Esmaspäev, 30. juuli 2018

Tätoveering


Et tätoveerimine on kuum teema, siis tuli mulle meelde nädalatagune mölaajamine ühe külamehega.
Nimelt tema oli paljale pealaele juuksepiiri juurde otsustanud tätoveerida lasta mehe, kes lükkab muruniidukit, piltlikult öeldes umbes selliselt, et spiraalselt peakolu keskmest mahaniidetud muru ka manu tätoveeritud.
Mina andsin talle julgust juurde mölisedes, et peale ärakärvamist võetakse skalp nagu vanad indiaanlaased seda harrastasid ja lastakse teine ära parkida ning siis on näituseelement valmis. Mõtle nüüd ise ka – peale teispoolsusesse minemist on su läikiv pealagi siinilmas teistele imetleda. Või eelistad elusast peast skalbiloovutamist?

Palavus tapab ratsionaalsuse?


Käisin küla peal koera hoidmas.
Et pererahvas saaks lõunasse põrutada noorema poja sünnipäevale.
Ma soovitasin peni ka kaasa vedida – mõelda vaid: veekogu lähedal, saab teine kirpudest ja muudest satikatest lahti... Pluss veel külakoertega võidu joosta.
Esitasin veel ühe rats ettepaneku – kanad-kuked kaasa. Tee peal munevad ja kohale jõudes, kui selgub, et pidulisi liig palju on, et igale ühele ei jagu koiba-kintsu, on värskem kraam käepärast.
Saadeti mind selle mölina peale sinna, kuhu päike iial paistma ei hakka.

Neljapäev, 26. juuli 2018

Piparkoogimajake

Kevadine päike oli puulatvade taha vajunud ja endine soe asendus jahedusega.
Olin just lõpetamas puude lõhkumise ja ladumise selleks korraks, et päev korralikult erru saata, kui kuulsin Penivillemi hoiatavat haugatust. Seejärel vaikset mootorimürinat, mis tanumalt kostis mu kõrvu. Tõstsin pilgu. Puudevahelisel teel ukerdas kirsipunane sõiduk. Jõudsin masinatüübi tuvastada ja mu mõistus tõlgendas nähtu eksinuks. Haarasin mõlemad kirved kummagi käe otsa ja liikusin rahulikult mõõdetud sammul rehielamu poole. Minu ja tumepunase sõiduki vahele jäi tihe sirelihekk. Ma ei pööranud üha tugevnevale mootorimürinale tähelepanu. Astusin heki varjust teele, kui juba vajutati pidureid. Sõiduk jäi mu kõrvale seisma. Tumedatest toonitud klaasidest oli võimatu sisse näha. Penivillem sörkis ümber masina ja nuuskis siit-sealt, tõstes rataste juurest jalga. Kehitasin õlgu – hoov oli sõiduki ringikeeramiseks piisavalt avar. Varemgi oli neid juhtumeid, kus eksiti õigest teeotsast minu kodurajale.
Sain paar sammu edasi astutud, kui naishääl mu peatas. Mõtlesin, kust kuradi kohast ma seda kuulnud olin, et nii tuttavalt kõlas teine.
„Ma ikka ei eksinudki ära. Tere kah! Ega koer hammusta?“
„Tere-tere üle pika aja! Hammustab ikke - ta mul selline säärekondi ekspert. Oota veits masinas, kui ma Villemi ohutusse kohta saadan. Tule nüüd, Villem! No ära sa urise ühti! Kõik on omad ju. Tule!“
Penivillemi tema aedikusse kinni pannud, viipasin autosolijale, et ohtu enam pole.

