Eile...

 Raisakullil oli eile harukordselt tihe sebimise päev.
Polnud siin imestada midagi - terve päev lubas ilusat ilma, mida järgnevad päevad ei luba - seega tuleb tegutseda - aed ja aiatagune vajasid niitmist. Muidu kole vaadata, kuis juba äraõitsenud võilillevarred kohati turritavad nagu padujoodiku irves hambatüükad. 
Kuna Raisakulli silmapiiril kedagi tulemas ei ole ja kõik teised on oma tegemistega ametis, siis otsustas Raisakull sarved pihku haarata ning ise kõik ära teha. Kõigepealt kanister rattale siduda ning esimene rattasõit peale oppi võis alata.
Bensukas polnud mingit järjekorda (Trumpile tuleb siinkohal tänusõnad öelda), siis sai Raisakull kõik asjad sujuvalt aetud - kanister kütust täis, seejärel tuli arveldamine ja edasine oli konksudega elastikkummiga kanistri pakiraamile paigaldamine. Aga tekkis probleem, kuidas ennast ratta selga istutada nii, et täis kanister ei liiguks oma asendikohast. Raisakull siis palus teenindajat appi. Ime küll, kohe oldi valmis rõõmsalt ja lahkel moel aitama. Muidu pigem ollakse nagu tõrjuvad. Raisakull soovis hüva päevajätku ning hakkas kodu poole väntama. 
Kodutanumal tuli "Härg" täis joota ja pealelõunasel ajal sööma viia - kaks tundi hiljem oli kogu niidetav pind niidetud. Niitmise ajal olid aasta esimesed parmud kohale lennanud ja kuna Raisakullil polnud neile õlut kuskilt võtta, siis tulid nad kohe niitjat purema, raisk. 
Peale niitmist tuli voolik lahti rullida ning liidesed külge installida ning niidukorpus sai puhtaks.
Trakats jäi mõneks ajaks jahtuma avatud kapotiga, kui Raisakull toas hilbud ontlike vastu vahetas.
Uksed lukku ja kargud kaasa.
Sest Amblas tuli väisata mingit pärimuspidu Baltica-festivali raames.
Kohale jõudes oli näha, et rahvast oli ja kõik istumisalused hõivatud. Raisakull otsis rahvamassist tükk maad eemal endale mingisuguse toe, kuhu selg toetada. Kuna ta on kõva kuulmisega, siis loomulikult ta ei kuulnud, mida kõneldi.
Ja ega Raisakull kaua ka ühe koha peal suuda püsida, siis loivas ta üsna pea mööda platsi, ehk näeb mõnda tuttavat - ei näinud ühtegi, kuid nägi Tšehhi rahvarõivais noori. Raisakull vaatas rõivaste mustreid ja tabas ennast mõtlemas - et mingid sarnasused madjarite omadega olid...
Oli mis oli, kui Raisakulli pilk sattus ekslema Eesti, ilmselt Ambla kihelkonna, rõivais inimloomi kaema, siis oli küll tunne, et meite omad on ilusamad.
Ringi liikudes kostus Raisakulli kuulmeradarisse regilaulu viisid Ambla naiskoorilt - teate, need helinivood olid rahustavad. 
Alles siis tabas Raisakull, et aeg oleks tagasi kodutanuma poole trööbata.  
Sest vats hakkas miskipärast korisema...

Elagu Wabariigi aastapäev!

Kui Raisakull täna varahommikul oma okulaarid avas, oli ta vähe segaduses. 
Oleks nagu kahevaheline päevaollus tulemas - siuke segane piduliku ja tavalise kompott. 
Kui esmased asjatoimetused tehtud elik teisisõnu kolded kütte torgatud, eksis ta pilk kogemata kombel kalendrile - no muidugi tuli meelde Wabariigi aastapäev. Tuleb tähistama hakata.
Aga no mida sa tähistad, kui majapidamises pole midagi rohkemat kui kolm viimast saiaviilakat. Raisakull röstis kaks viilakat kuldseteks ning kiikas külmikusse ja haaras sealt kohupiimakreemituubi. Aga et pidulikkuse tunne ka manuliseks tekiks, siis otsustas lihtsa tordilaadse asjanduse valmis treida.
 Nüüd tuleb lihtne, samas pidulik retsept: Pehmem viilakas alla, järgmisena kohupiimakreemikiht, siis röstitud viilakas ja taas kohupiimakreem, seejärel taas röstsaiaviilakas ning ülejäänud tuubis/kotis olnud kreem. Terava noaga lõigata ühe lõikega kaheks kolmnurkseks tordilõiguks. 

