Kuidas ma kosjas käisin

Viimati Lõuna-Eesti tretil olles kutsusid külaeided mu endi sekka, tutvustasid mulle ühte kena naist ja hakkasid ümbernurgamesijuttu ajama ning vihjama, et vaba ja vallaline teine...

Jõudsin veel ringi vaadata ning tuvastada järgmist: meessoost isendid olid enamuses jalga lasknud, mõni üksik mulle jummelist võõras isand oli veel laua manu ja kallas viina kõrisse...

Seega isameest ei olnud kuskilt võtta.

Ohkasin raskelt – isegi kosjaviina ei mõiganud ma kaasa tarida.

See kõik tuli nii äkki, nagu pauk selgest välgust.

Õnneks taipasin kiirelt, mida ma tegema peaksin.

Käisin tagaruumes, võtsin sealt „laenuks” ühe pudeli, mille ma kosjaviinaks ristisin.

Kukrite ühte vana lugu

...mina lähen kosja

pidu panema,

teistel pole asja,

seega keelata...

ümisedes liikusin tagasi naiste sekka.

Mu õde tahtis ka manuliseks tulla, aga külanaised ajasid ta kätega vehkides ära.

"Näete, ristiinimesed, kosjaviin ja kosilane on kohal, aga isameest pole ning te peletasite isamehe asendaja emanaise ka nüüd minema..."

Aga vähemalt "laenuksvõetud" kosjaviinad võeti kenasti vastu. 

Tänane, tegelikult eilane öölugu

Jep, aga nii see kipub viimastel aastatel olema, et sõbrapäeval ei võeta minuga ühendust ja siis on sama tunne hinges nagu Bachi Sebastian üleilmselt  kuulutab: 

Samas, ega ma ka teistest parem ole... 

Öeldakse, et ajutine kestab igavesti

Mõned asjad kuhjuvad tahestahtmata pika aja jooksul – lähevad katki, siis üritad mingi valemiga parandada, näiteks mässid ajutiselt teibiga kinni ja mõneks ajaks jälle rahu majas kuni järgmine jupp üles ütleb.

Siis mõtled – järgmisel nädalal võtad ette ja asendad uue detailiga ning... 

Peidad silma alt ära.

Tegelikult saab järgmisest nädalast paar kuud ja ühel hetkel jääb parandamist vajav asi sulle pidevalt jalgu.

Siis alles saab süda täis ning hakkad tegutsema...

Aasta lõpul põles leiliruumis pirn läbi. 

Asenduspirni valides pidin teadma, mitu vatti see lamp kannatab. 

Kui kirjas on 100W, siis sinna 300W pirni ei tasu panna.

Kruvisin valgusti klaasist plafooni maha, et kaen pirni pealt.

Mingil hetkel kargas klaasist osa mu sõrmede vahelt põrandale kildudeks – plastist plafooniraam oli kuumust ja külma vaheldumisi kannatades nõrgaks kulunud.

Peale vandesõnade lendu laskmist tõstsin pilgu valgusti seinakinnituse suunas ning tõdesin, et ainuüksi pirni vahetamisest polnud tolku, tuli niiehknaa terve kupatus välja vahetada – kogu see valgusti oli aja jooksul nii pudedaks kulunud, et imestasin, mis imeloom seda koos hoidis?

Kaabli, mis läbi seina otse lampi voolu transportis, traadiisolatsioon oli samuti pude.

Panin kirja, mis vaja, käisin Tapal. 

Konsumis polnud kuumakindlat plafooni. 

Üritasin klienditeenindajaga jutu peale saada, aga see nähtavasti kartis mind, et manas omale „tal-on-kiire-näo” ette ja kadus mu silmist.

Järgmisel korral Tapale jõudes käisin Krismeti kaupluses ära – seal oli üks saunaplafoon olemas, aga suurem, kui see, mis mul pudeduse tõttu ära lagunes.

Jätsin tookord ostmata.

Aega edasi kruttides ostsin ikkagi sellesama valgusti ära. Lisaks veel paar nõuannet, kaablinuga ja paarimeetrine jupp kaablit.

Läks veel nädal-paar, kui toodi perforaator elik vasardrell.

Eilse pärastlõuna veetsin leiliruumi valguse saamise nimel saunas tööd vihtudes.

Kuna aga hõõgniidiga lampe eriti ei müüda enam, siis keerasin toast punase 25vatise peopirni kuni 40vatist pirni kannatava saunaplafooni sisse.

Kui punane pirn otsad annab, on järjekorras ootamas siniseks ja roheliseks võõbatud pirnid, kah 25vatised.

Led-pirne ei saa kuumas ruumis kasutada, nagu ma olen aru saanud.

Igatahes äge sai.

Järgmise projektiga sain täna ühele poole.

Kontoritooli käepidemed lagunesid eelmisel aastal ära – kord murdus üks pool, siis sai see teibiga kinni mässerdatud, mõni kuu hiljem murdus teine pool samamoodi, kuid siis polnud teipi käepärast. Lammutasin käe ja seljatoe(d) küljest ära ja seisma see projekt jäigi.

Täna jõllitasin – ilus ilm väljas, et teen selle tooli jälle istumisväärseks.

Garaažist tõstsin niiskuskindla vineeri välja, ketassaega jupp maha ja see omakorda pooleks.

Toas puurisin augud sisse ja kruvisin tooli kokku.

Robustne sai teine, aga ega ma müügiks tee.

Katsetulemused näitavad, et...

Käib küll! 

Kui ei käi, siis seisab! 

...ne dumat, kak sila jest...

Ilmselt ilm kihvatas mu eilse postituse peale ja vingatas "mis kuradi kevad?" ning saatis mulle kaela sihukese lumesaju, mis mu hingetuks võttis.
Lisaks sellele ei käinud suure ja võimsa Sitasoolika vallateid lahtiajav sahk tanumat lahti ajamas, mistõttu pidin ise lumelabidaga lahti rookima postiljoni jaoks tee, kes omakorda jäi tulemata. Selge see, et ta jäänuks sisse.
Alles siis, kui mina lõpetasin, ilmutas sahajuht huvi selle lõigu puhtaks küürimisega.
Ometi ma nägin teist enne lõunat sama tanuma teises otsas ukerdamas.
Kurat, on raske üks tänav puhtaks sahata ühe korraga, selmet kütust raisata tühisõites siia objektile?

Veidi vilu sohva

Raisakull on segaduses.

Ta alles toibub sünnipäevanädalapohmellist, mil mitte keegi isiklikult omas mahlas tal külas pole käinud ei õnne soovimas ega ka pitsi kokku löömas.

Niisiis manab Raisakull endale ette raskevee probleemi lahendamise ilme ja küsib süüdimatult, ise kõõritades kalendri poole pilke heites, ega ometi kevad ole ootamatult kätte jõund? 

Mõnes kohas vesi juba vuliseb vaikselt.

Nurga taha põit tühjendama minnes on Raisakullil varsti köielkõndija tunnetus jalgades, et võib juba nädalalõpus tsirkusesse tööle munsterdada.

Nõnda. 

Sunnitud paus on tekkinud.

Kuna aega jääb magamisest üle, on Raisakull hakanud vilusohveerima.

Paar lauseseletust Raisakulli moodi.

Post Scriptum – tõsta jalga!

Nota Bene – pane nooti (narkomaanide kõnepruuging narkoreidi ajal viimaseid triipe sisse ahmides jätmata asitõendeid võimudele)

La Dolce Vita – kae dollareid...

Tänane öölugu

See lihtsalt on kuradima hää lugu...

Öölugu

Täna hommikul unise peaga parasjagu kohvi rüübates ja oma sünnipäevatorti peale haugates tuli raadiumist kurb uudis.

Tänane öölugu

tuleb ei kuskilt mujalt kui ida poolt.
Mul igatahes võttis kananaha ihule...

Vaks

Vaks vahet on küll selles, millise identiteedi alt ma siia postitama kipun.

Admiralina on mul lugejaid rohkem, kui lihtsa madruse või pootsmannina – nõnda väidab ÖÖVIKu statistika.

Ometi üks ja sama isik kipub siin jaurama.

Imelik jah.

Aga kamoon...

Eile saabus mulle sõnum – Coop lubas mu toidukorvile kümnise võrra soodust teha.

Kurat, kus nad siis olid, kui ma toidumoona kokku ostsin?

Konsumis riiulite vahel jalutades tajusin vaistlikult, et mind jälgitakse.

Mine sa võta nüüd kinni, kas ma nii kuulus olen, et mu taha tekib tasapisi mingisugune hullusekt, mis ühel hetkel võib suitsiitseks muutuda või olen ma enese teadmata musta nimekirja sattunud – no kiilakas, nagu muiste viisteist päeva saanuna, on alati jälgimist väärt???

Niisiis turvanaine oli mul kogu aeg sabas. 

