Avamised

Täna käis Raisakull spaa-hooaega avamas.

Kõiksepealt tuli vastavalt ka parmude ja muude selliste pinisevate vereimejate vastaselt riietuda, lastes enne dihlofossi, khmm, õigemini pihustades puugivastast Offi riietele. Lõpuks tõmbas oranžikarva kummikud kahele paarile sokkidele otsa. Kaabulott peanupu otsas, habe sorakil nagu vana äratrööbatud pintsel või igemehari, nägi Raisakull hirmus vihane välja küll, hirmutamaks igat laadi argu rehve ja sotse, muudest jahvekummardajatest ei tasu lausa röökidagi. Mis nad siis tulevad siia õuele õiendama... Oi, kui kippelt nad kadusivad, kui Raisakull pootshaagi käe otsa haaras.

Spaasse jõudes lammutas Raisakull pootshaagiga basseini ühe seina laiali. Paaris kohas läigatas vesi üle kummikusääre, ega sest polnud hullu miskit – sel juhul polnud enam vaja end tagasi hoida. Ainult kae, et ise persetpidi vette ei kuku. Siis oleks ka supelusehooaeg Raisakulli jaoks avatud...

Veetaseme alanedes ei tahtnud basseini peremees end larhvile anda. Oleks, et saadaks puhtaks küüritud dollareid, aga ei, tema, kuradi kooner, raisk, saatis hoopis nurga tagant Raisakullile mingisuguseid rohutuuste.

Hommikul läheb ja kaeb Raisakull üle, kas ja kui palju rohelisi kupüüre talle jäeti...

Homse kohta veel niipalju, et Raisakull avab ametlikult enda jaoks sportimise hooaja, selleks tuleb GT-ga Aegviitu vändata, et presiidiumi rada mööda Jänedale naasta. Et ilusat ilma pidi lubatama, saaks sellel aastal ühtlasi ratturipüksid ka veidi sisse peeretada. Muidu löövat koid sisse...

Viimasel ajal mängib leierkast ühtelugu üht lugu nonstopina Raisakulli peakolus: 

Ei julge enam pakkuda, kas "Armas Adolf", ptüi raisk, ikke "Arms Aloft", toob Britannia aastakümnetetagused sündmused meie maale - igatahes Raisakullil on endal selline karvane tunne sees küll podisemas, et varsti läheb rahutusteks...

Naised

Nõndanimetet isehakanud kohalikele poliitilistele korüfeedele politrukidele ei anna asu, et välismajandust kureeriv minister ei kavatse maksumaksja raha niisama korstnasse laristada ning kui ta peab just kuskile välismaale minema, siis kavatseb ta seal ainult eesti keelt pruukida. 

Minu meelest õige samm ministri poolt. Isegi väga suure penikoormasaapaga astutud samm. 

Lisaks sellele panustab ministriproua ka tööhõivesse andes üldsusele positiivse laengu – asjatundlike tõlkide palkamine.

Igatahes on nüüd ehk paarikümmend inimest tööle võetud - iga keele jaoks oma ala asjatundja. 

Lisaks kuuleb maailm nüüd meie ilusat eesti keelt, mitte saksapärast inglise purssimist venekeelsete vandesõnadega.

Kui juba ministriproua suudab tööhõivet kontrolli all hoida, ei suuda presidendikatselei ikka palgata viipekeele tõlki igale presidendi teleesinemisele. 

Hehh...

Üks remark veel – nimelt seesama ülalmainitud proua minister kureerib ka raalimajandust – olete mõelnud, kui paljud infotehnoloogilised lahendused võimaldavad kaugtelesuhtlust ilma, et sa pead kuskil teisel pool maakera kohal viibima?

Kaja Kallase nördimust kajastas juba terve eilse päeva Seemitsop.

Reformierakonna esinaine kaebles, et peaminister on kaks kuud teda vältinud.

Ma ei tea mida sellest arvata?

Kas Kallas ja Ratas amelesid mürasid või mängisid murumänge läbirääkimiste ajal, sellal, kui tõmmati kuskile punased jooned? 

Mõlemad lõid siis üleaisa? 

Et nüüd ilmutasid needsamad jooned pissipulgale?

Ma mõtlesin, et Kajal rohkem oidu peakolus on kui Jüril...

Lisaks sain Seemitsopast teada, et Kaja käis oma isaga aborditohtri, vabandust, presidendi man, kes juhataks asjaliku kosjakontori.

Halloo, Kaja! Kui sa soovid kohtumist eestimeelse mehega, kes seletaks sulle poliitilised nüansid selgeks olgugi, et peab toosama mees ennast mõõdukaks anarhistiks, siis olen ma ikka veel vaba ja vallalisena saadaval... saadaval... aadaval... daval... val...

Raisaluul: Mõttepeeretus

Mitu päeva peeretan üht mõtet peakolus

aga see kuidagi ei lõhke ega lõhke

nagu kummist pall teine kasub ja kosub

mõru lõust ees kaen* teisi üsna ahnelt

kui ükskord avamiseks paotan suu

tuleb sealt ainult roiskuva sõna lehka...

___________
*mõeldud on "kuulan", sellisel juhul oleks rütm sassis...

Südamepakud

Raisakull sai üleeile õhtuks puudesaagimisega ühele poole.

No ikka keskmine puue tuli raskemaks teha, siis peaks Raisakullile kehtima igasugused sõidusoodustused.

Noh, ennast ikka ei jaksa pakkudeks saagida, siis puidust pakke on tal nüüd üksjagu.

Mida kirvega vehkides tuleb halgudeks muundada, mitte omniva, itella postkastidesse sokutada.

Et aga ühest tööst teise ümber lülitada, tuli vahepeal puhkamiseks aega võtta.

Raisakull astus eile hommikul bussi peale, et Türile sõita. Türil pidi mingisugune lillelaat olema, kuhu aga Raisakull ei jõudnudki ajanappuse tõttu. 

Küll aga ärritas ta üles ühe vanadaami koera, kes hakkas haukuma, kui Raisakull üritas raudteed ületada selleks ettenähtud kohas – koera perenaine vestles sel ajal vist oma kaugelttulnud sõbranna/tuttava/sugulasega vms. 

Raisakull ühmas vaid üle õla õige tülpinud häälega – Missa lõugad?

Hehh, vanainimestel jäi jutt selle peale katki, mõlemad võtsid sisse kaitsepositsiooni, mida enam vaja polnud rakendada.

Seejärel astus Raisakull rongi peale, mis viis ta väheke Revali poole.

Rongis pidi Raisakull imestama, miks tabloo nõuab järgmist käru? Tekkis küsimus, ons selle käula eksistentsiaeg tõesti lõpusirgel?

Polnud kellegagi sel teemal arutleda/möliseda, siis pani Raisakull nööbid kõrva ja nautis terve tee „Sex Pistols”it.

Raplas keeras tõld ette ja siis algas katsikule sõit. 

Tagasi koju jõudis Raisakull aga peale keskööd, just siis, kui mingisuguseid punkte hakati jagatama mingisugusel Eurovisioonil. 

O

Eesti ajakirjandus on kohe päris vaene, sest pole selle ridades ühtki viipekeele ega ka sõrmendamise asjatundjat - ega siis ainult rahvusvahelisest semiootikast elik märgisüsteemist ei piisa - tuleb kohalikke olusid ka tunda.

Kaabudega EKRE-mahvia ikka ei saa aru, et nõndanimetet vait-paueri märki, mis sõrmendamise perra tähendab O-tähte, kuritarvitades märgistavad nad end piiblilugudest tuntud härra Onani jüngriteks elik teisisõnu onanistideks. Maakeelde tõlgendades pihkulööjateks.

Vana nali on see, kui teise käe nimetissõrm läbi O-na moodustunud sõrmistiku susata, pole vahet kas alt või ülalt, ei tähenda see sugugi Võrru minekut, vaid emmi ja auku, rämedamalt väljendades munni ja vittu kujutab, mis rahvakeeli nikku, tänapäevasemalt üteldes seksi tähendab. (Täiskasvanumad vaegkuuljad ja kurdid löövad peopesaga teise käe rusikale peale.) 

Hea veel, et suur onanist Nebuur Pelaak riigikogus tema arust vait-paueri märki nina ees ei vehkinud – sellega märgistanuks selle esindusorgani, kelle sekka ta ise ka kuulub, litsiks elik hooraks.

Ehkki hooramaja on Tummpea niiehknaa – sealt on tulnud ja tuleb ka edaspidi lolle seadusi, millel pole loodusseadustega mitte mingit pistmist. 

Lisaks kaotatakse vana Kalevi kalmule püstitet lossis ka see vähene aruriismeke, mis peakolus peale survepesuriga teostatud suuremat ajupesu kuskile koljuõnarusse pidama on jäänud... 

Jälle mingid valimised...

Raisakull leidis mingil päeval postkastis vedeleva valijakaardi. Mis andis teada, et mingisugused eurovalimised on tulemas.

Hea oleks leida postkastist ka kutset tuhlikorjamisele järgnevale kardulate valimisele, missivalimisest ei tasu kõssatagi... Või siis sedel koos limusiiniga kõikse seksikama naise valikukriteeriumite arutamisele või hoopiski osalemaks degustaatorina parima alkohoolse joogi konkursil... 

Raisakull on ammusest ajast olnud euroskeptik, selline mõõdukapoolne.

Aga mis puudutab europarlamendi valimisi, siis on ta põhimõtteline mittevalija.

Oleks ju kuidagi ebaõiglane, kui kunagi enne Euroopa Liiduga liitumist andis Raisakull oma hääle eitajate leeri, ja nüüd siis käib valimas.

Las europarlamendivalimised jääda nende pärusmaaks, kes liitumise poolt hääletasid.

Kui kunagi euroliidust lahkumise üle hääletust korraldatakse, ka siis ei lähe Raisakull oma tahet peale määrima.

Üheainsama korra andis oma tahtest märku, jäi see hääleks vähemuse poolele – rohkem pole vaja oma peakolu rappida edasiste sammude suhtes. Isegi siis, kui keegi pakub Raisakulli esindama ennast, et kavatse Raisakull iseendale häält anda, veel vähem hääletuskabiini sukelduda.

Mis imestama paneb, on see, et kohalikel ja meie parlamendivalimistel on rohkem kandidaate, et ei mahu teised sugugi valimiskaardile ära. Ometi makstakse seal Brüsselis siinsetest mitu korda enam palka ja lisandub veel kopsakas koduigatsustasu.

Hääletusprotseduuri sukeldumata ei saa Raisakull mitte üks teps aru, miks peab andma oma hääle kõige meeldivamale kandidaadile – Brüssel on ju kaugel.

Paljudele ei meeldi ekre-bande, ometi ei taheta noid aga Belgiasse komandeerida.

Ikka antakse oma hääl nõndanimetet omadele, iseasi, mida nad seal ise korda saadavad. 

Nüüd siis öölugu, mis tulevastele eurosaadikutele passib kui kokkuvolditud kämmal kolju okulaaride avausse...

Öölugu

Wikipeedia andmetel tähistatakse Euroopas homme, 9. mail, sallivuse, inimõiguste ja Euroopa integratsiooni päeva, idanaaber peab aga Võidupüha.

Näis, kuidas selle sallivusega on, kui siit tuleb Skriimsilmalt heviparoodia:

Poostskriiptum: seesinatine kannab sada ja sarved välja küll...

No jah...

Palun, kas te võiksite lugedes tasemini nohiseda!

Raisakull mõtleb!

See ilmaime vajab ka kirjapanemist.

Millest ta siis mõtleb, see Raisakull?

Eks kae siis.

Aasta pärast peab Raisakull oma larhvi tööturule sättimiseks ära mökerdama.

Sest siis on seesinatine Euroopast maaletoodud nõndanimetet tööhõiverehhvorm haaramas Raisakullil natist kinni.

Teisisõnu – sunnitöö ootab!

Mistõttu peab Raisakull mõtlema.

Et mis tööd ta oskab teha? 

Kas oskab üldse midagi teha?

Noh, nagu selles vanas naljas: Ülemus küsib uuelt mehelt, mida ta teha oskab?

Uus töömees vastab: Võin müüri laduda!

Mida veel?

Hmmm... Ma võin ka müüri mitte laduda!

Aga kuna Raisakull ei ole kelluga kuigi osav plätserdaja, siis igasugused müürsepatööd on välistatud.

Lisaks on Raisakull jubedalt aeglane, kuna kõikjal pakutakse pingettaluvat tööd, siis ei saa Raisakull elektrifitseerimisele kuidagi kaasa aidata.

Ainuke asi, mis Raisakullile kõrvu hakanud, on mitmes laulus sisse kirjutatud mõte, nagu Raisakull nokkinud kellelgi ristilöödud dziisusel silmad peast.

Ja see mõte jääb nüüd kukla taha kummitama – kui nüüd järgmisel aastal tööbüroosse lennata, saab Raisakull eriti erilise töö – ristilöödud jahvepoegadel silmamunad välja koukida ja müüa neid haruldasi hõrgutisi soolase summa eest resturaanidele.

Enne peab ta kätte saama kahetuhande aasta jagu saamata jäänud töötasu.

Karramba!

