Õlivalamine...

...tulle. 
Alljärgnev on Jänkistani presiidiumi esimehe tekitet Gröönimaa-poleemika järelm.
Ja siin-seal kohatud ütlustest lähtudes, et Euroopa ei saa ameeriklasteta hakkama, võib-olla tuleks eurooplastel ühineda USA-ga. Pluss Britannia krooni all olevad riigid üle ilma, lisaks veel demokraatiameelsed. Tekiks Maailma ühendriigid ehk USW. 
 Raisakulli kolp on tõtt-öelda seda ideed USW teemal veeretanud sellest ajast, kui pseudokommunistide okupatsioon kokku kukkus. Ikka ja jälle kerkis see mõte pinnale, kuid Raisakull surus selle taas ja taas alla põhjendusega, et aeg pole veel selleks küps. 
Äkki nüüd on? 

Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes... 

Naughty November: Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all. 

Noid segavaid...

 ... jah, segavaid asjaolusid on nii palju, et Raisakull  oma tegemistega ei jõua puile ega maile.
Küll ajab üks töö teist taga, nuka taga passib kolmanda kolonnijagu tegemisi. 
Eks seetõttu ei oska ta ka enam elust rõõmu tunda.  
Tegelikult sellist emotsiooni nagu seda rõõm on, pole olemaski, kuid Raisakullil peab elus mingisugune stiimul olema, kus ta peale enese ribadeks rebimist saaks täit rahulolu nautida.
Mis tundub ulmevaldkond olema - et definitsioon kui selline on olemas, aga tegelikkus on midagi muud. 

Hommikul ärgates astub Raisakull kaalule, jätab endale meelde selle näidu ning lonkab paremat jalga järgi liibates nurga taha vett laskma. Siis taresse naastes põikab kasvuhoone manu, avab ukse ja luugid, et tomatitaimed oma solaariumis liialt ära ei karamellistuks. Viimseid uneriismeid maha raputades astub tubasesse tsooni, misjärel ühendab veekannu särtsuga ning suundub tagasi koiku juurde, kus kaal ootab uut raskusetajumist. Nüüd näitab selle sihverplaat, et hoopis paari kilo jagu on Raisakull veelaskmisega mitte maha, vaid ebaloogiliselt juurde võtnud.

Ärge nüüd öelge, et patarei on tühi, see sai vahetatud - ikka sama müstiline kaalutõus peale hommikust kuselkäimist. 

Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 

___________________

Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.

Tehisintellekt võtab üle

Aa, sinna jätsin. 
Mitte sinna.
On ikke inimeseloomal pea – ikka nuhtluseks kerele, kõik mõtteriismed laiali nagu pusle.
Enam ei oska kuskilt otsast neid kokku pakkida.
 Üks väikene keskendumist nõudev ülesanne kuluks nüüd mulle küll ära. 

 Kurat! 

 Selle ruumi võtit pole ju selles kimbus. 

 Kuhu ta siis jäigi? 

 Ohjah! 

 Jummel küll! 

 Teine võtmekimp jäi ju valvelauda. 

 Raisk küll! 

 Aga pole siin hullu midagi. 

 Tuleb hakata omaaegset näitlejameisterlikkust meelde tuletama. 

 Aga enne tuleb koristustarvikud üles otsida. 

 No mida pole, seda pole. 

 Ahjaa! 

 Pagan võtaks! 

 Nädalapäevad tagasi avaldati ju lektori käskkiri number see-ja-too-ja-mingi-kritseldus, kus oli sõnaselgelt kirjas, et alates sellest ja tollest kuupäevast võtab nädalaks ajaks ülikooli stuudiumi üle tehisintellekt. 

Aga pardon my french, mis päev täna nüüd on?

 Ilmselt läks mul nüüd siin aja arvestamises midagi kapitaalselt nässu. 

 Sel ajal, kui see ülevõtmine tehismõistuse poolt toimus, magasin ma ilmselt koristaja konkus oma peatäit välja. 

Vähe kitsas oli küll, aga hea rahulik põõnata. 

Sel ajal, kui ma seal ubrikus kondivedeldajat läbi maksa luudesse lasin setitada, kostusid läbi ukse mingisugused hoiatava tooniga häälitsused, mis tõid mu silmalaugude raskuse veel rohkem esile, et ma lihtsalt vajusin rammestavaisse unenägude seltsi. 

Oh sina raisk küll, üks hoiatus tärkas just praegu tagumisest ajukäärust esile - "Kõik elusolendid tapetakse ilma ette hoiatamata!" 