Pikka liugu

Pikka liugu, mu daamid ja härrad! 
Raisakull teeb ilmselt tänase päeva jooksul ja vastlapäeva puhul ühe keskmise liu, noh nii, kuidas jalg soome kelgule lauskmaa piires hoogu annab. Kasvule vastavaid linu ei tasu pikemaks soovida, sest siis kulub pesupulbrit ülemäära. Ning ühtlasi on ka looduskaitseline aspekt kaelast ära langemas - vähem pesuvahendit, tervem loodus ja neutraalsema lõhnaga küljealune.
Veidi hiljem saab hernesuppi ja vastlakuklit vahukoorega...

Mis seal's ikka...

Kui eile vajutati saatuse poolt Raisakulli õlule uus, senisest ühe võrra suurem aastanumber, siis täna, aasta tagasi, oli ta sügavas narkoosiuimas õndsalt lõikuslaual. 
Raisakull võttis eile peale klaasikõlinate sissesumamist sinutorus ette Alice Cooperi loo "Poison", millele sai alla manatud maakeelsed subtiitrid. Misjärel tuli raske äratundmine - selle loo sõnum kirjeldas üks-ühega Raisakulli tundeid, mida ta on kogenud naistega suheldes.
Oehh...  

Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes... 

Idamaa kalendri perra...

 ...algas eile kella 22.53 paiku uus aasta. 

Allolev on Raisakulli "veretu" jahisaagi valik...

Hüva jänese aastat!

Hypnotix

Paar päeva tagasi uuendasin oma LinuxMint Ulyana’lt (minu tõlgenduses Hull Jaana) LinuxMint Uma’le. Kuskil tund-paar läks aega, kuid ega ma igavesti istu läpaka taga ja jõllita omi okulaare segaseks.
 Vahepeal kaesin, mida telekast mögisetakse.
Ma olen mõelnud, et äkki peaksin kanaleid Telialt juurde tellima – mul see algeline ja odavaim pakett.
Aga nüüd selgub, et sellel pole mõtet, sest...
 Peale opsüsteemi taaskäivitamist leidsin menüüst sellise lisandi nagu Hypnotix. Muidugimõista hakkasin uurima teist.
Oh sina jeerum küll, kus striimitavaid telekanaleid on nii, et tapab – momendil on neid 807, et lausa kogu maailma uudised ja meelelahutus tuuakse niimoodi kottu kätte. 😎

Reklaamipaus: Hästi hoitud Eesti

See reklaam, kus Rohke Debelak tutvustab end Eestimaa'na ja on reformierakondlaste süles.
Peaminister Kaja Kallas ja teised tema kompanjonid pitsitavad vist ühe käega härra Debelaki munandeid. 
Või annavad nad märku, et lüpsavad Eestimaad! 

Ehk peaks olema neil seal hoopis selline lausung: 
Paremini lüpstud Eesti!

Raisakullile jahisaak - teistele mõistatus

 Kaks ühe hinnaga nagu hulludel päevadel ikka kombeks...
Viiteid ega vihjeid ei anna.
Esimene mõistatus on selline - mis see on?

Ja teine sihuke väikene "arva ära"-stiilis pildike:

"Gunzd" missugune!

Raisakull kuumalaine jahil

 Raisakull on pea ümberkaudsed külad läbi kamminud, kuid Kuuma Lainet lähiümbruses küll pole. Või on midagi kahe silma vahele jäänud. Eile süütas Raisakull lemmikmuusika saatel oma jaanitule millega seosest meenus Raisakullile vot selline bušmanide tarkusetera, et kuumaga tuleb millegi tulisega võidelda.  

