laupäev, 29. detsember 2018

Turvalisus on illusioon


Mõni aeg tagasi tahtis "blogspoti" teenuse pakkuja, et ma levitaksin neile oma teist või kolmat meiliaadressi, või teise võimalusena annaksin oma mölafoni numbri, väites sinisilmi välgutades, et väga turvaline pidavat see olema.
No ma ei tea, on nad puhta lolliks läinud...

Mõtlesin selle üle nõndamoodi – kui küberkurjam mu kontole ligipääsu ka saab, peaks tema esimene tegu olema blokeerida igasuguste kirjade-teavituste väljasaatmine. Lisaks saab ta aimu, mis identiteet mul veel võiks olla. Sest sinna on kergem sisse murda, kuna ma ei viitsi oma ajuollust koormata tähtsusetu parooliinfoga, sest see ilutseb niiehknaa kirjakastis, millele küberpätt mõni hetk tagasi käpa peale pani.
Niisiis, ammusest ajast on mul kõik "esmased" paroolid kirja pandud kaustikusse, mõni on lausa ise ajju sisse söövitanud. Need tunduvad seni olema ainukesed variandid, mis on übermegaturvalised.

Miks ma sellest räägin?
Viimatisel ajal saan skaibilt tunda umbeskauges sama, aga samas ka rafineeritumat pressingut, vastasel juhul ähvardatakse mu konto seniks blokeerida seniks, kuni ma need nõutud väljad ära täidan.
Tsiteerin neid: „Aidake meil oma kontot kaitsta.
Paroolid võivad ununeda või need võidakse varastada.
Lisage igaks juhuks nüüd turbeteavet, et pääseksite uuesti oma kontole juurde, kui midagi peaks juhtuma. Me ei kasuta seda teavet teile rämpsposti saatmiseks, vaid teie konto turvalisemaks muutmiseks.”

Ma lihtsalt ei viitsi enam irvitada nende "turvalisuse tõstmise kampaaniate" üle. 
Selle asemel, et nõndanimetet turbeteavet lisada, kaalun hoopis oma skaibikonto mahatapmist. 
Teen "AS Skype" elu vähe lihtsamaks - pole mind, pole ka mölisemist, mida peab talletama...
Internet saab "Pisipehme" peenisevenitajaga oma agooniat pikendada. 

neljapäev, 27. detsember 2018

Tänane öölugu

Jõulud läbi.
Tänavu möödusid need väga kiirelt.
Ma ei käinud kuskil ja ega mu elamisse ka eriti ei trügitud...
Sain rahulikult nautida vanu lugusid, istudes hommikumantlis kiiktoolis ning rüübates plaskust 80-kraadist rummi. 
Kuni ühel hetkel...
Kümneaastakutagused sinipead kalpsasid välja: 


reede, 21. detsember 2018

Midagi on viltu


Me pidavat elama pöörasel ajal.
Vähemalt mulle see tundub.
Aga see on ju lausa ime.
Jõuluime, kui nii tohib seda nimetada.
Tänavu taoti sügiseni nagu tõrrepõhjast mantrat – eesti inimene ei ole kunagi nii hästi elanud, kui nüüd!
Vahetult enne jõule millegipärast selgus, et hoopis vaesus on võtnud võimust!


Noh, häid jõule!

kolmapäev, 19. detsember 2018

Tänane öölugu

Ei, ma pole kunagi osanud kõnelda võõramaa keeli. 
Ega ka mõistnud. 
Ei mõika ka nüüdki, millest lauldakse. 
Küll aga seda muusika helilist poolt.
Egoistlik. 
Eufooriline. 
Eepiline...
Mis mõneti meenutab Queeni.

reede, 14. detsember 2018

Tänane öölugu

Keegi Iisraeli ülikutest oli Putinile ütelnud, et ameeriklased võidavad niivõiteisiti venelasi, olgu see või maailmalõpu viimane vaatus, kui see peaks kunagi kätte jõudma...
Härra Putin oli küsinud: Mismoodi?
Ja sai vastuseks - Ameeriklased oskavad õnnelikud olla!


neljapäev, 13. detsember 2018

Tänane öölugu

Muidu olen eluaeg olnud sellel seisukohal olnud, et originaalesitus ehk esmaesitus on kõige õigem.
Mistahes kaverdamised on alati mu silmis haltuuramekilised, võib-olla sellepärast olen otsinud just algupärasemaid ja arhailisemaid esitusi.
Näiteks bluusi puhul eelistan valgetele just musti, kuigi kahvanäod (loe: Led Zeppelin) mu bluusi manu talutasidki.
Viimasel nädalal aga leian millegipärast end kuulamas Valget Buffalot.
Kurat, see tema häälematerjal paneb hingele korraliku põntsu, mistõttu ma usun eelmises sissekandes esitatud väidet, et "Anarhia pojad" on tehtud (karmidele) meestele pisarakiskujaks.

teisipäev, 11. detsember 2018

Tänane õölugu

Meelde tuli, et millegipärast pole ma saanud kaeda ühte seriaali, mille kohta on käibele lennutatud üks ütelus:
Titanic pani tüdrukud nutma...
SoA pani mehed nutma...

Ma ei tea, kui ma veekalkvel silmadega "Anarhia poegi" kaema hakkan, siis jääb ju suurem jutustus taskurätiku taha pidama.
Hehh...
Praegu pidavat jooksma tsiklimeestest uus sari - "Mayans" ehk Maiad.
Keda see peab nutma panema?


esmaspäev, 10. detsember 2018

pühapäev, 9. detsember 2018

Tänane öölugu

... viib ajas tagasi...
...kui hipiliikumine hakkas läänes oma esimesi raugemise märke näitama, mille üks peamisi põhjusi oli vastandumine psühhotroopsetele ainetele.

Sugulastel jäi mingisugune kõlarikomplekt üle.
Esmane ülevaatus sogas mu ajuolluse tõesti lühisesse - kaks kanepipiipu ja üks "booli"nõu.
Hakka sedasi või ise hipiks.
Muie suunurgas kaesin asja üle - nõudis veidi tinutamist, puhastamist ning lappimist.
Ühe "piibu" kaabel oli pooldunud (vea kõrvaldamisel tuli kaablid kokku tinutada), teisel üks klemm kõveras liitmikupesas (kuna teist sama liitmikku pole kuskilt võtta, siis ettevaatlikult tuli klemm sirgestada) - klaaspiibuanumad ei suvatsenud koos seista (elektriku rohekollasekirju teibiga tõmbasin pikuti paar tiiru ümber, kuigi võinuks mingit superatakki kasutada).
Tulnukate emalaevaga tuli veidi ajusid ragistada - kuidas eraldada alumine bassiosa pinksipalli hõljutajast. Ainuke järeldus oli jalgadest kummijublakate kinnihoidjate eemaldamine jalust. Alles siis pääses kruvikeerajaga ligi.
Peale kosmilise prügi eemaldamist kruvisin pooled taas kokku.
Üks asi oli puudu - mõlema isase otsaga ühenduskaabel heliallika ja emalaeva vahel, selle sain Tapalt. Muidu võinuks ise selle ka kokku joota kahest kõrvaklapijuhtmest...



neljapäev, 6. detsember 2018

Tänane öölugu

Kipun ennast vist kordama, kuid allolev on väärt küll, seda pildilise poole pealt.

