Hull mis hull...

 Üleeile oli Raisakull garaažis võsaka konksu otsast alla võtnud, üle Tuhniku, mönkri ja Härja upitanud välja valguse kätte. Et proovib ja kaeb perra, kas kannatab teisega veidi käiguteede ääres vohavat heina vähemaks võtta. Nädala alul oli Raisakull selle tarbeks oma GT-ga Tapale vändanud* ja sealsest saepoest tamiilipotsiku lunastanud, mille sai nüüd kolmiknoa asemele keerata. Lisas võsaka paaki veidi uut kütust vanale juurde ja raputas selle segi ning proovis käivitada. Masin läks peale kohustuslikku minimaalset võimlemist koheselt käima. Raisakull ei teinud teist nägu ka mitte, kui suretas stoppnupust masina välja. Kaenud taevast veidi, otsustas ta selle paagitäie rahulikult ära lasta. Vahetas toas riided töistemate vastu ringi ja esikus surus kummikud koibade otsa. Seejärel kargu najal garaaži tagasi, ümbritses ennast rakmetega ning töö võis alata. Natuke aega hiljem oli toetumine vasakule jalale valulik ja siis tuli niitmisele järsk lõpp teha. 
Noh, vähemalt sai alguses natuke rasva endas vähemaks. 

Eile oli  Raisakull veidi targem - pistis kargu rakmete ja keha vahele nagu musulmanid või piraadid omal ajal kinžalli vööle kinnitasid. Iga paari sammu tagant tuli kark appi võtta, kuid töö sai üksjagu tehtud - hoonete ümbrus sai kenama väljanägemise. Seejärel oli Raisakull rehaga kõik niidusaadused käiguteele laiali roobitsenud.  
Täna hommikupoole istus Raisakull Härjale ja hekseldas kõik need pikemad varred molekulideks, Kuna ilm lubas aias muru niita, siis ennelõunase aja oligi aeg niitmisele pühendet. 

Raisakull oli ükspäev raadiumist kuulanud Johnny Deppi esitatud lugu ja millegipärast hakkasid turjakarvad turritama...

______________________
* Spidomeetri järgi väntas Raisakull ligi 30km ära - lihtsalt iseenda statistika jaoks sai see mainitud. 

Eile...

 Raisakullil oli eile harukordselt tihe sebimise päev.
Polnud siin imestada midagi - terve päev lubas ilusat ilma, mida järgnevad päevad ei luba - seega tuleb tegutseda - aed ja aiatagune vajasid niitmist. Muidu kole vaadata, kuis juba äraõitsenud võilillevarred kohati turritavad nagu padujoodiku irves hambatüükad. 
Kuna Raisakulli silmapiiril kedagi tulemas ei ole ja kõik teised on oma tegemistega ametis, siis otsustas Raisakull sarved pihku haarata ning ise kõik ära teha. Kõigepealt kanister rattale siduda ning esimene rattasõit peale oppi võis alata.
Bensukas polnud mingit järjekorda (Trumpile tuleb siinkohal tänusõnad öelda), siis sai Raisakull kõik asjad sujuvalt aetud - kanister kütust täis, seejärel tuli arveldamine ja edasine oli konksudega elastikkummiga kanistri pakiraamile paigaldamine. Aga tekkis probleem, kuidas ennast ratta selga istutada nii, et täis kanister ei liiguks oma asendikohast. Raisakull siis palus teenindajat appi. Ime küll, kohe oldi valmis rõõmsalt ja lahkel moel aitama. Muidu pigem ollakse nagu tõrjuvad. Raisakull soovis hüva päevajätku ning hakkas kodu poole väntama. 
Kodutanumal tuli "Härg" täis joota ja pealelõunasel ajal sööma viia - kaks tundi hiljem oli kogu niidetav pind niidetud. Niitmise ajal olid aasta esimesed parmud kohale lennanud ja kuna Raisakullil polnud neile õlut kuskilt võtta, siis tulid nad kohe niitjat purema, raisk. 
Peale niitmist tuli voolik lahti rullida ning liidesed külge installida ning niidukorpus sai puhtaks.
Trakats jäi mõneks ajaks jahtuma avatud kapotiga, kui Raisakull toas hilbud ontlike vastu vahetas.
Uksed lukku ja kargud kaasa.
Sest Amblas tuli väisata mingit pärimuspidu Baltica-festivali raames.
Kohale jõudes oli näha, et rahvast oli ja kõik istumisalused hõivatud. Raisakull otsis rahvamassist tükk maad eemal endale mingisuguse toe, kuhu selg toetada. Kuna ta on kõva kuulmisega, siis loomulikult ta ei kuulnud, mida kõneldi.
Ja ega Raisakull kaua ka ühe koha peal suuda püsida, siis loivas ta üsna pea mööda platsi, ehk näeb mõnda tuttavat - ei näinud ühtegi, kuid nägi Tšehhi rahvarõivais noori. Raisakull vaatas rõivaste mustreid ja tabas ennast mõtlemas - et mingid sarnasused madjarite omadega olid...
Oli mis oli, kui Raisakulli pilk sattus ekslema Eesti, ilmselt Ambla kihelkonna, rõivais inimloomi kaema, siis oli küll tunne, et meite omad on ilusamad.
Ringi liikudes kostus Raisakulli kuulmeradarisse regilaulu viisid Ambla naiskoorilt - teate, need helinivood olid rahustavad. 
Alles siis tabas Raisakull, et aeg oleks tagasi kodutanuma poole trööbata.  
Sest vats hakkas miskipärast korisema...

2525

 Kuskil aastajagu päevi tagasi kribas Raisakull, et ta on 400 kilomeetrit lühikese ajaga maha vändanud, kuid nüüdseks on velotrenazhööri tablool kirjas läbitud maad 2525 km*.
Kui lisada siia veel rattasõidu kilomeetrid, siis läbitud vahemaa number peaks suurem olema. Kuid siin on üks konks - toas velotrenazhööril väntamine erineb väljas kondiaurumasina sõtkumisega nagu öö ja päev. 
________________
* Justkui oleks Raisakull miskit teed pidi Moskooviasse Kremli müüri äärde ja seejärel tagasi kodumaale vändanud ilma, et kremliidid ja sealsed julgeolekuga tegelevad isikud sellest teada saanud... 

Aigu om...

 ...sest õitseb nii tooming ja võilill, võimsamad taimed katavad vaikselt oma alastiolekut kinni, aga Raisakull peab ikka ootama niiduaega. Sest kõikidel masinatel on küljes hoiatussildid, et ei tasu tehnikaga toimetada ravimite mõju all. Nagu Raisakull oleks põhjaläinud isik, kel ilmnevad joobes tunnused. Kui seda viimast ka ennast ilmutab, siis murrab kindla peale oma kodarakoivad.
Hehh... 

Ennist kraamis Raisakull eluruumid ära, et saaks korraliku primaadi kombel "oletatavaid" külalisi vastu võtta, kes nagunii ei eksi siiakanti ära. Koristamise käigus sattus Raisakullile ette Pentaxi kaamera, mida pole ta tükimat aega saanud olude sunnil või õieti tervislikel põhjustel ekspluateerida ning pani selle aku laadima. 

Itaalia Giro annab põhjuse velotrenazhööril rohkem vändata, kuid Raisakull sõidab selle käigus kõigepealt viis km maha ja siis on väikene puhkehetk, et seejärel taas viis km vändata. Kuigi üleeile tegi ta juba kohe kümnese otsa, ei hakka Raisakull veel maratoni ette võtma. 
Lisaks igapäevasele velotrenazhööri piinamisele on Raisakull väljas rohkem karkude najal käima hakanud - iga päevaga tuleb pikem teekond läbida. 

Kümne päeva pärast on rohud otsas, vaat siis tuleb hakata ennast rohkem liigutama.
Ikka tasa ja targu!

Ole sa kiidetud!

Ükspäev sidus Raisakull oma kondiaurumootoriga tranduletile kütusekanistri, et tuua tanklast bensiini. Kohale vändates nägi Raisakull, et paar-kolm masinat parkisid platsi peal, aga katusealune oli tühi. Raisakulli mõte hakkas sinnapoole liikuma, et äkki on kütusekriis siiakanti jõudnud.
Haaras esimese kütusepüstoli...
Mõnikord on sihuke olukord olnud, kus Raisakull haaranud püstoli, et hakata kanistrit täitma, kuid siis hakkas tankur siukest muusikat laskma, mis ärataks ja paneks isegi teispoolsusesse siirdujad tagasi tulema ja tantsima. Sest mõned tanklakülastajad on oma masinale väärt vedelollust juba sisse sumanud ning ise kabanossi või hottoogi järjekorras oodanud. Ja kui tuttavat kohatakse, siis juteldakse ennastunustavalt. Kurat võtaks, maksa kõigepealt kütuse eest ära, siis on aega ka kõhtu kinnitada ja lõugu laksutada.  Raisakullil on niigi raskusi kanister käes ühe tankuripüstoli juurest teise longata.
 ...Seekord aga ei tulnud mitte ühtegi vastuväidet. Seega - harukordne maailmaime on sündinud! Siis eksis pilk loendurile ja kohe lõi kõik klaariks – hind ei ole paljudele enam jõukohane.
 Pagan olgu tänatud!

Eile...