Täna sai juba kergemalt hingata...

Päeva mõttejunn

Lugedes mitmete inimloomade kogemusi magistriõppe vallas, jõudis Raisakull tõdemuseni: 

 ...kui keskajal taibanuks inkvisitsioon magistriõppe oma piinariistade arsenali lisada, siis oleks seda kindla peale tehtud... 

Hei kodanik, ära mölise nõndapalju...

 Laupäeva õhtul küla peal olles üritasin teeveed kaanida, aga ei tulnud sellest midagi välja - uni paisus liiga suureks. Siis pühapäeval kodus olles otsustasin kõik selle aasta eurolood ära vaadata.
Üldine mulje oli - JAMA!

 Nagu Agu Sihvka loos, kus pioneerimalev otsustas head käitumise malli seinalehele manada, kuid pioneeridest marakratid keerasid selle ülla kavatsuse kihva.
Õige ka! nagu Agu ise kinnitas seletuskirjas. 

Jah...
Otsustasin oma keha nii lõdvaks viia, et kuulmekäikudesse saabuv meloodia oma võngetega mu puitunud keha haaraks.
Portugali ja Belgia lood kõnetasid mind üksjagu, et kolp musa taktis kaasa võnkus.
Millegipärast kiskus põhjanaabrite lugu mu sisemuse niiöelda käima peale, et ajuollus kisendas oma hääle kähedaks. 
Ja kui lõpuks Itaalia punt peale hakkas, ei olnud see nii raju miski, aga kuulatav siiski. 
Nii et mu seljaaju arust võitis seekordse lauluvõistluse - Soome! 
Kui nüüd torkida tabelit, siis... 
Itaallased on mõnikord vilistanud euroviisidele ja selle asemel eelistanud kodumaist San Remot - seega, kui nad poleks oma punti Rotterdami saatnud, siis järgmise aasta korraldajamaaks oleks saanud Soome - seesinatine mõttejupikurat seletab asja nõnda. 
Mu skeletiaju meelest paigutus esiviisik selliselt:
Soome esimene, Itaalia teine, Portugal ja Belgia jagamas kolmat-neljat kohta ja lõpuks viiendana Prantsusmaa. 
Ülejäänud polnud küll midagi väärt - möga ajatapmine koos Reikopi mölaga. Viimati nimetet indiviidi iba puhul tahtnuks küll vahepeal endale nööri kaela panna - lihtsalt nii häbi hakkab tema serveeringu peale... 

Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Raisakull ei suuda meenutada, kes ta käe pealt tulevikku ennustas, kuid millegipärast on tal meeles, et seesama käe pealt lugeja väitis Raisakulli elavat 75 aastaseks, sest see oli välja öeldud kindlalt veendunud häälega. Noh, nagu sisendavalt. 

Ning seetõttu on Raisakull sellega oma seniseid eluetappe läbides arvestanud, et seda tärminit ei tahaks ületada. Kohe üldse mitte. 

 Samas jällegi – kõigi eelduste järgi ei peaks Raisakull üldse siinilmas jõlkuma. Seda seetõttu, et ta olla justkui täiuslik kogum, mis elutseb vaktsineerimata kujul vaktsineerimissõja kiuste. 

 Ei, ta ei kurda. 

 Sest Raisakull on sünnist saati vaktsineerimata. Seda tänu verevahetusele, sest tolleaegsed tohtrid ei julgenud vaktsiinisüstidega titte torkida – mine sa tea, äkki viskab elukas sussid taeva poole ja süstija saadetakse mitte väga elegantsel viisil rootsi kardinate taha. 

Küll aga on hilisemal ajal Raisakulli torgitud süstaldega B6 ja B12 vitamiinide manustamiseks ning paaril korral võeti ka verd veenist. 

 Pigem tekib huvi, kaua Raisakull üldse loodusepoolsete bakteri- ja viirusterünnakutele vastu peab. Kui üldse... Ja kas käe pealt ennustaja ikka õigesti luges neid jooni, mis peopesal vonklevad.