teisipäev, 4. detsember 2018

Tänane öölugu


Üldiselt on vajalikud asjad sellised rahvakogunemised - kokkutulnud saavad seal veidi ülearust auru välja lasta.
Aga provokaatorit polnud küll sinna vaja.
Järelikult  europarlamentäär hindas oma võimed/populaarsustasemed üle...
Võib-olla isegi sooviski märtriks hakata.
Aga...
Need sovhoosnike/kolhoosnike partei elupõlised liikmed linlaste taktikepi all tunduvad mulle kui revolutsioonijärgsed vene maatamehed isehakanud linnasakstest leeninite lummuses.
Kuid üks asi, mis neid liidab, nagu ka vene ja islamikultuuriruumis olijaid, ongi mure suguorientatsiooni teemal.
Elupõlised talumatsid ei saa linnavurlede veidrustest aru - kui veidruste alla liigitada niinimetet seksivähemuste tegemisi.
Kui siia veel lisada mure eesti rahva püsimajäämise pärast sõna otseses mõttes – kolmandik meie rahvakillust on muukeelne.
Ikka veel. 
Märgid näitavad nüüd alles peale kahte inimpõlve, et eestikeelne haridus hakkab muukeelsete seas hinda minema, kuid meie haridussüsteem lükkab maakeelse hariduse ajaloo solgiauku – kõikjal laiutab endise vene keele asemel millegipärast inglise keel.
Eriti hakkab see tunda andma kõrghariduse omandamisel, kuna ülikoolide lektoraadid on vast kartellikokkulepped sõlminud maakeele minemapeletamiseks ja mahapõletamiseks ülikoolides. 
Seletatakse, et konkurents tingib inglise keele kasutuselevõtu.
Euroliidus.
Aga kui brexiti tulemusel pole inglise keelega euroliidus muhvigi teha, kas meie haridussüsteem lülitab päevapealt saksa/prantsuse keelele ümber? 
Meie kohus peaks ikkagi olema maakeele edendamine, mitte iga tuule suuna peale keele vahetamine.
Sellepärast vast ongi osad eestlased pahurad, et nende esivanemate keel kõrvale tõrjutakse.
Ning see on vesi rahvusluse veskile.
Nagu me nägime ja veenduda võisime - ei ole see ilus ühtigi.

pühapäev, 2. detsember 2018

Nädalalood

Nädal tõi igasugu anarhiat minuni, kõige markantsem neist peaks olema sotside järjekordne vangerdus riigi tippametis.
Ei tasu nüüd oma ilusaid siniseid silmi pilutada, et mida?
Et peale ränderaamistiku vastuvõttu astus tagasi siseminister, peaks olema juba vandenõuteoreetikute asi seletada – miks nõnda juhtus?
Kas Anveldi-vana oli kogu aeg sellesinatise raamistiku vastu, et peale vastuvõtmist astus ta oma ametist tagasi? Aga vana sotsina ei tahtnud erakonda põhja viia, siis tõi oma näitlejameisterlikkusega terviseprobleemid esile...
Teiseks oli sotside ja ekrelaste madin.
Päris hirmus hale oli vaadata, kuidas ekre politrukid rahvast üles kütsid – see tegelikult on ehe näide panna inimese mobiliseerumine ülla eesmärgi nimel tegutsema – ning sotside provotseeriv käitumine, mis viis eskalatsioonini, kus „peksti” peorikkuja pikali.
Ei ole minu asi seletada, et kui kuskile külla lähed, tuleb käituda peoperemehe reeglite järgi, mitte ei hakata lällama ja ennast peale suruma. Ega ma tea, kas Euroopast tahetakse snitti võtta? Või soovitakse tõesti nii hullusti pildile saada, et minnakse vastaspoole peole kärama?
Selles mõttes manan mina sotside provokaatorliku tegevuse maapõhja, sest sealt pole neil enam kauge maa natsionaalsotsialistideks hakata...
Ahjaa, Euroopa vabas ilmas kujunes läbi aastakümnete homotemaatiline leppimine ühiskonna poolt. Meil tahetakse ühe-kahe aastaga läbi käia see tee, mis mujal maailmas sai võimalikuks kahe-kolme inimpõlve jooksul. See ongi see tüliõuna südamik, mille pinnal madin käib.
Pole mina ekrelane ega ka hakka selleks, kuigi omal ajal sai loetud Terve Mõistuse Sündikaati, mida tänased ekre juhid üleval pidasid. Toona ajasid nad kirjaveergudel üpris asjalikku jutujura, kuigi oli ka mõttetut mula, sest neil oli väga väikene marginaalne toetus selja taga. Kui aga kaaperdati maarahva erakond enda teenistusse, nii kohe hakkas ülbe suhtumine pihta.
Hetkel jätan oma mölisemise katki ja annan teile nautimiseks ühe kontserdi: 


kolmapäev, 28. november 2018

Tänane öölugu

Ma ei tea, mis selle looga on? 
Sellest ajast, mil "Everybody Hurts" mu kuulmekäikudesse jõudis, tunnen, et see üksilduse tunne painab ja kriibib õige valusalt mu hinge. 
Mida aeg edasi, seda rohkem (l)ootusetuse tunne tekib, ehkki lugu ise vastupidist üritab selgitada. 

esmaspäev, 26. november 2018

Öölugu

Tuleb vaikselt jooma hakata - mitu juubelit on tulemas.
Et see tsüklisse joomine kergemalt läheks, tuleb vanu lugusid meenutada.
Tehnoloogiliselt lihtne, eks ole...

laupäev, 24. november 2018

Tänane öölugu


Käisid mul täna külas mardisandid, vabandust, kadrisandid.
Tulles unustasid oma laulu laulda.
Ega sellest polnud midagi.
Ma saatsin nad ära järgmise looga:

reede, 23. november 2018

Tänane öölugu


Hakka või ennast kartma.
Siin on mitu põhjust.
Esimene on selline, et vesteldes mootori/taustamüras pausi tekkides kuulen/arvan vestluskaaslast mulle midagi ütlemas, millele järgneb minu poolne AH? MIDA? Mille peale teine osapool maalib vähe jahmunud lõusta ette ja osatab samamoodi AH? MIDA?
Teiseks on sõnavara kängumine. Nimelt poole jutu pealt jään ma parajat sõna otsides järsku vait.
Kolmas hakkab juba närvidele käima: ilusat daami kohates tunnen oma sisemuses kihku, mille ma julmalt neutraliseerin. Iseasi, kaua ma seda mahasurumist hallata jõuan – ükskord kaob kontroll ja ... terendavad minu jaoks rootsi kardinad ilma rootsi lauata. 
See kõik on minu meelest üksilduse tulem. Mis omakorda on mu enda põhjustatud. Ega siin saa mina küll teisi süüdistada.

Aga tänane öölugu:

___________________
Üksildust hinges peletan raadiumi kuulamise ja teevee jõllitamisega, sekka ka plaadimängija kräunutamisega.
Üks asi, mis kõrvu-silma hakkab, on hilisõhtusel ajal teevee-reklaamid. 
Nagu lapsed nii hilja üleval passivad, vaadates pehmepornoerootikat ja/või vägivallatut verevalamist. Pauside ajal täheldangi seda, sest siis tulevad millegipärast kaubapakkumised, mis suunatud eelkoolieale.
Nüüd ma saan alles aru, miks mänguasjad hingehinnaga on – neid reklaamitakse igal kanalil ajast sõltumata – see raha tuleb maksku mis maksab lapsevabriku osanikel kinni taguda, sest ega jõnglane nii lihtsalt alla ei taha anda: teistel on nii vinge mänguasi, tema tahab ka... ääää...

neljapäev, 22. november 2018

Tänane öölugu

Ei oska arvata, kas siia tuleb nüüd öölugude kogumik. 
Igatahes hakkas mu peakolu enne viimast koikussevajumist leierdama ühte viit, mille tagajärjel ma teadvuse kaotasin deliiriumile.
Sugestiivselt esitas kõiki farmaatsiatooteid ei keegi muu kui Kurdi lesk.


Nagu sellest vähe olnuks, mölises neil päevil minuga mingisugune telefonineiu, pakkudes mulle miskisuguseid vitamiine - ei mina aru saanud, milliseid? B, C, D, E kõlavad minu kõrvus ühtemoodi nagu ka T, P, V...
Lõpetasin kõne poole mula pealt ära...
Minu arusaama kohaselt peab organism ise need mineraalained ja vitamiinid kätte saama, mitte, et harjutad organismusele kergema vastupanu teed käima ehk pillistatud vitamiine kamaluga sisse kühveldama.

teisipäev, 20. november 2018

Tänane öölugu

Mnjah, et siis...
Punt ise - 
Surnud Lõuna. 
Kui ma ikka õieti aru saan 
ja lugu ise väidab, et on 
põrgus parem seltsing...


kolmapäev, 14. november 2018

Nagu tavaliseks saanud, töötab Raisakull ainult nädalalõppudel...


Pühapäeva hommikupooles hakkas mu mölafön lõugama.
Küsiti otse, mida ma õhtupoolikul teha kavatsen?
Äkki tahan linnalähedast hõngu kaanida?
No mis sai mul selle vastu olla.
Vähemalt keskkonna vahetus kuluks ära küll.
Tegelikult oli veidi abi vaja, et saaks kiiremini koorma maha.  

Seega, pärale jõudes polnud pererahvas koju jõudnud.
Sukeldusin siis kaasataritud tunkedesse.
Siis oli aega ajada käruga pikapimaastur põiki teistele ette ja alustada koorma mahalaadimisega.
No te ikke tunnete Raisakulli – ega tema naljalt ikka tööle ei hakka, kui talle pole õlut pakutud.
Niisiis silmasin riiulil poolikut õllekasti.
Haarasin kohe ühe küma purgi omale ligi ning tankisin end esiti poole purgisisuga.
Siis sai tööle hoogu antud.
Puude kantimine läks nagu lepase reega, sujuvalt vaheldumisi õllega tankimisega.
Mingil hetkel saabus peremees ka appi.
Siis läks tempo nagu käest ära – muutus teine vähe kiiremaks.
Kui ma siis kuurist välja sain, oli ümberringi pilkane pimedus.

pühapäev, 11. november 2018

Matrossovi surm


Kaamos küsis viimati, mis ajendab vanu mehi hulle tempe ette võtma?
Mõtlesin mis ma mõtsin, aga kuna minu mõtted lähevad kommentaariumist kauge kaarega mööda, siis ma mölisen siin veits.
Kui noorte meeste puhul otsustab mässav veri hulle trikke tegema, siis vanamehenässide puhul tuleks meelde tuletada järgmist kõnekäändu – vana hobusekronu tahab ka kaeru nosida. 

Tegelikult lõi mulle Kaamose lugu lugedes millegipärast silme ette kunagi Nõukogude Liiduvabariikide ajal nähtud film, mis rääkis surematust kangelasest Matrossovist, kes heitis end dzoti laskepesa ette. Ainuüksi selleks, et „meie väed” edasi liikuda saaksid.

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis süžee kõlas pildireana järgmiselt:
Et tagasihoidlikkus pidavat voorus olema, siis näidati eelnevalt antud seltsimehe käitumist enne kangelastegu, kus paljud relvavennad tahtsid sm. Matrossovi esitada mingi ordeni saamiseks, aga peategelane ei tahtnud sellest kuuldagi, veel vähem näha. 
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.
„Edasi!” karjus eepiliselt filmikangelane ning tõusis veel püsti, taustal aga liikus kogu inimmass mäekülge üles.
Ja siis hakkas kuulipritsi tärin kogu seda inimmassi maha niitma.
Aleksander viskas seda nähes veel paar granaati ambrassuuri suunas, taas oli väikene vaikus, millele järgnes taas karjumine: „Edasi, seltsimehed! Edasi!” ja inimmassi edasiliikumine ning seejärel uus surma niidumasina tärin, mis harvendas edasiliikujate ridu.
Kuna rohkem granaate polnud, siis viimase abinõuna heitis Aleksander Matrossov oma keha laskepesa ette. 

Nüüd selles kohas on õigem küsimus esitada: Mis ajendas noort meest sellisele teole?
Noor ja mässav veri?
Mure kaaslaste pärast?
Kodumaa nimel surra?
Tegelikult ma mõistsin äkitselt nüüd alles, et selleks oli hirm.
Hirm „troika” ehk teisisõnu sõjatribunali ees!
Et pannakse talle süüks kaasvõitlejate massiline hukkumine, õhutades neid edasi liikuma, samal ajal, kui ta pole kindlaks teinud, et kas laskepesa on kahjutuks tehtud.

Hirmusid on mitmeid – ürgsetest läbi iidsete tänapäevasteni välja.
Üks tänapäevaseid hirme on täiskusemisehirm, mis ühiskonna poolt juba varases nooruses peale surutakse, mis hilisemas vanuses põiehaigusi tekitab. Muide, see hirm olevat psühholoogilise toimega – naeruvääristatakse, mitte ei halastata täiskusnud inimest, seejuures unustamata ka mõnitada teemal: täiskasvanud, vana mees...
Kusi pole muu, kui territooriumi märgistamise vahend. 
Loomariigis, kuhu inimene samuti kuulub...

Ehh, selle pika tiraadi perra tuli endal ka hirmus kusehäda peale, raisk! Ma nüüd kihutan nurga taha põit tühjendama. Pärast on ehk sama hea õnnis tunne, nagu lapsel, kes saab jõulupaki kätte.

P.S. Ei osanud paremat pealkirja välja mõtelda, nii et pime aeg on mõtteerksuses ka lihtsalt pime.

reede, 9. november 2018

Küll homme jõuab töökurja nägu teha...


Täna on Raisakull üpris heas tujus.
Vist.
Homme, kõigi eelduste kohaselt, tuleb silla metalltalad üle jõevee tõmmata. 
Et kõik õnnestuks, võtab Raisakull täna ühe purgi leivavee ligi.
Santivad mardid tema poole ei eksi niiehknaa, siis keerab üsna pea ka välisukse lukku. 

Röövik sai täna teise identiteedi. 
Näis, kuidas ta tollega hakkama saab...
Seni valitseb ta meeltel ainult segadus.

neljapäev, 8. november 2018

Pilti?

Aga palun...
Siin peaks vesi sügavamas kohas rinnuni olema.
Aga kui sild saab kord valmis, siis mõõdan ära.

P.S. Nagu kuskilt kuulda on, pidavat Albu kandis seesama veejuhe puhta kuival olema pikemat aega...

P.P.S. ... ja Albu asub tükk maad allavett.

kolmapäev, 7. november 2018

Sügisene suplus


Kui teised on oma supelsaksa hooajale ammu pitseri peale sulatanud, siis mina vist avasin iseenda jaoks supluse hooaja. 
Ilus soe ilm oli eile, sellega on kõik nõus.
Noh, ma siis otsustasin taas mönkrile hääled sisse lüüa, ilma igasuguste eraldusmärkidega järelkäru liiva ja tsemendiga sappa võtta ning panin padavai maanteele. Paar päeva tagasi olid mingid võmmid kooserdanud samas kohas, nõnda arvasingi, et ega välk ühte kohta ikka topelt ei löö. Veenduda tuli vaid ühes – maantee oli tühi.
Peale tsemendisegu valamist oli mul mõttes ka kive vedada. Tassisin kive mönkrikärru, seejärel üle heinamaa objektile, et need kivid kindlustaks mu selleaastase suurprojekti kaldaserva. Kolm koormat kive vedasin, üteldes juba teise laadungi lõpus – Aitab tänaseks!
Vaatasin, hämaraks läheb kuskil paari tunni pärast, et vean veel!
Ühte rasket kivijurakat süles hoides ja sammudes vee piirile asetatud kividel tundsin ühte kivi jalge alt kadumas. Olin selle tulemusel keradest saadik vees nagu Kangro Kalevipoeg Tallinna lahes, ainult selle vahega, et paadi asemel oli mul ikka kivi kramplikult haardes. Hakkasin juba otsapidi kreeni vajuma, kui vängete vandesõnade saatel lasin kivil vajuda jõe põhja.
Muidugimõista tuli kaldale pääsemiseks kiireid liigutusi teha. Kummikud olid selle ajaga triiki vett täis, ei hakanud neid jalast ära sikutama, veel vähem neist vett välja nõristama. Nii ma käisin oma tosin korda jõe ja kivikoorma vahet. Algul oli veidi külm, kuid siis hakkas juba soojem – kas mu jalad soojendasid vett või jahutas vesi mu koibi veidi, see jäägu igaühe enda otsustada.
Koju jõudes tänasin iseennast, et hommikul said ahjud köetud.

Kohtumine tundmatuga


Kui Raisakull hingedepäeval teispoolsusesse lahkunutele küünlatulega tagasiteed märgistas, ei teadnud ta, et vikatimees oli kaotanud oma tööriista ära.
Äärepealt oleks Raisakull vikatisse rullunud – hüvad kondiaurumasina kiunuvad pidurid peatasid kiirelt liikuva massi peaaegu momentaalselt, ainult silmad ja igemed tahtsid küljest kuhugile ettepoole liikuda, aju koormatavast laubast ei tasu siin ilmselt kõneledagi.
Raisakull lülitas lisaks põlevale rattalambile ka pealambi täisvõimsusele ning nägi kraavis kohmitsevat süsimusta kapuutsiga hõlsti rüütatud tumedat kuju.
Ei olnud seal tuld ega helkurit.
Vikatimehel endal polnud vist mitte mingit arusaama sellest, et valgust peegeldav jubin on tema enda elu huvides.
Tõstes vikati maast, küsis Raisakull, ega see tema tööriist ole?
Kohe sirutusid kondised käed niidutööriista poole.
Hea oli, et Raisakull teravat verest roostes vikatit hoidis nõnda nagu hobusele suhkrupalukest pakkudes. 
Vastasel juhul jäänuks tal kämmal ilma sõrmedeta. 
Kuna Raisakullil oli üks helkurilaadne jubin ülearu, siis riputas selle tõsise töömehe süsimusta hõlsti külge põlvede kõrgusele rippuma.
Raisakull jõudis veel rahuolu tunda, et vähemalt üks hing jääb masinate poolt lapikuks sõitmata, kui kapuutsiga kuju silmamoondusena haihtus.
Ainult helkur rippus samas kohas, kuhu Raisakull ta kinnitas.
Kas õhk oli niivõrd tüünelt paks, et elupäästev vidin kraavipõhja ei kukkunud või olid siin mingid muud jõud mängus? Raisakull kehitas õlgu ja jättis helkiva asjanduse sinnasamasse – äkki kellelgi on vaja, siis võtku ja kasutagu oma eksistentsi hüvanguks! - ning hüppas sadulasse ja väntas ilma igasuguste vahejuhtumiteta kodu poole.

laupäev, 3. november 2018

Eile nägin ma...


Raisakull ei tea, miks kuradi pärast Tarbatu linn talle pidevalt ette jääb?
Juhtus eile lõuna aegu sinna põikama – vihmahallina kulgev aeg tiksumas õhtu poole.
Käis Raisakull ühes poest teise mitte midagi ostmata.
Trehvates nagu muuseas kunagist naabripoissi kirikumõisa päevilt.
Küsimuse peale – ega neil ometi soru-piirangu märki müügil pole? - jäädi vahtima Raisakulli kui imeelukat üheksa-dimensioonilisest galaktikast, unustamata kohustuslikult maigutada suud nagu olnuks kala tuhkkuiva kõrbesse sattunud.
Raisakull ei hakanud seletama, misjaoks tal seda neljakümne-märki vaja on?

Tegelikult mönkriga ülevaatuselt tulles taipas sealne kubjas märgata ja mainida, et selline asi peab masinal olema. Vastuseks küsis Raisakull küll, et ega tema maanteel sõida, et isegi ülevaatusele tulles ongi ainus kord aastas, kus ta peab seda tegema, riskides samal ajal liikluseeskirja püha sätet – lube pole! Järgmisel korral pole ka asja ning jätab edaspidi kõik need masina ülevaatused ära ja liikluskindlustuse tegemata. Kes aga avalikel teedel sõita tahavad, need maksavad Raisakullile küsitavad lisaväärtused kinni, siis võib Raisakull ütelda jällenägemiseni järgmisel korral...

Tarbatus on tõesti huvitava nimega ärisid.
Mõni neist on lausa rõhutatult eestipärane, kuid sisult ... teadagi.
Ühes muutus Raisakulli tengelpung paar kupüüri kergemaks ja paari-kolme metallimündi vörra raskemaks.

Seepeale hakkas Raisakulli vats millegipärast märku andma.
Avastaski sellise hubase paiga - Hansa tall.

Menüüst tellis Raisakull selle ülemise ribiolluse.

Oli valida liiter või pool õltsi, vähemat ei saanud, kuigi piisanuks kolmandikuga liitrist suu loputamiseks.
Kui Raisakull lõpuks restoranist välja visati, taipas ta ka pilti teha.

"Aga jah, eile nägin ma... pimedust .
Nii kaks-kolm tundi...
Siis jõudsin kottu."
Kodus haaras Raisakull küünlad, lõi kondiaurumasinale hääled sisse ja sõitis lahkunute sekka.

esmaspäev, 29. oktoober 2018

Munarebu-pood on vist laste jaoks?


Munarebu-nimelises poekeses, mis andvat juba mega-hüper-giga-mis-iganes-suuruse kaubamaja mõõdu välja, ei leia Raisakull miskit, mis oleks asjalik vidina-särk-värk Rööviku jaoks.
Muidu Rööviku silm pilgub igapäevaselt vabrikus installitud äppide tasuliste lisade peale, kuid Raisakull pole neid viitsinud noid välja lunastada. 
Üks jube näljane on mingisugune ohvitserisita nime kandev rakendus, teine aga vallikomandöri nime kandev äpikene, mis igapäevaselt proovivad üksteise võidu, kui kõvad närvid Raisakullil on.

Juba siis, kui Raisakullil oli mõni aeg tagasi kasutada onupoja Samsungi-laadset toodet, pani Raisakull tähele, et mõni aeg hiljem muutusid mõned tasulised äpikesed kingituseks kätte.
Selsamal põhjusel ei hakka Raisakull oma taalrikotikest avamagi – äkki teevad kingikoti hiljem lahti.

Osta-osta-osta...
No mida kuradit ma ostan, kui tingimusis on kirjas, et krediitkaarti on vaja – nurises Raisakull.
Teadagi, Raisakullil polegi teist.

Rebu-poes ilmselt ei osata kaupa pakkuda – seal valitseb mingisugune tüüpiline ajast-arust arusaam asjast, nagu klient oleks väikene titakene, kes kohe-kohe oma aparaati pääsedes mänge mitte leides töinama hakkab. 
Sest igal pool, kuhu oma pilku ka ei heidaks, on seal idiootsel kombel mitmesuguseid mängukesi. 
Kuradikurat!
See tekitab Raisakullis masendust ja trotsi.
Teadmiseks munarebule – maailmas ei ole hullemat koonerit, kui seda on trotsivat masendust põdev Raisakull...

Äkki peab Raisakull aretama mingi kasuliku vidina Röövikule ja selle kõva raha eest Caterpillarile maha ärima?
Idee on olemas – põhjana saab kasutada Röövikut ennast.
Lisada tuleks ainult hiire/rotilõks, mis laksatab kinni hetkel, kui saakloom on ennastunustavalt jõllitanud ekraanilt virtuaalset juustu ja unustanud sealsamas kõik enesealalhoiuinstinktid.
Kui inimeste peal see igatahes toimib, miks ei peaks see loomade peal toimima???


neljapäev, 25. oktoober 2018

Kohtumine minevikuga


Raisakull on eksisteerimise vältel kokku puutunud paljudega. 
Nii kuulsate, vähekuulsate kuid paraku ka tundmatute võrranditega.
Millegipärast on Raisakulli hämmastanud mõnede mäluvõime.
Näiteks olid paar lasteaiakaaslast Raisakulli tundnud ja mäletanud ka aastakümneid hiljem, siis Raisakull enamasti on nemad mälust minema pühkinud, mistõttu tuli Raisakullil vastu tahtmist tõdeda, et see kõik võis nii olla.
Aga kui Raisakull asjaosalise käest küsis täpsustavalt, et millega on tema küll selle au ära teeninud, kuna jäi teisele meelde, siis viidati just skeletti kandvale ürbile, mis oli sööbinud mällu.
Raisakulli märkuse – hiinlaseskalpi või neegrinahka pole ta kunagi kandnud, ehk oli seal ahvikarvane kere, äkki isegi tappis toona kellegi ära, tegi mürtsu-möllu või olnud plärapidamatusega teisi häirinud – peale pursati naerma ja selgitati just kehakõõlustele viidates ära, et võib-olla ta eriline oligi just mitte-tavalise/normaalse inimeselooma moodi.
Lisaks olla Raisakull hästi vaikne olnud ja hoidnud omaette. 