 Eile oli millegipärast hommikust saati selline imelik päev, millesarnast aastas võib olla paar-kolm kui mitte rohkem. Seda enam tuleb toda ka nautida ja samas ka end ribadeks toimetada.
Nõnda siis... 
Peale hommikueine manustamist otsustas Raisakull, et nädalavahetuseks tuleb varusid täiendada ja ajas peale "Tarkade ja lollakate mõtete kabinetis" istumist oma liiklusvahendi värske õhu kätte tuulduma. Seejärel tuli viisakamad ürbid selga ajada, tengelpung ja seljakott kaasa haarata ning poodlema minna. Vändates alevisse tajus ta sihukest pühalikku vaikust, mida ei häirinud magistraalilt ja harjutusväljakult kostuvad müra-aistingud/mütsatused ega ka lindude sädistamised - noid viimaseid Raisakull niiehknaa ei kuule.  Raisakullile tuli keele peale sihuke termingi kirjeldamaks seda hetke - muistne põrguvaikus. 
Ta oleks sedasi mõtiskledes sihtkohast mööda sõitnud, kuid vajutas õiges kohas pidureid. Parkla oli tühi ja polnud ka ühtegi hingelist liikumas. Raisakull kaapas edasi kaubandusruumi, kus polnud ühtki inimlooma näha peale müüja, kes parasjagu kaupa lahti pakkis. 
Peale ostude eest tasumist mainis Raisakull, et siuke tunne on parajasti peal nagu ...ostle nagu miljardär... 
Kodutanumale tagasi jõudes oli juba päeva järgmine plaan peakolus küpsenud - puuvedu. Pealelõunane aeg läkski selle peale, et ei näinud astronoomilise aastaaja vahetust ning kui külg valu tegema hakkas, tuli õhtale minna. Sookurepaar tervitas üle lennates valju kisaga seepeale Raisakulli otsust päev ära lõpetada.
Täna hommikust saati pidi juba Raisakull karkude najal liikuma. Ilmselt läheb veel paar päeva taastumiseks, kuigi täna peale kuuma leiliviskamist oli suurem valu kuskile ära pagenud...

Pikka liugu

Pikka liugu, mu daamid ja härrad! 
Raisakull teeb ilmselt tänase päeva jooksul ja vastlapäeva puhul ühe keskmise liu, noh nii, kuidas jalg soome kelgule lauskmaa piires hoogu annab. Kasvule vastavaid linu ei tasu pikemaks soovida, sest siis kulub pesupulbrit ülemäära. Ning ühtlasi on ka looduskaitseline aspekt kaelast ära langemas - vähem pesuvahendit, tervem loodus ja neutraalsema lõhnaga küljealune.
Veidi hiljem saab hernesuppi ja vastlakuklit vahukoorega...

Hääd jõuluollust!

 Ei, Raisakull poleks elu sees uskunud, et ta jõulude ajal saab kohalikust hüpersuperminimarketist kondiaurumasinaga söömaollust tuua - nüüd on ka see "murtud sirge" papüüruselehele mökerdatud.

Kui juba tehnoloogiaga sai alustatud, siis jätkab Raisakull seda teemat.
Et saaks selle mõtte lihtsalt kaelast ära ja see ei jääks ajuollust segi vispeldama.
Tehisaru või miskise sarnase küberneetilise imelooma arendamine lööb varsti vaheda mõõgana maailmal jalad alt. Just nagu maarahva eeposes Kalevipojal.
Kui juba praegu saavad igasugused petturitearmeed aastatuludesse kasseeritud miljoneid, siis varsti on kelmidel/pättidel vaja ühte-kahte tööriista, mis koorivad tehisaru kasutades miljardeid. Igasugused pinnid ja pannid, punnidest ei tasu köhidagi, on neil supertehismõistusel juba tuletatud - pole vaja inimeseloomi tülitada, vaid kogu nende raske tööga kokku kraabitud töötasud sulavad pangakontodelt nagu augustikuine tahke vesi. Ei aita siin mitte mingid turvasertifikaadid ega ilmselt ka keerulisemad algoritmid.
Lahendus saab üks olla - arveldamine käib nagu muiste sularahas. 
Ja see on ka odavam ja ühtlasi turvaline meede...
Mis tollest, et riigil jäävad mingid maksud saamata. Kui ei suudeta küberkurjamitelt mingeid makse sisse kasseerida või vähemalt nende tegevusele käppa ette panna ehk teisisõnu ohjeldada, no milleks siis ausat inimlooma peedistada. 

Kui kamuflaaž ära sulab...

 Hõika veel, et lumi maas ja tali käes... 
Talvekuu on küll läbi, kuigi vana onu Juuliuse kalendri järgi peaks praegu olema kuu keskpaik. 
Lumi sulas ära ja Raisakull pidi GT talvekorterist välja ajama. 
Tuharesti oli vaja, sest saunapliidil vana ütles üles, kui Raisakull nädalavahetusel tahtis sooja sauna eesruumi. Ta oli puud sinna restile ladunud ning tahtis tule alla teha, kui rest arvas enne tiku süütamist ära laguneda.
Hää, et niigi läks. 
Enne minekut installis Raisakull GT-le laternad ette ja taha, ning turvaline kulgemine võis alata. 
Külatee oli kohati jääga kaetud, kuid maantee oli paljas. Etteruttavalt tuleb öelda, külatee jäälõigud olid Raisakulli tagasi tulles ära sulanud.

