Neljapäev, 30. jaanuar 2020

Uimase päeva vabandus


Täna öösel ei saanud ma
üldse sõba silmale, 
sest padi norskas ja
linad itsitasid millegi üle - 
üks neist lõkerdamisest kortsu keris,
teine aga suletekiga maha veeres...


Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Mõttejahvatus ajuveskis


Ma enam ei tea ega tahagi teada saada. 
Iga kord, kui loen mingit teksti, tekib selline tuttavlik tunne, et olen seda kuskil kogenud. Või mõtteis jahvatanud. Mõtisklesin kliimasoojenemisest juba veerand sajandi eest ning nüüd lüüakse „arvamused” teiste poolt suures plaanis letti. Kummaline on see, et praegune kokkuvõte on kuskil kolmandikus minu tollase aja mõtiskluse summa summariumis. 
Seda enam, kui ma oleksin vaid toona julenud oma arvamust kuskil avaldada, ega ei oleks minusugusel tolgusel olnud enam rahulikku unepausigi – ükski prohvet pole kuulus oma ajastus. 
Kõik märgid näitavad, et mul on Goodmanni sõnutsi Veevalaja needus, mis seisneb selles, et sellal, kui teised alles avastavad midagi, on Veevalaja tähtkujus sündinud indiviidid ammu selle avastamisväärt avastuse üksipulgi lahti lammutanud ja pärast selle avastuse toimimispõhimõtteid endale selgeks saanud lammutuskõlbuliku avastuse kokku tagasi pannud ning kaotanud huvi edasiste sammude osas. Seesama Veevalaja natuur on suht tagasihoidlik – sestap koduplaneedi Uraani mõjul tullakse välja alles siis, kui teine planeet elik Saturn oma melanhooliumikettaga vastu peakolu lajatab. Aja jooksul on nii esile kerkinud üsna mitmeid suurkujusid, kuid veelgi rohkem on jäänud üldsuse poolt teadmatusesse, kuna Kalade ajastu muud ei tooda, kui lihtlabast mullipuhumist ja vaikimist. Pealegi on Veevalaja ajastu juba käima peale lükatud ning enam seda peatada keegi ei suuda. Iseasi, kui kaua kellelgi kohanemiseks aega võtab.

Tulles tagasi selle paljukirutud klliimasoojenemise juurde, siis unustatakse mõningad aspektid kas tahtlikult või tahestahtmata ära.

Punkt üks – planeet Maa soojeneb iseenesest.
Ja see ei tulene päikesest, vaid maatuumast. Ilmselt lähen siinkohal teemast välja, kuid miks siis lisatakse igale aastale paari millisekundi võrra aega juurde - aatomikellad näitavad ju täpselt ära, kui palju just lisada on vaja?
See maatuuma pöörlemine aeglustub, mistõttu see kandub üle väliskoorele. Füüsikaseaduste järgi tähendab see meie koduplaneedi pöörlemise pidurdumist, mis tekitab hõõrdumise soojenemise keskmest välja. Võrdluseks sobib siinkohas näitena passida pidurduva auto piduri ülekuumenemine.
Viimati vajutati pidureid lausa blokki, kui Juuliuselt Gregoriaani üle mindi, et lausa 14 päeva lajatati inertsist juurde. Ehkki tollal see eriti ei kajastunud kliimamuutusena, siis ainult seetõttu, et meie planeedi basaltkiht on ikka väga paks ja imas enamuse kuumusest endasse. Teisisõnu väljendades – vahevöö jahutas selle pidurisoojuse üksiti maha.
Üleminek aatomiajastusse aga tõi iga-aastased ajatempimised, mistõttu tundubki, et käsipidur on peale jäänud ja selle tagajärjel maa soojenebki.

