esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Mõttejahvatus ajuveskis


Ma enam ei tea ega tahagi teada saada. 
Iga kord, kui loen mingit teksti, tekib selline tuttavlik tunne, et olen seda kuskil kogenud. Või mõtteis jahvatanud. Mõtisklesin kliimasoojenemisest juba veerand sajandi eest ning nüüd lüüakse „arvamused” teiste poolt suures plaanis letti. Kummaline on see, et praegune kokkuvõte on kuskil kolmandikus minu tollase aja mõtiskluse summa summariumis. 
Seda enam, kui ma oleksin vaid toona julenud oma arvamust kuskil avaldada, ega ei oleks minusugusel tolgusel olnud enam rahulikku unepausigi – ükski prohvet pole kuulus oma ajastus. 
Kõik märgid näitavad, et mul on Goodmanni sõnutsi Veevalaja needus, mis seisneb selles, et sellal, kui teised alles avastavad midagi, on Veevalaja tähtkujus sündinud indiviidid ammu selle avastamisväärt avastuse üksipulgi lahti lammutanud ja pärast selle avastuse toimimispõhimõtteid endale selgeks saanud lammutuskõlbuliku avastuse kokku tagasi pannud ning kaotanud huvi edasiste sammude osas. Seesama Veevalaja natuur on suht tagasihoidlik – sestap koduplaneedi Uraani mõjul tullakse välja alles siis, kui teine planeet elik Saturn oma melanhooliumikettaga vastu peakolu lajatab. Aja jooksul on nii esile kerkinud üsna mitmeid suurkujusid, kuid veelgi rohkem on jäänud üldsuse poolt teadmatusesse, kuna Kalade ajastu muud ei tooda, kui lihtlabast mullipuhumist ja vaikimist. Pealegi on Veevalaja ajastu juba käima peale lükatud ning enam seda peatada keegi ei suuda. Iseasi, kui kaua kellelgi kohanemiseks aega võtab.

Tulles tagasi selle paljukirutud klliimasoojenemise juurde, siis unustatakse mõningad aspektid kas tahtlikult või tahestahtmata ära.

Punkt üks – planeet Maa soojeneb iseenesest.
Ja see ei tulene päikesest, vaid maatuumast. Ilmselt lähen siinkohal teemast välja, kuid miks siis lisatakse igale aastale paari millisekundi võrra aega juurde - aatomikellad näitavad ju täpselt ära, kui palju just lisada on vaja?
See maatuuma pöörlemine aeglustub, mistõttu see kandub üle väliskoorele. Füüsikaseaduste järgi tähendab see meie koduplaneedi pöörlemise pidurdumist, mis tekitab hõõrdumise soojenemise keskmest välja. Võrdluseks sobib siinkohas näitena passida pidurduva auto piduri ülekuumenemine.
Viimati vajutati pidureid lausa blokki, kui Juuliuselt Gregoriaani üle mindi, et lausa 14 päeva lajatati inertsist juurde. Ehkki tollal see eriti ei kajastunud kliimamuutusena, siis ainult seetõttu, et meie planeedi basaltkiht on ikka väga paks ja imas enamuse kuumusest endasse. Teisisõnu väljendades – vahevöö jahutas selle pidurisoojuse üksiti maha.
Üleminek aatomiajastusse aga tõi iga-aastased ajatempimised, mistõttu tundubki, et käsipidur on peale jäänud ja selle tagajärjel maa soojenebki.

Punkt üks koma viis – pöialpoiste-päkapikkude karusellisõit.
Mutid ja muud sellised kaevurid rajavad käike, tõstes kaeviseid maapinnale ilma, et nad tühja kohta täidaksid. Kõik mis maa seest välja tuuakse, töödeldakse ümber nõndanimetatud paabeli torni materjaliks. Kõik, kes midagi tsentrifugaaljõust teavad, aimavad selle toimet – tsentris on väiksem välislükkejõud kui karuselli serval olles. Seepärast maakera soojeneb, et üha enam kõrghoone taolisi pilvelõhkujaid ehitatakse, mille tagajärjel Maa tuum on sünkroonist väljas võrreldes maakoore liikumisega.

Punkt kaks – Maa reguleerib ise oma temperatuuri.
Et soojenemine algab tuuma pidurdumisest, siis soojeneb üles ka kaitsev maakoor, mille tagajärjel võime ühel hetkel olla ekvaatoril asuvate vulkaanide aktiviseerumise tunnistajateks. Mille järel omakorda paiskub atmosfääri tuhaosakesi, mis paneb kodutähe energiavoogudele piirangud peale. Suure tõenäosusega saabub jääaeg. Väike või suur, see oleneb tuha ja/vüi väävliosakeste tiheduses atmosfääri kihtides. 

Punkt kolm – poolused vahetuvad. Vaat seda ma pelgan kõige enam.
Sel ajal, kui see toimub, pole elu kaitsvat atmosfääri või on seda minimaalselt.
Planeet Maa elu jooksul on poolused vahetunud süstemaatiliselt kuidas-juhtub. Mõnikord on see pooluste vahetuse vaheline vahemik pikem, mõnel juhul lühem. Viimati toimus pooluste vahetus eelmisel suurel jääajal.

Punkt neli – vahepeal oli Samalase vulkaani kokkuvarisemisel ajastu, mida hüüti Väikeseks Jääajaks. Gröönimaal tekkisid liustikud, Madalmaades külmusid kanalid.
Kui nüüd kogu eelnev teema Eirik Punase ajastu konteksti panna, siis Maa võtab sama soojuse tagasi, mis tollal oli.

Punkt viis ja see on ainuke viis, kuidas inimkond saab ise ka midagi ära teha.
Lähiajaloost on teada vähemalt kaks juhtumit, kus inimesed sekkusid ilma nii, et kliimasoojenemine ajutiselt lakkas. 
Kliimasoojenemise pärast muretsevad kodanikud võiksid alustada sõjakäiku Moskvale. 
Ainult, et kivivillaga soojustet puhvaikad, vildid, käpikud, läkiläkid peavad sellel õuduste rännakul neil endil olema. Priimusegaasiga neil probleeme ilmselt ei tuleks - seda saab osta Gazpromilt turuhinnaga - mida lähemale Moskvale, seda kallim gaas on. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar