Kui kalender näitab punast tähtpäeva

 

Kena naistepäeva! 

Tali on päral

 Kuna tali laskus oodatult taevast, siis Raisakull oli sunnitud oma liikumist piirama - metsa ei pääse veel niipea. Võib-olla tulebki noorem põlvkond appi kutsuda..
Hooviosa sai mönkriga lumest puhtaks sahata. 
GT on talvekorterisse möllitud, soome kelguga liikuma ei pääse, siis neljarattalise tõukerattaga käib Raisakull poes. Poest omandatud kraam istutatakse nelikratta ees olevasse korvi, et poleks endal tassimist. 
Tuleb tõdeda, et vasakul jalal pole enam jõudu hoogu lükata nagu aasta tagasi paremal koival. Lisaks veel vasak puus hakkab iga pikema tegutsemise peale valuaistinuid välja saatma. 
Kuuri alt toob Raisakull kütet kalamehe kõrge pardaga kelguga kohe mitmeks päevaks korraga. Kui eelmisel aastal lohistati kelk üle köögi magamistuppa, kus puid sooja toa saamiseks ahjuukse kaudu korstnasse põletati, siis sel korral jätab Raisakull kelgutäie puid esikusse kus puud toimetatakse korviga ahju ette. Ja viis-kuus halgu korraga. Ainult kööki tuuakse korvitäis korraga - pliidipuud on lühemad, seega kaal eriti ei mängi siin rolli. Pigem juba jääb köögipõrand puhtamaks. 

Ei, see pilt pole tehtud "tehisintellekti" abiga, vaid siin on kasutatud Pentax K-r'i kaameras olevaid filtreid ja digiKami sätteid. Enne eelmise aasta jõule sai "toakask" välja viidud ja ära ehitud, siis klõps salvestati mälukale. Kui enne polnud aega, sest Raisakulli põhifookus oli parema jala liikuvuse käimasaamisele, siis nüüd tekkis sunnitud paus, mille käigus ta avastas tooriku, mida süllelangenud igavuse peletamiseks töödelda. 
Kukkus omapärane välja küll...

---

Kas olen sihuke paha,

et karjatades oiatad ja keelad?

Mul siiski vedru käib maha - 

keegi seda üles ei keera... 

Kevade ootel

Mitte, et Raisakull talvest tüdinud oleks. 
Aga kuna homme algab astronoomiline kevad, siis mõned päevad tagasi sai, Pennukaer käes, siin ringi jõlgutud ning paar hetke purki pistetud. 

Märtsikellukesed parema ilma ootel.

 

Lumikellukesed helisevad...

Tänase päeva tõdemus

Kuna Raisakullil pole naist, ei saa ta tänase päeva puhul kõike head ja paremat soovida. 
Lisaks ei valda ta ühtegi võõrkeelt, et rahvusvaheliselt õnnitleda.
Ega ta sellepärast vastassugupoolt ära unusta...

Idamaa kalendri perra...

 ...algas eile kella 22.53 paiku uus aasta. 

Allolev on Raisakulli "veretu" jahisaagi valik...

Hüva jänese aastat!

Septembris sure janusse

 Teagi enam, kas peab üleüldise meediumi kuradile saatma. 
Mingisugune ajuvaba kampaania on taas käima lükatud. 
Et septembris ei joo...
Kuulge, niiviisi võib inimeseloom janusse surra, muudest elukatest ei tasu kõssata. 
Lisaks vedeliku mittetarbimisele võib ju kõikidel elusatel tekkida sooltehädad...

Mina ei kavatse sugugi joomata jätta - tsiteerides klassikuid: kaalul on rohkem kui õlu - ja nimelt minu elu.
Mis see teiste asi peab olema, kuidas mina oma elu sätin.
Seepärast ma sülitan või kusen ikka vilistades kõrge kaarega sedasorti kampaaniatele.
Ja tõele au andes ja olen ise ka tähele pannud, et need antialko-kampaaniad ajavad just alkoholi mõõdukalt tarbima jooma kaanima tavalisest suuremas koguses.

MOTT! 

Talvine rahulolu

Eelmise postituse ilustamiseks uus sissekanne pildi kujul...

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 

Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.

Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 

 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 

 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 

 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 

Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 

Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 

Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.

 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 

 „Sa kah elus?” 

 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 

 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 

 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 

 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 

 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 

Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 

 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 

 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 

Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 

 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 

Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 

Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 

Kolmene kolonn peatus. 

Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 

Vana Vince vilistas üllatusest. 

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 

 „Mis sa oled?“ 

Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 

Raisakulli tihelijaht

Esmalt siis kuskilt kohale voorinud masinad, mis pargiti "silgud pütis" põhimõttel:

Kui vaikinud on teesaund elik tiiheli.