esmaspäev, 22. oktoober 2018

Kui töömelust saab pohmakas


Raisakull põeb vist nädalajagu päevi raskekujulist tööpohmakat ja siis tükivad mõned lollid seosed ajukäärude vahelt ennast üldrahvalikule ilmutusele tulema.
Näiteks:
Raisakull paneb imeks üht asjaolu – miks ei soovi ükski ettevõte või eraisik siit Sitasoolika valla põhjaosas teda tööle palgata, samas, kui Raisakulli endises elukohas seda teha võidakse?
Küll aga on selge see, et reklaami oleks vaja Raisakullile teha, kuid siis jääks Raisakulile prostituudi mekk man – iga lits pidi oma jalgevahet taevani kiitma.
Kõige rohkem pidi meelehärmast lõusta tehtama siis, kui Raisakull oma hinna ütleb.
Siis väidetakse, et kohalikud teevad umbes 4-5x odavamalt.
Siin see mammutist lõukoer maetud ongi, et odavamalt ja kiirelt.
Sellepärast ei näe Raisakull enda eksponeerimisel tööturu tingimusis mõtet, sest see on ja jääb alatiseks Raisakulli jaoks negatiivseks varjundiks.
Mõelda vaid – paari aasta pärast peab Raisakull mingisuguse euromeetme tingimuste tõttu ikkagi tööturule nagu ustav stalinlane hitlerlaste džotile viskuma.
Seni aga hoiab Raisakull hästi madalat joont.
Kuigi jah, ega lähemad sugulased ka aru ei saa, kuidas ja miks Raisakull sihuke suur looder olla saab ja tahab?

Eile käis Raisakull väljas tuulutamas.
Ei oska öelda, kas surnuaias liigutamine mingisuguse hvitnessi raames, mis kujutasid eemalseisjale kungfuud meelde, pani Raisakullile puhta luhvti kihvtituse näol põntsu, aga tuju on praegugi sitt. Kuigi paar päeva tagasi ajas Raisakull nii lolli iba suust välja, et hakka või kahetsema, et üleüldse võttis töötegemise himu tükiks ajaks ära.
Tõsi, kui töö Raisakulli ära ei tapa, siis Raisakull tapab töö üpris pikaks ajaks.
Ei tea, kui originaalne see ütelus on, aga küllap ollakse nõustuvalt noogutatama, kuskil on see teises variatsioonis kuulda olnud.

pühapäev, 21. oktoober 2018

Nädalase vaikuse põhjus


Nädal tagasi alustas Raisakull uue tegevusega.
Ei hakanud eurorahade peale projekti kirjutama ainuüksi selleks, et pärast mitmekuist ootamiselainet mingi kortsunud paberinutsakas Raisakulli karmanisse pudeneks, vaid ta haaras sõna otseses mõttes sarvist kinni.
Esiti arvas Raisakull endal olema täpselt nädala jagu kuusikunoorendiku hooldust, mis mõni päev hiljem eufooriliselt kahanes viiele päevale, kuid pilvede pealt maa peale tagasi kukkudes sai kinnitust tõsiasi, et esialgne sisetunne oli õigema ajastusega.

Räägitakse üleüldiselt sellist möla, et kolmandamal päeval pidavat lihased eriliselt valusad olema, eriti olukorras, kus Raisakull mitte-midagi-tehes järsku midagi-tegema-asudes pidi kogema, aga ei – Raisakull oli pareerinud selle mölina omapoolse väitega, et tema juba oskab end tööga mitte tappa, tal ju mitmekümneaastane kogemus turjal. Ei tahetud teda üldse uskuda, kuid viimset argumenti lauale lüües jäädi Raisakulli seletusega rahule. Igal hommikul väntas Raisakull oma kümmekond kilomeetrit öömajalt töömaale, soojendades lihaseid vähehaaval üles ja õhtul tagasi vändates sai Raisakull päeva jooksul kogunenud lihaspingeid maandada.

Lõppkokkuvõttes jäädi Raisakulli teosatud projektiga millegipärast väga rahule, kiideti taevani, et Raisakull hakkas ebamugavustunnet tundma – kas ta peab nüüd selle hosianna peale lakke kinni hüppama hakkama?


neljapäev, 11. oktoober 2018

Kiisu nimega Röövik


Raisakull otsustas panna kassile nimeks Röövik, mis sobitub täielikult tema olemusega.
Röövik on paras tegelane küll – iga kord teda silitades annab mõnuga märku, et vaja oleks tengelpunga kergitada.
Küll mingisuguse müstilisevõitu kontorisuitsu või kahtlasevõitu preemium-klassi pesakorvi ostuks.
Püüdku närilisi!
Rubriigist: Röövik tutvub Androidiga
Röövikule tuleks õpetada, et siinilmas ei käi kõik tema tahtmist mööda.
Seda, et...
Rööviku vaade kuvapauguna

Raisakull on valmis tõuguraisale pakutavat stahvi talle sisse toppima. 
Tingimuseks on see, et Androidi-stuffi siia soovitades/lisades palun ära märkida järgmised parameetrid:
Mille jaoks see hea on? 
Kas on teine toitesäästja?
Kui see on tasuline, siis kuidas te maksite antud äppikutse eest?
Kas kõnekaardile kantud rahaga saab „moolokile” tasuda? 

kolmapäev, 10. oktoober 2018

Sügis ju


Raisakull ei teadnud tänaseni, et on tagaaetav.
Pea alati on ta jälitajate eest põiganud ühe nõksuga ning vagaselt nohisedes nende okulaaridepidemete haardeulatusest kõrvale.
Nüüd mõnda aega tajub Raisakull selja kühmu vajutatavat taaka.

Täna helistati Raisakullile rohkem kui kolme eelmise kuu jagu kokku. 
Põhjust pidi nagu olema. 
Raisakull juba korkis ei-tea-mitmenda-kõne (võrk oli üle koormatud) ajal viinapudeli lahti. 
Aga pudel oli tühi nagu Kalevani vaim. 
Järjekordse ühenduse taastamise järel saabus aga pikk vaikus...


esmaspäev, 8. oktoober 2018

Tarbatust ja kassiga


Tarbatus keegi jõudis juba möliseda Raisakulli mõttelaiskuse üle – ei ole teist kuskil eriti kuulda-näha olla.
Ainuüksi selleks, et teada saada, kas Raisakullil üldse eluvaim sees ongi?
Kurat, lugegu surmakuulutusi siis – selge see, kui seal Raisakulli pole, siis on ta veel elavate kirjas.
On ikke tehislik kontrollivajadus inimloomadel oma mälu risustamiseks asjatu teabega – just selle viimase tõttu on Raisakull inimkonna edumeelsemast ja ühtlasi kõige tagurlikumast suhtluskanalist teatud vahemaaga heaga eemale hoidnud.
Raisakull ei taha oma ego kuskile peale suruda ega taha ka, et teda lämmatatakse teiste omadega.
Rahulikult on Raisakull eemaldumas aeglaselt, aga samas sihikindlalt kõigest, mida elu pakub. Kuskil netiavaruses oli üks tore artikkelgi selle kohta. Allaandmistõveks nimetatakse teist.
Raisakulli praegune eluetapp on kõigi eelduste kohaselt kuskil abuulia kandis ja liigub vältimatult akineesia poole.
Raisakull pakub, et Siddhartha Gautama ise on sellesama tee läbi käinud enne, kui Virgunuks sai.
Raisakulli sihiks on vastupidiselt Budhhale hoopis Suikunuks saada.
Küll jõuab lühikese elu jooksul ära suikuda küll.