Üks asi, mida Raisakull Tapale kulgedes tähele pani, oli valget värvi sõidukite sohvrite ülbus - nad  pressisid Raisakullist mööda nagu teda poleks olemas. Samas, kui tumedamat karva masinad viitsisid suunatuld vilgutada ja jätsid möödudes ligi meetrise õhuvahe. Müstika, kas pole? 
Võib-olla põhjus selles, et valgete sõidukite sohvrid olid frustreeritud lume kadumisest - kamuflaaž sulas ära... 

Tapale jõudes sai Raisakull kohe esimeses poes oma tuharesti kätte ja otsustas Grossi uue poe ka oma okulaaridega üle vaadata - üldhindeks võiks panna kohe viie, sest ruumi liikumiseks oli piisavalt võrreldes kesklinnas asuva Grossi kaubakotusega. 
Kottu tagasi oli suhteliselt raske vändata - tuul puhus vastu. Mõnel teelõigul sai Raisakull kergemalt sõtkuda, aga seda siis, kui puhumine otse vastu laupa ei vajutanud. 
Raisakullile meenus, kuis meite kodumaised rattaässad maininud, et nemad just otsivad neid vastutuulega (mida tugevam puhanguiil, seda parem trenn) alasid, sest tuur'dö'fräänsi-mägesid pole siit kuskilt võtta. 
Aega kulus küll rohkem, kuid enne ühte oli Raisakull kodus. 

Jahh...

Täna hommikul, peale kohustuslikke iidamast-aadamast ajast pärit loodusekutsetoiminguid, pani Raisakull sauna kütte. 
Varasematel kordadel oli asi nõnda, et kui lõuna paiku kerisele tuli alla teha, siis ajas suitsu sisse, mitte ei tõmmanud korstna kaudu välja, sest tõmmet polnud. Põhjus teada - korstna soojenemine päikese poolt pani ju korstnaavale nähtamatu prundi ette. Siis lehkasid ülejäänud pool päeva nagu suitsuahv. Seda eriti tuulevaiksel ajal... 
Kui keris "läks käima", tuli ka katla alla tuli teha. Parasjagu puid asetatud koldesse, tuli Raisakullile meelde, et tuleks millalgi surnuaeda visiteerida - homme on Amblas kalmistupüha. 
Sünoptikute tänast ja homset prognoosi inspekteerides otsustas Raisakull, et tuleb ikka täna ära käia. Ilm on taas normaalseks läinud - pea ka enam ei valuta, nagu eelnevatel kuumadel päevadel. 
Kuumalaine ajal, mis mõned päevad tagasi veel siitkanti valitses, püsis Raisakull viisakalt öeldes varjus, tegelikult oli ta täitsa teovõimetu, õieti küll teooimetu, võimetu mingit suuremat/väiksemat tööollust ette võtma. Ja ega ka parmud lasknud ninaotsa välja pista - kui päike, mõnikord ka vähese pilve tagant, oma lõusta näitas, nii kohe olid nad karjas kallal nagu ülemjuhataja käsul. Tegelikult ei tasu parme süüdistada, sest Raisakull on aja jooksul aru saanud, et need valusasti pistvate putukate näol on tegemist kubjastega, kes sunnivad inimloomad ülikõrge ultraviolettkiirguse, mis on nahavähi tekkel suurem süüdlane, eest pakku minema. 
Niisiis, kui katlas vesi soojaks sai, pani Raisakull tares töised hilbud selga ning käis jalgrattaga surnuaias - kraapis rehaga platsi puhtamaks. Naastes kodutanumale otsustas ta ka muru ära niita, enne kui sauna ennast pesema läheb. Igasugused rasvased parmud tiirlesid ümber traktori ja mõni eriti pekkitäis isend, vist võis olla kiin, istus kapoti peal nagu mingi "miska", ninaots ette suunatud. "Nigu luksuslimusiiniga sõida!" - nentis Raisakull. 
Muruplatsid said niidetud, läks Raisakull "ära õhtale", mis tähendab seda, et täna enam tööd ei tehta ning kobis sauna oma higi maha pesema. 

Lämmi

Väga lämmi on...
Nagu kätte oleks jõudnud augustikuine viljakoristusaeg, kuigi see passib juba üsna pea kohal olla. 
Raisakull võttis mõned tunnid tagasi täielikult aja maha - eelnevalt pani ta ämbritäie vett sauna trepile päikese kätte soojenema. Nüüd teeb aega parajaks, et saaks ennast veega üle lödistatud ja ennast veidiks ajaks värskena tunda.

Üleeile õhtul võttis Raisakull võsaka, pani tamiilipoti saeketta asemel külge ning läks majapidamises olevat viimast bensiiniauru tühjaks laskma. Kuradimast inetu teeäär sai viisakama ilme. 
Et eile oli pilvealune ilm, mis sai täiega ära kasutatud. Kõigepealt tuli värsket kütust hankida. Selleks ajas Raisakull oma väga "januse" sõiduriista ehk kondiaurumasina välja. Sidus kümneliitrise kanistri pakikale ja väntas bensukasse. Koju jõudes jootis ta kõik selle kanistritäie bensiini uuele koduloomale sisse. siis läks ja vahetas viisakamad ürbid töistema vastu ringi. Lõi masinale hääled sisse, istus peale, ütles NÕÕ! ja kujutage ette - kahe tunniga sai plats niidetud, selmet kahte-kolme päeva raisata muruniiduki lükkamiseks. Õieti küll muruniiduki järel lonkamiseks. 