 

 Eks nad tulivad mu lilleaida imetlema...

Tihe lilleseade

 

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Raisakull olümpiadeviisi jahil

Selline mitte midagiütlev sirelipõõsas, mis avas oma õied üsna varakult, et mesilased kiiremini tolmutama kihutaksid.
 Kuid alljärgnev on puhas optiline müstika, mis ülalolevast saada...
Nii et otsustage ise.
Kõigepealt ilmus Raisakulli kujunditeadvusesse tiibusirutav tuhast tõusev ehk kõrgemale lendav fööniks:

Ja kõigest mõned päevad hiljem toimus Raisakulli ajukeemias väikene nihe - sedakorda tajuti pildilt aga kaugemale ehk alati käppadele maanduvat kaslast, ilmselt on siin tegu leopardiga: 

Selle seeriaga sai ehk olümpia vähemalt votujahis loodetavasti ühele poole.

Raisakull lilleilu jahil

Tee või sulatina, aga Raisakullil on kõige ilusa peale silma.
Paslikud näited on allpool.

Sireli-ilu. 

Mis tost, kui tipus on õhuvahe olematu ehk nii ongi pilt plaanitud. 
See-eest allolev peaks kõigi votukrahvia reeglite järgi kombes olema.

Mooni-ilu.

Tegelikult pidanuks need kaks Tuulekaeras esitlema. 

Veider maailm

 Mõnikord on selline tunne, et inimloomad on ülearu mooniseemneid manustanud ning püstitanud mittemidagiütleva maamärgi, mis jätab ausalt öeldes jõllitama ka lootusetult absurdsetes situatsioonides karastunud omaaegset võitluskaaslast.

Et aga pall ühte väravasse ei lajataks, siis üllitan tasakaaluks loodusepoolse veidrushetke, mis kunagi sai purki püütud ja mu esimeses ajatapmisepäevikus esitletud.

Raisakulli votujaht: püha kuusainsus

Jah, tõsiasi, et nüüd vast on Raisakull "padujotaliidu" elik paadunud alkoholitarvitajate ühistu täieõiguslik liige tänu Pekingi võimudele, kes ei osanud õigel ajal piiri pidada, sest "püha kuusainsus" sai purki püütud tänu peatamatult vohavale Wuhani katkule, mille külgelöömise vältimiseks tuleb ikka veel igal õhtul punnsuutäie kaupa kanget kraami oma hingamiseteede desinfitseerimiseks manustada... 

Kodukant vastu valgust

Kodukante on elu jooksul olnud Raisakullil sittakanti nõnda, et tapab. 
Kogu aeg on nähtus nimega „Elu” teda solgutanud ja väntsutanud nagu kass mängiks hiirega ning kes vahepeal huvi kaotades jätab oma mänguasja laokile.
Võib-olla seetõttu pole Raisakull üldse tundnud, et üheski kohas võib kodune tunne olla.
Ja kui tekibki mõte, et jah, siia kanti võiks oma juured alla ajada, viskab elu järjekordse lõngapuntra lahtiharutamiseks, misjärel Raisakull oma seitse asja kokku pakib ja vehkat teeb. Ei, mitte et ta kardaks seda kera lahti harutades leida maailma ihaldatuimat süsinikku, vaid õigluse(tuse) tundmus närib hinge.
See tähendab üldjoontes toda, et kogu aeg on tal kuklas tiksumas mõte – ei, see kant või koht pole ikkagi minu jaoks...
Kuigi võiks juba maha rahuneda.
Viimasel ajal ketrab Raisakulli kolbas aina enam ammu väljakäidud mõttelõng väiksema elukotuse rajamine sinna, kus lähim naaber pesitseks kahe ja poole miili taga.
Veel parem kui kümme versta lahutaks lähimat elamisekotust.
Aga kust seda niiväga võtta on...
 Siis saaks Raisakull oma hingevärinalainete summutamisega ühele poole.

Kuigi jah, planeet Marsile vajatakse kolonisaatorite näol kahuriliha, niiet Raisakull mõtleb selle üle tõsiselt, et äkki on mõttekas pilk sinnapoole pöörata – asustamata kant ju ja kui naabreid tekibki, siis saab järgmisse kraatrisse ennast barrikadeerida ja/või pealetükkivale „puuküürnikuks soovijale” vastu lõugu andes universiumisse lennutada.
Selle viimase puhul peab koheselt õige nurga ära arvutama, muidu põrkab „anastaja” peale Phobosele antud järjekordset lohku Marsi pinnale tagasi, haarates ühtlasi mingisuguse tundmatu foobia kaasa. 

