Esmaspäev, 24. august 2020

Mure on

Mul on suur mure.
Herilaste pärast.
Pole sel hooajal teisi näinud.
Vapsikuid ka pole.
Ei tea, kas nad hukkusid või on neid tabanud mingi taud.
Pea igal aastal mesinikud kurdavad, et mesilased saavad hukka.
Noh, ma siis muretsen herilaste pärast, sest keegi teine sõna ei võta nende toetuseks.
Ometigi sel aastal pole mürgiprits kordagi põllul käinud, et saaks põllumeeste kaela ajada.
Mis?
Aaa, et mispärast igatsen ja nutan tigedikke taga?
Aga vaata, kulla inimeseloom, kes mu õunasaagi pintsli pistab?
Poolvalmis ubinad mädanevad/lähevad pruuniks juba puu otsas,
Juba tollepärast olekski herilasi vaja, et nad käärima läinud õunu noolimas käiksid ja järgmise aasta põlvkonnale uut ja tugevat algust süstiksid.

Reede, 14. august 2020

Mölisen veidi teatritest ka

Kõik kasutavad praegu Wuhani-viiruse (sest olgem ausad, tegelikult nõnda peaks seda niinimetet koroonaviirust õige nimega kutsutama) teise tulemise eel selle vaikse perioodi ära, käies igal pool, kuhu veel lastakse minna. Mõni putkab piiri taha, kuid paljud kasutavad juhust, et emakeelset kultuuri toetada.

Tuleb meelde, et Väike-Maarja perioodil pakuti ametiühingu poolt teatripileteid, siis esivanemad vahepeal lunastasid mõned pääsmed ka järeltulijate harimiseks. Ühel hetkel olin ka mina uhke pääsetähe omanik. Jant hakkas pihta siis, kui minekuõhtu kätte jõudis. Taheti, et ma ülikonna ja lipsuga läheksin, kuigi ma ise läinuks teksades. Vaidlus selle õhturiietuse pärast läks üsna tuliseks, et ma olin valmis loobuma minemisest. Selgitasin vanematele, et Tarbatus on tendents vabamale ja mugavamale riietusele ja siin ollakse millegipärast kivistunud arusaamadega, kui tahate päästa õhtut, siis valikus on kaks võimalust - kas ma lähen omas mahlas või lähete ise! Ja sain oma tahtmise kätte. Vist oli see operett "Onupoeg Bataaviast", kus muusikalist osa oli hea nautida, kuid sõnaline osa läks mul nagu alati kaduma...

Ja siis ma loen teiste ajaveebidest elamusekritseldustest ning tunnen veidikene värvilist kadedust, seda aga heas mõttes. Sooviks ka kuskile väliteatrisse vaatajaks munsterdada, aga need sindrid tegutsevad küllaltki kaugel mu elukotusest, et neile ligi lüüa, tuleks endale mingi parsa tagumendi alla keevitada.
Vaadake, selles ongi konks - tohtrid ei taha, et ma igasugust kultuuri tarbin, sest nad eelistavad nõukogulikult minusuguseid vaka all hoida - istugu ma kodus ja vaadaku telerist igasugust paska ja ahmigu interneedusest saasta...
Samas tuleb vastutahtsi tõdeda, et minust ei ole enam ontlikult tänulikku teatrikülastajat, sest ma ei suuda hoomata sõnalist osa - liig palju on segavaid faktoreid - kes aevastab, kes köhib, kellel mölaföön unub välja lülitamata...
Ning üldises plaanis on ka teatrite, õieti küll teatrikooli, kapsaaias omajagu kive - näitlejatel puudub selge diktsioon ja kipub kiiresti pudistades "asi kaelast ära saada".


Laupäev, 8. august 2020

Koduloom püüne peal luuletust lugemas

...khmm...
Lubage nüüd mul Raisakulli, toona tuntud kui A.I.V.O., luuletust ette lugeda:


mötlesin kaua
jöudsin järeldusele
et minu naha
sa myyd turundusele

mötlesin kaua kaua
mus syvenes segadus
myyes minu nahka
on täitsa sigadus

enam ma ei mötle
sa teada ei saa naqnii
niiqinii sulle ei ytle
qhu ma oma naha panin... 
Paar päeva tagasi leidsin selle laval esineja naha puuvirna tagant - kahes osas ja kokkulapatuna.
Mu koduloom puges nahast välja või vahetas sõna otsesemas mõttes nahka. Valik ilmselt langes kameeleonikarva kasuks, sest enam ma pole oma modelli ehk jänkukest näinud. 