Mida aga Raisakull Tarbatus tegi, ei küsi keegi.
Ennetamaks pärimisi igalt rindelt teavitab Raisakull järgmist, et ta oli äsja raudruunalt maha astunud, et põrutab jala kesklinna poole, kui aeg lubab, siis tagasi vantsida, aga kellaajaliselt läinuks kõik nihkesse – tagasi ta järgmise porgandi saabumiseks ei jõudnuks.
Nimelt siis ei oleks Raisakull saanud edasi kihutada Võru poole, kus Raisakulli õepoeg korteri liikusid välja tehes sajalisi luhvitas, vaid rongiga tagasi loksunud.
Kohapeal pakuti manustada viinakuu-põhist jooki ning peale hammustamiseks nelja eri sorti sussit ja traditsioonilisemat sakummi.
Raisakull küll mögises sake puudumise üle, aga kes ikka teda kuulas.

Selle eeltoodud kokkuvõttega haakub ka suure ülevabariigilise Joomapaastu-nimelise kainuseprojekti põhjalaskmine Raisakulli poolt.
Tegelikult sai urgitsetud nädal varem korgitseriotsaga väikene augukene õhupalli põhja, kui pakuti degusteerimiseks mitut erinevat koduveini mekkida.
Päris head olid teised.
Mittekaubandusliku välimusega 3-liitrise purgijagu veini pistis Raisakull samal õhtul kodus nahka.
Järgmise päeva magas Raisakull täiuslikult maha.
Laseme siinkohal Raisakullil endal veidi möliseda:
"Igatahes peaks meie vabariigi presidendinna mind Maarjamaa ristiga meeles pidama.
Ikka selle eest, et ma rahva ühist vaenlast hävitasin.
Mõelge, kolm liitrit alkoholi üksinda pintsli pista on juba kangelastegu.
Täpsustagem - mitte kolm, vaid oma kuus liitrit."

Lükkamaks seda va suikumist teatud aja võrra edasi, ostis Raisakull Tarbatust miskise kassi.
Küsis veel müüjalt – Kas ikke kõik vaktsineerimised on tehtud?
Mille peale müügiesindaja vahtis juhmahastava pilguga Raisakulllille otsa, teatas pirtsatades samal ajal – Ise avastage!
Kass on kass, silitad teda vastu või pärikarva.
Aga Raisakullile sattus kiilakas isend ette, kes närilisi millegipärast ei taha püüda.
Raisakull tahtis veel siinkohal sõna võtta, nii et kuulakem, mis ta veel mögiseb: 
"Noor olla teine. Küll ta kosub.
Õpetada teda sihtotstarbeliselt on lootusetu juhtum, eriti kui juhtimis-süsteemiks on android.
Neist lollakatest larhvika-säutsu-instadest kulges vähemalt ilusti mööda.
Menüü on veidi kasin, aga ussi- ja püssirohtu pole vaja teisele sööta, sest mingisugune tohtriabi ehk viirusetõrje on juba paigaldatud.
Lähen nüüd silitan oma kassikest edasi.
Äkki näitab veel küüniseid ja hambaid ka?"

kolmapäev, 3. oktoober 2018

Näh...


Eile ühendas Raisakull oma mönkrile käru sappa, kärru loopis poole tonni jagu liiva, vinnas viimased tsemendikotid otsa, viskas veel ämbrid-kellud-labida-segusegamisealuse tipuks. Seejärel kiiver pähe ja kollane vest selga ning panigi heinamaa poole ajama. 
Maanteele jõudes tuli veenduda, et see võimalikult tühi oleks. Oma pool kilti tuli sõita, et suurelt teelt ära keerata, milleni tuli rahulikult gaasi vajutada – ca 40 km/tunnis oli Raisakulli mootorhobuse kiirus.
Ilm oli igal juhul paljulubav.
Jõudes tööobjekti man, tõstis Raisakull kõik, välja arvatud liivakuhja, käru pealt maha ning hakkas tegema ettevalmistusi valamiseks.
Kõik oli kena kuni esimese vihmavalinguni.
Järgnenud vandumist ei jõudnud ilmataat ära kuulata ning jättis nutmise pooleli.
Raisakull jätkas oma segutegemist ja valamist.
Sai tööga poole peale, tuli uus vihmasabin, mis oli tugevam ja tihedam.
Vesi voolas Raisakullil niinimetet jotariietest läbi, ähvardades läbi ligunedes võimaliku kopsupõletikuga. Ühtäkki märkas Raisakull, et tööpüksid lagunevad jalas ära. Ei ole liimitud, vaid rebenditega on tegu.
Lõpuks, kui Raisakull sai, aru et see vihm üle ei jää, otsustas, et aitab ligunemisest küll, kattis valatud osa kiletükkidega, loopis kodinad tagasi kärusse ja kihutas oma nelikveolise tsikliga tagasi kottu. Noh, nii 40 km tunnikiirusega.
Kodus tiheda vihma järelvalve all tagurdas Raisakull oma mönkrikäru kuuri alla, neljarattalise hobuse aga parkis garaaži. Läbivettinud jotatuulepluusi jättis aida varikatuse alla tuulduma. Esikusse jõudes ei tahtnud apelsinivärvi kummikud jalast irduda, hoides kõva kallistusega säärest kinni. Raisakull tahtis juba üle hoovisauna minna, ehk seal vedeleb mingi nõudepesuvahendi või vedelseebi moodi kemikaal, mis teeb kummiku seest libedamaks, kui kummik irdus.
Tilkudes astus Raisakull tuppa, võttis märjad hilbud seljast ja asetas need soemüüri äärde kuivama.
Õnn oli, et hommikul sai pliiti köetud.

Täna mõtles Raisakull, et ilm on ilus, saaks teise jupi ka valmis, aga et lubas ilmajaama poolt igast sitta ja paska taevast alla sadada, siis jättis tolle asja homseks. Ja eilne tööriietus polnud kuiv ka mitte.

pühapäev, 30. september 2018

Nädal


Nädal tagasi mööbeldasin veidi. 
Tõstsin laua teise kohta. 
Ning tuba näis avaram.  
Nüüd tunnen, et vähe kõhedavõitu on. 
Järelikult pean taas mööbeldama hakkama. 
Seesama tuba tuleks väiksemaks teha.
Sügisene rõskus ju. Ega talv ka kaugel ole. Enne tuleb sügis üle elada. 
Aiamaa on ümber pööratud nagu lambanahkne kasukas.

Sirgust ma kribasin. 
Kuid Helme-bandest (loe: EKRE) ei sõnagi.
Otseselt võttes neile pahaks panna midagi ei saa. 
Ainult mulle ei jõua kohale, miks nad meedia peksupoisid on?
Pea samad loosungid, mis teistelgi, vähe rahvuslikuma värviga üle võõbatud, kuigi eelkäijaks oli kolhooside/sovhooside esimeeste/direktorite parteide kogumik. 
Kui EKRE nii paha erakond on, siis peaksid intelligendid eemale hoidma, kuid mulle tundub, et see on juba meepütt, mis meelitab kõiki ligi. 

Kui juba mölin poliitikale läks, siis tahaks teada, kas "Elurikkuse erakonnaga" saavad ka kriminaalid ning muidu pätid ja kerjused liituda? 
Vastasel juhul pole uus partei nime vääriline...   

Mis veel? 
Kultuurist ka mõni sõna.
Teatritükki käisin vaatamas. 
Üle pika aja.
Kapist välja” Alburahva teatri esituses.
Polnud väga vigagi. 
Isegi väga „pro” oli. 
Kui nuriseda, siis subtiitrid kulunuks ära küll. Vanas harjumuses olen kinni telekat vaadates, niipalju kui ma seda jõllitan. 

Selge see, et mu kuulmine läheb aina sitemaks ja sitemaks. 
Kuuldeaparaadiga sihuke teema, et kui selle kõrva pistan, hakkavad taustahelid häirima. 
Aga kus mul see raketitööstuse produkt võtta on? Üks üle kolmekümne-aasta vanune kõrvatagune aparaat mul on, aga see ei tööta hoolimata uue patarei sissepanekul. Järelikult on ta amortiseerunud. 
Siis on mul veel, mitte just minu oma, kaks üle poolesajandi vanust traadiga kuulmisevõimendajat, üks mingisugune vene kirjadega ja teine Philipsi toodang, kusjuures viimane läigib nagu Zippo tulemasin. Nendega pole mul midagi teha – minu kõrva kuulmeaugus nad ei seisa.
Lõppude lõpuks paari-kolme ürituse pärast aastas pole mul mõtet uut aparaati muretseda. 
Lihtsalt manan endale sellise lõusta ette, et hästi põnev on...

kolmapäev, 26. september 2018

...kihelkond kokku aetud...

