No mida?

Lendava Konna üleskutsele 
olnuks patt vastamata jätta...  

Aasta oli siis 2010.

 

Naughty November: Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage. Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha. Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi. Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse. Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli, et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama.
Libe oli, noh!
Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama, mis läks öö edenemisel üle külmavärinateks. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale igemetohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tundsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes. Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid. 
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata. Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on... 

_____________ 

P.S. Pea kümneaastaku-tagune lugu, mis ilmus omal ajal vana ID all. 

Lumehelbeke

Aastaid tagasi, nii umbes kakskümmend viis-kuus tagasi olin üsna masenduses.
Otsisin kohta, kus saaks rahulikult oma hinge maisest kehast eemaldada, nii et keegi mind ei segaks.
Tõele au andes, olen praegugi tegelikult elav surnu - minu elu oli nurjumisele määratud juba mu sünniga.
Ma ei tea, kuidas seda asja nimetatakse – elutahe, saatus või mingi muu – ei lasknud mul teispoolsusesse kanduda.
Kuid ma võitlesin oma võitlused lõpuni ja kui lahingud läbi, polnud mind ootamas kedagi. 
Oli ainult tühjus.
Muidugi olin ma selles pettunud.
Võib-olla olen mina veidi teistsuguse natuuriga, kui teised?
Kurat seda nii täpselt teab.

 Sattusin saatuse tahtel ühte hotelli kohvikusse.
Sisse astudes hakkas kõlama selline igatsev lauluviis, mis kõneles kelleski punapea Meerist.
Istusin ühe laua taha ja lasin pilgul ringi käia.
Ettekandja kiirustas minu juurde, et võtta mult tellimus.
Kuum kange tee auras viis minutit hiljem mu ees.
Nautisin esimeset lonksu kinnisilmi.
Otsustasin, et silmade avades lähen esimese naise juurde, kes mu vaatevälja satub.
Just sel hetkel heljus mu ninasõõrmetesse jasmiini kevadiselt uimastav lõhn.
Ettevaatlikult avasin oma silmad - see aga, mida ma esmalt nägin, lõi mu täitsa pahviks - sellist iludust näeb ehk korra elus.
Jõllitasin teda ennastunustavalt tükimat aega, kuid ta ei pannud mind tähele.
Justnagu oleksin talle tühi koht.
Kui reaalsus mind tegelikkusesse tõi, tundsin häbiväärset piinlikkust oma kohtlasevõitu käitumisest.
Tahtsin vabandada, aga nähes tema jäist pilku, loobusin sellest.
Rüüpasin oma teed edasi - iga lonksuga kasvas minus iha.
Viskasin üha kuumemaid pilke tema suunas.
Lõpuks ei pidanud neidis vastu.
Minu silmadesse klammerdunult hakkas ta sulama.
Laua all käis isemoodi kehakeel.
Järsku ei pidanud ta vastu, kargas püsti ning hakkas minema ja tema kõnnakus oli kutsuvaid signaale.
Nagu zombi järgnesin talle.

 Oma hotellituppa ma sel ööl ei jõudnud - küll aga mina tema tuppa.
Ta imes mu huulte külge ning surus end mu vastu. Mis mul üle jäi – suudlesin vastu.
Ühel hetkel tajusin, et tema riided on niisked. Nüüd lendasid meie seljast riided kus kurat.
Kandsin temakese voodisse ja tundsin, kuis ta lausa sulas mu käte vahel.
See, mis edasi toimus, oli nii intiimne, et las ta jääbki kirjeldamata.
Veetsime teineteise kaisus mitu head tundi.
Kuni väsimus tegi oma töö.
Uinusin raskelt.
Hommikul silmi avades sattusin segadusse - olin üksi võõras toas.
Öisest seiklusest andis aga märku jaapani lipp... 

___________________

Kirja pandud tosinajagu aastat tagasi...
Kuna üle-eelmine postitus koos kommentaaridega jäi hinge närima ning painama, siis võtsin vabaduse tõsta see lugu vanast blogist veidi toimetatud kujul siia.

Naughty November: 69 halli varjundit

Kui ma vaid teadnuks omal ajal, 

et mu hilisem elu kraavi veereb, 

siis kuuekümneüheksandamal  

aastal kõrvad pea alla keerand. 

