Köhömm...

Miks peab inimeseloom teist õnnitlema stiilis a la palju õnne, palju tervist, pikka iga aastateks?
Olen nende verbaalsetest õnnesoovidest tüdinud.
Kõriauguni.
Mõni aeg tagasi kasutasin sellist väljendit nagu „Sitt, kust ja jõudu!”, mis pole ka originaalne.
Pigem on see aastakümnete tagune hale paroodia, millega sai ennast või asjaosalist väheke lõbustada.
Paar päeva tagasi aga saatsin ühele kamraadile tähtpäevaõnnitluse.
Et siis nagu algupärane vaimuvärske puhang käis mu ajudest läbi.
„Seda, et – Paljunda see õnnesoov enda jaoks sobivasse mõõtu! Õhtul proositan!”
Vastuseks tuli mõni aeg hiljem suu kõrvuni tõmmatud irvitav naerunäoga emotikoon.

Mida veel?
Ahjaa, ma ei viitsi enam oma kolbalt karvu pügada.
Siinkandi inimestele näib olukord uudne olema - ei suudeta kuidagi leppida mu habemetüükaga.
Küsivad alailma, et mis pintslit sa oma lõua otsa kasvatad?
Mis peale mina vastan stoilise rahuga mitteoriginaalselt: „ Misasja, raiperajakas, sa julged siin kobiseda? Sa ei tea, et mul on kiire ja sellesama kiiruse tõttu mu larhv vajub sissepoole nagu varakevadine suurvesi Assamalla luha peal? Pealegi – oled sa mõelnud, et varsti on taas jõulud, ehk annab siis pikka rubla teenida, kui ehtne habe põlvedeni ulatub.”

Aastaid tagasi käisin haltuurat tegemas – kaubeldi mind jõulutaadiks.
Ja kõhedusttekitavalt imelik küll nüüd teada saada, et tookordne oli asjaosalistele nii mällu sööbinud, et ei varasemad ega hilisemad jõuluvanatamised teiste poolt ei andnud pooltki seda efekti, mis minupoolne janditamine andis.
Nomaitia.

Köhöhh

Ega siin olegi, kui pean mõned mõtted oma kolbasiseses hapuks läinud hallivärvi sülditaolisest kallerdisest välja tulistama.
 Mine sa tea, millal järgmisel korral seda teha lastakse.

 Küsiti ükspäev minu käest, et mis elukutse mul on?
 Kurat, kust mina seda teadma peaks?
Võib-olla on surmakutse? See on igale elusolendile kolba sisse lajatatud.
Ainult, et seda ei osata lugeda ega näha.Või ei taheta. Ja mina pean olema see tarkpea, kes kahtlemata seda teab ja oskab, raisk.

Pensionireformiseadusest: kas on mõtet panku nuumata, kui pankurid ei osanud ega oska süllekukkunud rahaga midagi peale hakata, kui loteriikorras maha laristada. Ja tagatipuks kasseeriti sisse fondiosaku haldustasusid.
Kui eelpool nimetatud reform seadusandjate poolt rohelise tule sai, alles siis langetati vastutahtsi haldustasusid.
Kus need röövlinägudest pankurid enne olid?
Nüüd on asi kohtuvõimu pädevuses ütelda, kumb eksis: rahva esindusorgan või presiidiumi esinaine. Ma saan aru asjast nii – juhul kui kaalukauss langeb presidendi poolele, ei juhtu midagi, aga kui vastupidi, siis peab see andma mõtlemisainest, kas praegune presidendiemand on pädev oma Kadrioruametis.
Viimasel juhul on ka pankadepoolne altkäemaksu või mõjutuskahtlus õhus.

Oravad ja roosid on millegipärast viimasel ajal eriti vait. Ilmselt aduvad nad piiridedeta maailma mõttekat mõttetust.
Kaabulotimehed oleks ilmselt juba eelmisel aastal piirid kinni pannud, kui vaid "valdav enamus" vastu poleks sõdinud.