 Seni on Raisakull edukalt hakkama saanud erinevate haiguste läbipõdemisel, lähtudes sellest tõdemusest – mis ei tapa, teeb tugevaks! 

 Raisakull on vist paaril korral vaktsineerimise teemal mölisenud, aga need on vast läinud kui kurdile kolbale, et mitte mõhkugi pole tagasisidet olnud. Mine sa tea, äkki kuskil on märge ka visualiseeritud, aga Raisakull on niivõrd laisaks jäänud, et enam ei viitsi eriti otsingusse sukelduda. 

 Kolades mõningates blogides ning lugedes ja mõeldes/elades blogisabade diskusioonidele kaasa, tajub Raisakull vaenulikku pilku temale suunatavat, kui ta võtaks kirjutada enda kommentaar sinnasamusesse. Sestap ei hakka Raisakull sealseid herilasepesi torkima, vaid otsustas oma blogisse jaurama tulla.

  Niisiis, kui nüüd tuleb kutse tulla vaktsineerimisele, siis kavatseb Raisakull seda kindla peale eirata ning teeb tohtritele ettepaneku jagada see doos sellele, kes seda kõige enam vajab. Järelikult pole Raisakull egoist. 

 Ausalt öeldes, Raisakullil pole midagi kaotada – naist pole, järeltulevat põlve pole ega tule – siis on tõesti – kammoon! 

 Kui Raisakull ka haagib tänapäevaselt moodsa puna-hiina haiguse elik wuhani tõve endale külge, siis palun, laske Raisakullil ära surra! Või vähe rämedamalt väljendudes – ära kärvata! 

 Iseküsimus on, kas kakskümmendkaks järelejäänud aastat tasub piinelda selle nimel, et lasta endale riigiabi määrata ja selle tõttu ennast riigi ülalpeetavana tunda??? Teistele koormaks...

 

Raisakullil on mitu aega keerelnud peakolus üks teooria. 

 Kui paljud praegused haigestunud on varem grippide vastu kaitsesüstimised saanud, siis/kas nemad on praeguse seisuga haavatavamad kui need, kes erinevatel gripihooaegadel need külmetushaigused ise läbi põdesid. 

 Kuskil peaks olema taoline statistiline pidepunkt, millest paraku tänase andmekaitse tõttu ei saa kinni haaratud. 

 Ehk teisisõnu küsimus: kas erinevatel aegadel gripi vastu kaitse saanud on protsentuaalselt wuhani tõve puhul tervemad või tõbisemad?
 Noh, sõnastus sai veidi segane, ega Raisakull enam oska õieti küsida ka, aga mõte ehk jõudis pärale? 

On veel üks ütlemine. 
 Jumal/Saatus pidi joodikuid armastama.
 Sellest lähtuvalt on Raisakull igal õhtul napsitama hakanud.
 Ikka kangem, põletatud kraam läheb vedelikuna sisse, desinfitseerides ühtlasi aurustumise näol peakolu sisse-väljahingamise aparaati.

Raisakull leiurõõmu jahil

 ...ja sõnad on üleliigsed...

Takistus Raisakulli votujahil...

... sai lõpu alles siis. kui ta leidis alloleva hetke stiilselt unistava "Pegasusega".

Kõik nurgad läbi nuuskisin - kus on mu tiivad? 

Siis lendaksin, kuhu viib mind tuul...

Mõtisklen, et tiibadega olen siis geenius, 

kes Raisakullile jagab sisukust ja umbluud 

kabjaga tema oimukohta virutades...