Tehisintellektile anti katse korras see stuudiumi laboripoolne osa üle põhjusel, et siin olevat närilisi rohkem, kui teistes hoonetes.... 

Väga toores toorik

Nii. Olete kõik kohal. Kena siis. 

Tänane teemapüstitus on veidi nagu toores lihakäntsakas - natuke soolamist, paar näpuotsatäit pipart ja neli tundi kuumas ahjus ning võibki hakata keha kinnitama.
Ainuke vahe on selles, et antud teemast võib tulla käkk või hoopis midagi oivalist, mis võib isegi vast Nobeli ära tuua.
 Nagu teate, on valguskiirus ülim kogu teadaolevas universumis. Sellest kiiremat ei ole. Mõnda aega nii ka arvati. Oh seda naiivsust küll. Mõned aastad tagasi jõudsid teadlased Higgsi bosoni jälile. Ja ega ma sellest ei taha praegu rääkida.
Pigem sellest, mis mitmetes ulmeromaanides on välja käidud ning mis ka audiovisuaalsel moel meie teadvusesse on kinnistunud. Nimelt valgusekiirusel lendamisest. Olete ju lugenud, kus mõned kirjanikud mainivad rakettidest, mis töötavad footonite jõul ja mis väidetavalt annavadki sellise kiiruse, et hoia ainult piip...
 Kuid siin on konks – kuidas sa pidama saad?
 Lisaksin veel ühe takistuse – selleks, et valguskiirust saavutada, kasvab ka kiirendava objekti mass kordades, mis teeb valgusekiirusel liikumise võimatuks. Vaevalt ulmekirjanikud sellele mõtlesid. Nii nagu nende fantaasia ei hõlmanud juhuslike taevakehadega kokkupõrkeid.
Eeltoodust tulenevalt muutub paraku valgusekiirusel liikumisel kindlasti elusolendite DNA koostis, lisandub nende taevakehadest koosnevatest elementide järjestikahelad, millega kokku on põrgatud.
Me ei tea veel, kuidas need astronaudid välja näevad, kui naasevad koduplaneedile.
Sest mingitel andmetel on valgusekiirusel liikuv kapsel ajamasin. Kui me saadame ühe astronaudikogumi no ütleme nelja-aastasele missioonile, tulevad nemad tagasi leidmata meid ja meie järglasi – vahepeal on meie planeet Maal kulunud kuskil kümmetuhat aastat või rohkemgi. Võib-olla leiavad nad siit hoopis teised eluvormid või hoopis kivise planeedi.
Nii, et mõtlemisainet on siin kõvasti. Ja kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis olen alati valmis uusi nüansse lisama.
Väärib ju see teema kaasamõtlemist ning matemaatilisi arvutusi??? 
Aahh...
 Auditoorium on hoopis tühi.
Egas midagi, tuleb oma liistude juurde jääda.
 
Kuhu mu koristustarbed nüüd jäid? Aa, sinna...

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 

Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.

Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 

 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 

 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 

 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 

Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 

Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 

Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.

 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 

 „Sa kah elus?” 

 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 

 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 

 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 

 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 

 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 

Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 

 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 

 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 

Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 

 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 

Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 

Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 

Kolmene kolonn peatus. 

Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 

Vana Vince vilistas üllatusest. 

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 

 „Mis sa oled?“ 

Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 

Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 

Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...

Võrreldamatu võrratu võrdlus?

 Mõni päev tagasi kaesin hilisõhtul mingilt ajaloost jutustavalt kanalilt dokumentaali juutide raskest saatusest natsi-Saksamaal.  Mingil hetkel lõi silme ette tänapäev, õudus haaras mu endasse. 
Näiteks: natsid keelasid mitte-aarialastel suplusranda mineku: mulle kumas sealt läbi tänase päeva võrdlus - mittevaktsineeritudel keelatakse ... 

Kõige selle dokumentaali taustal painab mind küsimus: Kui kaua läheb, kui me hakkame mittevaktsineerituid ahjudesse ajama?  

Hakake juba peale!

 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 

---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Vatsatunne...

...mainis, et peaks jaaniööst maast madalast ühe ülesvõtte ära tegema. 

Et oleks teistel hää näha, mis imeasju ka üdini ülipehmete koibadega kodanikud näevad... 

Raisakulli testament

Mnjah! 

 Testament tuleks ära teha. 

 Kus kirjas tingimused elik minu maiste ja mittemaiste asja(l)olluste tulevik. 

 Aga enne minekut tuleb need teistele arusaadavaks teha. 

 Nõnda siis.
 Raisakull esitleb: 

 Raisakulli testament.