Alternatiivina oleks suures plaanis mõeldav teispoolsusesse siirdumine... 

Puhkus

Pea kõik, kes oma rännakutel eksinud Raisakulli juurde, on hiljem kõnelenud sisemisest puhastumisest, mis neisse nagu püha vaim peale vajunud ja millest Raisakull pole kunagi omakorda mõhkugi aru saanud. 

Too olla nagu elu parim puhkus... 

...Millegipärast...
Peale aastaid looduse poolt vihjatud märke, mis Raisakulli oleku ja nägemuse ning veendumisega risti vastupidine tundus, on hakanud isegi Raisakull kahtlema, et see eelpoolöeldu on täiesti võimalik.

 Et sellest aimu saada, tuleb vist lihtsalt ennast siitkandist minema kupatada ja kuskil paari aastatuhande pärast naasta. Siis alles saaks nautida peale elu ka parimat puhkust surmast, et tunda veel kord elavana või elusana. 

Kui Raisakulli kotusesse ilmuvad aegajalt igasugused karvased ja sulelised, siis miks ei eksi, kas või põgusalt, siia ära mõni kena linnuke, kellega kudrutada-sulistada saaks? 

Vaat, siin on vist mingi müstika, et eelkõige Viru linnud hoiavad eemale - küllap vanemad on neid hästi kasvatanud. 

Nagu eelnevalt kusagil siin Öövikus sai mainitud, et Raisakull hoidub viimasel ajal omaette ja on sisuliselt loobunud teistega suhtlemast, siis on see üsna mõistlik tegevusetus sel äreval ajastul, kus Wuhani katkutõbi ründab ühest ja linnugripp teisest kandist. 

Raisakulli hingetõmbe hetked raskel a'al

 Kunagi ammusel ajal oli mu lemmiktegevuseks logelemise erivorm - igasuguste krimkade ja põnevikkude lugemine...

...siis tuli logelemise järgmine, tervislikum tase - sihitu kondamine, mille käigus sai igasugu hetki purki korjata..

... nõndanimetet meistriklassi jõudmiseks tuli logelemise kõrgtase endale selgeks teha - töödelda purkikorjatud hetked ma'i'tia-laadseteks sedöövriteks...

... mnjah - mis seal siis ikka - 

sõnad on ilmselgelt siin liigsed!

Raisakulli aastalõbu heietus

Et saaks asjaga ühele poole enne, kui jamaks kipub. 
Sest...
Mingisugune suvaline aastalõpp jõuab kohe-kohe kätte.
Siis olla tavaks heldimusega vaadata tagasi ja sättida järgmise aasta lolluste kokkukeetmisteks uued rööpad paika ning antakse kõlavalt puruneva klaasiklirina saatel uusi lubadusi.
Toda viimast ma üldiselt kergelt ei anna ega jaga - ihnuskoi särk on ikka magusam, kui arvata osatakse.

Igatahes täna lasin segumasinal pesu pesta - tulemuseks räbaldunud triiksärk ja kulunud olekuga uhiuus ülikond. Trussikud ja maikad, mis sisse visatud, said uue ilme - kui ma nendega kuskile ilmun, arvatakse mind olema pornokunn. Vähemalt sokid ei tekitanud šokilaadset õndsat olemist - need sain samasugustena nagu kolusse susatud - kannaauklikud nagu nad olid. 

Homme plaanin ärilise poolega ühele poole saada, kuigi mus bisnesmeni soolikat üldse pole ega tule. 

Kuna ma pole ka eriline pagar, siis  tolmutordid ootavad. 

Suured pühad tulekul, patt oleks neid koiku alla vedelema jätta. 

Äkki keegi hüppab siit läbi, siis on neil ninaesine nosimine kindlustatud. 

Ainult, et ma ei mäleta enam, kuhu ma need rosinad pistsin? 

Raisakull avatud uste jahil

 Lugesin kuskilt, et välja on kuulutatud avatud uste päev ning mis muud - kimasin kohale.  
Ekslesin veidi linnas ja võsas enne, kui märkasin suunaviita:

Kurat, valetasid, raisad - avatud ei olnud uksed, vaid hoopis väravad.

Lõpuks leidsin õige ukse üles, aga selle esine oli kinni pargitud - soe koht tõmbab ju igasugu karvalisi ligi.

Ohkasin veidi ning võtsin lambanahkse kasuka üll ja astusin kulunud läkiläkit pähe surudes külma kätte. Tagasi vaadates tundus, et isegi lambivalgus võttis mingisuguse mütsiolluse kuju.

Ja kõik see jant kestis justkui kaduviku nimel: