Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus...