidi vildakas arusaam oli - tige puhisev kaine ketipull, endal silmad raevust verd täis valgunud. 
Igaks juhuks ei hakanud ma ilma põhjuseta riskima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et too uudishimu on tappev.

Reklaamipaus: Hästi hoitud Eesti

See reklaam, kus Rohke Debelak tutvustab end Eestimaa'na ja on reformierakondlaste süles.
Peaminister Kaja Kallas ja teised tema kompanjonid pitsitavad vist ühe käega härra Debelaki munandeid. 
Või annavad nad märku, et lüpsavad Eestimaad! 

Ehk peaks olema neil seal hoopis selline lausung: 
Paremini lüpstud Eesti!

Kes teeb, sel juhtub

Saatus tahab vist, et Raisakull üldse ei töötaks - eks tuleb siis mitte midagi teha.

Teisisõnu - tee tööd ja küll siis... 

Ei, ei! Tõesti mitte ühtki Tammsaarelikku tulevast armastust.

Vaid hoopis ...töö karistab valusalt!
Nagu eile. 

Raisakull tõstis võsaka puusale ning pani metsa poole ajama. 
Siht oli vaja igasugustest toominga-pihlaka-muu selise võsast puhastada.  

Jalutas Raisakull mööda sihti kõige kaugemasse punkti, et väsinuna hiljem kodutee tsirka pool kilomeetrit lühem oleks ja tõmbas võsaka käima.
Ühel hetkel käis jalast valu läbi. Ei olnud aega seda uurida ka mitte, küll kodus õhtul kaeb.
Alles kevade poole sai Raisakull ühe matsu kirja ja nüüd jälle, otse kodarasse. 

Kui siht sai võsast puhastatud, kõmpis Raisakull hüti poole, endal suht hea meel, et see töö sai tehtud. 

Rahulolevalt ümiseda polnud põhjust, sest tundus, et jalas on kõva paistetus. 

Kummikuid ja pükse jalast kiskudes pani Raisakull tähele, milline lihaseline kogum on tekkinud paistetuse kohale - justnagu profiratturitel, keret pole ollagi, aga sääremarjad on õudselt paksult ületreenitult lihaselised.  Raisakull ei hakanud põdemagi, käis esmaabikapi manu, haaras sealt haavapuhastusvedelikku ja paar marliribatükki. Peale veritseva haava puhastamist jättis Raisakull sääremarja rahule teadmisega, et miskine kõva ese oli kolmikutera alt lendu läinud ja riivanud vasakut jalga sealt kohalt, kust kummiku säärik lõppes. 

Raisakull kaisulooma jahil

 Vot nüüd tundub, et Raisakull on vähe kimpus.
Votujaht jahib sedakorda kaisuloomi, kuid Raisakullil pole neid. Võiks kohe öeldagi, et pole olnudki.
Küll on Raisakullil tunne, et tema olnud kunagi kellegi kaisukas.
Aga ei votujaht küsi, kas sul oli/on või mitte?, vaid nõuab üsna karmilt teema lahendamist.
Mistõttu peale pikaleveninud mõtiskelu jõudis Raisakulli ajuollus lahtimuugitud tulemuseni. 
Ainuke kaisuloom, mis Raisakulli pidevalt tülitab, on uni.
Aga kuidas uni/unenägu pildile püüda, on omaette kunst, mistõttu Raisakull hoiab oma unenäo saamise reaalseks pildiks saladuses...

Raisakullile jahisaak - teistele mõistatus

 Kaks ühe hinnaga nagu hulludel päevadel ikka kombeks...
Viiteid ega vihjeid ei anna.
Esimene mõistatus on selline - mis see on?

Ja teine sihuke väikene "arva ära"-stiilis pildike:

"Gunzd" missugune!

Raisaluul: Sinnani on maad kaksteist miili

 kõik lõugavad, et on häppid 
ja miskist tunnen endal süüd 
ei oska ma olla häppi-häppi 
tegema mida peaksin nüüd 

pelgan vaid, et ma polegi häppi 
kadunud on kuskile mu püüd 
tunnistab seda salkus vana hipipapi 
kelle huulilt vaid kostub ängihüüd 

miks pidanuks olema ma häppi 
kui õnnest pole tükkigi maitsnud 
paljud on astunud lihtsalt läbi 
põlates ühtlasi minu olemasolu 

kõrgilt sõrmedest vaatasid läbi 
polnud mind vast laivi jaoks vaja 
kalevi alla nad saatsid mu elu 
protestikarjest sai sala hääbuv kaja 

ehk ühiskond on mulle viimse koha 
broneerinud kuus jalga maapinnast 
sellest ilma jääda kuidagi ei tahaks 
seepärast kohe asun nüüd teele 

sinnani on maad vaid kaksteist miili 

_______________________________

Millegipärast tuikas tükimat aega kuklas, et see seekordne teema vajanuks lahendamise näol ka luulevormi, sest pealkirja sõnastus tundus nii luuleline.
Sestap võtsin vabaduse veidi morbiidse luuletuse esmaettekande teieni tuua. 
Ühtlasi ärge, palun, mu tervisliku seisundi  pärast muret tundke - kõik on korras. 😎

Raisakull sügise jahil

Sügisest sedakorda  üksainumas marineeritud hetk...

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 

Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.

Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 

 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 

 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 

 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 

Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 

Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 

Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.

 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 

 „Sa kah elus?” 

 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 

 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 

 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 

 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 

 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 

Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 

 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 

 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 

Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 

 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 

Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 

Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 

Kolmene kolonn peatus. 

Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 

Vana Vince vilistas üllatusest. 

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 

 „Mis sa oled?“ 

Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 

Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 

Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...