Raisakull tegi uuest loomast ka pilti, aga seda ei anna raalist üles laadida - google on jälle kapitaalselt ja totaalselt midagi perssekki keeranud.   pärast pikka sudimist siin ta on:

Igal juhul numbrikujund meenutab omaaegset kuulsat Moskva autotehast ZIS - Zavod Imena Stalina. 

Aprill pidi mingisugune liikumiskuu olema?

Raisakull pole veel maininud, et poes käib ta neljarattalise tõukerattaga. Kruusateel oli esialgu kehva, sest teede lagunemise aeg ja neljarattaline vajus kohati sisse ning jättis jäljereana sügava jälje, siis alevis asfaldile jõudes oli see-eest atribuudi kiirus hoopis teisest klassist. Eriti võetakse suurim kiirus üles siis, kui parandatud puusapoolne jalg hoogu annab. 

 Raisakullile toodi eelmise kuu alguses uus jalgratas sisetingimusis väntamiseks. Ikka selleks, et opereeritud puusaliiges korralikult käima hakkaks. No iga päev üritab väntadele säru anda ja nüüd on üle 400 kilomeetri kirjas, iga päev esialgu kümmekond kilti, mõnel päeval isegi 15, ja mõned päevad olid pausiks võetud. Kompuutri järgi rehkendades, kui see näitab ikka õiget läbisõidetud vahemaad. Raisakull on teleka appi võtnud - sealt näeb igasugu velotuurisid proffide esituses. Kui need kihutavad otse, siis pole hullu, Raisakull on ka otse. Aga kui kurvi sisenedes kallutatakse end, siis on Raisakull jännis - tahaks ka samamoodi keerata, aga riskib hoopis oma kontide ja laenatud velotrenažööri lõhkumisega. Krrt küll! Nõnda peab leppima Raisakull ainult otse kimamisega. Jah, tõsi on see, et telepurgi jalgratturid sõidavad kaks korda kiiremini ja seega ka kaugemale, kui Raisakull vändata jõuab, ning seda kõike ka mäest üles punnitades. 

Eile julges Raisakull ilma keppideta veidi toas komberdada. Täna pikendas ilma karkudeta käimise trajektoori. 

Ega see kerge ole ühti

 Raisakulli jaoks on tänavuaastased pidustused ainult kaalutõusu ja vatsakasvu kaasa toonud.
Sellest tuleb ju aru saada - Raisakull looderdab ikka väga raskelt.
Teda ei rakendata kuskil ja keegi pole veel jõudnud tööpakkumisi koostada, et laiskloom ainult rakkesse aheldataks.
Ainult sugulased pakuvad mõnikord Raisakullile tööampse - viimasel ajal on needki kokku kuivanud. 
Riik oma töötukassadega ei ole suutnud leida Raisakullile tööpõldu, kuna too elab sisuliselt kahe maakonna piiril, ning tööpakkumiste kohad aga maakonnakeskuste läheduses. Pole Raisakullil ka ühtki tänapäevast profileeringut ette näidata, mille alusel talle võiks mingi töö sobida. 
Ikka ja jälle tuleb see nõukogudeaegne nali meelde, kus ühelt mehelt küsitakse, et mida ta teha oskab?
Võin müüri laduda... - tuli vastuseks. 
Küsimusele: "Mida veel?" vastati: "Võin ka müüri mitte laduda!" 
Pole siis ime, et Raisakull jämestub.
Või tünnistub. 
Pea ainus tegevus, kus Raisakull kuidagiviisi oma tonnaaži kasvu saab piirata või piirab, ongi velosipeedistamine. 
Üksi on veidi nadi ka kimada ümbruskonna teedel, siis ajab Raisakull oma kaherattalise ratsu välja siis, kui Tapale asja on. Viimati sai Raisakull vihma kaks korda päeva jooksul Jootmel - esimesel korral linna poole sõites hakkas just seal sadama, aga Raisakull pani tempot juurde, et pilv ei jõudnud ähkides-puhkides talle järele sõuata ning paar tundi hiljem sai Raisakull tagasi koduteel ikka Jootmel vihmavalingut tunda - hea, et tee ääres suuri puid oli, mille varjus sai suurema saju ära redutatud. 

Peab ikkagi iga päev konte aurutama. 
Homsest tuleb sarvedest kinni haarata ja ... 

Raisakull kondivalu jahil

üks kondiaurujõul soojaandev lahendus...

 Tõtt öeldes - mul on elu jooksul olnud mitu kondiaurutajat, et ma võiksin kõik nad ette vuristada. 

