Neljapäev, 31. jaanuar 2019

Vaks


Vaks vahet on küll selles, millise identiteedi alt ma siia postitama kipun.
Admiralina on mul lugejaid rohkem, kui lihtsa madruse või pootsmannina – nõnda väidab ÖÖVIKu statistika.
Ometi üks ja sama isik kipub siin jaurama.
Imelik jah.
Aga kamoon...

Eile saabus mulle sõnum – Coop lubas mu toidukorvile kümnise võrra soodust teha.
Kurat, kus nad siis olid, kui ma toidumoona kokku ostsin?
Konsumis riiulite vahel jalutades tajusin vaistlikult, et mind jälgitakse.
Mine sa võta nüüd kinni, kas ma nii kuulus olen, et mu taha tekib tasapisi mingisugune hullusekt, mis ühel hetkel võib suitsiitseks muutuda või olen ma enese teadmata musta nimekirja sattunud – no kiilakas, nagu muiste viisteist päeva saanuna, on alati jälgimist väärt???
Niisiis turvanaine oli mul kogu aeg sabas. 
Silmside oleks aidanud osaliselt - aga nõnda, kui ma tema poole kaesin, keeras ta oma pea kõrvale.
Selge see, et armunud teine nagu ma mõnest Hulivudi linateosest aimu olen saanud.
Jäin riiulite vahel mõtlema, mis imeloom mina olen, et ei juleta mulle silmadesse isegi pilku heita.
Võib-olla hoopis ta tahtis mulle märku anda, et lähme tagaruumi ja teeme seal ühe väga kiire „vanainimese asja”, möödaminnes haaraks ta kaitsevahendite pakigi ühes, kui tal parasjagu avatud pakki taskus pole...
Aga võib-olla oli hoopis kuskilt kuulnud või vaatas mu korvi sisu ja viis asja kokku, et mu juures mingi labrak tulemas on ja tema saaks ka osaleda...

No ma ei tea.
Ei hakanud igaks juhuks kutsuma.
Sest mine tea, palju mul öömajalisi siia kokku kondab ning ega mul naa palju pinda ka pole, et ülearuse saadan küüni tohletanud heinte sisse ja hommikuks on nad siniseks tõmbunud läbikülmunud lihakäntsakad, kelle peal näljased rotid hambaid saavad teritada.


Teisipäev, 29. jaanuar 2019

Täna


Hommikul panin ahjud kütte ja parema ajatapmise eesmärgil hakkasin „keda valida” ankeeti täitma.
Tulemuseks pidin ma pesuehtne konservatiiv olema. Hea veel, et mitte preservatiiv. Mida vanasti venekeelses pruugingus konservi sisse manustati – kas pruugitud peast või mitte. Sm. Ovaal võib mögiseda mida tahes, kuid mina olla peale keskbandiitide ka sotside antipood. Ja mul pole ühtegi ühisosa isegi kummagi kallaseparteiga, kuigi küsimustiku koostajad ilmselt lisasid ühe Hilbupartei liikme vaate mulle üsna sarnaseks. No igaks juhuks, kui mul keegi persoon priierakonnast ja/või isamaast ei istu, äkki annan oma hääle sellele kollasesinisele. Mis omakorda viitab nõukogude miilitsa tunnusikoonile. Ega jah, ekremente ei pakutudki – nemad olla konservatiivid juba nime poolest. Too küsitlus on minu arust treitud selliselt, et tahtsivad saia teha, kuid tuli välja sitt.

Sitast rääkides – Tapa bussijaamas on vist tulnukad oma kere kergendanud, et lärakad on laes kinni.
Peale ahjukütmise-sessiooni läksin Tapa Konsumisse ja Grossi. Eelolevat nädalavahetust silmas pidades tõin sealt hulga söömaollust ära kokkupressimise stiilis, et kõik ostetavad asjad seljakotti ära mahuksid. Sain „zippimise” üsna käppa, kuid kodus „unzippimine” nii heasti ei läinud. Plöga (soolase ja magusa, rasvase ja mitterasvase segu) määris kõik ära. Lõhnataju tuvastas, et okse mis okse.  Ongi hea – kõhus pidi kõik segamini minema, asi see plögin söögina ette anda. Magu tänab ka ilmselt, et ei pea kiirteel liiklust reguleerima – tuhlid sinna, seapekk tänna ja hapukapsad vasakule ära...
Kõik, mida suhu aetakse, liigub ühtse lainena pasanteeria suunas. Vaikselt nagu voonakeste tapamajas.

