laupäev, 18. september 2021

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 
Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.
Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 
 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 
 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 
 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 
Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 
Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 
Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.
 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 
 „Sa kah elus?” 
 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 
 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 
 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 
 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 
 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 
Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 
 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 
 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 
Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 
 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 
Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 
Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 
Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 
Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 
Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 
Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 
Kolmene kolonn peatus. 
Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 
Vana Vince vilistas üllatusest. 
„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 
Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 
Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 
 „Mis sa oled?“ 
Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 


7 kommentaari:

  1. Vabalangemise osa meenutas Bradbury ühte kosmosejuttu, just toda lootusetuse tunnet õhkus sealt. Teine sündmus, sama fiiling.
    Edasi läks keeruliseks.
    Meestest sai Miski. Või Keegi?
    Surm, mis muudab surnud elusatele ohtlikeks....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise asetasin ennast mõneks hetkeks vabalangemise keskele - kuidas ma ennast tunneksin ja sain loogilise vastuse... :D
      Meestest jäi järele märg plekk ehk purustet kondid kaetuna katkise naha ja väljavalgunud sisikonnaga - mu arusaam füüsikast nõudis realismi piiresse jääma. Iseasi on see, et planeedil Maa pole siukest kõrgust kus saab seda teooriat järgi teha või üle kontrollida.
      Aga teadvus on siuke imelik asi mu meelest, kui see ei tea, mis kerega juhtus, siis jääb ta sihtkohta uitama nagu poltergeist ja vajub ära siis, kui näeb, et tagasipöördumine on võimatu. No kaudselt võiks seda nimetada inkarnatsiooniks. Uue keha saamine nõuab aga energiat, siis sukeldutakse vastavalt budausu seadusele, kas oled elu sitta kokku keeranud, sel juhul saad võimaluse algusest peale ehk väikese kärbsevastsena elu edasi kanda või hoopis oled vagana head teinud, siis mingi kõrgema olevuse kehas järgmisele tasemele ehk nirvaana seisundile lähemale jõuda.
      Kuram, liig filosoofiline selgitus sai...

      Kustuta
    2. Meie koduplaneedil pole veel sellist tosinamiili sügavust kuru veel leitud, küll saab seda teooriat katsetada aeroplaani pealt, aga see pole fiilingu mõttes sama, mis mu kirja pandud - heli hajub, kuid koopa seintelt võimendub heli kajana...

      Kustuta
  2. No miskit pole teha, ilmselgelt olen lapsepõlve kinni jäänud - mulle tuli jälle Veenus meelde...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis on su kõhutunne õige - äkki on Veenusel selline tosin miili sügav kuristik?
      :)

      Kustuta
  3. Nii et plaan lendas vastu taevast... negatiivses suunas...
    (Täna tv-s kuuldud mõte, teadsin kohe, kuhu see sobib ;)

    VastaKustuta