kolmapäev, 22. september 2021

Raisaluul: Sinnani on maad kaksteist miili

 kõik lõugavad, et on häppid 
ja miskist tunnen endal süüd 
ei oska ma olla häppi-häppi 
tegema mida peaksin nüüd 

pelgan vaid, et ma polegi häppi 
kadunud on kuskile mu püüd 
tunnistab seda salkus vana hipipapi 
kelle huulilt vaid kostub ängihüüd 


miks pidanuks olema ma häppi 
kui õnnest pole tükkigi maitsnud 
paljud on astunud lihtsalt läbi 
põlates ühtlasi minu olemasolu 

kõrgilt sõrmedest vaatasid läbi 
polnud mind vast laivi jaoks vaja 
kalevi alla nad saatsid mu elu 
protestikarjest sai sala hääbuv kaja 

ehk ühiskond on mulle viimse koha 
broneerinud kuus jalga maapinnast 
sellest ilma jääda kuidagi ei tahaks 
seepärast kohe asun nüüd teele 

sinnani on maad vaid kaksteist miili 


_______________________________

Millegipärast tuikas tükimat aega kuklas, et see seekordne teema vajanuks lahendamise näol ka luulevormi, sest pealkirja sõnastus tundus nii luuleline.
Sestap võtsin vabaduse veidi morbiidse luuletuse esmaettekande teieni tuua. 
Ühtlasi ärge, palun, mu tervisliku seisundi  pärast muret tundke - kõik on korras. 😎

2 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Ma olen vist minetanud optimismi,
      sest elu taob pähe pessimismi...
      See aitab mul elada
      ja mitte hullult pettuda.

      Kustuta