Esmaspäev, 28. oktoober 2019

Kauge tuleviku kõne


On aastanumber, ütleme nõnda, 2043.
Sest siis pidin ma mingisuguse ennustuse järgi teise ilma siirduma, olles kõigest kolmveerand sajandi jagu vana. 
Väetina ja mähkmetes – nagu siis, kui ma haiglast esmakordselt oma elus kompsuna väljusin – tulen ma nüüd rahva sekka oma viimset arvamust teatavaks tegema.

Lugupeetavad või peetud inimloomad!
Aastaid tagasi võttis toonane riiginomenklatuur vastu inimsugu puudutavad otsused, mis vastandusid üleüldiselt nendest väärtustest, paisates segamini arusaamad, millega olime kasvanud ja elanud.
Andmata aega atra seada. 
Et olgu olla ja kohe. 
Muidu ei võeta neid tõsiselt.

Ma saan aru küll, et osa inimesi on niinimetatud „vales kestas” sündinud. See tähendab, et poiss ei taha poiss või tüdruk tüdruk olla. Aastate möödudes, kui on väike varandus kokku krahmatud, lastakse sugu vahetada. Või sukeldutakse lihtsama ja odavaima lahendusena gei/lesbi suhtesse.

Mina sellest aru ei saa ja ilmselt ei hakkagi aru saama. 
Küll aga üritan mõista.
Olen enda arust üpris tolerantne – suhtumine stiilis „mida keegi oma magamistoas teeb, on tema isiklik asi ja ei puutu minusse” peaks ju näitama seda.

Näiteks üks päev tekkis peldikus sittudes selline küsimus: Miks inimeseloom nii vihane on enda kesta vastu, et laseb lõikuda, vahetades sugu?
Mina isiklikult peaksin olema eriti vihane enda kere vastu, kuna mitte keegi naissoo esindajatest ei taha mind elukaaslaseks, kellega sängis hullata tahaks – no ma olla värdjaliku välimusega. Võiks ju end iluoppidega lausa kena-Aaduks treida või lõikuda lasta, aga ma ei vaeva oma mõistust selle kuradi teema üle – ilmselt olen millalgi iseendaga rahupiipu tossutanud, et lõikumata jääbki.
Aga ma jõudsin kullakambris sittudes järeldusele, et hirm sunnib teisi muutma oma sugu.
On ju igal elus ja eluta olendil selline seenhaigus, mida millegipärast vale nimega elik vähiks tituleeritakse. 
Ühel lööb välja, teisel aga mitte.
Kujutagem soovahetust kui ennetavat profülaktilist sammu vähi ennetamiseks.
Munandivähi eeldusega meeskodanik laseb end naiseks lõikuda – naistel munandeid pole.
Või vastupidi – naisisik trumpab enda muutmisega meheks emaka-, munasarja-, rinnavähi üle.
Vot sedasi...
Nüüd võite kaasataritud mädamunad siiapoole lennutada!

Kolmapäev, 23. oktoober 2019

Irdumise valus võlu


No ei taha see inimkonnast irdumine süvendatud kujul toimida.
Ikka võtab keegi Raisakulliga ühendust ja kutsub kas või pärapõrgusse, et suikuma jääv Raisakulli otsiv vaim virgub mõneks ajaks ärkvele. Nõnda on Raisakull sellel aastal käinud kahel suuremal juubelil ja Poolas ning nüüd kuu aja pärast on soe koht pulmalauas soolas...
Et aga antud sissekanne pikaks puhkuse-laadseks kiidumölaks ei kipuks, tuleb ära mainida ka paar haltuuraotsa – üks kevadel ja teine nüüd sügisel, kus Raisakull oma võsakaga noorendikku käis hooldamas. Lisaks veel kodused toimetused. 
Teab ju Raisakull küll, et kokkuvõtteid tehakse ikka aasta lõpus, kuid kelle asi on teenekale algajale anarhistile ette kirjutada, millas see summa summarium krihveldada tuleks. Seda enam, et viinakuu on selleks kõikse sobivam aeg, kuna hämaraid õhtupoolikuid peaks piisavalt jaguma.

Ükspäev käis Raisakull kohalikku kultuurielu kiibitsemas – reedene õhtupoolik ja kell oli kohe 20 saamas nagu kuulutusel kirjas, pidu hakkab pihta just nimetet kellaajal.
Nimetet ajal oli üksainumas laudkond kohal ning mitte mingit piduollust polnud ollagi. 
Eestvedajad väitsid küll, et tuleb inimesi juurde ning üritasid Raisakullilt raha välja pommida, aga mida põrgut maksta, kui pole gongigi avapauguks löödud.
Tahtis Raisakull neile kulturnikele epistlit lugeda teemal, et miks peavad õigel ajal kohaletulnud kannatama hilinejate pärast? Pidu alaku peale kuulutuses mainitud ajal ning kelle asi see on, kui hilinejad sellevõrra lühema kontserdi saavad – siis järgmisel korral on nad õigel ajal platsis!
Kuid Raisakull pidas oma suumulgu kinni – ei tihanud teistel olematut peomeeleolu alla kiskuda – ning astus välja tänavale, jõudes veel üleõla pomiseda: et poole tunni pärast kaeb, kas rahvast on juurde voorinud ja pidu käib, siis maksab. 
Nimetet ajal oli paraku kultuurimajas aga samasugune vaikus valdav, siis lonkis Raisakull rahulikult kodu poole.
Ometi vanemad inimesed mäletavad, et olid ajad, mil siin Amblas kultuurielu lausa kees...

Pee Ess

Seemitsop ilmutas artikli Vennaskonnast, pidi teine olema 35 aastane.

Kolmapäev, 16. oktoober 2019

Raisaluul: Kui vaikus pikaks venib


Salamisi tunnen -
mitte mingisugune
elust võetud teema
mind kõnetada suuda enam...

Loen ja mõtlen kaasa,
vihastan ning naeran -
mõtted eutanaasiast
langevad siis põrmu.

Sestap ärgu keegi,
kui vaikus pikaks venib,
mu pärast muret tundku -
on mu loovus välja surnud...


Neljapäev, 10. oktoober 2019

Käisin Poolas


Kartulivõtujärgsel kondipehmenduse voolimise söömingul küsiti mu käest, mis plaanid mul on viinakuu esimesel nädalavahetusel, kas saan penivalvesse tulla?
Ma tahtsin mölisema hakata, kuid perepoeg jõudis ette, et tema jääb koduvalvuriks ja võtke aga Raisakull kaasa.
Ega olnudki pikka mökutamist, vaid lajatati otse tõik lauale: pererahval minek ei kuhugi mujale kui Poola. Üks vaba koht on soolas, kas tahan tulla? Kohatäitena...
No mis mul selle vastu sai olla.

Eelmise reede varahommikul hakkas õekandi sannas, kus mulle magamisase valmis tehti, mu mölafön lõugama ja vastu võttes kostus mu õepoja hääl: „Aeg on särada!”, misjärgi jäin sõna otseses mõttes jõllitama. Tagajärjeks oli uni kadunud.
Väikene sööming eelmiseõhtusele väikesele joomingule otsa ja panime Poola poole ajama.
Õepoeg oli sel päeval roolis, kuigi ta enne polnud nii pikka maad maha sõitnud.

Lätis tundus kõikse populaarsem sõna olema Veikals, mis igal pool silma hakkas. Daugava ületamisel oli ühel pool suur veehoidla, mille kogutud veest lätlased särtsu saavad.
Leedus jäime ilmselt suurtest ja väiksematest asulatest kõrvale, kuigi üks liiklusmärk hakkas silma küll: hoiatusmärgil polnud muud kui üks punkt – mille eest see märk hoiatada tahtis? Et ees on must auk?
Poolas hakkas silma igal pool vali-mind-plakatid ja väga populaarne sõna „Kantor” – hmmm, ma mõtlesin endamisi: hea veel, et Kantoss polnud...

Vot siin tegingi sisseostud...

Ei tea, kas selle saab katoliikluse eripära alla sättida,
igal juhul olid Leedu ja Poola magistraalid piiratud aiaga?

Väike jupp Suwalki küngastest

Bialystokis oli ööbimine ja suur ostlemine.
Ma sain talveks hilbud, mis meie maal oleks poole kallimad. Vot sedasi.
Siis hakkasime tasapisi tagasi kimama. Suwalkis olime järgmise öö ja siis tagasi Eestimaa pinnale.
Poola-Leedu piiril pandi õepoeg puhuma, siis Leedu-Läti piiril küsis mingi tolliametnik, kas sularaha on? Ei, kõik käis kaardimaksetena.

Üldiselt oli suht hea reis.
Meid oli kuuekesi bussis ja see Poola-trett tasus kuhjaga ära.
Sellepärast mind kaasa tahetigi, et teistel odavam ka...
Ma jällegi sain üle pika aja ka võõraid maid näha, ehkki paistus kõik meie maa moodi.
Poola piirist Suwalki peale minnes oli sihuke tunne, nagu oleks Assamalla luht segi Avispea ja Võrumaa käänuliste teedega lisaks Peebumäega Tapalt Kadrina poole minnes.
Poolakad, vanad kavalpead, selle asemel, et sirget magistraali ehitada, mõtlevad nad siiski oma maa kaitsmisele tunduvalt enam.