 Olles väga harukordsel viisil terve oiu ja mõtlemise manu, teen korralduse täita järgnevad punktid vastavalt punktitabeli jaotiste järgi.

 
 Punkt üks: Ei ole vaja raha raisata peiedele ega hauakaevamisele. Piisab, kui Raisakulli laip heita loomaaeda teistele raipesööjatele lindudele, soovitavalt raisakullidele, moonalauaks.
 Punkt kaks: Ühtlasi jääb teavitamata laia üldsust kõikide poolt armastatud Raisakulli viimsest lennust igaviku teele.
 Punkt kolm: Kui keegi peaks huvi tundma, kehitagu õlgu ning ühmaku mokaotsast seosusetut serbohorvaadi keeles sõimu nii, et huvitundja tagurpidi taganeks. See pole üldse huvituja asi, kus Raisakull parajasti viibib. No kui tõesti on vaja teada, siis viidaku loomaaiale. Mingeid rohkemaid selgitusi jagamata. 

Punkt neli: Kõik Raisakulli kontod tuleb likvideerida, et jääks vabanenud tühisus teistele täitmiseks. 
Punkt viis: Rõõmustage, ristirahvas! Et sai üks raibe maisetest piinapaisetest lahti. Tantsitagu ja pillerkaaritagu!

Lugupidamisega: 

Raisakull 

Siia tulevad pookstaavid

Kodukant vastu valgust

Kodukante on elu jooksul olnud Raisakullil sittakanti nõnda, et tapab. 
Kogu aeg on nähtus nimega „Elu” teda solgutanud ja väntsutanud nagu kass mängiks hiirega ning kes vahepeal huvi kaotades jätab oma mänguasja laokile.
Võib-olla seetõttu pole Raisakull üldse tundnud, et üheski kohas võib kodune tunne olla.
Ja kui tekibki mõte, et jah, siia kanti võiks oma juured alla ajada, viskab elu järjekordse lõngapuntra lahtiharutamiseks, misjärel Raisakull oma seitse asja kokku pakib ja vehkat teeb. Ei, mitte et ta kardaks seda kera lahti harutades leida maailma ihaldatuimat süsinikku, vaid õigluse(tuse) tundmus närib hinge.
See tähendab üldjoontes toda, et kogu aeg on tal kuklas tiksumas mõte – ei, see kant või koht pole ikkagi minu jaoks...
Kuigi võiks juba maha rahuneda.
Viimasel ajal ketrab Raisakulli kolbas aina enam ammu väljakäidud mõttelõng väiksema elukotuse rajamine sinna, kus lähim naaber pesitseks kahe ja poole miili taga.
Veel parem kui kümme versta lahutaks lähimat elamisekotust.
Aga kust seda niiväga võtta on...
 Siis saaks Raisakull oma hingevärinalainete summutamisega ühele poole.

Kuigi jah, planeet Marsile vajatakse kolonisaatorite näol kahuriliha, niiet Raisakull mõtleb selle üle tõsiselt, et äkki on mõttekas pilk sinnapoole pöörata – asustamata kant ju ja kui naabreid tekibki, siis saab järgmisse kraatrisse ennast barrikadeerida ja/või pealetükkivale „puuküürnikuks soovijale” vastu lõugu andes universiumisse lennutada.
Selle viimase puhul peab koheselt õige nurga ära arvutama, muidu põrkab „anastaja” peale Phobosele antud järjekordset lohku Marsi pinnale tagasi, haarates ühtlasi mingisuguse tundmatu foobia kaasa. 

Alternatiivina oleks suures plaanis mõeldav teispoolsusesse siirdumine... 

Puhkus

Pea kõik, kes oma rännakutel eksinud Raisakulli juurde, on hiljem kõnelenud sisemisest puhastumisest, mis neisse nagu püha vaim peale vajunud ja millest Raisakull pole kunagi omakorda mõhkugi aru saanud. 

Too olla nagu elu parim puhkus... 

...Millegipärast...
Peale aastaid looduse poolt vihjatud märke, mis Raisakulli oleku ja nägemuse ning veendumisega risti vastupidine tundus, on hakanud isegi Raisakull kahtlema, et see eelpoolöeldu on täiesti võimalik.

 Et sellest aimu saada, tuleb vist lihtsalt ennast siitkandist minema kupatada ja kuskil paari aastatuhande pärast naasta. Siis alles saaks nautida peale elu ka parimat puhkust surmast, et tunda veel kord elavana või elusana. 

Kui Raisakulli kotusesse ilmuvad aegajalt igasugused karvased ja sulelised, siis miks ei eksi, kas või põgusalt, siia ära mõni kena linnuke, kellega kudrutada-sulistada saaks? 