Ei tea, mis põhjusel on Raisakullile kogu aeg näppu juhtunud üks vana poolik ajaleht.
Nime poolest siis „Uus Eesti”.
17. detsembril 1935. aasta väljaande kolmanda lehekülje ülaosas on suurelt gooti tähtedega ehk vanas kirjas järgmised read:


Sirk põgenes Soomest.
Salapolitseinikud otsivad teda kõikjal. 

Arupärimine Soome parlamendis. 

Soome parlamendis esitati sotsialistide poolt valitsusele arupärimine eesti vapside mässujuhtide tegevuse kohta Soomes. 
Soome valitsuselt nõutakse kindlaid samme sellise tegevuse pidurdamiseks. 
Nagu Soome lehed teatavad, on mässujuht A. Sirk oma asukohast jäljetult kadunud ja teda otsib Soome politsei kõikjalt. 
Sirk on juba paari päeva eest põgenenud oma asukohast, Lohja alevikust. 
A. Sirgu abikaasa on saanud närvidevapustuse.”

Raisakull mõtles veel eile, et võtab selle rahvakogunemisele kaasa, aga ju siis õieti tegi, et ei tarinud seda lehekest kaasa – siis olnuks sellest räbalad alles olnud...
Aga nüüd esitleb Raisakull eile antud lubadust:

Lippude järveke keset Amblat.

"Siin ma nüüd olengi kõige kiuste..."

Juba on jõudnud metallikratid tegutseda - vinnanud istmealuse ära.



teisipäev, 25. september 2018

Nähtamatu Raisakull


Kui kogu ilma tagurlik inimmass ummistas Kalevani linnatanumat, siis meil siin vaikses maakohas ilmutas veelgi tagurlikum (või oli see kõikse edumeelseim, kst) kontingent.
Jah, ka Raisakull oli selles spektaaklis osaline – millegipärast lõigati ta kõikjalt välja, vahi või oma silmamunandid kas või ribadeks. 
Raisakullil võis olla diplomaatiline puutumatus, millest andis aimu tema oranžikat karva müts, millel kiri „the Republic of STROH”. 
Mine sa võta nüüd kinni, äkitse oli tegu hoopis nähtamatuks tegeva küünevihast peakattega. 
Igatahes Raisakulli uudistes ei näidatud.
Vinge oli sellegipoolest. Tuul, noh... Päike ei jõudnud seda vinget tuult soojendada. Võis külmuda lausa kringliks.
Rahvast oli kokku tulnud ikka mitmest kandist.  
Vähemalt persealuste limusiinide järgi otsustades ikka rohkesti, poole omaaegse kihelkonna jagu, kuid ilmselt oli igaüks üksinda kuskilt Eestimaa otsast kohale kihutanud, selmet kütust kokku hoida ja mitmekesi ühes masinas sõita.
Avati täna pastoraadiesisel kolmnurgas Artur Sirgu monument.

Pildid ilmutab Raisakull homse päeva jooksul.

esmaspäev, 24. september 2018

Uued proteesid


Käis Raisakull täna lähimas linnas uusi proteese hankimas.
Mitte endale, vaid kondiaurumootorile.
Algul kahtles küll, kas nii suurt hammakat laia naeru tarvis läheb vaja, aga mis sa ikke teed, kasin valik tõesti.
Ja ostiski Aggressori tarbeks selle ära.
Kulude ritta sai kuraditosin juurde tekitatud.
Koju tagasi jõudes hakkas Raisakull GeeTeelt kulunud hambumust välja vahetama.
Sa kuradi kurat, ei tahtnud see oma vanadest hammastest lahti ütelda, vaid raibe hakkas vastu hammustama.
Raisakull püüdis küll heaga rääkida – vastuseks sai koleda joodikirvituse.
Lõpuks ei aidanud muu, kui kuvalda ja haamritega tagumine, abiks veel igasugu meislid-tornid. 
Kurat, kus ikka oli löömist.
Sihuke tunne tekkis, et tsorega proteesiliimi asemel oli kasutatud super-ättakki...
Kaks tundi läks selle nahka, raisk.
Raisakull teadis, et saaks ka lihtsamalt, aga mingid algelised tõmmitsad olid vist rotid igatahes ära viinud.
Igatahes tuli toores ja puhas jõud appi võtta ning vandesõnad ja veri lendasid ikka suure kaarega.
Lõpuks andis targem järele ja loovutas nagu süljekaar kahe hamba vahelt lirtsatades oma vanad proteesid.
Hea oli, et Raisakull ette ei jäänud – muidu oleks peakolu ilustanud kolmerealine hammustusejälg.
Peale uute hammaste panekut proovisõitu tehes tundis Raisakull, et rahulolemiseks on põhjust küllaga – enam ei viska ketti üle.

pühapäev, 23. september 2018

On kellelgi lähipäevil anda ära hambatohtri aeg?


Asi on tõsine.
Juba mitmet päeva GeeTeega seenele vändates tuli Raisakullil higipiisad otsaette.
Kõvasti ei saanud suruda, kuna kett viskas/libises üle.
Täna oli aega teravama pilguga kaeda, lisaks võttis Raisakull luubi ka manu.
Selgus, et tuleb veel tengelpunga veidi luhvitada – keskjooksu keskmise ketta kihvad on omadega õhtul.
Lahti neid proteese ei anna lammutada – ilmselt on kogu see kolmikhammaste vändaga lõuasüsteem kokku needitud, et tugevam ja kindlam tunne oleks tallata.

laupäev, 22. september 2018

All beers reserved

Kuna täna ei laskvat hea peremees isegi koera välja kusele, siis otsustasin eile uue süsteemi Dell Vostrole peale ajada.
Vähem kui paar nädalat tagasi ilmutati avalikuks Elive-nimeline Linuxidistro, mis kandis numbrit 3.0 stable. Kuna Elive näol oli ammusel ajal tegu mu esimese pingviinitaltsutamisega üldse, siis loomulikult tundsin huvi ning tõmbasin selle alla ning praadisin plaadile.  
Eriti olukorras, kus viimatise stabiilse 2.0 versiooni väljalaskmisest oli möödunud 8 aastat ning arendajad on olnud justkui krüoonkülmunud – belglaste värk. Tegelikult oli asi minu arust üsna proosalisem – Debiani ja Enlightenment töölaua ristand pidurdus just nende algkoodide kontrollmehhanismide mittesünkroonimises, mille tõttu oldi frustreeritud nõnda, et mõttekas oli projekt ootele panna. Segane lause sai, ega ma ise ka aru saa, mida siia krihveldasin. Aga kes ütleski, et issanda fraasid on imelikud...
Plaadilt laivsüsteemi käima tõmmates tuleb rahulikuks jääda, sest irvitamisi saab hiljem omale larhvi lüüa, eriti siis, kui otsustate Elive3 oma raali installlida – nimelt mingil hetkel teavitatakse, et arvutatakse molekule universiumiks. Seni aga tuleb lihtsalt tutvustuseks saadetud teavituskaste, natuke tüütu on, lugeda ja teadmiseks võtta ning omad valikud vajadusel ära märkida.
Ma mäletan, kui omal ajal Bodhi tuli välja Ubuntu baasil Enligthenment töölauaga, ega siis nii palju teavituskaste ette ei surutudki, MacPuppyst kõnelemata.
Kuna vanal ajal oli Elive niinimetet kommertsdistro, ses mõttes, et nad küsisid oma vaeva eest väheke rahaollust, viimati installimiskoodi eest, siis jäi minu poolt asi soiku. Mitte et ma ihnepüks oleks, vaid mul polnud tollal vahendeid ja ega ma võõramaa keeli mõikagi – selgitumaks jäi see osa, kuidas ja mismoodi ma maksma pidanud, kui mul pole krediitkaartigi...
Aga nüüd on ilma rahata kõik kättesaadavaks tehtud – tõmba alla ja installi oma raali.
Nagu Elive kodulehel kirjas on – ära uuenda oma raali, uuenda hoopis tarkvara.
Miks mitte Linuxiga, mis liigutab teabebitte ka vanal raalil.