Kõige pealt oli mul kindlasti vanker, kus ma oma vedelaid konte aurutades sipupükstes siputasin - sellest pole ei pilte ega masinat ennast, millest on eriti kahju. Ausalt, ega ma ise ka sellest midagi mäleta. 
Ajavoolus on mul meeles esimene, kolmerattaline ratas, millega ma väntama õppisin, ja millest sai hiljem kaherattaliseks, kui pikem võll  lühema vastu välja vahetada, ümber muundada. Ka sellest pole pilti ega ratast ennast. Iseloomult oli see nagu fix-ratas - vabajooksu polnud, kogu aeg pidi väntama või pidurdades jõudu rakendama, aga kõrgtehnoloogiline sellegipoolest - tagurpidikäik oli täitsa olemas. 
Aastaid hiljem olid mul järgepanu - õe kokukas "Desna2", millega ma tasakaalu harjutasin. seejärel aidast leitud laiali lahutatud "Sputnik", mille ma ise kokku monteerisin, siis enda esimene ostetud "Aist".  Kui toonasesse majapidamistarvete kauplusesse saabus partii "Turist" rattaid, ei suutnud ma külmaks jääda, omandasin sellegi ühe isendi - mitu aastat kimasin hommikuti tööle ja õhtuti ümbruskonna teedel, kuni ühel vihmasel ilmal pidurite mitterakendumisel vastu seina panin, mille tagajärjel raam kõveraks väändus. Tänapäevaseid rattaid kaedes tundub mulle, et ma paningi selle "kaelakausi juurest ülemine ja alumine toru kõverasse"-moehullusündroomile aluse... 
Kui ühel päeval sturr väändunud kohtadest ära murdus, siis sai Aistiga edasi tööl käia, kuid ümbruskonna teedel ma enam ei lennanud. 
Läks mõni aasta mööda, juhtusin Jõgeval nägema üht Permi oblastis valminud 5-käigulist jalgratast, mis mõni kuu hiljem leidis minu. Ega see õige ratas ka polnud, aga kuna Turisti jupid istusid sinna heasti, siis asendasin probleemsed lihtsalt paremate vastu ringi. 
Ükskord küla pealt kottu jõudes oli mu üllatus suur, kui aidas jõllitas vastu Tunturi, millega sain paar aastat hiljem oma kontosse senikehtiva kiiruserekordi - 73km/h, ja mille Bottecchia ilmumisel kinkisin oma vennatütrele. 
Küla peal on maru kasulik käia, kui silmad prügihunnikusse visatud jalgratast, kaed olukorra oma silmaga üle ja kui arvad, et mõistus võtab ja rahakott kannatab, saad kaupa teha. Nagu ma tegin GT ja Classic'uga - need toodi tasuta mulle kottu kätte. Saigi pahna hoovist vähemaks, oli kommentaariks. 
Sophy on mul selleks ajaks, kui jalg enam üle pulga ei tõuse.
Alevist üks juba jõudis imestada, et mis? sul neid rattaid lademeis? Naiseks hakkasid või?  
See on minu Harley-Davidson! vastasin. 

 Ülalolevalt pildilt on näha tänasel päeval minu valduses olevad kondiaurumasinad. 

Kord käisin Bottecchiaga bensukast bensiini toomas.
Üks kodanik astus ligi ja küsis mu käest midagi, millest mina selekteerisin välja "ratas". Tahtsin juba nähvata, et see on minu hästi janune sõiduriist, mis võtab kütust oioioikuipallu.
Nagu ma ütlesin korra enne karvastele tsiklimeestele, kes väljas jäätist limpsisid ning kes selle peale naerma purskasid.
 Siiski palusin küsijalt uuesti küsida, mis murega ta mu poole pöörduski, ma olen ju nürmik.
Ta küsis nüüd mulle arusaadavas keeles, kas see on elektriratas, et temale jääb siuke mulje.
Mille peale ma vastasin - ohei! ma pole nii jõukas, aga tegu on siiski pesuehtsa kondiaurumasinaga...

Paar nädalat tagasi käisin kohalikus superhüper...marketis, kus mu poole pöördus üks kaubaesitleja ja GT-d takseerides küsis: "Kas sa rändad? Kaugelt tulek?" 
"Ekkeee! Mis mõttes rändan?" 
"Ma vaatan, et sul viimase peal rändamise ratas..."
"Aaa! Ei! Tõin sellega oma taara siia..." 

...vähe - kõik kuivab

 Ööviku lugejaskonnas on drastilised muutused üle käinud.  
Enam pole statistika perra ei jälgijaid ega ka niisama lugejaid, muudest ajamõrtsukatest rääkimata. Isegi mingisugused robotid on millegipärast ära vajunud...
Mine sa võta nüüd kinni, kas Raisakull kribab viimasel ajal sitasti või on ta mölisemise piir kõigile kõriauguni saanud. Ise millegipärast arvab, et kehvapoolne esitus tema poolt ongi viinud lugejate limiidi nullini mis iseenesest on hea! ning teiste blogardite aina meisterlik kribamiseoskus on hõivanud Raisakulli ex-püsilugejate tähelepanu. Ja seda viimast avatud head meelt tõdeb ta ka iseenda peal, kui satub nende suurepäraseid kribatükke lugema. 