Varjud minevikust

Ma siin olen mõelnud, viimasel ajal eriti, et jätaks selle ilmaga hüvasti ja siirduks lihtsalt teispoolsusesse, kus pole kohustusi ega vastutusi untsuläinud tegemiste ja tegemata jäänud asjade üle. Sest mul pole midagi head siit ilmast saavutada ega saada. Pea kõik võimalused on minu jaoks jäädavalt kadunud. Või õigemini ammendunud.
Aiman üksjagu, miks minu soovid ja/või tegemised kui sellised kipuvad kiiva minema. Ilmselt on need üksjagu põhjustatud noorpõlves saadud psühholoogilistest traumadest, nii verbaalsetest kui ka füüsilistest. Millegipärast pole mul ka algatusvõimet – keegi pole veel leidnud seda päästikut, millest mind on võimalik aktiveerida. Võib-olla polegi teist. Lapsepõlvest meenus, et ka toona polnud mul mitte mingit tahet tegutseda ja ega mind ei utsitatud üldse takka – parim laps on see, kelle korrale kutsumiseks ei ole vaja vaeva näha... 
Muidugimõista, eks vanuse kasudes hakkas trots pead tõstma, seda eriti ebaõigluse avaldumisel.
Üks näide oli seotud kooliajast.
Kunagi müüdi vennasrahvaste lektüüri kioskites. Õieti sõbralike riikide žurnalistikat. Madjaritel oli selline ajakiri nagu „bohemia”, mille tagakaane siseküljel poseeris tavaliselt naisakt. Müüsin siis ühe sellise ajakirja kamraadile viimase pealekäimisel. Sain vähemalt ajakirja ostuks kulutatud raha tagasi. Jama hakkas siis, kui süüdistati mind kõlvatuses, kuigi üritasin seletada, et see pole minu mure, sest mina pole enam nimetet ajakirja omanik. Aga kuulasid siis pedagoogid minu õigustust, ning kleepisid pildi minu toimikusse. Toimik muide lõhnas seejärel, et ma olla räige pornokunn.
Kui asi niikaugele viidi, siis otsustasin õppetöös veidi latti alla lasta ja saata kõik kuradile.
Käitumishinne langes rahuldavale, aga ühel aastal sain kätte ka mitterahuldava, raisk - tahtsin näha-kuulda Tarbatu kuulsa diskotaadi pidu, selleks tuli hiilida ühikast ja kobida linna peale.
 Aga jah, polnud see sitt seda väärtki.

Triumvitraaž

Kuna keegi minult vastlakukleid ei tahtnud, pidin need kaks pintsli pistma. Seejuures murdsin paar hammast suus vähemaks – sooviavalduste ootamise käigus jõudsid mõlemad kuklid nii ära vinnutatud saada, et need sobinuks Eesti Rahva Muuseumi alalisteks eksponaatideks.

Käisin ükspäev linnas, töötukassas. Jah, te lugesite õigesti. Et nüüd olen kuskil andmebaasis ja ootan pakkumisi, millest ma keelduda ei saa. Muidu võtavad sellegi pisku, mis mulle seni makstakse.
Kurat, kus alles nüüd on olemine nagu supelsaksal muiste – lahtiste paeltega turvasaapad jalas, sokitripid hoidmas sokke säärte ligi, triibuline suspesärk üll, kaabulott viltu peanupu otsas ning kuldse munaga patseertokk ühes käes ja piibutobi suitseva pinutagusega teises kämblas. Nagu pesuehtne rikkurist promeneerija enne teist ilmasõda Haapsalu kuurordi kuursaali juures. 
Saab näha, mida mulle pakutakse.

 Lõppude-lõpuks jõudsin arusaamisele, et android pole ikke minu teema - ei saa midagi normaalselt enda vajaduste tarbeks tööle panna. Nüüd ihun hambaid juba põhjanaabrite töugu suunas – äkki too on minu jaoks asjalikum?

Vaese mehe jõulud

Vasta kukalt, kui keegi soovib...

Petlik esmamulje

Ükskõik, kuhu tehnikapoodi ma sisse astun, mõtlen endamisi, et see töö sobib mulle kõikse paremini. Turskeid ja tugeva kondiga mehi, pilk pingsalt raaliekraanil kinni, leti ääres lösutamas nähes mõtlen esiti suure kahjutundega, milline tööjõuraiskamine – seesugused peaksid seal töötama, kus muskulatuurjõudu tõepoolest vajatakse. Siis jõuab oidu ka selline teadmine, ehk on eelnevalt siin röövimas käidud ja selletõttu on profülaktika mõttes tööjõuvalik selline nagu täna mu silme ette manatakse. Kidurate käest ei saa ju mingi valemi eest tõenäoliselt nii nahutada saadud kui nõndanimetatud kappide käest. Et lisaks koonerdava kliendipoolse soovil kruvide-naelte lugemisele ja pakendamisele tuleb turjakatel mehepoegadel ka kohapeal raskemaid kaupu tõsta, mis pole peenele kondikubule jõukohane, siis jõuab mulle kohale teadmine, et see tööjõuvalik on rohkem kui õiglane. 