Raisakulli suusaminutid 2

 Peale seda, kui Raisakull oma eelmise postituse avaldas, läks paar tundi plekikääride otsimiseks. 
Keeras peaaegu oma elamise pahupidi, aga mis leidmata jäid, olid otsitavad plekikäärid. Teate ju isegi, et taasiseseisvumise ajal lõigati nende riistapuudega "valgeid laike" ajaloost välja. Kui kadunud tööriist ei tahtnud end ilmutada, siis asendustööriist ajas ka asja ära. Relakaga ettevaatlikult küüniseid lihvides sai Raisakull igati rahapesulise maniküürse tulemuse - jalad särasid nagu juudi jõulupuu, heites üle viiekümne halli ja värvilise varjundi. Vahepeal käis mõte kolbast läbi, et äkki on mõttekas varbad üldse ära kaotada...
Täna hommikuks oli eilane hästi kohev lumesarnane nahalasu kenasti põrandat katmas, et lausa kahju oli oma jalajälgi sinna  tampida. Tolmuimeja abiga sai sellest lahti - kolm kotitäit ollust viidi lindudele söömamajja. 

Raisakull jäi tegelikult isegi mõtlema, et kuidas saab kaks sama suurt suusasaabast oma suuruses erineda? Ühel saapal oli paberinutsakas ninna surutud ja teisel ei midagi. Aga vaat, selle teise ehk parema jala saapal oli ninaotsa pressitud kuigipalju paberit, et Raisakullil jäi mulje, et seda paberit seal polnudki. 
Täna koukis Raisakull sellegi natukese ninast välja ning seejärel pistis oma koiva saapasse - ei olnudki vajadust suurt varvast amputeerima hakata. 

Heinamaa peal suusatades oli üsna hea tunne konte liigutada - eilses suusajäljes oli üsna kõbus liikuda. Et see liikumine ühekülgseks ei jääks, tampis Raisakull senisele lisaks veel paar kolm rada sisse selle mõttega, et öösel külmaga suusajälg taheneb. Maapind on suht soe, et paaris kohas võttis sulalumine ollus hoo maha, kleepudes suusa külge. Kolm-neli korda oli täna ka maakülgetõmbejõud tugevam kui Raisakulli sambalaadsed koivad. 
Tuleb tasa ja targu alustada -kui  eile olid suusaminutid, siis täna on koguni suusatunni jagu värsket luhvti sisse hingatud. 

Kuna Raisakull oma koledat larhvi ei taha lastele pasa lahtiehmatamiseks (seda on mitu korda juhtunud, kui Raisakullist pilti on tehtud ning manitsedes lapsi olema head ja sõnakuulelikud, muidu tuleb see vanamees ja ehmatab su nii ära, siis on käbi ehk sitt ka püksis ja kus see häbiots!) netti riputada, sai siiski sjölhvi-laadne ollus Röövikusse pressitud. 

Raisakulli suusaminutid

Raisakull on väga mures oma kehakaalu pärast. 

Oleneb, kelle kalendri perra võtta, maailmas üldtarvitatava vana-aasta õdaql käis Raisakull kohalikus kaubahoovis - ladus seal kaks jõuluporteri ning kaks maakera kuklapoolsel mandril pruulitud ingveriõlle pudelit korvi - et vähemalt joogipoolist jätkuks. Tiirutas seejärel kalmistul ringi ning esivanematele mõeldes süütas küünlaid, et kiirsammul kottu jõudes Austraalia õllesid mekkima hakata. Kodutanumale jõudes otsustas Raisakull, et korgib hoopis uue aasta hakul austraallased lahti. 
Seda enam - telekapaneeli sisse lülitades tuli sealt Meri ja Orav, Raisakulli arust maailma parim eestikeelne huumorisaade koos rollikandvate kuratlikult hästiistuvate karakternäitlejatega, siis ununes õllelimpsimine sootuks.
Hea pikaleveninud naer irvitab ka põie lahti, siis põrutas Raisakull nurga taha kusele...

Ja juba hakkaski raketisadu taevasesse kõrgusesse lendama - Raisakull kogu oma eksistentsi ajal pole aru saanud sellest mõttest - suur hunnik rahaollust pannakse hakkama, aga orbiidile ei jõua miskit.
 Nii kui Ambla kandi omad on rahahunnikud ära põletanud, algas taamal Aravete-poolne raharaiskamine pihta - kuidagi nadi oli sealpoolne tulestik. Ja vallasaksad, va lollakad debiilikud, tahavad sinna koonerdajate kanti keskuse teha... 

