Raisaluul: Allilmameister

 

 ...ühel päeval, kui mu pilk õues ringi eksles, 
nägin, kuis mutt muru peal ujus krooli - 
suured kühvelkäpad mööda maad peksid, 
must sabaots püsti, põhja-suunda hoidis - 
viimaks ta ilmselt kopsud täis võttis õhku, 
sukeldudes vihmast pehmesse poriauku...

küsimus

 Sõjajumal 

ööpäev läbi 

rahuinglit piitsutab -

too vaid piiksatab 

mõnust vist, vastu ei karju... 

Kas on see
mingisugune
sadomaso värk?

Naughty November: 69 halli varjundit

Kui ma vaid teadnuks omal ajal, 

et mu hilisem elu kraavi veereb, 

siis kuuekümneüheksandamal  

aastal kõrvad pea alla keerand. 

Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall 

oma mustvalgete varjunditega – 

püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall 

lömastab teelt kõik valimatult.  

Seepärast meelde tulid ammused  

papüürusele krihveldatud luuleread: 

 sa nägid

 sina nägid mu raevu 

 kuulsid hullunud naeru 

 mis mu kõrist välja paiskus 

 ja metsalt vastu kajas 

 ei tahtnud jätta rinnus valu 

 kuidagi kergelt maapind ära kadus 

 vaikselt langesin ma porri 

 sosinal vabandades: „I’m Sorry...” 

 hetkeks tummaks mind lõi valu 

 siis summuted karje minust väljus 

 sina kuulsid vaid korisemist 

 kui viimne agoonia mu elu kaasa viis 

 mu tardunud silmapeeglitest paistis 

 kuukuma 

sina 

ja suitsev püstol...

Raisaluul: Sinnani on maad kaksteist miili

 kõik lõugavad, et on häppid 
ja miskist tunnen endal süüd 
ei oska ma olla häppi-häppi 
tegema mida peaksin nüüd 

pelgan vaid, et ma polegi häppi 
kadunud on kuskile mu püüd 
tunnistab seda salkus vana hipipapi 
kelle huulilt vaid kostub ängihüüd 

miks pidanuks olema ma häppi 
kui õnnest pole tükkigi maitsnud 
paljud on astunud lihtsalt läbi 
põlates ühtlasi minu olemasolu 

kõrgilt sõrmedest vaatasid läbi 
polnud mind vast laivi jaoks vaja 
kalevi alla nad saatsid mu elu 
protestikarjest sai sala hääbuv kaja 

ehk ühiskond on mulle viimse koha 
broneerinud kuus jalga maapinnast 
sellest ilma jääda kuidagi ei tahaks 
seepärast kohe asun nüüd teele 

sinnani on maad vaid kaksteist miili 

_______________________________

Millegipärast tuikas tükimat aega kuklas, et see seekordne teema vajanuks lahendamise näol ka luulevormi, sest pealkirja sõnastus tundus nii luuleline.
Sestap võtsin vabaduse veidi morbiidse luuletuse esmaettekande teieni tuua. 
Ühtlasi ärge, palun, mu tervisliku seisundi  pärast muret tundke - kõik on korras. 😎

Jõuavad kohale järgmisel päeval

 sa läksid ära eelmisel talvel 

kui külmast sinine oli siis taevas 

lehvitasid veel mulle valevalt laevalt 

mis viis su ära kargest eestimaa talvest 

palmi all mõnuledes sa mõtlesid vaevalt 

mis on saanud kodumaa vaevast 

kui koputas surm uste taga kalgilt 

siis sadade kaupa surdi talvel 

ja minagi olin  siis näost kaame 

sisse ei lasknud – ma olin valvel 

ootasin torus hõbekuul palges 

ning rüüpasin sisse kangeid kraade  

pea iga õhtu tekitas küsimus ängi 

mis on saanud sust võõramaa sängis  

tea, su vanemad pääsesid maisest vaevast 

nad jõudsid pärale järgmisel päeval 

...

Q

 Jah, ei rohkemat

ega vähemat 

kui udu ja

jaaniöine Q
ning lõbusalt jutlevad puud... 