Teisipäev, 4. august 2020

...meile igapäevast...

Mõni harv külastaja mõtleb nüüd, et Raisakull on peast ära keeranud.
Et soodaks kätte läinud augustikuu alguse puhul – vorbib iga päev postituse valmis.
No ma ka nii mõtlesin, aga ei, kulllakesed, ega see pidu kaua kesta.

Eile tuli Tapale sõita.
Ootasin parasjagu bussi, kui näen teisel pool teed lonkimas ühte kuju.
Tervitan viisakalt nagu alati ja tüüp tuleb minuga juttu puhuma.
Et tema näeb mind viimasel ajal bussi peale astumas – mul kuskil susiseb?
„Muidugi susiseb – ülearune aur vaja välja lasta, muidu mine või lollakaks kätte,” vastan.
Ma siis katkestasin tekkinud väikese vaikuse ja küsisin - „Varsti kuivatisse tööle?”
„Ei enam viitsi! Pole seda tervist ka, mida lõhkuda. Vanaks olen jäänud.”
„Mis sa ajad? Sina ja vana? Vaata, vana oled siis, kui neljanda kepi najal tudised...”

Esmaspäev, 3. august 2020

Unustamised

Pea igal hommikul, kui nurga taha vett laskma lähen, tuleb mul naastes kastekann haarata, täita see vanniveega, mis öö läbi soojenenud ning komberdada kasvuhoonesse kurke kastma ja tagasi tulles haaran ikka mõne kurgi hommikueine alustuseks kaasa.
Eile siis otsustasin , et aitab sellest umbrohu vohamisest kasvuhoones ja peale hommikueinet võtsingi rohimise ette.
Vahekäik sai paksult ärarohitud silo alla maetud, et lausa hargiga tõstsin selle heina kasvuhoonest välja.
Siis karjusid tomatid, et neil on janu.
Mul ei olnud või?
Kastsin siis tomatid ära, aga endale unustasin janukustutajat sisse kõõnimast.
Köögis oli hommikust kohvi isegi järel.
Lülitasin veekannu järgi ja tegin kuuma kohvilurri, mida lürpides tuli meelde, et surnuaias vaja üht põõsast veidi kohendada.
Hüppasin sadulasse ja panin ajama.
Alevisse jõudes hakkas painama imelik tunne – nii palju inimesi pühapäeva kohta väljas.  Kabeliesisel platsil nägin paar tuttavat.
Selgus, et ma magasin maha surnuaiapüha.
Neetud kolbaraisk rehkendas, et alles järgmisel nädalavahetusel on see aasta suurim sündmus siinkandis!