Nüüd tagasi kaedes ongi elu hall 

oma mustvalgete varjunditega – 

püüdmatuna tunduv kivine rahvastepall 

lömastab teelt kõik valimatult.  

Seepärast meelde tulid ammused  

papüürusele krihveldatud luuleread: 

 sa nägid

 sina nägid mu raevu 

 kuulsid hullunud naeru 

 mis mu kõrist välja paiskus 

 ja metsalt vastu kajas 

 ei tahtnud jätta rinnus valu 

 kuidagi kergelt maapind ära kadus 

 vaikselt langesin ma porri 

 sosinal vabandades: „I’m Sorry...” 

 hetkeks tummaks mind lõi valu 

 siis summuted karje minust väljus 

 sina kuulsid vaid korisemist 

 kui viimne agoonia mu elu kaasa viis 

 mu tardunud silmapeeglitest paistis 

 kuukuma 

sina 

ja suitsev püstol...

Idamaa kalendri perra...

 ...algas eile kella 22.53 paiku uus aasta. 

Allolev on Raisakulli "veretu" jahisaagi valik...

Hüva jänese aastat!

Tiigriaasta lõpetus

 Siit tuleb tiigriaasta viimane mölin. 

Selleaastane tiiger tegi ära selle tembu, mida eelmine, tosin aastat tagasi valitsenud suur kaslane ei suutnud. 

Ta möirgas... 

.

...ja rebis taevasse küünisejäljed... 

...ning katkestas sellega järsult mõned suhted. 

Kahju küll, kuid nüüd tuleb astroloogia tõlgendamiskunsti uskuma hakata. 

Kuidas see Karlsson katuselt ütleski: Rahu, ainult rahu!

 Kunagi, pisut üle tosina aasta tagasi, ringles blogistanis üks meem, millele paluti Raisakullilt vastuseid. Raisakull, tõsi, toona vastas ta vana kasutajanime alt, täitis selle küsimutiku enda vaatevinklist lähtuvalt.  
See tuli Raisakullile meelde alles peale eelmise postituse valulikke kommentaare, millest mõned on Raisakullile mitteteadaolevalt ära kustutet - ju siis oli väegade terav nõelaots lugupeetud püsilugejat torganud. Nüüd ehk ilmselt endist püsilugejat. (Ehkki see nõel polnud üldse temale suunatudki.)
Tulles tagasi tolleaegse meemi manu, juhib Raisakull tähelepanu viiendale küsimuse vastusele, andes samas endale aru, et boikott lugejate seas võib laieneda. Sellest hoolimata jätab Raisakull endale õiguse poliitikuid jälgida ja nende käitumisi/käimisi kommenteerida endale sobival viisil. 
Lõpetuseks meenus, et mingisugune ütlemine on käibel: Ära hukka sõnumitoojat! 

-15

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära. Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras. Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus.
Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem oli Toliku kuulus esivanem kasakate seas langenud ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida.
Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

 „Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli veel iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud. Ise ta mäletas sellest niipalju, et vaenlane tuli massiga peale ja tema, Ivan, võitles relvavendade kõrval südikalt kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Ühelt koolnud võitlejalt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades ühtlasi hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine. Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile.
Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab! 
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele. „Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.
 
Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas. Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

 Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv ja mõned kotkad ning kuskilt olid verelõhna peale välja ilmunud hundid...

Sinnani on maad kaksteist miili. Teine jupats

Mäletate ehk, et eelmisel korral jätsime hüvasti ning astusime vihmast märjale ja hästi libedatele kividele? 

Me kõik libisesime tundmatusse, kui kindel pind alt ära kadus, sest piiret ei olnud – keegi või miski oli selle pihta pannud.

Üks variant, mis peast läbi käis, tulvaveed õõnestasid ankrud lahti... 

 Leidsime end vabalangemises, kes karjus sealjuures oma kõri kähedaks, kes kiljus kiledalt, kes oli üldse vait, kes ümises aga mingit viimset valssi... ja sellises helide kakofoonias alla vuhiseda oli kuidagi sürrealistlik kogemus, mille ees kahvatub häbelikult ka pillide kuningas orel. 

 Ma ei tea, kaua seda langemist oli, sest mingil hetkel kaotasime kõik teadvuse, mis iseenesest oli hea ja humaanne, kuid teisest küljest jäi mind kripeldama jäänud küsimus vastuseta - „Sinnani on maad kaksteist miili, kust kurat, nad seda teadsid, et kaksteist, mitte veerandsada miili?” 