Endale meeldejätmiseks, et kilomeetri jagu maad on läbitud täna GT Aggressoriga.
Rohkem ei riskinud, kuigi kukkumine oleks pehme olnud.
Ma ei teadnud, et rattaga lumes vändates hullupööra südamele atlasekoormuse peale lajatab ja tükiks ajaks südame tugevamini põksuma ajab nagu värskelt armunutel.
Päris palju tolku oli porikate eemaldamisel küll – vähemalt ei kiilunud ratas kinni.
Ja muidugi rehvidest rõhu vähendamisest ei tasu kõnelda – mustri haakumine oli palju parem.

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Hooaeg sai avatud


Ahjaa, muide, ma avasin siin mõni aeg tagasi rattasõiduhooaja.
Lihtsalt proovisin külatanumal lumes ukerdada.
Ei läinud mul nii heasti, kuna porikate ja kummi vaheline ruum ummistus lumest jube kähku. Hakkasid segama lumes sõitmist.
Täna otsustasin Aggressorilt ära kiskuda porilauad. 
Lisaks lasin ka kummides rõhku vähemaks.
Eks homme kaen, kas oli sel mõtet.

Pühapäev, 27. jaanuar 2019

Kui kõrvas on kõdi


Noh, ma siis nüüd mõtlen.
Et millest veel võiksin möliseda...
Midagi olulist eriti ei meenu.
Kuid üks asi kestab kuid – paar kuud teraspoltselt kindlasti.

Enne veel meeldetuletus.
Pea kõik on näinud Mosfilmis vändatud legendaarseid oopusi Šuriku seiklustest.
Kaukaasia vangis oli selline stseen, kus kolmele päevavargale manustati unerohtu.
Kiilakale vaadati suurem süstal.
No vaat, sellest süstlast väiksem isend on tänase loo kõrvalkangelane.
Lausa episoodilise rolliga.
Meie kandi velskril on see olemas – põhiliselt kasutatakse seda kõrvavaigust tropi eemaldamiseks.
Mitte uinumispreparaadi sisestamiseks organismi.
Nagu paljud lugejad võivad hoomata eeltoodud mulast.

Vot nüüd asja manu.
Millaski sügisepoole oli mul vaja kuulmist teritada.
Käisin tohtri juurest abi nõutamas – äkki ta teeb survepesuriga selle töö ära.
Aga võttis teine hoopis süstla.
Siis meenuski see jant kaugest Kaukaasiast.
Muigasin veidi ja küsisin, miks nii lahjalt teotsetakse, nõukogude ajal olid ikka palju suuremad süstlad...
Jah, suurus ei pidavat oluline olema, vaid oskus seda väiksematki käsitseda.
Hoidku ma nüüd mõneks ajaks oma suumulk kinni.
Tema saab nüüd rahulikult toimetada.
Siuke narkootiliselt mõnus tunne on, kui käesoe vesi kõrva kuulmekäiku pressib ja pärast mulksudes välja niriseb, vedades kaasa vaigutropi, mis maailma helid kinni püüdis, jättes minu kõigest ilma.

Kolme-nelja nädala pärast pidin taas tohtrile oma lõusta näitama.
Küsisin juba ukselt, kas eelmise korra eest garantii kehtib ja kui pikk see aeg õieti oligi?
Et midagi krõbistab. Paar päeva tagasi nagu mingi kärbsepoeg üritas sissetungi sooritada ja mul olid käed seotud muude toimingutega, ei saanud kohe löögile, kui pidin enne asjaga ühele poole saama. Maad pöörasin momendil labidaga ümber, kinnaste ärasikutamine ja käte puhtuse inspekteerimine võttis ka aega. 
Ja ega ma nii loll saa ka olla, et mustade sõrmedega kuulmekilet hakkan urgitsema...

Tohter võttis oma vaatlustoru, uuris ja ütles: mitte midagi pole näha, aga profülaktika mõttes paneme su kõrvad uuesti pesusse.
Sel ajal, kui ta süstalt täitis, rääkisin ühte lugu, mida ma hiljuti telekast juhtusin jõllitama.
On selline kanal nagu TLC, sealt kiirgub läbi kineskoobitoru igasugu imelikku tavaari, mis pidid ka mõtlevad inimesed blondiinideks muutma. 
Mingi inimene oli EMOsse tulnud ja kurtnud oma häda – paar kuud või isegi rohkem oli ta hädas oma kõrvus kostuvate häälte üle - krabiseb ja viliseb. Peale esmast uuringut kutsus emoarst kõrvaarstist kolleegi patsienti üle vaatama. Selgus et ämblik oli sinna pesa teinud.
Asi siis kärbsepojal või satikal ka sama teha...