Sel esmaspäeval oli leib kodus otsa saanud ning Raisakull pidi poevisiidi ette võtma. 
Üks inimeseloom oli terve alevi peal aktsioonis - "seltsimees R" oli parajasti poes oma õlle järel käinud ning väntas oma kondiaurumasinaga vastu, samal ajal maski eest kiskudes.
Raisakull ei saanud seda nähes üht mõttejublakut oma teada jätta ja hüüdis juba kaugelt, et alates tänasest on uued seadused - nimelt tuleb mask silmele tõmmata! 
"Seltsimees R" aga hüüdis irvitades vastu - missa mölised, raisk! - ja tuhises mööda...

Suusatamise hooaeg sai tõesti läbi

 Üleeile, laupäeval avas Raisakull ilusa ilma puhul selleaastase kondiaurumasina sõtkumise hooaja.
Tapale oli asja mitme käigu poolest, aga noh, mitte muhvigi ei saanud.
Mõned ärid olid kinni, mis muidu on alati lahti olnud, mõnel kiri: "Helista ja me toome kauba uksele!" 
"No kuulge, nii ostetakse nagu seakutsikat kotis," urises Raisakull selle peale. 
Tagasiteel hakkas persekont tundma hakkama - nüüd valutab see mitu päeva järgepanu.
Tuleb vist uus sadul muretseda, hea, kui see kõvast materjalist oleks nagu papp, sest praegune on pehme kui läbivettinud vetikas. 
Lugupeetud lugeja nüüd hüüatab ehk: "Aga värskes õhus aeroobne tegevus? Selle sai ilma tasuta!" 
Ei olnud puhas see õhk, kui mööduvate iseliikurite alt keerutatakse halli asfaldist tolmukorda...

Legendid, saagad, ja kõik...

Legendid, saagad ja kõik põlvkondade kaupa ülestähendused, mis Raisakulli kohta käivad, pajatavad järgmist: esimeseks sõiduvahendiks oli maanteemuhk, millega toimetati Raisakulli ema haiglasse, et tuhanded kümned silmapaarid selle imelise sündimuse tunnistajateks saivad olema.
 Kuigi ülimalt kadedate inimeseloomade, kes viskasid igasugu roikaid palatisse, kiuste jäi Raisakullile hing sisse – oli see siis tol ajahetkel halb või hea – annab Raisakulli viimsepäeval ilmselt aru Vikatimees, kes on varustatud nüüd trimmeriga, sest inimeseloomi on maakera peale nii palju siginenud, et tühipalja vikatiga ei jõua iidne skelett enam vehkida. 
 Kuigi selle esimese Porsche-laadse imelise paraplaani on ammuilma rooste ilmselt ära õginud, siis on üpris mõistetav, mis Raisakulli hinges midagi väriseb, kui ta silmab Nikita-aegset sedööver-sapikat, mis on maha viksitud FIAT 600 pealt.
 Stanislaw Lem’i vahendatud Platonile kuuluv ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida oled tahtnud!” jälitab Raisakulli peaaegu igal sammul. 
Sestap polegi Raisakull muretsenud ülalkirjeldatud masinat omale tagumiku alla, kuigi korra oli see võimaluseaken avanenud, aga seegi vaid viivuks. Küll aga hinges on sapika-ihalus olemas. 

Raisakullil endal olid isiklikud sõiduriistad läbi aegade kondiaurumasinad – Sputnik, Aist, Turist, Tunturi, Bottecchia, GT, viimati sõidukorda sättimist vajanud Classic.

Kolm viimast on praegused allesolevad sõiduvahendid...
 Mitte, et Raisakull kolme rattapaariga korraga sõidaks.
Viisaastak tagasi andis saatus Raisakullile võimaluse hankida mönker.

Sellega on võimalik madalalt pehmemalt maalt puid kottu tarida, selmet kelgutades oma naba paigast ära nikastada. Ükskõik milline traktor oleks soisel alal sisse vajunud, aga mönkriga pole Raisakull veel kinni jäänud. Kui see peaks juhtuma, saab masina välja vintsida.
Kord ühel sügisel oli Raisakull ladunud korraliku koorma kärusse ja hakanud seda kodu poole vedama. Ühes madalamas kohas käisid masina papud ringi. Raisakull mõtleski, et hakkab koormat vähemaks võtma, kuid tuli enda arust geniaalsele lahendusele - haakis käru masina tagant lahti, sõitis mönkriga kõvemale pinnasele, ühendas vintsitrossi kärutiisli haakekäepideme külge. Et koorem oli ideaalses tasakaalus, siis forsseeriti, nagu laskurkorpus ületas Emajõge, käru ludinal vintsi toel/veol...