Punkt üks koma viis – pöialpoiste-päkapikkude karusellisõit.
Mutid ja muud sellised kaevurid rajavad käike, tõstes kaeviseid maapinnale ilma, et nad tühja kohta täidaksid. Kõik mis maa seest välja tuuakse, töödeldakse ümber nõndanimetatud paabeli torni materjaliks. Kõik, kes midagi tsentrifugaaljõust teavad, aimavad selle toimet – tsentris on väiksem välislükkejõud kui karuselli serval olles. Seepärast maakera soojeneb, et üha enam kõrghoone taolisi pilvelõhkujaid ehitatakse, mille tagajärjel Maa tuum on sünkroonist väljas võrreldes maakoore liikumisega.

Punkt kaks – Maa reguleerib ise oma temperatuuri.
Et soojenemine algab tuuma pidurdumisest, siis soojeneb üles ka kaitsev maakoor, mille tagajärjel võime ühel hetkel olla ekvaatoril asuvate vulkaanide aktiviseerumise tunnistajateks. Mille järel omakorda paiskub atmosfääri tuhaosakesi, mis paneb kodutähe energiavoogudele piirangud peale. Suure tõenäosusega saabub jääaeg. Väike või suur, see oleneb tuha ja/vüi väävliosakeste tiheduses atmosfääri kihtides. 

Punkt kolm – poolused vahetuvad. Vaat seda ma pelgan kõige enam.
Sel ajal, kui see toimub, pole elu kaitsvat atmosfääri või on seda minimaalselt.
Planeet Maa elu jooksul on poolused vahetunud süstemaatiliselt kuidas-juhtub. Mõnikord on see pooluste vahetuse vaheline vahemik pikem, mõnel juhul lühem. Viimati toimus pooluste vahetus eelmisel suurel jääajal.

Punkt neli – vahepeal oli Samalase vulkaani kokkuvarisemisel ajastu, mida hüüti Väikeseks Jääajaks. Gröönimaal tekkisid liustikud, Madalmaades külmusid kanalid.
Kui nüüd kogu eelnev teema Eirik Punase ajastu konteksti panna, siis Maa võtab sama soojuse tagasi, mis tollal oli.

Punkt viis ja see on ainuke viis, kuidas inimkond saab ise ka midagi ära teha.
Lähiajaloost on teada vähemalt kaks juhtumit, kus inimesed sekkusid ilma nii, et kliimasoojenemine ajutiselt lakkas. 
Kliimasoojenemise pärast muretsevad kodanikud võiksid alustada sõjakäiku Moskvale. 
Ainult, et kivivillaga soojustet puhvaikad, vildid, käpikud, läkiläkid peavad sellel õuduste rännakul neil endil olema. Priimusegaasiga neil probleeme ilmselt ei tuleks - seda saab osta Gazpromilt turuhinnaga - mida lähemale Moskvale, seda kallim gaas on. 

Kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Söör on surnud


Söör on surnud!

Ei-tea-kust välja hüütud miskipärast ükskõikse veidi baritonilaadse käriseva kõlaga, justnagu see oleks igapäevane hüüe siin turuplatsil, lause tarretas mõne hetkega kõik tehingud. Kümnekonna minutiraasukesega olid kõik lahkunud. Tühjus oli näiline – siin-seal kriiskasid õhuvooluste tuules maapinda kriipivad paberkotid, mis segi rebitud plastikuga võistlesid platsilt lahkumise kiiruses.

Söör on surnud?

Jah, raske on uskuda kohmetuma panevat uudist, jäädes lihtsalt tühja pilguga ennastunustavalt jõllitama, pühkides meeltes olevad tegevused olematuks. Lihtsalt seisatud ja püüad meenutada kadunukest hea sõnaga, kuigi tead omast kogemusest, et päevakangelane oli eluaeg kõigile meelde jäänud oma iseloomuliku õõvastava vastikusetundega, jooksutades kõik, kes tema teele sattusid, amokki.

Söör on surnud...

Oid tõrgub midagi sellist uskumast.
Imelik on sellest mõelda, kuna...
Ta pidi ju igavesti elama.
Nagu surematu.
Aga, vabandate ehk mind, millesse ta suri?
Aa, nüüd ma mõistan.
Et siis...
Söör uppus oma surematusesse!!!

Kui on surnud, siis on.

Ja mis see minusse puutuma peaks?
Aja jooksul jõutakse sinnamaani, et kärvatakse või kooletakse ära – ainult, et mingi valemiga on Söör ülikaua eksisteerinud. Turuvarblased sädistasid ühtelugu Sööri ülipikast elueast, et mingi konks võis seal olla, kuid see saaga oli ammu ussitanud radioaktiivse rauagaasi mekiga. Viimaks ei jäänud muud üle, kui kõik leppisid igasuguse seletusega - tüdinult noogutati Sööri eluloo uutele versioonidele a la jah, me teame seda juba ammuilma, me võime sulle lausa veerandsajandi taguste uudistega lajatada, kuid me ei viitsi enam ning kes pagan teab, kuhu komposti need kuradi pajatused tollal hargiga kanti...
Võib-olla, või õigemini lasi Söör tõepoolest mitu põlve tagasi oma varbaküünest kloonimisväärset materjali võtta, et siis, kui ise hakkas enda eksistentsi lõppu tundes toppima uut materjali kookonisse... Mis seejärel kasvas uueks valmikuks, kes omakorda oli sunnitud uut kookonit valmis kuduma enne, kui inimeste sekka lasti. Kõige enam imestati ja murti pead toona selle üle, et miks juba kollakashalli ja kortsulise asemel järsku rõõsa ja sile Söör ilmus, kuigi ametlikult teatati, et Söör on ilukirurgide noa alt läbi käinud. Nüüd on vist kogu materjal otsas. Ja uut Sööri pole kuskilt võtta.

Söör on nüüd läinud.
Rahutu hing on langenud igaviku küüsi.
Kuhu minekut ta kõige enam kartis.
Või põlgas.
...
Pikka iga teispoolsuses, Söör!

Pühapäev, 5. jaanuar 2020

Ebaloogiline lihasmälu


Neil, kes kasse on pidanud, peaks asi tuttav olema, aga allergikutele peaks nagu ära seletama.
Kassipoja võtmisel on teada, kui mänguhuviline ta on – kui ainult saaks, siis roniks, peidaks kuskile ära ja siis hüppaks jala ette või pähe, ehmatades peremeeslooma ning ajaks enda turja nii küüru, et paistaks suuremana kui ta tegelikult on.
Novot, kui kodus juhtub diivan olema ja sina puhkad parasjagu, lastes leiba luusse või teed parajasti lõunauinakut, siis kassihakatis ronib diivani seljatoe peale, passib kannatlikult seda hetke, mil saab hüpata su unelarhvi kütkes oleva kere peale, et sa mõnikord ehmatad une eemale. Ja selline „maandumise vajutusehetk” jääb sulle kogu eluks meelde.
Üdiselt on mul hea uni. Kui pea patja puudutab, siis mõne minuti pärast ma tõenäoliselt ka magan. Mõnikord on vaja enne tekialune temperatuur magamiseks parajaks saada ning siis suikun iseenesest unemaailma.
Viimasel ajal on olnud neid juhtumeid, kus ma juba uneäärsel ookeanikaldal naudin uinumiselainete loksumist, et juba veel paar lainet hiljem sügavasse unevette vajuda, kui äkki tajun seda nõndanimetatud kassipoja maandumist. See on nii ehe, et juba olen ärkvel ja puha ning tõmban tule põlema ja vaatan, kes mulle peale hüppas. Mitte kedagi pole. Rott või hiir oleks vast punnu pistnud, et oleksin kindla peale vanduma hakanud ning lõksud üles sättinud – kumbagi pole. Küll aga viib vajutuse raskus mõtted just kassile. 
Ja nii on juba mitu korda juhtunud, ehkki ma olen diivani ammu laiali lammutanud ning pole mu koikul seljatuge või kohtagi, kus kass võib varitseda hetke, kus mu und segada saaks lihtlabase pealehüppamisega. Ja seda elukat pole mul juba kümme aastat olnud, kui rebane meilt kassi minema viis.
Mõttetegevus keeldub aga uskumast, et mingid üleloomulikud jõud tegutsevad siin.

Reede, 3. jaanuar 2020

Head seda ja teist!


Kõigepealt tuleb, jah, tuleb õnnitleda uude aastanumbrisse jõudmise puhul, kuigi see on üsna tarbetu õnnesoov, kuna igal rahval on oma ajaarvamine, millal uusaastat tervitatakse. 

Nii nagu siinkandis – lähen vana-aasta õhtul kuskil kella kuue-seitsme paiku kalmistule küünalt põletama, kui ühest hoovist käivad miskisugused raksatused, mis panevad mind arvama, et mammut on kuskil lõhkuma hakanud ja silman õhtuhämaruses ilutulestiku särk-värki. 
Ju see pererahvas pidi kuskile ära sõitma või kardeti tuule tugevnemist, mis võinuks plaanidele kriipsu peale tõmmata, et nii varakult alustati uusaasta pidustustega. 
Võinuks ka kampa lüüa, aga šampanja puudumine tõmbas igatepidi kriipsu peale.
Mispeale kribatüki koostamine jooksvalt ja sujuvalt kulges joomise peale – ma pole ammu nii kainet aastanumbrivahetust pidanud, kui nüüd.
Tegelikult sai viimati talvekuu lõpul pulmalauas viina visatud.  
Jõulude ajal/peale seda s.o. 28.detsembril tehti mulle üllatus – paar klassivenda astusid nagu lambist mu mant läbi. Kuna nad mõlemad tulid oma sõiduvahendiga, pidid nad paraku kained sohvrid olema. No mida mina üksi siis ikka oma viinuskit pruugin. 
Isegi 80kraadine Austria sisemaa rumm Stroh jäi puutumata ja kogub ainult tolmu siin kapi otsas.
Meenutasime-arutasime ja jõudsime ühisele arusaamisele, et iga viie aasta takka kokkutulekut on ikka liiast - et teeks hoopis iga kolme aasta takka, siis pole kokku saades peamurdmist, kes nende sügavate kortsude alt vastu jõllitab - minugipoolest võiks igal aastal olla klassikokkutulek.

Siis samal päeval visiteeris õetütar koos oma onutütrega, et minna Rakvere Jooööksule. Siin oli neil hea soojas toas igapäevane rõivastus sportlikuma vastu vahetada. Soovitasin plikadel „pantserid” jala otsa torgata – kas nad mind kuulasid? Ah?... 
Õrritasin küll teisi, et järgmisel aastal on nimetatud üritus üle viidud kättemaksuks pealinna, kuna Tormi-Marko solvus südamepõhjani, et ta linnapeakohalt maha võeti, kus ta sai väikest jupijumalat mängida. 

Tulles nüüd tagasi kalendriaasta vahetamise ehk ilutulestiku teema manu, siis mõtlesin selleks ajaks magada juba õiglase und. No ei saa ju, tugev tuul ja saluut kokku eriti ei klapi, iseäranis kui lund pole, peab keegi pidama nagu lolli päästemehe rolli, kes oleks kohe hakkamas, kui midagi untsu peaks minema.
Aga jah – kes ütles, et rahvas vaene on?
Maksuametnikel oleks olnud hea ülevaade, kui nad oleksid toonud enne jõule turule oma äpi, kus aastavahetuse aerofoto seis minutipealt näha olnuks - kus rohkem rakette taevasse lasti, sealt on saada sittakanti tulumaksu.
Täna oli vaja tuua leivaollust ja teel poodi oli näha ikka veel aastavahetuse riismeid – igal pool vedelesid mingid ümmargused papilärakad, sekka veel püssirohust määrdunud riisisöömisepulgad üksiti. Nagu prügilas tatsu...
Elamus seegi!


Aastavahetusejärgse olematu pohmelli aitas sedakorda üle elada Beth Hart, kelle üks lugu "Sister Heroin" praegu taustal kõlab ja ootel on "Ma pigem jään pimedaks"...