Kõik kasutavad praegu Wuhani-viiruse (sest olgem ausad, tegelikult nõnda peaks seda niinimetet koroonaviirust õige nimega kutsutama) teise tulemise eel selle vaikse perioodi ära, käies igal pool, kuhu veel lastakse minna. Mõni putkab piiri taha, kuid paljud kasutavad juhust, et emakeelset kultuuri toetada.
Tuleb meelde, et Väike-Maarja perioodil pakuti ametiühingu poolt teatripileteid, siis esivanemad vahepeal lunastasid mõned pääsmed ka järeltulijate harimiseks. Ühel hetkel olin ka mina uhke pääsetähe omanik. Jant hakkas pihta siis, kui minekuõhtu kätte jõudis. Taheti, et ma ülikonna ja lipsuga läheksin, kuigi ma ise läinuks teksades. Vaidlus selle õhturiietuse pärast läks üsna tuliseks, et ma olin valmis loobuma minemisest. Selgitasin vanematele, et Tarbatus on tendents vabamale ja mugavamale riietusele ja siin ollakse millegipärast kivistunud arusaamadega, kui tahate päästa õhtut, siis valikus on kaks võimalust - kas ma lähen omas mahlas või lähete ise! Ja sain oma tahtmise kätte. Vist oli see operett "Onupoeg Bataaviast", kus muusikalist osa oli hea nautida, kuid sõnaline osa läks mul nagu alati kaduma...
Ja siis ma loen teiste ajaveebidest elamusekritseldustest ning tunnen veidikene värvilist kadedust, seda aga heas mõttes. Sooviks ka kuskile väliteatrisse vaatajaks munsterdada, aga need sindrid tegutsevad küllaltki kaugel mu elukotusest, et neile ligi lüüa, tuleks endale mingi parsa tagumendi alla keevitada.
Vaadake, selles ongi konks - tohtrid ei taha, et ma igasugust kultuuri tarbin, sest nad eelistavad nõukogulikult minusuguseid vaka all hoida - istugu ma kodus ja vaadaku telerist igasugust paska ja ahmigu interneedusest saasta...
Samas tuleb vastutahtsi tõdeda, et minust ei ole enam ontlikult tänulikku teatrikülastajat, sest ma ei suuda hoomata sõnalist osa - liig palju on segavaid faktoreid - kes aevastab, kes köhib, kellel mölaföön unub välja lülitamata...
Ning üldises plaanis on ka teatrite, õieti küll teatrikooli, kapsaaias omajagu kive - näitlejatel puudub selge diktsioon ja kipub kiiresti pudistades "asi kaelast ära saada".
4 kommentaari:
Praegu on pea kõigil suveetendustel näitlejatel põsemikrofonid, tekst on teinekord liigagi vali ja pealetükkiv. Samas ega ma oska ette kujutada, kas sellest sulle abi on.
Paar aastat tagasi kirjutasid (oli meeles, igaks juhuks kontrollisin üle:)), et kuuldeaparast toob taustahelid segama, kas seda timmida ei kannata? (Profaani jutt, ma'i tea sest asjast vist midagi)
Muig...ooperis on alati subtiitrid lava kohal.....
Võllanali....
Ma usun, et saan sellisel juhul hakkama.
Selle kuuldeaparaadiga on sihuke asi, et timmimiseks peab tal olema mingid filtrid(ekvalaiser), mida tal veel ei ole. Võib-olla kuskil on see võimalus olemas nagu läbi nutimölafööni eq. timmida...
Aga selllest pole kasu, sest igas etenduses on mingi kõvem gongilöök, mis võib aparaadis võimenduda. Juba tollepärast ei taha ma neid aparaate kanda.
Mis puutub ooperisse, siis antagu mulle andeks, ega ma aaria sõnumist aru ei saa, naudin meloodilisust ja esitaja võimsat esitust.
Ma jälle omakorda loeks neid subtiitreid mõnikord hea meelega, aga enamasti on mul mingi rõdupilet ja no ei näe, eksole.
Ma ka loeks heameelega, kuid rõõmustage ristirahvas, see aeg on küll kiir tulema, enne aru ei saa kui ühel hetkel on supakamasin lihtsalt olemas...
Iseasi on näitleja loomingulisus, midagi ta unustab ära ja asendab sünonüümiga, siis supakamasinal jookseb midagi lühisesse.
Ulme küll, kuid ulmežanril on mõnikord kalduvus tulevik olevikku tõmmata.
Postita kommentaar