Vaat, siin on vist mingi müstika, et eelkõige Viru linnud hoiavad eemale - küllap vanemad on neid hästi kasvatanud. 

Nagu eelnevalt kusagil siin Öövikus sai mainitud, et Raisakull hoidub viimasel ajal omaette ja on sisuliselt loobunud teistega suhtlemast, siis on see üsna mõistlik tegevusetus sel äreval ajastul, kus Wuhani katkutõbi ründab ühest ja linnugripp teisest kandist. 

Looduse peegel kui lootusetuse reegel

Looduse peeglisse

süvitsi vaadates tunned

end kui näkimuinasjutus.

mis haarab su oma embusesse

ja millest enam kuidagiviisi 

välja ei vingerda...

Need kolm kaadrit jäid Raisakulli arust "kahe emmi ja kahe kiivavajunud risti" aastal  üheks parimateks Rööviku-poolseteks galeriiväärilisteks kinnipüütud hetkedeks. 

Sandikassa bluus

Ma ei oska enam elada - 

pangaarvel kõlisevad sendid, 

ümberringi kooserdavad sandid. 

Sandikassast kõllati üks päev: 

nüüd ootan kopsakat rahasüsti, 

siis rihin uued sihid büsti... 

Elu ettenägemine on voorus - 

mida sitemat poolt näed, 

seda kergemalt põed. 

 ... 

Vähemalt ei lange ma šokki, 

kui suitsetan viimse pläru 

ja joon peale novitsokki. 

Sest nagu öeldud, sa kuradi näru: 

Ei oska ma enam elada!

Minu hale vari jääb minust maha,  

kahjuks, jah, siia ilma kummitama... 

Too oskab pehmemat sammu astuda 

ning hääletult vandudes kukkuda. 

Valgus

Füüsikalisest aspektist lähtuvalt esindab kõikse täiuslikumat värvust must värv. 

Selle täiuslikuima värvuse antipood peaks olema valge, kuid ei – õigem oleks öelda värvitu. 

Tollepärast otsitaksegi mingit müütilist BossSoni higi või Higginsi bosonit. Seda ainuüksi selleks, et selgitada tumeenergia olemust. 

Mina olen selle ammu läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et kui valge värvus esindab musta vastandit, siis ei tuleks tumeenergia üldse jutuks. Pigem juba väljub mustvalge konfliktist hallide varjunditega särts. 

Kui me võtame aga mõlemiks vastandiks musta ja värvitu - vaat siis saaksime rääkida tumeenergiast... 

Ülejäänud värvid, alates meie silmale nähtavat kolmest põhivärvist koosnevat troikat, lõpetades erinevate lainepikkuste võnkumistega koosnevat nähtamatut valgust, kujutavad endast kõrvulukustavat ja silmipimestavat müra, millest ülekarjumiseks tavaliselt võhma ei jagugi. 

On üks termingi välja mõeldud - valgusreostus.

Lõpuks on ikka vaikus, kui ükskõik millise sisinaga must auk ainuüksi sisemiselt kokku vajub. 

Siis on vaikus lõpmatu. 

Igavene. 

 ... 

Tegelikkuses sellest hetkest kõlab uus Suur Pauk, mis annab igasugustele lainepikkustele uue võimaluse tajuda meie arusaama värvidest. 

Unesegased

Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm.
Kirikulühtrid annavad sellist kollakat valgust. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena). 
Kuused ehitud - järelikult jõuluaeg.
Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid.
Oreliviled hakkasivad huugama.
Kõik jäi järsku vakka - kohalolijate pilgud suunatud minule.
Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise.
Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval.
Ütlen AHSOO... JAJAHH.
Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema). 
Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

 Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Seni otsin ikka veel Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

Eeltoodut arvestades ei tahaks ma kunagi ärgata.
Kuid pean seda siiski tegema.
Väsimuse kiuste. 
Muidu jääks isegi unesegane rebane pildile püüdmata.

Kümmekond aastat tagasi suunas elu mulle kätte sellise hetke, kus ma märkasin magavat rebast õunapuude all. Seejärel kiirustasin kähku pildimasinaga välja, Aga ilmselt välisukse sulgemise hääl äratas looma üles ja muidugimõista tegi ta sääred. Ning minu saagiks jäi see ainuke pilt, kus sätted olid kõik paigast ära - tuli selline hallivõitu pilt, mille ma mudisin digiKam-iga enam-vähem vaadatavamaks, võib-olla isegi liiga palju...