Reede, 13. märts 2020

Varjud minevikust

Ma siin olen mõelnud, viimasel ajal eriti, et jätaks selle ilmaga hüvasti ja siirduks lihtsalt teispoolsusesse, kus pole kohustusi ega vastutusi untsuläinud tegemiste ja tegemata jäänud asjade üle. Sest mul pole midagi head siit ilmast saavutada ega saada. Pea kõik võimalused on minu jaoks jäädavalt kadunud. Või õigemini ammendunud.
Aiman üksjagu, miks minu soovid ja/või tegemised kui sellised kipuvad kiiva minema. Ilmselt on need üksjagu põhjustatud noorpõlves saadud psühholoogilistest traumadest, nii verbaalsetest kui ka füüsilistest. Millegipärast pole mul ka algatusvõimet – keegi pole veel leidnud seda päästikut, millest mind on võimalik aktiveerida. Võib-olla polegi teist. Lapsepõlvest meenus, et ka toona polnud mul mitte mingit tahet tegutseda ja ega mind ei utsitatud üldse takka – parim laps on see, kelle korrale kutsumiseks ei ole vaja vaeva näha... 
Muidugimõista, eks vanuse kasudes hakkas trots pead tõstma, seda eriti ebaõigluse avaldumisel.
Üks näide oli seotud kooliajast.
Kunagi müüdi vennasrahvaste lektüüri kioskites. Õieti sõbralike riikide žurnalistikat. Madjaritel oli selline ajakiri nagu „bohemia”, mille tagakaane siseküljel poseeris tavaliselt naisakt. Müüsin siis ühe sellise ajakirja kamraadile viimase pealekäimisel. Sain vähemalt ajakirja ostuks kulutatud raha tagasi. Jama hakkas siis, kui süüdistati mind kõlvatuses, kuigi üritasin seletada, et see pole minu mure, sest mina pole enam nimetet ajakirja omanik. Aga kuulasid siis pedagoogid minu õigustust, ning kleepisid pildi minu toimikusse. Toimik muide lõhnas seejärel, et ma olla räige pornokunn.
Kui asi niikaugele viidi, siis otsustasin õppetöös veidi latti alla lasta ja saata kõik kuradile.
Käitumishinne langes rahuldavale, aga ühel aastal sain kätte ka mitterahuldava, raisk - tahtsin näha-kuulda Tarbatu kuulsa diskotaadi pidu, selleks tuli hiilida ühikast ja kobida linna peale.
 Aga jah, polnud see sitt seda väärtki.

Reede, 6. märts 2020

Triumvitraaž

Kuna keegi minult vastlakukleid ei tahtnud, pidin need kaks pintsli pistma. Seejuures murdsin paar hammast suus vähemaks – sooviavalduste ootamise käigus jõudsid mõlemad kuklid nii ära vinnutatud saada, et need sobinuks Eesti Rahva Muuseumi alalisteks eksponaatideks.

Käisin ükspäev linnas, töötukassas. Jah, te lugesite õigesti. Et nüüd olen kuskil andmebaasis ja ootan pakkumisi, millest ma keelduda ei saa. Muidu võtavad sellegi pisku, mis mulle seni makstakse.
Kurat, kus alles nüüd on olemine nagu supelsaksal muiste – lahtiste paeltega turvasaapad jalas, sokitripid hoidmas sokke säärte ligi, triibuline suspesärk üll, kaabulott viltu peanupu otsas ning kuldse munaga patseertokk ühes käes ja piibutobi suitseva pinutagusega teises kämblas. Nagu pesuehtne rikkurist promeneerija enne teist ilmasõda Haapsalu kuurordi kuursaali juures. 
Saab näha, mida mulle pakutakse.

 Lõppude-lõpuks jõudsin arusaamisele, et android pole ikke minu teema - ei saa midagi normaalselt enda vajaduste tarbeks tööle panna. Nüüd ihun hambaid juba põhjanaabrite töugu suunas – äkki too on minu jaoks asjalikum?