Jõulude aegu tajusin, et kõdi on.
Kuulmekäigus.
Ei hakanud tohtrit pühal jõulusöömaajal tülitama – ta ka inimene.
Pikaleveninud pühad kannatasin ära nagu keegi vana Iijop ammusel ajal.
Peale pühi olid mu meeled ilmselt nüristunud segavast faktorist.
Möödunud nädalal hakkas kõdi uuesti tundma andma. Paar päeva hiljem eraldus vaigukork. Mis iseenesest on hea omadus. Tavaliselt on nii, et kui kord juba pressveega kõrvu puhastad, siis jäädki seda tegema – ma korra-paar aastas olen sunnitud tohtrite man nõnda toimima.
Kahtluseussike ei anna aga rahu, äkki see mutukas, kes sügisel mu kõrvakoopasse trügis ja tohtril märkamata jäi, tegi talvist suurpuhastust ning nüüd maalib avaraks muutunud galeriis parajasti mingit teost mu trummikilele – sellest see hirmus kõdi vast ongi.

Testamenti pean ilmselt ühe lause lisama – peale kõikidele jäetud maiste asjade hulgas on mul mingisuguse kunstiandega mutukas maalinud kuulmekilele miljardeid maksva kritselduse, mida tuleks elektronmikroskoobiga tervele ilmale tasuta jõllitamiseks jätta.

Teisipäev, 22. jaanuar 2019

Tudengipreilid tahavad ka teenida


Igasugused Jessicad, Brittanyd, Kathleenid, Tiffanyd ning paljud välismaa nimedega näitsikud käivad seda blogi lugemas. Statistika väitel.
Kui neil igav on ja klientide põud mõneks ajaks lubab aega parajaks lüüa.
Mis mul saab selle vastu midagi olla – aja tapmine mõlemalt poolt on see niiehknaa.
Häbelikud ka teised, ei raatsi kommentaare jätta.
Samas on nad nii julged, et on valmis peale pikaleveninud puusade hööritamise striptiisi oma rindu ja äraraseeritud häbet näitama, et minu asi oleks vaid „avada oma tengelpung” ning asuda silmad pärani neid jõllitama.
Krediitkaarti mul pole, mille andmeid sisestama peaks.
Seega pole mul nende neidistega asja. 
Neid ei saa piiluda ka mitte - sest see sait või leht, kust nad tulid, ei anna isegi aimu, millised ilu-koletised nad olla võivad, küll aga on valmis vahendama teisi kaamera ees poseerivaid tüdrukuid. 

Kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Vastlad pole enam mägede taga


Raisakullile ei mahu kuidagi pähe, kuidas inimloomad kraavi kihutavad.
Ometi on masinas igasugu ohutust tõstvad elektroonilised vidinad, talvekummid all ja puha.
Mõnel on isegi nelikvedu man.
Aga näed, ikka saab nina kraaviseks, mõnel puhul koguni lennatakse katuse peale – ei tea, kas sedasi saab pikema liu?

Ega Raisakull ka kihutamise patust puhas ole – lumes mönkriga puude vahel ukerdades on mõnikord masinal nelikümmend/poolsada rauas. Hakka või mõtlema, et adrenaliin soontes on elu mõte. Sest siis kaob enesehävitusnupp kätteulatuvast kaugusest kommunismi rajale elik teisisõnu silmapiirile. Tuleb välja, et igasugune ohtlik tegevus lükkab hääbumise mõttejublaku määramatusse kaugusesse.

Raisakull on nördinud igasuguste aktiivsete spordialadega harrastajate üle. Kõiki peetakse meeles, kõikidest kirjutatakse, aga vaikitakse just aktiivsed ja muidu passiivsed tugitoolisportlased maha.
Ometi on just nemad need, kelle hinnangul antakse edukamatele auhindu.

Raisakull ei viitsi enam oodata, kuniks tema rambivalgusesse satub, otsustas endale uued lumelauad muretseda. Poole kõrvaga oli ta kuulnud, et õepoeg tahab enda omad maha parseldada. Hind, mida ta soovis saada, oli enam kui ahvatlev – kogu varustuse (suusad+saapad+kepid) eest küsis 15 tugrikut. Nüüd, nagu kuulda, on tahtjaid rohkem. Raisakull teab, et tema jääb sellest niikuinii ilma ning otsustas ise omale osta kogu suusakrempel kalli raha eest. Rannahooaeg ei oota – õllevaadine ümarkõht tuleb suveks kuuspaki moodi ära vormida. 


Neljapäev, 10. jaanuar 2019

Tänane öölugu

Selle eile jutuks tulnud kasseti teine pool oli Desmond Child'i päralt. 
Ilmselt plaadilt nimega "Discipline".

Tagantjärgi aastaid hiljem sinutorus "laaberdades" sattusin tema peale juhuslikult või siis ta sokutati mulle algoritmide põhjal ette, kes seda enam oskab öelda, aga vähemalt sain aimu, et tegu pole mitte ameerika bändiga, vaid muusikuga, kes aitas Alice Cooperil taas kuulsusesärasse joosta looga "Poison". 

Kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Tänane öölugu

Kunagi 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses soetasin igal palgapäeval mõned kassetitäied muusikat.
Lihtsalt astusin universaalkauplusesse, keerasin vasakule ära ja ...
Tuleb meeles pidada, et valitses pesuehtne piraatlus - kes garanteeris, et mu teenitud raha muusikaloojatele läks? Nüüd, kui miskisugune autorikaitseühing mu kodu puistama satub, olen ise ka pesuehtne piraat, pole mul ametlikku kassetti ette näidata.
Ega mul midagi kindlat olnud valida, ikka huupi.
Aga see-eest mõned pärlid olid õite magusad.
Üks neist oli Foreigner, mis mul kuklakarvad turritama ajas.
Ühelt kassetipoolelt kostiski väike valik Foreigneri lugusid.
Ning see lugu jäi lõputa - lihtsalt lint sai otsa...

Reede, 4. jaanuar 2019

Kumb sõna nüüd õige on: koeri või koereid?


Ma tõesti ei tea, mis meie maakeelega lahti on?
Pole kursis ka sellega, kuidas keeleinstituut või keeleinspektsioon mitmusesse kalduvaid osastava käände (küsimus – keda? mida?) sõnalõppudesse suhtuvad.
Ma isegi ei tea, kuidas teile tundub, aga mulle kõlavad need ajakirjanduslikud "sedöövrid" kuidagi võõralt.
Mulle tuli nende tõttu isegi meelde paar seika emakeele tunnist, kus paar klassivenda käänasid ühte sõna sama moodi nagu mulle harjumatuna kõlab. Meile õpetati toona, et õige oleks „vaenlasi”, mitte „vaenlaseid”.
Kaaslasi, mitte kaaslaseid.
Inimesi, mitte inimeseid.
Kasse, mitte kasseid...
Kas nüüd peab emakeele õpetaja oma hauas ringi pöörama ja neile viied kätte toimetama?
See tähendab paljude toonaste õpilaste rehabiliteerimist - kolmemehed viiemeesteks, sest juba need osastava käände „valed” sõnalõpud tõid kaasa hinnete languse. Ning teiste „õigestikirjutajate”, kelle hulka kuulun paraku ka mina, hinded peaksid olema kolme või lausa kahte väärt.
Kui nii, siis pean ma oma koolidirektsiooniga ühendust võtma ja kaasa tarima neile hinneteparandusteks oma vanad tunnistused. Lõputunnistuse pean ka tagastama, kuna emakeeles ilutseb mul nüüdseks sulaselge „2”. Ning nentida tagantjärgi kurvastusega, et mul pole õigust olla selle kooli vilistlane. Samas, ega mul ole midagi kaotada ka – teadjamad koolivennad on rääkinud oma vilistlaskonna pidudest kooli juubelite aegu, millest mina olen kuidagiviisi oma õndsas teadmatuses maha maganud. Juba nendest juubelipidustustest mitteosalemisest teen järelduse, et mina ei ole vilistlane, kuna tänapäevaste kriteeriumite põhjal kukkusin põhikooli taseme emakeele eksamil läbi.
Haridusministeeriumile esitan nüüd küsimuse: Kas mu keskharidust tunnistav paber on samuti eeltoodust lähtuvalt kehtetu?



Kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Hüva siis


Head seda ja kolmat!
Ma ei oska nii järsku muud ütelda.
Mõtlesin natuke aega tagasi, et ma pole elu sees vist mingit sisekaemust endale korraldanud.
Mulle tundub see täiesti mõttetu tegevusena.
Et kui ma midagi leian endas, siis tirin ta väevõimu kasutades välja ja hakkan kõva raha eest laatadel näitama?
Ekee! Ei, kulla lugeja.
Pigem hakkan kahetsema, et selle inimvihkajaliku teo toime panin.
Selle eest võiks olla karistusseadustikus mingisugune kõva väänamisega paragrahv olla – vähim, mis antakse, on eluaegne ilma igasuguse armuandmiseta esimesel pühapäeval joosta amokki.

Skaibi mahatapmisest ka paar sõna.
Vana aasta õhtul võtsin selle jäleda teo käsile nagu vanad eestlased enne jõule seatapmise...
Jõudsin sinnamaani, et kustuta konto.
Litsusin seda konto kustutamise nuppu.
Aga ta sinder tahtis meiliaadressi.
Persse, raisk!
Miks, kurat, sul seda enam vaja on, kui ma tahan lõpetada teenuse pruukimise?
Ma ei teagi enam, kas lõin pisipehme taevakese mättasse või mitte...