„Astuge edasi ja tundke end nagu... külas. Lubage mantel mulle, ma riputan ta nagisse. Kohvi või teed?“
Vesi mulises kannus nagu segane. Ega selles olnud midagi erilist kui vana kannu elektroonika oli pehmelt öeldes tuksis. Ma pole viitsinud asemele osta uut kannu, mille küttekeha vähese katlakiviga kaetuna rivist väljub. Vajutasin nupust nikastunud kannu vooluvõrgust välja. Natuke aega settimist ja võiski vee välja valada. Mu külaline valis teepakkide assortii hulgast samasuguse paki, mille mina valinuks, kuid seda oli järel üksainus pakike. Võtsin huupi ühe teise maitsega teesegu.
„Kiidan su valikut!“ ütlesin ükskõikse tooniga, „Paar küsimust jääb mind painama, kui sa jätad vastamata. Nimelt, millega olen su külaskäigu ära teeninud? Ja kuidas oskasid siia tulla?“
Mu külaline muigas paljutähendavalt.
„Teisele küsimusele on lihtsam vastata. Vallamajast. Teil on nii abivalmid ametnikud. Ma olin lausa üllatunud.“
„Eks ta nii ole. Ma pean vist neile seal vallamajas ütlema, et teiste kohta võite lobiseda, aga mind ja minu elamine jätke välja! Kuidas võtta – lahked ja abivalmid ametnikud!? Maamaksu nööritakse nii, et vähe pole. Nad kuradid ei tee ka seal midagi. Vallamaja ees olev park on võssa kasvanud. Tagusest ma ei räägigi. Võtaks ja liigutaks veidi oma persetki – tühjagi... Viimati ostsid nad vallarahva rahadega jube kalli kohviaparaadi, mis vallamaja fuajees, nagu sa tähele panid, oma lõhnadega külalisi eksitab. Nii, et kõik viimatised väljamaalased, olgu nad sealsetest omavalitsustest või tulid oma kulu ja kirjadega, osutasid oma näpuga peakolule. Sulle kohvi ikka pakuti? Muide, ma mõtlesin, kuidas mina sellest kohviaparaadist kasu saaksin – nimelt igal hommikul olen nagu viis kopikat vallamaja ukse taga ja kaks topsitäit kohvi tasuta kõhus. Ma ei viitsi aga igal hommikul poest läbi astuda, et sealt mingeid snäkke kohvile juurde osta. “
Mu vestluskaaslane muigas taas.
„Nojah, kaugevõitu samuti, vaatasin auto spidokalt – tsirka 20 kilomeetrit.“
„Aga vähemalt hüva trenn igal hommikul.“
„Mida kõike kohvi nimel ei tehta...“
Irvitasime täiega.
„Ahjaa, sa pidid nagu vastama mu esmasele küsimusele, aga ma taipan niigi. No ei tasu kondoomi õhupalliks puhuda. Eriti veel kõhus. Teeb ükskord paugu. Ja siis otsi luubiga pimedas toas tükke taga“
„No ma ei saa aru, kust sina seda tead? On näha?“
„Näha või mitte, selles pole küsimus. Ütleme nii, et mehelik vaist. Kuhu sa oma lapse isa jätsid?“
„Linna jäi...“
„Mhmh, su hääletoon on ärritunud. Sellest järeldan, et läksite raksu. Masin on su ämma toodud? Miks sa mind imeliku pilguga kaed? Ei, ma pole selgeltnägija. No kust ma selle kõik võtan? Deja vuks kutsutakse seda asjandust. Oot, ma esitan mõned küsimused oma arutluse sekka, ja siis tahaksin sulle mdagi näidata. Niisiis, masin on ämma oma?“
Naine mu vastas noogutas.
„Siis on varsti ka su kaasa siin. Kuidas ma tean? Sedatüüpi masinatel on tavaliselt keps peal. No kindlustusfirmad nõuavad seda. Nii et selle järgi tullakse kasvõi maailma teisest otsast kohale. Iseküsimus on, kaua su mehel aega siiapoole võtab. Ma kunagi arvestasin ja arvestan ka nüüd ajaliselt nii – umbkaudu kuni kaks tundi – on su mees armukade ja omamishimuline - see aga teadupärast head ei tõota. Kui see aeg piirdub kahest tunnist keskööni, on ta sulle ideaalne kaasa ja hoolib sust, aga kui ta keskööks kohale ei jõua, on ta armukese man. Või keps ei tööta. Lihtne, eks ole?“
„Ja sinu oletus oleks?“
„Kuskile ma selle kirja panin, kui lammutasin piparkoogist maja ning selle nahka pistsin...“
„Mida-mida?“
Nüüd oli minu kord muiata.
„Ära ole n'd nii uudishimulik! Elad kauem! Las ma tsurkan ahjud kütte, muidu on toad hommikuks rõsked. Senikaua võid vähe ringi vaadata ja endale meelepärast tegevust leida. Ja ega mul kaua lähe.“
Ahjud kütte torgatud, asusin pabereid lappama.
Leidsin üsna pea õige kaustiku üles, avasin ja vangutasin grimassitades pead.
„No kes see neid varesejalgu ikka näha tahab?“
Naasin kööki, kus põles kogu maja kohta ainus heledaim pirn söögilaua kohal.
Süvenesin kaustiku lugemisse. Ma ei märganud, kuidas mu külaline majas ringkäiku tehes mu selja taha ilmus. Võpatasin ta köhatuse peale.
„Ahjah... Nõndamoodi võid inimesel põie lahti ehmatada. Niimoodi siis – kirjapandu alusel on su kallis kaasa siin kolmandal tunnil. Head lugemist!“
Ulatasin täiskirjutatud klade külalisele.
„Vabandan oma loetamatu kirja ja stiili pärast. Kui jääb midagi arusaamatuks, siis küsi...“
Tõusin ja vabastasin oma koha.
Köögist lahkudes vaatasin hetkeks tagasi – kaunis naine, kummardudes luitunud kaantega klade kohale, süvenes lugemisse – ja ohkasin südamepõhjast.