Raisakulli votujaht: Kollase kasti okse

...sissevaade pole siin nii kena
kui väljavaade Amblas, Laial tänaval,
kus nõndanimetet Järva valla-
saksad ei viitsi või ei taha näha, 
et kollane kast oksendab juba mitmet päeva üle ääre... 

Teadanne

 Raisakull peab interneeduses mölisemise ja muidu aja koolnuks tapmise mõneks ajaks katki jätma. 
Seepärast ta kuulutab välja või annab teada, et alates sellest hetkest, kui ta vajutab "avalda", on ta puhkusel. 

PUHKUS... 

Sest seesama kuradi puhkus,
peab olema inimlooma uhkus, 
mille kunagi kui igavene nuhtlus 
ära needis luterlik jutlus! 

Teate ju küll motot, mis kõlab umbkaudu järgnevalt: Tee tööd, küll siis tuleb armastus. Tööd ei kavatse Raisakull küll puhkuse aegu tegema hakkama, sest puhkus on puhkamise ja lösutamise aeg. Aga armastuse võtaks ta vastu küll, kui too peaks ukse taha ilmuma. 

Raisakull okkalise jahil

 Läks aastakõrtsust ära tali kena

ja jäi sinna norutama noor kevad: 

kui lumest tilk tilga haaval 

jääkülma nestet mekiks, 

siis jaanikuöisel tanumal 

ehk enam taaruma ei peaks...

 

Kevadeti, 

kui vered vemmeldama kipuvad,

sest naised ennast ilusateks võõpavad 
ning suve poole lühemaid hilpe kannavad - 
no kuidas siis veri kihuks ei vemmelda? 

Siis raskelt Raisakull ohkab: 

Miks alati peab olema 
eemaletõrjuv ja okkaline 

tema jaoks see torkiv...

Takistus Raisakulli votujahil...

... sai lõpu alles siis. kui ta leidis alloleva hetke stiilselt unistava "Pegasusega".

Kõik nurgad läbi nuuskisin - kus on mu tiivad? 

Siis lendaksin, kuhu viib mind tuul...

Mõtisklen, et tiibadega olen siis geenius, 

kes Raisakullile jagab sisukust ja umbluud 

kabjaga tema oimukohta virutades...

Raisakulli ajajaht

Aeg teatavasti vajab karget ruumi.

Kolmapäeval oli seda küllaga 

ning veel valget ja puhast - 

ma, käsi südamel, seda võin öelda.

Kuid siis oma põsel tundsin

hilissügise sooja tuulehingust -

aja halastamatu suudlus 

sulatas taas lumise ime.

Täna, kui kõikjal valitses plöga,

võtsin sae ning mõtlesin juba - 

lumememme tegemisest loobun, 

selle asemel pakkudest kuju vorbin. 

Sandikassa bluus

Ma ei oska enam elada - 

pangaarvel kõlisevad sendid, 

ümberringi kooserdavad sandid. 

Sandikassast kõllati üks päev: 

nüüd ootan kopsakat rahasüsti, 

siis rihin uued sihid büsti... 

Elu ettenägemine on voorus - 

mida sitemat poolt näed, 

seda kergemalt põed. 

 ... 

Vähemalt ei lange ma šokki, 

kui suitsetan viimse pläru 

ja joon peale novitsokki. 

Sest nagu öeldud, sa kuradi näru: 

Ei oska ma enam elada!

Minu hale vari jääb minust maha,  

kahjuks, jah, siia ilma kummitama... 

Too oskab pehmemat sammu astuda 

ning hääletult vandudes kukkuda. 

Koduloom püüne peal luuletust lugemas

...khmm...
Lubage nüüd mul Raisakulli, toona tuntud kui A.I.V.O., luuletust ette lugeda:

Minu nahast...

mötlesin kaua
jöudsin järeldusele
et minu naha
sa myyd turundusele

mötlesin kaua kaua
mus syvenes segadus
myyes minu nahka
on täitsa sigadus

enam ma ei mötle
sa teada ei saa naqnii
niiqinii sulle ei ytle
qhu ma oma naha panin... 