 Vaat selle küsimuse man ma murdsin pea igal tööst vabal hetkel pead, suutmata vastust leida. 

Nüüd vabalangemises kestsin kauem ärkvel, kuna teised järgemööda poolel teel alla ära kustusid, siis nägin, et teadvuse kaotanud kehad lõtvusid viimseks kiirenduseks. Mõni hetk hiljem olin ise ka teadvusetu ja viimane tunne, mis mu oidu haaras, oli kõrvades kurdistav kohin... 

 Kuulsin läbi pimeduses kõlava vaikuse, kuidas keegi ringi kobas ja ümises. 

Läks aega, kui meloodia ära tabasin. 

Liigutasin end veidi ning üllatusin täiega – polnudki peale tosinamiilist vabalangemist kondid valusad.

 Tõusin istukile ning hüüdsin endale eemal kõlanud meloodia saatel: „Appi! Pöördtäi! Tuju!...” 

 „Sa kah elus?” 

 „No ikka, kus ma's pääsen?” ütlesin väsinult, muutudes nüüd ametlikuks: „Kaotusi meie hulgas pole Olete kõik siin ja elusad?” 

 „Jah, eile toibusime ning lugesime endid üle, ainult sina olid puudu. Seetõttu oli meil suur lootus, et sa ikka pääsesid ning saabud järgmisel päeval ja asud korraldama päästeaktsiooni. Nüüd, kus me teame, et sa siin oled, siis no kes kurat...” 

 Äkitselt tekkinud vaikus kestis mõnda aega, juhtides meie mõtted äärmiselt lootusetule olukorrale. 

 „Kuulge, öelge mulle, kuidas me elus oleme? Oskab keegi sellele vastata? Ja kas me üldse elame?” 

 Järjekordselt tekkis piinlik vaikus. 

Piinlik ses mõttes, et keegi polnud sellele mõelnud. 

 „Ja miks te kõik pimeduses kobate?” jätkasin küsimustega pommitamist ning pomisesin endamisi „Ja keegi pole taibanud tuld ka sisse lülitada? Kurat, niikut vasikad, kes jõllitavad esmakordselt aiaväratist...” 

 Leidsin pika kobamise peale laterna ning vajutasin lülitile. 

Ere valgus pimestas esiti mind rohkem kui ümbritsev pimedus. 

 Okulaarid lülitusid muutunud keskkonnale vastavaks – peale mõnekümnesekundilist silmade vidutamist taipasin laternavalgust poole võimsuse võrra vähendada. 

Nüüd alles oli näha, mida teeb tosin miili vabalangemist inimkehadega – need olid nagu märjad plekid kanjoni põhja laiali, mida õgisid punased tõugud... 

........

 „See PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina. 

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. 

Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele. 

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks. 

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi... 

 Üle preeria kostis kõuemürin... 

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“ 

Kolmene kolonn peatus. 

Kõikide pilgud pöördusid tagasi. 

Vana Vince vilistas üllatusest. 

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“ 

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi. 

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna. 

 „Mis sa oled?“ 

Tõuk tõstis vaevaliselt pea... 

Hakake juba peale!

 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 

---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Heietus Uduverest

 Sellest on juba mitukümmend aastat. 
Kui täpsemalt sõnastada, siis oma sorujagu elik nelikend aastat kindlasti. 
Tollal teismeliseohtu Raisakull astus esimest korda üle Uduvere lävepaku.
Oh sina jummel küll, kus olid riiulid täis joovastavaid jooke.
Valik oli veidi kesine - ainult viin ja viin ja viin. 
Pealinna, Viru Valge ja Ekstra. 
Pluss õlu, aga seda oli ainult Žiguli nimelist. 
Sigarette müüdi ka, kuid nende valik oli veidi suurem - Salataaja Ruuno, Bellamoor, Ekstra, Leek, Tuluke ja Rumba olid need, mis seniajani mälus kinni on.  
Asus see rahva seas Uduvere nime kandev viinapood Väike-Maarja ja Kaarma vahelisel tühermaal valges ühekordses paekivist hoones, millest nüüd pole muud järel kui müürid.
Vähemalt viis- või kümmeaastak tagasi paistsid võsast Püha Birgitta-nimelise Pirita kloostri laadsed müürid.
Üllatav, et sellest viimatinimetatust pühakust pole veel tehtud alkopühakut, kuigi nimi viitab ühele puule ja sellest tulenevalt ka kasekohinale. 

No mul pole ju millegipärast sellest kuulsast kohast pildimaterjali, sest polnud vajadust olnud kaamerat kaasas tarida. Ja kui liikuda tänapäevast kergliiklusteed mööda, siis peab ikka tähelepanu suunama üldjoontes sellele, et kedagi alla ei aja.  

Aga udust on mul pilte üksjagu, mis  eksponeeritud mu esimeses ajatapmiseveebis. Sealt on mu seekordne saak üheainsa ülesvõtte näol ka pärit, ainult veidi lõikamist ja tuunimist. 

Taevas mitme kandi pealt

Kuna hallil hullusel pole enam piire, siis on kõik mu selle-nädala-teema  piirituses laagerdunud aastatetagused hetked, mis Tuulekaeras vast publikumi pilgu alt läbi käinud ning isegi läbi nämmutatud, kuid uusi osalejaid silmas pidades mõtlesin, et  (taas)üllitan mõned neist taevapiltidest siin. Taaskasutuse wärk pidi endiselt ruulima. 

Pilvetupsud:

Biitlite "Lady Madonna":

Mässav taevas:

Müstiline episood ilutulestiku aegu:

Valgus

Füüsikalisest aspektist lähtuvalt esindab kõikse täiuslikumat värvust must värv. 

Selle täiuslikuima värvuse antipood peaks olema valge, kuid ei – õigem oleks öelda värvitu. 

Tollepärast otsitaksegi mingit müütilist BossSoni higi või Higginsi bosonit. Seda ainuüksi selleks, et selgitada tumeenergia olemust. 

Mina olen selle ammu läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et kui valge värvus esindab musta vastandit, siis ei tuleks tumeenergia üldse jutuks. Pigem juba väljub mustvalge konfliktist hallide varjunditega särts. 

Kui me võtame aga mõlemiks vastandiks musta ja värvitu - vaat siis saaksime rääkida tumeenergiast... 

Ülejäänud värvid, alates meie silmale nähtavat kolmest põhivärvist koosnevat troikat, lõpetades erinevate lainepikkuste võnkumistega koosnevat nähtamatut valgust, kujutavad endast kõrvulukustavat ja silmipimestavat müra, millest ülekarjumiseks tavaliselt võhma ei jagugi. 

On üks termingi välja mõeldud - valgusreostus.

Lõpuks on ikka vaikus, kui ükskõik millise sisinaga must auk ainuüksi sisemiselt kokku vajub. 

Siis on vaikus lõpmatu. 

Igavene. 

 ... 

Tegelikkuses sellest hetkest kõlab uus Suur Pauk, mis annab igasugustele lainepikkustele uue võimaluse tajuda meie arusaama värvidest. 

Legendid, saagad, ja kõik...

Legendid, saagad ja kõik põlvkondade kaupa ülestähendused, mis Raisakulli kohta käivad, pajatavad järgmist: esimeseks sõiduvahendiks oli maanteemuhk, millega toimetati Raisakulli ema haiglasse, et tuhanded kümned silmapaarid selle imelise sündimuse tunnistajateks saivad olema.
 Kuigi ülimalt kadedate inimeseloomade, kes viskasid igasugu roikaid palatisse, kiuste jäi Raisakullile hing sisse – oli see siis tol ajahetkel halb või hea – annab Raisakulli viimsepäeval ilmselt aru Vikatimees, kes on varustatud nüüd trimmeriga, sest inimeseloomi on maakera peale nii palju siginenud, et tühipalja vikatiga ei jõua iidne skelett enam vehkida. 
 Kuigi selle esimese Porsche-laadse imelise paraplaani on ammuilma rooste ilmselt ära õginud, siis on üpris mõistetav, mis Raisakulli hinges midagi väriseb, kui ta silmab Nikita-aegset sedööver-sapikat, mis on maha viksitud FIAT 600 pealt.
 Stanislaw Lem’i vahendatud Platonile kuuluv ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida oled tahtnud!” jälitab Raisakulli peaaegu igal sammul. 
Sestap polegi Raisakull muretsenud ülalkirjeldatud masinat omale tagumiku alla, kuigi korra oli see võimaluseaken avanenud, aga seegi vaid viivuks. Küll aga hinges on sapika-ihalus olemas. 

Raisakullil endal olid isiklikud sõiduriistad läbi aegade kondiaurumasinad – Sputnik, Aist, Turist, Tunturi, Bottecchia, GT, viimati sõidukorda sättimist vajanud Classic.

Kolm viimast on praegused allesolevad sõiduvahendid...
 Mitte, et Raisakull kolme rattapaariga korraga sõidaks.
Viisaastak tagasi andis saatus Raisakullile võimaluse hankida mönker.

Sellega on võimalik madalalt pehmemalt maalt puid kottu tarida, selmet kelgutades oma naba paigast ära nikastada. Ükskõik milline traktor oleks soisel alal sisse vajunud, aga mönkriga pole Raisakull veel kinni jäänud. Kui see peaks juhtuma, saab masina välja vintsida.
Kord ühel sügisel oli Raisakull ladunud korraliku koorma kärusse ja hakanud seda kodu poole vedama. Ühes madalamas kohas käisid masina papud ringi. Raisakull mõtleski, et hakkab koormat vähemaks võtma, kuid tuli enda arust geniaalsele lahendusele - haakis käru masina tagant lahti, sõitis mönkriga kõvemale pinnasele, ühendas vintsitrossi kärutiisli haakekäepideme külge. Et koorem oli ideaalses tasakaalus, siis forsseeriti, nagu laskurkorpus ületas Emajõge, käru ludinal vintsi toel/veol...

See meeletu...

...maailm, 

kus kiirus on jumal 

kus püha on mõistus 

ja süda on rumal...

Üksluise madalatoonilise maanteemüra sekka kostub pisut kõrgemaid noote, mis annavad märku kiiremate masinate möödumisest aeglasevõitu iseliikuritest. Lisaks veel kostab mõnikord neljarattalise diskoteegi madal tümakas kaugele ära.
 Kaherattalised kruiserid panevad esiti arvama helikopterite ülelennust, taevalaotusest nimetet "podisevaid mardikaid" mittesilmanutena langevad okulaarid taas maanteele ning seal nad siis vurisevadki.

 Teinekord on nõnda, et ülivõimsate tsiklite teravad häälitsused taamalt linna piirilt kostma hakkavad ja aina lähenedes valjenevad nasaalkiunuvad hääled panevad arvama, et küll on inimeseloomadel kiire – kurvi tagant ilmuvad täpikesed moonduvad lausa hetkega möödavihisevateks tuuleiillideks – peldikusse saamisega?

 Kui nad vaid "situksid" ka nii kiiresti, tiirleksid nad orbiidil, põigeldes vaid kosmoseprügi eest.

... maailm, 

kaob pilvisse maja, 

neid ikka on rohkem 

ja kõrgemaid vaja... 

Pee.ess - kursiivis laulusõnade autor pole mina.

Must ja valge

Kunagi keegi küsis kuskilt foorumist nõu -  Kuidas oleks, kui digifotokaga pildistada ainult mustvalgelt?
Naerdi küsija millegipärast välja.
Jah, tänasel digitaalsel ajastul on mõttekas värvilisi pilte teha, sest raalis saab neid programmide abil mustvalgeks muuta, katsu teistpidi saavutada.

Mul on album, milles vanad mustvalged pildid on värvilisteks tehtud. Aga ma praegu kiirel ajal neid ei viitsi otsima hakata, sest neid albumeid on mitu korda ühest kohast teise tõstetud – ühel hetkel kadus lugemine ja teadmine käest ära. 

Nüüd meenus mingisugune läbipaistev tsellofaan mustvalge teleka ette panekuks, mis pidi oma värvilahendusega – sinine ülal, punakas toon keskel ja roheline hõlmas allosa – pildi värviliseks tegema. aga see on ammuilma tükkideks pudenenud, kuid oli asja eest, kui eetri kaudu omaaegseid loodusfilme näidati, eelistatult sügisest...

Tulles kurssiivsetest meenutustest tagasi olevikku, siis terve mõistus ütleb, et mustvalge hetkepeatus peaks vähem bitte/baite mahutama, järelikult saab pilte rohkem mälukaardile salvestada. 

Ja muidugimõista peab ka piltnikul, kes mustvalgete peal elatist teenib, olema votukrahvia põhialused selged olema, sest kuidagimoodi annavad monokroomsed ülesvõtted tänasel päeval palju rohkem emotsioone edasi kui värvilised. 