Teate, aga nii kainet uueaasta vastuvõttu Raisakull ei mäleta...
Bundabergi õlle lahtikorkimise-järgsel degusteerimisel läks söögitoru küll soojaks, aga silmavaade jäi ikka külmaks. Silti uurides oli tegu hoopis alkovaba õllega - mis kuradi õlu, raisk - limonaad ikke... 

Tulles tagasi postituse alguses kirjeldatud mure perra, otsustas Raisakull täna lumelauad aidast välja koukida ja minna suuskama.
Viimati suusatas Raisakull kuskil veerand sajandit tagasi, Tamsalu-kandi mägedes, kus vanad Kievi kotletid suusasaapad  otsustasid suurel kiirusel künkast alla liuglevale Raisakullile vembu mängida ja esiti oli parema jala suusasaapanokk rebenenud sedasi, et ühel hetkel oli lihtsalt suusk kiirem kui Raisakull ise - lihtsalt kihutas alt ära. Raisakull proovis  tasakaalu hoides ühel jalal nagu iluuisutaja libiseda, aga ei see aidanud, sest ka vasakule jalale langev koormus tõmbas ka sealse saapanokarebestuse esile nõnda, et Raisakull tegi isegi uhke pirueti enne kõhuli maha prantsatamist. Selle viimase pärast oli ka Raisakulli lõug verine, nagu noored sugulased hiljem märkasid.  
Õepoeg oli ühel aastal oma suusavarustuse saatnud erinevate sõnumitega - õde rääkis, et Raisakullile, aga teine sugulane väitis vastupidist. Kurat sellega - kuna eelmisel aastal suusatada ei saanud, siis haaras Raisakull natist kinni - saapad jala otsa ning pani heinamaa poole ajama.
Lihasmälu vajas sissetöötamist - aeglase tempoga alustades polnud asi hull midagi, sest rada tuli sisse tallata. Et pind oli ebatasane, siis ei pääsenud Raisakull kukkumistest, seda viimast pidi sooritama lausa kolm korda:  kõigepealt paremale küljele, siis vasakule ja takkapihta ka tagumikule, ja see kõik juhtus viiekümne meetripügala jooksul. Alles siis tajus Raisakull enda kere raskust, see tuli hingeldades lavalaudadele tagasi vinnata. Lõpuks hakkasid parema jala suured varbad märku andma, et kuradima valus on...
Tollepärast võtabki Raisakull omale kõik jalaürbid parema koiva järgi...
Prooviks  kõiksepealt küünised maha lõigata, kui too ei aita, siis raspli, liivapaberi või käiaga varbaotsad ära lihvida - varvaste amputatsioon jääb kõige tagumiseks abinõuks...  
Loodetavasti nii drastilisi samme ei pea ette võtma, kuna Raisakull hankis sellel aastal laiad metsavahisuusad, millele tuleks sidemed välja mõelda. Muidugimõista, heast nahast sidemeribad näeksid üsna algupärased välja...

Where The Wild Roses Grow

 Enne lõunat käisin materjali otsimas.
Votujahi jaoks. 
Leidsin. 
Ainult ühe hetke. 
Tänase silmapilgu. 
Praadides saaki veidi tasasel tulel, hakkas peakolus keerlema see viis.
Kogu see kompott nagu kutsunuks astuma muinasjutu sisse, millel nimeks...

...Ahti maailm veteilm. 

Agooniavalus interneedus

 Inimeseloom pidi harjuma kõigega - pane teine ainult fakti ette ja protsessimisetuhin vaibub. 
Või viska ta vette tundmatus kohas, natuke kahlab seal ja siis on tal kaks võimalust - õppida ujuma või vajuda põhja nagu vene kirves muiste. 
No mida see Raisakull jälle sonib, tekib nüüd lugejal küsimus keele peale. 