Silmside oleks aidanud osaliselt - aga nõnda, kui ma tema poole kaesin, keeras ta oma pea kõrvale.
Selge see, et armunud teine nagu ma mõnest Hulivudi linateosest aimu olen saanud.
Jäin riiulite vahel mõtlema, mis imeloom mina olen, et ei juleta mulle silmadesse isegi pilku heita.
Võib-olla hoopis ta tahtis mulle märku anda, et lähme tagaruumi ja teeme seal ühe väga kiire „vanainimese asja”, möödaminnes haaraks ta kaitsevahendite pakigi ühes, kui tal parasjagu avatud pakki taskus pole...
Aga võib-olla oli hoopis kuskilt kuulnud või vaatas mu korvi sisu ja viis asja kokku, et mu juures mingi labrak tulemas on ja tema saaks ka osaleda...

No ma ei tea.

Ei hakanud igaks juhuks kutsuma.

Sest mine tea, palju mul öömajalisi siia kokku kondab ning ega mul naa palju pinda ka pole, et ülearuse saadan küüni tohletanud heinte sisse ja hommikuks on nad siniseks tõmbunud läbikülmunud lihakäntsakad, kelle peal näljased rotid hambaid saavad teritada.

Täna

Hommikul panin ahjud kütte ja parema ajatapmise eesmärgil hakkasin „keda valida” ankeeti täitma.

Tulemuseks pidin ma pesuehtne konservatiiv olema. Hea veel, et mitte preservatiiv. Mida vanasti venekeelses pruugingus konservi sisse manustati – kas pruugitud peast või mitte. Sm. Ovaal võib mögiseda mida tahes, kuid mina olla peale keskbandiitide ka sotside antipood. Ja mul pole ühtegi ühisosa isegi kummagi kallaseparteiga, kuigi küsimustiku koostajad ilmselt lisasid ühe Hilbupartei liikme vaate mulle üsna sarnaseks. No igaks juhuks, kui mul keegi persoon priierakonnast ja/või isamaast ei istu, äkki annan oma hääle sellele kollasesinisele. Mis omakorda viitab nõukogude miilitsa tunnusikoonile. Ega jah, ekremente ei pakutudki – nemad olla konservatiivid juba nime poolest. Too küsitlus on minu arust treitud selliselt, et tahtsivad saia teha, kuid tuli välja sitt.

Sitast rääkides – Tapa bussijaamas on vist tulnukad oma kere kergendanud, et lärakad on laes kinni.

Peale ahjukütmise-sessiooni läksin Tapa Konsumisse ja Grossi. Eelolevat nädalavahetust silmas pidades tõin sealt hulga söömaollust ära kokkupressimise stiilis, et kõik ostetavad asjad seljakotti ära mahuksid. Sain „zippimise” üsna käppa, kuid kodus „unzippimine” nii heasti ei läinud. Plöga (soolase ja magusa, rasvase ja mitterasvase segu) määris kõik ära. Lõhnataju tuvastas, et okse mis okse.  Ongi hea – kõhus pidi kõik segamini minema, asi see plögin söögina ette anda. Magu tänab ka ilmselt, et ei pea kiirteel liiklust reguleerima – tuhlid sinna, seapekk tänna ja hapukapsad vasakule ära...

Kõik, mida suhu aetakse, liigub ühtse lainena pasanteeria suunas. Vaikselt nagu voonakeste tapamajas.

Endale meeldejätmiseks, et kilomeetri jagu maad on läbitud täna GT Aggressoriga.

Rohkem ei riskinud, kuigi kukkumine oleks pehme olnud.

Ma ei teadnud, et rattaga lumes vändates hullupööra südamele atlasekoormuse peale lajatab ja tükiks ajaks südame tugevamini põksuma ajab nagu värskelt armunutel.

Päris palju tolku oli porikate eemaldamisel küll – vähemalt ei kiilunud ratas kinni.

Ja muidugi rehvidest rõhu vähendamisest ei tasu kõnelda – mustri haakumine oli palju parem.

Hooaeg sai avatud

Ahjaa, muide, ma avasin siin mõni aeg tagasi rattasõiduhooaja.

Lihtsalt proovisin külatanumal lumes ukerdada.

Ei läinud mul nii heasti, kuna porikate ja kummi vaheline ruum ummistus lumest jube kähku. Hakkasid segama lumes sõitmist.

Täna otsustasin Aggressorilt ära kiskuda porilauad. 

Lisaks lasin ka kummides rõhku vähemaks.

Eks homme kaen, kas oli sel mõtet.