Sõbrapäeva mõtted

...Sõber, võta üles viin,

ava oma suu ja siis –

ühest väiksest sõõmust

õige pika peo

teha võime, juua üheskoos... *

Sõberipäev sai otsa ja nüüd on võimalus taas kokkuvõtteid tegema hakata ning hambaid teritada.

Nagu igal aastal enne ja pärast käesolevat aastat tõden, nukrus igatsuses kinni, taas ja taas, hoolimata nõndanimetatud sõbrakuul sündinuina, et sõbrapäeva pidamise mõttel pole ühtegi aruraasukest.
Parafraseerides kohalikku filosoofia koolkonda - et siis ülejäänud päevad aastas on siis määratud kui sõbratupäevad? Kui amerikaaniseerimist silmas pidada, saab üheainuma päeva aasta kohta romantiliseks armumiseks pidada ja ülejäänud päevad tuleb romantikast suu puhtaks küürida. Tavaliselt on sel ajal kesktalvine külm kimbutamas, kuid tänavune on justkui lõputu küünlapäeva stiilis varakevad platsis. 

Larhvivihiku sirvimisel on tekkimas lausa lapsikuse tunne, kus noored emmed/issid jagavad oma võsukeste pilte, saades kogu ilmalt vastu kommentaare a la nii nummi numpsik, laik jne...
Jah, ma saan aru, et uudne olukord nõuab jäädvustamist, et oleks hiljem hea meenutada, kuid jagamisel peaks noortel ajud olema. Ja pilldid paberil ja albumis.
Praegune olukord on nagu öökiv tatipritsimine, vabandan sellise otsekohese väljendi pärast. Ega see larhvivihik igavesti ka püsti seisa ja kuna kõik seal salvestatud pildid/videod on niiehknaa kompanii omand, siis tuleb hiljem mingi hetke meenutamiseks karmanit tühjendama hakata.
Nõnda, et olete hoiatatud!
Teisipidi võttes võib elektrimagnetimpulsslaine kuskil kosmoses või maa peal (tuumapommi lõhkamine) serverimaterjali ära hävitada.

Kunagi käis mul külas mitte just kauge sugulane, kellega vesteldes käisime üle kõikvõimalikud salvestusviisid.
Tema tundis nimelt huvi, milline formaat kestab ajatuna?
Minu vastuse -kiilkiri- peale pööritas ta uskumatu pilguga omi silmi ning jäi kuulama, kuidas ma sellele järeldusele jõudsin.

Nagu teada, on kõik elektrooniline tehnoloogia EMI-st ja elektrist sõltuv, kuid elektrit jagub niipalju, kuidas keegi investeerib päikese, tuule, loodete kasutamise peale, pikemaajaliselt pole tuuma ja muu fossiilenergia jätkusuutlik. Seetõttu on eelis paberil, kui just fossiilkütuse lõppemisel neidki ahju ei aeta. Kivisse raiumine võtab üksjagu aega, kuid ilmastik mõjutab siin kuluvise seisukohast. Seega on kiireim võimalus midagi kirja panna pehmele savitahvlile ja seejärel küpsetada ahjus. Seni, kuni üks tahvel sinu loomingut kuumas kõvaks küpseb, kribad sina juba järgmisele pehmele savitahvlile oma oopust. Möönan, et savitahvleid saab purustada, kuid kõrbeliiva maetuna säiivad nad kümneid tuhandeid, ilmselt ka miljoneid aastaid.
Sumerite ajast on neid arveametnike armastusromaane või novelle meie päevini jagunud...

_______
*mudisin omaaegse "Apelsini" hiti "Sõber võta üles viis" sõnu veidi.

Ära kärvata ka ei lasta

Kedagi ikka kotib Raisakulli elu, siis pole vajadust tervise hetke olukorda ka vaka all hoida.

Niisiis, Raisakull sai hiljaaegu teada, et tema vererõhk ja veremagusus on normis.

Kuid hoolimata elujaatavast diagnoosist tunneb Raisakull, et miski närib tema hinge. 

Vist on tegu mingisuguse uut tüüpi vampiiriga...

Elu

Juhul, kui kedagi huvitab, panen kirja järgmised read:

Millalgi üle-eelmisel nädalal ostsin võsakiini, millega sain nädal aega toomingaid kärpida ning madalamad oksad puudel maha raiuda, et ise saaksin sirge seljaga võpsikus käia. Suure lisaväärtusena saab nüüd tuuleollus metsaalust kuivatada.

Eile ja üleeile sünteesis organism mulle väärtuslikku D-vitamiini. Päikest otseselt ma ei võtnud, kuid ilma kütsin soojemaks küll. Ehk siis tegin kahel päeval lõket, et mingisuguste remmelgalaadsete „kalinka”puude ladvad ära põletada. Mõlemal päeval läks pimedani välja ja tuppa jõudes oli suitsutatud raisakulli lehka kõik kohad täis.

Näh, ruttasin nüüd sündmuste horisondist siia-sinna nagu kitsas trussik ehk string kvantteoorias.

Laupäeval tuldi külla ja toodi külakostiks seisma jäänud telekas mulle kingituseks. Hullud, ma ütlen. Neil polevat seda telekat kuskile panna ja võtab ruumi ja muud vabandused... Noh, nüüd pean mina hakkama kohta vaatama, kuhu see kõigi eelduste kohaselt 32tolline laiekraan paigutada ning hankima ilmselt seinakinnituskronsteini ja teise vaatajakoha. Olgugi, et mulle kingiti kaks aastat tagasi 50tollise ekraaniga android-„telefon”. Kui nüüd liigse rahvasterände tõttu ei ole võimalik suurt ekraani jõllitada, saan alati vast oma koikust kaeda veidi väiksemat pildijooksutajat.

Sel teisipäeval, mil juhtus mu sünna olema, käisin Tapal Konsumis söögipoolist hankimas, lubati 10 protsenti hinna-alet. Pärast kodus kaesin tšekke ja irvitasin – ainult 60 copikat oli kogu see kümnis, samas kui muud soodustused hõlmasid kordi suuremat (paarkend eesti uut rubla) summat.

Kott sai üsna üle koormatud, siis ma seda teleka seinale riputamise kronsteini veel ära ei võtnud.

Bussis torkas meelde, et alkolett jäi üle visualiseerimata, siis kohalikus hüpermarketis võtsin liitrise jäägermeistri ja tordiolluse. Koju jõudes kaesin, et uusi jälgi pole tekitatud – järelikult pole külalised mind väisanud. Tegin küll veidi oma olemise pidulikumaks, kuid nukrus hiilis sellest hoolimata ligi. Jah, pole midagi parata - see on elu... 

P.S. Nüüd korgin ürdijoogil kaane pealt ja siis - PROOSIT!

PPS.17.02 Lisan, et seesinatine 32tolline osutus lähemal uurimisel 27tolliseks. 

Uimase päeva vabandus

Täna öösel ei saanud ma

üldse sõba silmale, 

sest padi norskas ja

linad itsitasid millegi üle - 

üks neist lõkerdamisest kortsu keris,

teine aga suletekiga maha veeres...

Mõttejahvatus ajuveskis

Ma enam ei tea ega tahagi teada saada. 

Iga kord, kui loen mingit teksti, tekib selline tuttavlik tunne, et olen seda kuskil kogenud. Või mõtteis jahvatanud. Mõtisklesin kliimasoojenemisest juba veerand sajandi eest ning nüüd lüüakse „arvamused” teiste poolt suures plaanis letti. Kummaline on see, et praegune kokkuvõte on kuskil kolmandikus minu tollase aja mõtiskluse summa summariumis. 

Seda enam, kui ma oleksin vaid toona julenud oma arvamust kuskil avaldada, ega ei oleks minusugusel tolgusel olnud enam rahulikku unepausigi – ükski prohvet pole kuulus oma ajastus. 

Kõik märgid näitavad, et mul on Goodmanni sõnutsi Veevalaja needus, mis seisneb selles, et sellal, kui teised alles avastavad midagi, on Veevalaja tähtkujus sündinud indiviidid ammu selle avastamisväärt avastuse üksipulgi lahti lammutanud ja pärast selle avastuse toimimispõhimõtteid endale selgeks saanud lammutuskõlbuliku avastuse kokku tagasi pannud ning kaotanud huvi edasiste sammude osas. Seesama Veevalaja natuur on suht tagasihoidlik – sestap koduplaneedi Uraani mõjul tullakse välja alles siis, kui teine planeet elik Saturn oma melanhooliumikettaga vastu peakolu lajatab. Aja jooksul on nii esile kerkinud üsna mitmeid suurkujusid, kuid veelgi rohkem on jäänud üldsuse poolt teadmatusesse, kuna Kalade ajastu muud ei tooda, kui lihtlabast mullipuhumist ja vaikimist. Pealegi on Veevalaja ajastu juba käima peale lükatud ning enam seda peatada keegi ei suuda. Iseasi, kui kaua kellelgi kohanemiseks aega võtab.