Paar päeva tagasi leidsin selle laval esineja naha puuvirna tagant - kahes osas ja kokkulapatuna.

Mu koduloom puges nahast välja või vahetas sõna otsesemas mõttes nahka. Valik ilmselt langes kameeleonikarva kasuks, sest enam ma pole oma modelli ehk jänkukest näinud. 

Uimase päeva vabandus

Täna öösel ei saanud ma

üldse sõba silmale, 

sest padi norskas ja

linad itsitasid millegi üle - 

üks neist lõkerdamisest kortsu keris,

teine aga suletekiga maha veeres...

Raisaluul: Kui vaikus pikaks venib

Salamisi tunnen -

mitte mingisugune

elust võetud teema

mind kõnetada suuda enam...

Loen ja mõtlen kaasa,

vihastan ning naeran -

mõtted eutanaasiast

langevad siis põrmu.

Sestap ärgu keegi,

kui vaikus pikaks venib,

mu pärast muret tundku -

on mu loovus välja surnud...

Püüda püüdmatut

Kuulan allolevat lugu juba ei-tea-mitmendat korda, 

ent mu südames tilguvad pisarad mööda põski alla. 

Enam pole mahti kuivatada - sest naeratus on möödanik,

tema ükskõiksuses elu vastu vaid surm meelalt köidab... 

Aeg

Aeg on siin seisma jäänud.

Ma pole eriti kursis, mis seiskunud ajaga juhtub?

Kas sama, mis veega?

Hakkab roiskuma?

Haisema?

Nagu vanamoodsas kõnekeeles öeldakse – lehkama?

Või on tekkiv odöör lummav?

Vastupandamatult ligitõmbav?

Lõhnaku see aeg mismoodi tahes, aga ma ootan.

Aga...

Nüüd tekkis keelele küsimus.

See ootamine – kui aeg seisab, mismoodi siis tegutseda tuleb?

Läbi kerguse jõudis kohale tõdemus.

Et ei ole vist eriti mõtet oodata, kuna aeg ei liigu.

Tunduski, et kõik asjad hakkasid millegipärast venima.

Esialgu tööd ja hiljem kõik muu.

Ainult arusaam jõudis läbi raskuste kohale.

Millegipärast ka märkamatult.

Et olen kiire taibuga... 

__________________________________ 

Eile, kui lõin neti raamatuna lahti, 

ei suutnud ma uskuda oma silmi... 

olnuks mõistuselgi üldse mahti 

arutada - unes on see või ilmsi? 

Poni mahajäänutele enam ei kirjuta... 

Raisaluul: Mõttepeeretus

Mitu päeva peeretan üht mõtet peakolus

aga see kuidagi ei lõhke ega lõhke

nagu kummist pall teine kasub ja kosub

mõru lõust ees kaen* teisi üsna ahnelt

kui ükskord avamiseks paotan suu

tuleb sealt ainult roiskuva sõna lehka...

___________
*mõeldud on "kuulan", sellisel juhul oleks rütm sassis...

Raisaluul: Varsti oleme kõik pohmellis

Hommiku keskel ärkasin voodis –

õhtune õlu oli lahtunud seest.

Tuli nüüd minna alevi poodi

ostma leiba, konservi, märjukest.

Ajasin riide, saapad jalga,

nahktagi kattis maikat mul,

peeglist vaatas vastu salkus

karvadega vanamees turd.

Päikeselõust pressis pilvest välja

vihmasabinate riismeid veits.

Lõin käega ning astusin välja

tõmbasin kopsud luhvti täis.

Ei tea öelda, aga mulle tundus,

et törtsuva kiirabi summuti tagant

etanoolilehka mu ninna tungis,

mulle tasuta kaifi ära tagas.

Poodi jõudes ma taarusin,

otsisin kohta, kuhu okset jätta,

pööritasin silmi ning vaarusin

pilt kadus tasku – osta või ära.

Varsti oleme kõik pohmellis,

pealuud taob seest raske tellis...

hõkkk...