Laupäev, 24. aprill 2021

Raisakull on maailmasõja veteran

 Seoses eilse veteranipäevaga tõusis kõige sügavamast ajuollusesopist õhtuhämaruselaadsesse valgusesse meenutus Raisakulli kaugemast noorusest.
Selsinatisel ajal, mis juhtus 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus olema, kui enamik õpilasi nühkis omi viimseid küünarnuki käiseid koolipingis õppeaasta lõpus auklikuks, saabus Raisakull nagu õige supelsaks muiste. oma papist kohvriga, kus vahetusriided ja hügieenitarbed, sanatooriumi suvitama. 
Või õigemini oma koolivaheaega pikemaks venitama. Või nagu kokanduses sarnane termin kõlab - pekingi part. Tavaliselt juhtus roteerumise korras ikka aprillikuu lõppu Raisakulli kord olema ja maikuu oli tervenisti kuurordis üldiselt lullilöömise kohaks, kui arvestada viimase alt välja raviplaani järgimist. 
Ausalt öelda, ega Raisakull suurt sõprust ei sobitanud mitte kellegagi - sel polnud erilist mõtet ka, kui järgmisel aastal ei pruukinud tuttavat lõusta jõllitada, seega suhelda sai parajalt nii palju kui parasjagu vaja oli. Nõndasamuti oli ka kohalike poistega, kes lihtsalt tundsid huvi, kes kui kaugelt kohale tuli. 
Üks neist tervitas järjekindlalt igal aastal Raisakulli kui "kolmanda maailmasõja veterani"... 

Neljapäev, 22. aprill 2021

Mõnikord ei viitsi enam pealkirja ka välja mõelda

Endiselt ei suuda Raisakull ennast kevadeti ümber lülitada - raske on see kurjast vaimust vaevatud võltssuveaja talumine. Mistõttu tiksuvad Raisakulli elamises kõik kellad ikka endiselt talveaja taktis. 
Näh, täna sai Raisakull ühe hunniku puudega ühele poole - mootorsaega saetud pakud muundusid kirvega lõhkilöödud halgudeks ning tasapinnalisest platoovirnast sai Munamäe moodi puidust pinna kuhjavorm.
Kuigi koguliselt kolm-neli, võib-olla viis-kuus korda suurem hunnik on ootamas, Raisakull peaks hankima vist hobuse neid lõhkuma - teatavasti looma jõud on palju tugevam kui mingisuguse primaadi oma. 


Neljapäev, 15. aprill 2021

Kevadkiire aeg

Pidin jääma puhkama, kuid siis saabusid soojad ilmad ja seetõttu pole lösutada saanudki. 
 Saen muudkui neid kottutaritud puid pakkudeks ning lõhun samas pakke ka halgudeks.
 Liigne päikesepaiste on kõikse hullem, räsides millegipärast kõikse enam vaimu.
 Tahad ju ise ka, kokteiliklaas koos vihmavarjukese ja kõrrega käeulatuses, väljaveetud kiiktoolis peesitada, kui päike kõrges kaares heldelt oma kiirgusedoose jagab.
Aga ei saa, sest praegu on õige aeg kirvetööd teha, kuna hiljem võid koos sääskedega võidu rabeleda.
 Näed sa, surm hiilib tasahilju mu pruudiks - tiirutab kaudselt teine mu ümber...
Juba olen kaotanud mitu kontakti ehk tuttavat teispoolsusele, kui lehti uskuda.
Kui siia blogisse jääb vaid igavene vaikus kummitama, siis teadke, et ma naitusin Surmaemandaga. 
Hingetõmbeaeg sai seks korraks läbi – keegi teine puid siin ei lõhu. 
Ja varsti tuleb aiamaa üle käia.  
Kevad nügib takka.