Apaatsuse sillerdav võlu

Raisakull võttis tänase päevaolluse vähe kergemalt.

Ta viskas higist läbiimbunud haisvad hilbud pesumasinasse - kaks trumlitäit sai ära pestud.

Uimerdamise kõrgeim olek saatis Raisakulli tänast päeva – noh, selge see, et adrenaliinipohmakas, mis tööpinge lahtudes alati kohal on.

Eks siis kaeb, mis homsest saab...

Töö sai otsa

Viimasel ajal on Raisakull igal hommikul enne mölafööni kisendamist okulaarid lahti löönud.

Raisakull oli pannud siis äratuse poole seitsme pealt kuuele – äkki õnnestub ärgata kisendamise saatel. Ei, see generaalplaan lendas kõrge kaarega tara taha, sest nüüd lõi Raisakull oma silmamunad lahti kümmekond minutit varem, hoolimata sellest, et endal uneaega kärpis.

Ajanud seejärel hilbud üll, tatsas Raisakull kööki ning pani veekannu stepslisse. Keeva vett termosesse valatud, riietus Raisakull veidi soojemalt ning pakkis termose seljakotti ja kadus tubastest ruumidest. Peldik väljas on parim asi, mis inimkond on eales välja mõelnud – kehakergendamine värskes luhvtis äratab palju paremini kui mingisuguse kohvilurri rüüpamine.

Et Raisakull laisaks kätte ei lähe, siis igal hommikul peale paberimäärimist võttis ta ette kondiaurumasinaga sõidu saladuslikule objektile. Ju nõnda sai liigesed korralikult liikvele selmet hommikvõimlemisega sisutühjalt õhku rapsida.

Objektil vahetas Raisakull rõivastuse asisemate hilpude vastu, istus korraks maha, segas omale mingisuguse strongikohvi (kuum vesi pidigi tolleks otstarbeks termosega endal kaasas olema) ja rüüpas väikeste sõõmudega teist, haugates ette koorikleiba, mis oli ette nähtud hommikusöögina (lõunaks kaks koorikleiba).

Rakmed selga, seljakott veepudelite-varuketaste-tööristadega sinna otsa, kiiver pähe ning kanister seguga ühe käe otsa, 55-kuubikuline „Usk-varna!”võsakas rakmekonksule ja töömarss võiski alata.

Kuumad ilmad, mis vahepealsel ajal hiliskevade mõõdu välja andsid, olid lisaboonuseks – kuidas muidu talvel kogunenud rasvast lahti saaks rannahooaja alguseks.

Enne kaalus Raisakull kuraditosina jagu kilosid rohkem, kui tema pikkus seda lubas, kuid nüüd on edusammud näidanud, et 89 kilo tuli tänahommikuse kaalumisega ära. Vähemalt algus on tehtud – Raisakullil tuleb iga päev ennast sundida tööle, küll siis kilod sulavad nagu varakevadised jääkirmed aknaklaasidel.

Tänasega sai siis töö otsa: sellist võpsikut andis ikka niita. 

Raisakull oli rehkendanud küll tähtajaks võidupüha, mida idanaabri Volli põlistada soovib vaat, et see tähtsaimaks pühaks vingerdada. Nüüd ehk ei solvu ta Raisakulli peale, et too varem asjaga ühele poole sai.

"Presidendiproua on alasti!"

Mul on ajarehnutt sassis, et magasin maha mitmed päevapoliitilised jaburdused.

Nüüd takkajärgi neid sirvides on heameel tõdeda, et pole neist mul enam sooja ega külma.

Ühte asja siiski tahaks lahkamiseks esile tuua – presiidiumi esinaise dressipluus vabariigi viletsuse ametisse nimetamisel.

Seltsinaine Dialujlak lasi selle teoga ämbrist sitavett omale krae vahele.

Presidendina peaks ta olema riigi sõltumatu esiesindaja, kas pole nii?

Nüüd seostub ta mulle justkui väljavenunud põlvedega dressipükstes staliniaegse lumpenina, kellele polnud esinduslik olemine kohustuslik.

Paljud on siin kuradist äraunustet maakolkas ütelnud, et presidendiproua oli seniajani tasemel, aga ainuüksi pusa-afääriga langes ta allapoole taluvuspiiri.

Võib oodata, et ilmselt järgmisele ametisse nimetamisele ta suvatseb ilmuda kohale läbipaistvas kombinees.

Või puhta alasti.

Nagu selles kuninga riiete muinasloos.

Post Scriptum  - pealkiri on lihtsalt parafraas.