„Kewadine päikeseketas oli puulatwade taha wajunud, senine päewasoe asendus nüüd wiludusega...“



13.04.2012

Esmaspäev, 23. juuli 2018

Naiste vutt


Noh, ma käisin ja kaesin naiste vuti kah lõpuks ära.
Kurat, pealinna legionärinnad jäid alul väravajahtimises taha 2:0 ja ja peale ühe fuuria punase kaardi saamisel - ehk üks pallur vähem – nad nagu ärkasid ning edasine oli mäng nende teha.
Matš lõppes tulemusega 2:4 „meie” ehk Paide/Tapa Linnanaiskonna kahjuks. Ilmselt oli kohtuniku arust mäng liiga toores, et ta jagas kollaseid kaarte lisaks ülalmainitud punasele. Ei mina viitsinud neid kokku lugeda.
Sellest karistuslöögist sündis värav

Üldistavalt võin mainida selle ka ära, et näitsikud olid võitluslikumad kui paar päeva tagasi mehed...

Laupäev, 21. juuli 2018

Larhvin und


Täna hommikul ärkasin peale eilset pidupanemist, kaasa oli antud üks kummaline unenägu.
Tegelikult polnud aega uimerdada miskit, kuna põie tühjendamine nõudis tähelepanu endale.
Uimerdamise all mõtlen seda, et istun mõne minuti koikuserval ning mõtisklen eelneva nähtu omale arusaadavamasse mõistesse.
Niisiis, unelarhv oli sihuke...

...Olin uude kohta kolimas.
Kas päriselt või olin lihtsalt läbisõidul, kurat seda enam mäletab.
Aknast välja kaedes haaras mu tähelepanu kõrge mäeahelik.
Astusin rõdule - lummav vaade.
Ilmselt olin nii haaratud pakutavast panoraami ilust, et ei kuulnud, mil tajusin mitteüksiolemist.
Keerasin pilgu kahetseval moel siseruumidesse, kus majahaldur näitas, kuhu mida paigutada ja kus miski asub. Selgus, et terve sein oli üks kapp. Vasakut kätt jäi köök – vähemalt mulle tundus see kööktoana - paremale jäi magala. Magamisase kargas nagu pliitki ühe kapiukse tagant välja. Demonstratsiooni lõpuks sooviti mõnusat siinviibimist ning küsimuste-probeemide tekkimisel paluti edastada kõik majahaldurile.
Mõtlesin endamisi, kuna kõik on nii täiuslik, et külmikust tahaks ühe pindise purgi õlut, haarasingi kapi käepidemest kinni ja tõmbasin. Ilmselt sikutasin liig kõvasti, et terve sein tuli kaasa. Proovisin küll seda seina tagasi asetada, aga ei õnnestunud see mitte üks raas. Võib-olla pidanuks sülge kasutama?
Kuna mul asju polnud, siis kehitasin veidi aja vältel õlgu ning jalutasin minema.
Alla jõudes ja tänavale astudes vajus kogu see koloss kokku, mattes endasse kõik sealsed asukad.
Imelik küll, alul kõneldi vene keeli, pärast pursiti ümberringi juba minule arusaadavamat keelt.
Juba ma jõudsin venestuda?
Enivei – üks eideke palus pisarsilmi mul asuda elama tema hurtsikusse, et jumal ise kaitsvat mind, siis ehk jagub talle ka midagi. Tegin tiirukese onnis ära, nähes pea igas nurgas ikooni, ütlesin kahetsevalt ära. No kuidas minusugune kolge kääbuse majas saab elada – ühe hingetõmbega hingan kõik selle toa luhvti sisse... Tänades külalislahkuse eest keeldusin viisakalt.
Rohkem ma ei mäleta muhvigi, kui seda, et kokkuvajunud mitmekordse hotelli seinadeks kasutatud kipsplaadi kipsi asemel oli hoopis mingi narkoaine, mis võimude poolt konfiskeeriti jube kähku - rusuhunniku asemel oli päikeseloojangu ajaks sile plats.
Sellest, et sain võimuesindajalt tänukirja, ma pigem vaikiksin.