Ürbivahetus on käsil

Raisakull ajab sulgi nagu marutõbine loomelukas kevadel oma kasukat.
Teisiti öeldes – vahetab nahkürpi.
Ju ta siis päevitas intensiivselt, ehkki tal polnud õrna aimugi – ühel õhtul tundis, et turi ja tiivad tulitasid.
Ja nüüd kratsides lendub vana nahaollus vaikses tuulepuhangus eemale.

Kuskil oli üleskutse heategevusega litutada – ole ainult mees/naine ja sõida rattaga veerandsada, poolsada või sada kilti.
Kuhu ma selleks regama pidin, pole minu asi uurida.
Igatahes jaanipäeval talutasin oma kondiaurumasina tallist välja, pakkisin seljakoti ning alustasin halbtegevuseretke Virumaa suunal, kus pidi juubelit peetama.
Tapa-Loobu maanteel pidin mitu korda asfaldilt kruusale põikama, seepärast läks kauem aega, kui eeldasin.
Ega pahaks ka saa panna, kuna see oli esimene pikem sõit sel hooajal.
Kohale jõudes lubati saunas ära käia enne, kui laua taha sai istuda.
Alkoholismiga täidetud mulliveesarnase limonaadilaadne vedelollus juubilariga tervitusnapsuna kokku löödud, kallasin vaikselt oma pokaalitäie sugulase pooltühja pokaali.
Süüa oli, juua oli, kuid ma ei saanud alkot pruukida, kuna kodutee oli ka vaja läbida.
Soovitavalt turvaliselt.

Raisakulli halbtegevusretke saldoks sai spidoka andmetel sel pärastlõunal 59 koma-midagi, mis on valitseva leitsaku kohta küllaltki hea saavutus.
Koju jõudes läksin kohe külmiku manu ja võtsin varem valmis varutud kolm purki õlut, mille ma ülejäänud õhtu jooksul pintsli pistsin.

Kuidas ma üle Pitsu sõitsin

Hiljuti tuli kõneaineks üks meenutus.
Et kas ma mäletan ikka, kuidas ma üle Pitsu sõitsin? 
Kuradi kurat, ma ütlen, see ka veel puudus.
Nonõnda.
 Asi oli selles, kuna mul toona vanad lotendavad ja põlvedest väljaveninud ning lühikeseks jäänud dressipüksid ei käinud enam jalas, siis osteti asemele uued. Et siis oli mul midagi jaheda ilmaga väljas olles sääri kaitsmas.
Heakene küll, uued dressid oli vaja sisse ka õnnistada. Et mis nad kodus ikka vedelevad – ega neid vaatamiseks ostetud.
 Oma esimese sturri panin ise kokku, kui ma leidsin aidast "Turisti" raami. Ja esimesed sõidud sain alles siis tehtud, kui tirri tööle sain. Piduritrossi kompunnisin mingist jämeda trossi küljest ühe peenema trossiga, mille otsa pressisin kodaranipli, igaks juhuks vajutasin teise nipli ka manuliseks. Piduriklotsid said kiilrihmast abi. Käiguvahetuse kangi kinnituse puudumisel leidsin lahenduse taoliselt – piiramiskruvide keeramine vastavale hammakale. Mitte sõidu ajal, vaid kui olukord nõudis kergemat käiku, siis rattad taeva poole ja kruvikeerajaga nihverdama. Tavaliselt oli mul raskem käik ehk kett vedas väiksemat hammakat – nii sai kiirema sõidu, kui hoo sisse sain. 
Allmärkus - tuli loominguline olla, sest Turisti jupid olid üsna defitsiitsed. 
Noh, ühel sellisel kimamisel siis keerasin sugulaste poole sisse – pime kurv ja lahtiselt jooksev koer – asi siis Pitsul ratta alla jääda ja minu uutel dressipükstel auk tänu kiilrihmadest pidurite mittetoimivusele, kusjuures Pitsu võttis suurema pidurduse enda kanda.
Peni kiunatas ja enam ta mu tulekul keset hoovi ei kooserdand.
Kui Pitsu-lugu vaibus aja jooksul maha, siis uute dressipükste katkisõitmist hõõruti pikalt mu nina alla. 
Mõni aeg hiljem osteti uued dressipüksid ja ena imet, ka need läksid rattasõiduga katki. Seekordne kukkumine toimus surnuaiaga piirnevale tänavale veetud kruusahunniku serva sõitmine – kitsad rehvid vajusid kruusa sisse.
 Kui nüüd küsiti, kuidas ma need dressipüksid ära lõhkusin, oli vastuseks – sõitsin üle Pitsu...

Luuväristaja dilemma

Ei oska kohe välja ka mõelda, miks mättalisel heinamaal süda kilomeetri läbimisel kiirusega ca 6-9 km/h nõndavõrd taguma hakkab samas, kui asfaldil/kruusal sõites 25-30km/h kiirusega isegi maratonipikkuse läbimisel pulss rahulikke põksumiselööke jagab?

See on minu arust müstika.