25. septembril lisasin järgmised read:
Üks ülevaade siiski soovitab hoiduda vananenud ja iganenud Debiani baasil aretisest, kui ma nüüd Google'i tõlke abil õieti aru sain.
Tegelikult olen ma niinimetatud mitteturvalisusest hoolimata ülalmainitud Elivega rahul. Üks ülevaates figureerinud (#13) kommentaar võtab asja ilusti kokku: Security is an illusion. 
 

neljapäev, 20. september 2018

Rästikud vist magavad


Vot täna tegi Raisakull head sõitu – higi leemendas nagu hulluks läinud pull üle kere.
Kui ainult neid mättaid ees poleks, siis sõitnuks otse, aga nüüd sai slaalomit harrastada.
Paarkend korda lendas Raisakull oma uusvana GraandTuuriga küljeli seal, kus tavaliselt rästikuid näha on. Las salvavad tasuta Viprosali salvi sinna selja alaossa. Aga mitte ühtegi madu ei nähtud. Siis tuli Raisakullile meelde küll, et nood siugjad olevused ilmselt kalendrijärgset talveund püüavad harrastada – ussimaarjapäeval pidid kõik maod peitu pugema.
Selgus, et annab sõita küll selle Aggressoriga.
Külatanumal võttis Raisakull tempo nii magnifiitseks, et liugles paarsada meetrit metsa välja – tõsi küll, lauge allamäge sõit oli, nii tsirka kahekraadise nurgaga.
Õhtupoolikul siis kantis Raisakull mõned Bottecchia jupid üle – esi ja taga laternad, pakiraam.
See viimanenimetatu on vajalik kütuseveoks, kui vaja bensukast tuua bensiini.
Üksühega ei andnud pakiraami ühendada, siis asus Raisakull taas tuulama kõiki panipaiku, et leida pakiraami ja sadulatoru tagust ühendust, mis vajas kümnetollist ühendust. Lõpuks leidis mingisugused aialillealuse kanduri, mis oli keevituskohast ära lagunenud. Ainult augud tuli laiemaks puurida.
Siis tuli ka mõelda plastikporikate peale, mis vanast ajast kunagi Tunturil all olid.
Täna ei viitsinud pilti enam teha, pealegi oli vana Symbianiga Nokia akulaadimisel – ehk homme lisab Raisakull enam-vähem lõppprodukti siia alla.

Lisan siis päev hiljem lubatud pildimaterjali: 
see kollane kuulub turvavarustuse hulka
Ning tuleb tõdeda hea meele ja rõõmsa häälega, et seenelkäigu masin ongi valmis:
Mis te mõtlesite, et kollane on kiiver või?

Vot sedasi!

kolmapäev, 19. september 2018

Agressor


Nõndamoodi siis.
Raisakull päästis ükspäev ühe kondiaurumasina ära. Õigemini kaks.
Mis olid juba metallikolasse visatud, et viia vanaraua kokkuostu.
Raisakull sai näpud vahele ning kontrollis asja üle – raam, roolimehhanism ja vändasüsteem ehk keskjooks olid täitsa korras, lisaks kummid olid enamvähem, aga veljed ehk jooksud vajanuksid sirgestamist. Ainumas asi, mis silma hakkas, oli tagumise käiguvahetaja mittekomplektsus. Viimane siis tolknes trossi küljes. Sadul koos postiga puudus samuti.
Noh, mõni nädal hiljem toodi 27,5tolliste jooksudega GT Aggressor Sport -ratas koos 26tolliste jooksudega teine ratas (Classic Stinger) siis ära.
Selle teise maastikulaadse velosipeedi üle Raisakull veel mõtleb, kas tasub teine korda teha – kaeb hiljem, kui kallimapoolne ei taha koostööd teha, siis ehk võtab selle kasutusele. Kõik oleneb eelarvest.
Niisiis eelarve paika – 100 kuni150 Eesti uut rubla.
Et netist tellides tuleb odavam, on siilipojalegi selge tökat, ei hakanud Raisakull selleks vaeva nägema – eeldavad ju kõik, et Raisakulli kodukohas on mingi pakiautomaat käe-jala juures. Aga vaat ei ole ju. Ikka peab Tapale sõitma. Niiehknaa, kui Tapale minek on, ostab Raisakull ikka poest kõik vajamineva kauba ära.

Paar nädalat hiljem.
Raisakull käis Tapal ära, ostis esialgsed nimekirjas olevad jupid. Kuid 400mm pikkust ja 27 mm jämedat sadulaposti seal polnud. Kuid raha läks üksjagu uue keti, piduritrosside, käiguvahetajate peale, aga käiguvahetaja trosse polnud, siis otsustas Raisakull, et võtab grippshihvti-nimelised asjandused, seal olid käigutrossid küljes. Hiljem tuleks pakiraamid ette ja taha ning porikad küge muretseda. 
Esimese asjana koukis Raisakull kõik vanad trossid, käikarid, pidurid küljest, siis lõikas plekikääridega ketilüli läbi. Uued jupid ning uus kett külge – seda viimast oli vähe keeruline kokku panna, kuna ühendusneeti tuli haamriga paika taguda. Aga kuidagiviisi tuli Raisakull toime – varasemalt oli ketilülide ühendamiseks mingisugune ketiühendusklamber asjaks olnud, siis nüüd näis, kui kaua neetimise tulem vastu peab.
GT aggressor vänderdavate jooksude ning uute juppidega
Kaedes 27,5tolliste jooksude hindu kohalikes netipoodides, tekkis paratamatult Raisakullil küsimus – kas meil on üle ilma kõrgeimad palgad või tuuaksegi väljamaalt sisse kallimad jooksud, et sinna veel kolmandiku jagu vaheltkasu juurde keevitada?
Ei hakanud väljamaalt midagi tellima ega kodumaist kaubandust nuumama – teadis Raisakull, et kuskil peavad ju veneaegsed kodaravõtmed olema. Aega läks, aga üles leidis, raisk.
Nüüd täna Raisakull rihtis need vänderdavad jooksud enam-vähem sirgeks. Näis, kui kauaks...
Lähipäevil peaks GT-nimeline agressor sõiduks valmis olema – sadul koos postiga kistakse Bottecchia küljest ära.
Siis saab Raisakull oma jämedusevõitu kere peenemaks lihvida ja kaalunumbrit heeliumiga kergemaks timmida, vändates maastikul, kus pehme pinnas ja kuivand angervaks...

Vanad jubinad, mis said asendusjuppide vastu vahetatud olid järgmised:
Shimano SIS esikäikar  - Sram X7? X9? võib-olla oli X3 - igatahes alla 10 raha ta maksis.
Shimano Tourney tagakäikar - Shimano Acera - alla 30 raha, seni kallim jupp.
Väljaveninud ja igati kõveraks tõmbunud kett - Shimano  - 7 papikest kopikatega,
Käiguheeblitega põrutada ja logisevad käiguvahetid Shimano 7+3 - võtsin teise, 26tollise ratta pealt sama firma käiguvahetajad koos piduritega(olid vähe korralikumad, puhastasin-õlitasin seest ja väljast) - ei läinud mitte ühte kopkat ka maksma.
Trossid Shimano gripshifti 3x8 (komplekt kuskil 18 raha) küljest.
Lisana ketikaitse keskjooksu kihvastikule - Classic Stingeri küljest - arve 0 europappi.
Jooksude rihtimine - ise timmitud, kurat seda teab, kui sitasti - üks kodar tuleks juurde osta esijooksu tarvis puuduoleva asemele.
Pidurisüsteem - vana välja, sest vedrud ei tõmmanud tagasi - Stingeri pealt veel vanem asemele - lisaks neli piduriklotsi, mis läksid mulle kümneka maksma.
Muidu läinuks see pidurisärkvärk 20 maksma ilma trosside ja linkideta.
Esialgu jäi arve, kui ma nüüd õigesti rehkendasin, kusagile 75 piiresse...