Vutt


Paar päeva tagasi käisin nõndanimetet „suurt vutti” kaemas.
Kusjuures esmakordselt.
Kohaliku kooli staadionil pidid pallilahingut pidama kohalikud ja Viimsi mehed.
Kuulutuse perra oli 1/32 finaal, et tule ela kaasa!
Ausalt, ma mõtlesin endamisi kogu janti kaedes, kas kohalikud ikka oskavad palli vallata?
Üks oma kaitsjatest manas end vist Neimarina, et sai isegi ühe kolli kirja.
Mis sellest, et oma väravasse.
Mul läks lugemine sassi, kuigi punktilugeja näitas matši lõpuni 2:1, jäi lõppseisuks 6:1 külalismeeskonna kasuks.
Üks võimalikke vabandusi olla see, et Viimsi mehed olla iga päev, mõned lausa Reimi Martini juhatuse all treeninud, aga kohalikud treenivat nädalavahetustel.

Homme püüan ka kohal olla - omavahel võtvat mõõtu mingid Tallinna ja Paide/Tapa võistkonnad.
Siis olla staadionil tunda testosterooni asemel östrogeeni lehka...
Silmale ka hea kaeda, kuidas fuuriad palli taga ajavad.


Laupäev, 14. juuli 2018

Jah, nõndamoodi jah...


Eelneva möla järg

Ei, ma ei ole vägistaja tüüp.
Pigem on elu sundinud ootama.
Ma siis nüüd ootangi, et keegi naisterahvas mu ära kosiks.
Sest ei oska mina teise sugupoolega flirtida.
Umbes nõnda, et annan teisele lausa eluaegse kindlustunde.
Pärast on vaja hakata seletama, miks minust mitteolenevatel põhjusil turvalisus kadus.
Näiteks puhkeb mingi konflikt, sõda vms.
Võib-olla olen liiga aus selleks, et anda katteta veksleid välja.

Tegelikult peaks lastetusmaksu kinni taguma kõik 18-45 aastased lastetud „neiukesed”. Lisaksin siia manu veel geid-lesbid-transid jms. kontingendi.
Kõrgharidus tuleks teha õppuritele hirmkalliks, selmet maksumaksja rahadega liiderlike tudengite vallatlusi kinni maksta.
Kes peale gümnaasiumi/keskkooli lõpetamist ülikooli tahavad minna, peavad arvestama selle väljaminekuga.

Sest näituseks...
Naisarstide koolitamiseks kulub üksjagu (krooniajal räägiti miljonilisse suurusjärku jäävast summast per kärss) maksumaksja raha, samas kaob bakaõppes vahepealt kolm, magistriõppes võib-olla kaks ja doktori omas veel mingisugune periood järglaskonna tootmise sessiooni.
Peale ülikooli proovitakse niiöelda jalad alla saada, sellleks kulub veel kolm-neli perioodi, ning seejärel avastatakse, et parim enne on läbi.