Alles see oli, kui bloggeri-keskkond sai uue sisu, oli blogijate rahulolematut needmist taevani kuulda. Nüüd ei kuule kuskilt hiirepiuksugi, mis tõestab eeltoodut.
Seda enam, kui soovitakse omi mõtteid teistelegi jagada, sest see on ju ainus väljenduskeskkond, kus seda saab teha.
Muidugi,tõe huvides ärgem unustagem sõnavajutust, larhvivihikut jms., kus olid samuti suured pealesunnitud muudatused päevakorral samal ajal, kui bloggeris. Mis omakorda viis mõnede kasutajate mõtted suurfirmade kartellikokkuleppele.  

Bloggerikeskkonna omanikfirma, nimetagem selle Rebuks, teeb ümberkorraldusi oma teenustes, sest ta ei suuda vist enam seda kohutavalt tohutut teabehulka hallata. Mitte ainult Rebu, vaid ka teised infotehnoloogiaettevõtted on hädas sellega. Seega proovitakse tasulisi versioone käima lükata, adumata seda, et maksma on nõus vähesed. Mida rohkem kilde tekib, seda enam need teenused maksma lähevad. 

Raisakull on proovinud kommenteerida votujahil osalejate saake. 
Kuna need ei ilmu kommentaarisabades, siis on Raisakull veendunud, et need pätsatakse vahelt ära (Rebu-kolossi poolt - ju siis need kommid niivõrd hääd on, et kahju teistele lugeda jätta) ning Raisakullile ei jää muud üle kui juhmi ilmega järjekordset erroriteadet lugeda.
Mis te arvate, et Raisakull sellest ainult rõõmu tunneb?
Ei, ta lihtsalt loobub kommenteerimast. 

Mölisen veidi teatritest ka

Kõik kasutavad praegu Wuhani-viiruse (sest olgem ausad, tegelikult nõnda peaks seda niinimetet koroonaviirust õige nimega kutsutama) teise tulemise eel selle vaikse perioodi ära, käies igal pool, kuhu veel lastakse minna. Mõni putkab piiri taha, kuid paljud kasutavad juhust, et emakeelset kultuuri toetada.

Tuleb meelde, et Väike-Maarja perioodil pakuti ametiühingu poolt teatripileteid, siis esivanemad vahepeal lunastasid mõned pääsmed ka järeltulijate harimiseks. Ühel hetkel olin ka mina uhke pääsetähe omanik. Jant hakkas pihta siis, kui minekuõhtu kätte jõudis. Taheti, et ma ülikonna ja lipsuga läheksin, kuigi ma ise läinuks teksades. Vaidlus selle õhturiietuse pärast läks üsna tuliseks, et ma olin valmis loobuma minemisest. Selgitasin vanematele, et Tarbatus on tendents vabamale ja mugavamale riietusele ja siin ollakse millegipärast kivistunud arusaamadega, kui tahate päästa õhtut, siis valikus on kaks võimalust - kas ma lähen omas mahlas või lähete ise! Ja sain oma tahtmise kätte. Vist oli see operett "Onupoeg Bataaviast", kus muusikalist osa oli hea nautida, kuid sõnaline osa läks mul nagu alati kaduma...

Ja siis ma loen teiste ajaveebidest elamusekritseldustest ning tunnen veidikene värvilist kadedust, seda aga heas mõttes. Sooviks ka kuskile väliteatrisse vaatajaks munsterdada, aga need sindrid tegutsevad küllaltki kaugel mu elukotusest, et neile ligi lüüa, tuleks endale mingi parsa tagumendi alla keevitada.
Vaadake, selles ongi konks - tohtrid ei taha, et ma igasugust kultuuri tarbin, sest nad eelistavad nõukogulikult minusuguseid vaka all hoida - istugu ma kodus ja vaadaku telerist igasugust paska ja ahmigu interneedusest saasta...
Samas tuleb vastutahtsi tõdeda, et minust ei ole enam ontlikult tänulikku teatrikülastajat, sest ma ei suuda hoomata sõnalist osa - liig palju on segavaid faktoreid - kes aevastab, kes köhib, kellel mölaföön unub välja lülitamata...
Ning üldises plaanis on ka teatrite, õieti küll teatrikooli, kapsaaias omajagu kive - näitlejatel puudub selge diktsioon ja kipub kiiresti pudistades "asi kaelast ära saada".