Pühapäev, 2. august 2020

Klassivanem - täiesti mõttetu ametikoht

Selle eelmise postitusega seoses meenus üks lugu noorusajast.
Pööbelmannis tudeerides olin paar aastat klassivanem – lihtsalt pandi fakti ette, et oled ja kõik ja ei mingit vastukobisemist! Samas jäid lahti seletamata klassivanema ülesanded ja kohustused.
Ilmselgelt võeti teistest koolidest malli ja pidi meil ka olema, kuigi eelnevad aastad sai ilma selle tähtsa kohata ka hakkama. 
Kuna mitte sittagi ei toimunud – käsu korras ei viitsi ka eriti midagi korraldada – äkki läheb asi untsu ja anna siis aru klassijuhatajale. Kui hullem tegu saab korda saadetud, siis tuleb direktori manu mingeid seletuskirju jahvatada.
Ega ma viitsinud tundides üldse kirjutada, ikka jäi kirjalik osa, eriti kodused ülesanded, lahendamata, kuigi kontrolltöödega tõmbasin end taas reele, mis veel nendest seletuskirjadest – lisaks oli mul toona õudne käekiri, võiks öelda, et isegi apteekril oleks raskusi arusaamisega. Aga see-eest meeldis mulle lugeda – nagu Gorki kuskil mainis, et kõik hea, mis tal olemas on, võlgneb ta raamatutele – niisamuti võin röökida täiest kõrist, et tänu raamatutele on mu õigekiri nii nagu ta kipub olema – veidi vildakas.
Niisiis pärast paariaastast klassivanema ameti pidamist taandasin end sellest maailma mõttetumast oleskelust, kuigi taheti jälle mind esimeheks panna.
Juhtisin tähelepanu sellele, et kuna eelmise õppeaasta viimase veerandi käitumishinne kujunes mitterahuldavaks, siis ma ei sobigi seda ametit pidama.
Kujutage nüüd klassijuhataja ilmet ette, kus tema soosik mässu tõstab.
Igatahes kohustusi mul edaspidi polnud.
Sai siis selle klassivanema ja tema abi kohad määrida klassi spordikuulsuste kaela.
Imelik oli seejuures see asi, et nüüd kohe varakult hakkas suurem käärimine pihta, kuigi minu ajal oli mingi väike pulbitsemine sees, aga kakluseks kuidagi ei läinud.
Pikalt vindunud tahe kõik nüüd kohe ära klaarida viis ühel hetkel kakluseni.
Takkajärgi mõeldes oli see esimene kord, kus mõlemad „bossid” klassist ära olid – üks läks koju ja teine väljapoole kooli trenni.
Kaklus ise oli rusikate matsud ja aih-oih, aga-sa-nüüd-saad-ka-raisk...
Kuna ma ametist prii olin, siis esiti oli kerge tunne.
Aga kui veri lendama hakkas, vaat siis tundsin kohustust vahele minna, kuna kõik teised ässitasid kaklejaid edasi madistama.
Sain seejuures ka omale paar kõva rusikahoopi tunda, et lõpuks röögatasin: Rahunege nüüd maha, te kuradi raisad! Saite mis tahtsite, aga nüüd aitab!
Kui klassijuhataja kõrvu oli see möll mingeid kanaleid pidi jõudnud, kutsus ta minu oma kabinetti ja hakkas pinnima. 
"Aga miks te minu käest seda küsite? Mina ütlen ühte, et klassivanem oli trennis ja tema abi läks koju ning ega ma teile mingi pugeja pole! Ärge unustage, ma ei ole enam klassivanem, kes peab teile ette kandma! Nii, et vedas mul selle aastaga!” ütlesin rahulikult.
Selle vastuse tõttu läks mu käitumishinne selleks veerandiks ühe pügala võrra alla.
Aga mul oli juba ükskõik, mis käitumishindeks tuleb.


Laupäev, 1. august 2020

Number üks

Seoses sellega, et vana ihukergendamise kamber vajub iga aasta paksu lumega kööku, pean ma mõtlema uue kemmergu ehitamisele. Seda enam on algkapital mu peakolu, mis paraku enam teravam pliiats pinalis pole. 
Uue peldiku plaanimajandus
Kuna votujaht keskendub sel korral numbritele, siis sattusin (j/l)oomingulisse puhangusse, taustal kõlamas J..M.K.E. "Number üks"
Omal ajal, kui ma ei viitsinud mata ülesandeid lahendada, ütles mataõps klassi ees, et mul olla teravaim mõistus, kui ma vaid võtaksin end kokku, siis ei pööranud ma selllele tähelepanu.
Kiitus on ju präänik inimlooma kujundamisel eeskujulikuks ühiskonnaliikmeks.
Ega ma tahtnud olla nõndanimetatud "ühiskonnale kasulik idioot", kes iga kiituse peale pai lunib või püsti kargab.
Kes see enam oskab öelda, kes või mis oleks minust asjaolude kokkulangemisel, mis hõlmab esmast arusaama vahva sõdur Švejki seiklustest ilmasõja päevil ja samasse ajajärku langenud Eest Wabariigi loomise teadvustamist, saada?
Kas ansipilaadne olevus, puhta punane kommunist või marurahvuslik tegelane, kui oleksin olnud sealsamas nooruses alati valmis nagu pioneer muiste?