Seega lahendus oleks taoline.
Enne, kui kõrgharidust taga nõutama hakata, tuleks esimene titt valmis treida. Aasta pärast viiakse paprid kõrgkooli ja õpitakse lapse kõrvalt. See oleks nagu esmane tunnetamine, kas saadakse hakkama või mitte. Kui jääb aega ka üle, siis neljandamal aastal oleks aeg küps teise järglase soetamiseks.
Jah, ma saan aru küll, et laps kisab, ei lase keskenduda ja lõpuks, ülikoolilinnak polevat üldse lastesõbralik.
Kuid mõnikord tundub mulle siiski, et litsilöömise kohana kärab studentum küll, eks ole?
Vastavalt sellele kuimitu last õpingute ajal valmis treiti, langeb õppemaksu protsent iga tite pealt 20 pügalajagu. Kui selle ajaga kuus titte valmis tehti, siis makstakse noorele emale õppemaksust viiendiku jagu preemiat ning tagatippu vaba valik oma uue teenistuskoha valimisel kohustusliku suunamise asemel.

Radikaalne küll, aga viriseda olematu iibe pärast, no ma ei tea...
Või pakkuge ise paremaid lahendusi.

Kolmapäev, 11. juuli 2018

Nii...


Nii...
Millest täna võiks möliseda?
Ah jah, õige küll.
Leiti ammusest ajast pärit asi, mida nüüd serveeritakse kui meie rahvakillu iibe kasvatamiseks mõeldud atribuuti.
Mille nimetus kõlab kui õndsal Brežnevi ajalgi – lastetusmaks.
Ei tahaks uskuda, et nüüd oleme taas stagnatsioonilise agoonia alguses.

Kui lubate, siis vaen seda asja oma mätta otsast.
Olude sunnil pole ma naisemees.
Mul polnud ega tule seda va ihaldatud Ilu-Eedilikku nägusust ega Pärbhi-Khenni sportlikku keha.
Neiud-naised põlgasivad mu lihtsalt ära.
Ehkki õigem on nimetada mind vigaseks, kuigi mitmelgi korral olen kuulnud ütlemas: Mida see värd siit otsib?
Tantsupõrandal olen paar korda jäänud keset muusikapala üksi.
No mida ma seal enam võimlen.
Edukas pole ma ammugi.
Mulle jõudsid naiste ootused siis pärale, kui juhtusin kaema ükskord üht dokumentaali – üks mees mängis alul keskmist kodanikku ja hiljem rikkurit. Viimasel puhul oldi valmis lausa kaela viskuma.

Nüüd jõuame lastetusmaksuni.
Mul endal lapsi pole ja ilmselt tulemata nad ka jäävad.
Minust mittesõltuvatel asjaoludel.
Kas hakatakse minu puudega inimese pensionist maha arvestama mingi protsent?
Tulge mõistusele!

Kas ma tõesti peaksin vägistajaks hakkama?
Kohtukulli ees aru andes väidan, et lastetusmaksust pääsemiseks pidin neiukese ära vägistama.
Nüüd maksuamet oodaku 9 kuud, siis olen ilmselt saanud isaks, aga ma ei loodaks sellele, kuna see neiuke laseb teha abordi ning kui lubate, siis ma lähen ja vägistan veel mõned tibid igaks juhuks...


jätkub...

Neljapäev, 5. juuli 2018

Tüdimus on üks väga huvitav nähtus.


Üritasin siin mitu korda uuesti ree peale hüpata, kuid mitmekümne ponnistuse järel jõudsin arusaamisele, et ega ma järelikult niiväga tahagi seda va saanisõitu.
Suur suvi irvitas seejärel, endal aukudega võltsigemed kõrvuni päikesekullas helkimas.
Vappus veel nõnda, et pisarad tõmbas omale kurku ning oleks äärepealt otsad andnud.
Mida veel?
Noh, augutäiteks soovitasin mina kõrvanabarõngaid, aga sain tsisternitäie virtsa vastu molu.
Püüdsin aidata, kuid...
Nii võib ju tüdimus kõige vastu võimust võtta.

Tulebki nüüd sellestsamusest tüdimusest proovid võtta ja edasine peaks olema asjatundmatute elukutseliste teadmameeste pärusmaa.