Tulles tagasi selle paljukirutud klliimasoojenemise juurde, siis unustatakse mõningad aspektid kas tahtlikult või tahestahtmata ära.

Punkt üks – planeet Maa soojeneb iseenesest.

Ja see ei tulene päikesest, vaid maatuumast. Ilmselt lähen siinkohal teemast välja, kuid miks siis lisatakse igale aastale paari millisekundi võrra aega juurde - aatomikellad näitavad ju täpselt ära, kui palju just lisada on vaja?

See maatuuma pöörlemine aeglustub, mistõttu see kandub üle väliskoorele. Füüsikaseaduste järgi tähendab see meie koduplaneedi pöörlemise pidurdumist, mis tekitab hõõrdumise soojenemise keskmest välja. Võrdluseks sobib siinkohas näitena passida pidurduva auto piduri ülekuumenemine.

Viimati vajutati pidureid lausa blokki, kui Juuliuselt Gregoriaani üle mindi, et lausa 14 päeva lajatati inertsist juurde. Ehkki tollal see eriti ei kajastunud kliimamuutusena, siis ainult seetõttu, et meie planeedi basaltkiht on ikka väga paks ja imas enamuse kuumusest endasse. Teisisõnu väljendades – vahevöö jahutas selle pidurisoojuse üksiti maha.

Üleminek aatomiajastusse aga tõi iga-aastased ajatempimised, mistõttu tundubki, et käsipidur on peale jäänud ja selle tagajärjel maa soojenebki.

Punkt üks koma viis – pöialpoiste-päkapikkude karusellisõit.

Mutid ja muud sellised kaevurid rajavad käike, tõstes kaeviseid maapinnale ilma, et nad tühja kohta täidaksid. Kõik mis maa seest välja tuuakse, töödeldakse ümber nõndanimetatud paabeli torni materjaliks. Kõik, kes midagi tsentrifugaaljõust teavad, aimavad selle toimet – tsentris on väiksem välislükkejõud kui karuselli serval olles. Seepärast maakera soojeneb, et üha enam kõrghoone taolisi pilvelõhkujaid ehitatakse, mille tagajärjel Maa tuum on sünkroonist väljas võrreldes maakoore liikumisega.

Punkt kaks – Maa reguleerib ise oma temperatuuri.

Et soojenemine algab tuuma pidurdumisest, siis soojeneb üles ka kaitsev maakoor, mille tagajärjel võime ühel hetkel olla ekvaatoril asuvate vulkaanide aktiviseerumise tunnistajateks. Mille järel omakorda paiskub atmosfääri tuhaosakesi, mis paneb kodutähe energiavoogudele piirangud peale. Suure tõenäosusega saabub jääaeg. Väike või suur, see oleneb tuha ja/vüi väävliosakeste tiheduses atmosfääri kihtides. 

Punkt kolm – poolused vahetuvad. Vaat seda ma pelgan kõige enam.

Sel ajal, kui see toimub, pole elu kaitsvat atmosfääri või on seda minimaalselt.

Planeet Maa elu jooksul on poolused vahetunud süstemaatiliselt kuidas-juhtub. Mõnikord on see pooluste vahetuse vaheline vahemik pikem, mõnel juhul lühem. Viimati toimus pooluste vahetus eelmisel suurel jääajal.

Punkt neli – vahepeal oli Samalase vulkaani kokkuvarisemisel ajastu, mida hüüti Väikeseks Jääajaks. Gröönimaal tekkisid liustikud, Madalmaades külmusid kanalid.

Kui nüüd kogu eelnev teema Eirik Punase ajastu konteksti panna, siis Maa võtab sama soojuse tagasi, mis tollal oli.

Punkt viis ja see on ainuke viis, kuidas inimkond saab ise ka midagi ära teha.

Lähiajaloost on teada vähemalt kaks juhtumit, kus inimesed sekkusid ilma nii, et kliimasoojenemine ajutiselt lakkas. 

Kliimasoojenemise pärast muretsevad kodanikud võiksid alustada sõjakäiku Moskvale. 

Ainult, et kivivillaga soojustet puhvaikad, vildid, käpikud, läkiläkid peavad sellel õuduste rännakul neil endil olema. Priimusegaasiga neil probleeme ilmselt ei tuleks - seda saab osta Gazpromilt turuhinnaga - mida lähemale Moskvale, seda kallim gaas on.