Aga mine sa võta kinni...

Unesegased

Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm.
Kirikulühtrid annavad sellist kollakat valgust. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena). 
Kuused ehitud - järelikult jõuluaeg.
Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid.
Oreliviled hakkasivad huugama.
Kõik jäi järsku vakka - kohalolijate pilgud suunatud minule.
Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise.
Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval.
Ütlen AHSOO... JAJAHH.
Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema). 
Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

 Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Seni otsin ikka veel Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

Eeltoodut arvestades ei tahaks ma kunagi ärgata.
Kuid pean seda siiski tegema.
Väsimuse kiuste. 
Muidu jääks isegi unesegane rebane pildile püüdmata.

Kümmekond aastat tagasi suunas elu mulle kätte sellise hetke, kus ma märkasin magavat rebast õunapuude all. Seejärel kiirustasin kähku pildimasinaga välja, Aga ilmselt välisukse sulgemise hääl äratas looma üles ja muidugimõista tegi ta sääred. Ning minu saagiks jäi see ainuke pilt, kus sätted olid kõik paigast ära - tuli selline hallivõitu pilt, mille ma mudisin digiKam-iga enam-vähem vaadatavamaks, võib-olla isegi liiga palju...

Varjud minevikust

Ma siin olen mõelnud, viimasel ajal eriti, et jätaks selle ilmaga hüvasti ja siirduks lihtsalt teispoolsusesse, kus pole kohustusi ega vastutusi untsuläinud tegemiste ja tegemata jäänud asjade üle. Sest mul pole midagi head siit ilmast saavutada ega saada. Pea kõik võimalused on minu jaoks jäädavalt kadunud. Või õigemini ammendunud.
Aiman üksjagu, miks minu soovid ja/või tegemised kui sellised kipuvad kiiva minema. Ilmselt on need üksjagu põhjustatud noorpõlves saadud psühholoogilistest traumadest, nii verbaalsetest kui ka füüsilistest. Millegipärast pole mul ka algatusvõimet – keegi pole veel leidnud seda päästikut, millest mind on võimalik aktiveerida. Võib-olla polegi teist. Lapsepõlvest meenus, et ka toona polnud mul mitte mingit tahet tegutseda ja ega mind ei utsitatud üldse takka – parim laps on see, kelle korrale kutsumiseks ei ole vaja vaeva näha... 
Muidugimõista, eks vanuse kasudes hakkas trots pead tõstma, seda eriti ebaõigluse avaldumisel.
Üks näide oli seotud kooliajast.
Kunagi müüdi vennasrahvaste lektüüri kioskites. Õieti sõbralike riikide žurnalistikat. Madjaritel oli selline ajakiri nagu „bohemia”, mille tagakaane siseküljel poseeris tavaliselt naisakt. Müüsin siis ühe sellise ajakirja kamraadile viimase pealekäimisel. Sain vähemalt ajakirja ostuks kulutatud raha tagasi. Jama hakkas siis, kui süüdistati mind kõlvatuses, kuigi üritasin seletada, et see pole minu mure, sest mina pole enam nimetet ajakirja omanik. Aga kuulasid siis pedagoogid minu õigustust, ning kleepisid pildi minu toimikusse. Toimik muide lõhnas seejärel, et ma olla räige pornokunn.
Kui asi niikaugele viidi, siis otsustasin õppetöös veidi latti alla lasta ja saata kõik kuradile.
Käitumishinne langes rahuldavale, aga ühel aastal sain kätte ka mitterahuldava, raisk - tahtsin näha-kuulda Tarbatu kuulsa diskotaadi pidu, selleks tuli hiilida ühikast ja kobida linna peale.
 Aga jah, polnud see sitt seda väärtki.

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...

Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.

Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.

Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.

Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.

Mitu korda käisin.

Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.

Lõpuks jäädi rahule.

Kus nad kuradid pääsesid.

Ega sellega ikka jamad lõppenud.

Siis taheti mu näpujälgi.

Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.

Et äkki soovite ka varbajälgi?

Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.

Muidu pole neil varsti pead otsas.

Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.

Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.

Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.

Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.

No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.

Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...

Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.

Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?

Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?

Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?

Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.

Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?

Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.

Ongi hää.

Oleneb vaatevinklist.

Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.

Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.

Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.