Pea igal hommikul, kui nurga taha vett laskma lähen, tuleb mul naastes kastekann haarata, täita see vanniveega, mis öö läbi soojenenud ning komberdada kasvuhoonesse kurke kastma ja tagasi tulles haaran ikka mõne kurgi hommikueine alustuseks kaasa.
Eile siis otsustasin , et aitab sellest umbrohu vohamisest kasvuhoones ja peale hommikueinet võtsingi rohimise ette.
Vahekäik sai paksult ärarohitud silo alla maetud, et lausa hargiga tõstsin selle heina kasvuhoonest välja.
Siis karjusid tomatid, et neil on janu.
Mul ei olnud või?
Kastsin siis tomatid ära, aga endale unustasin janukustutajat sisse kõõnimast.
Köögis oli hommikust kohvi isegi järel.
Lülitasin veekannu järgi ja tegin kuuma kohvilurri, mida lürpides tuli meelde, et surnuaias vaja üht põõsast veidi kohendada.
Hüppasin sadulasse ja panin ajama.
Alevisse jõudes hakkas painama imelik tunne – nii palju inimesi pühapäeva kohta väljas. Kabeliesisel platsil nägin paar tuttavat.
Selgus, et ma magasin maha surnuaiapüha.
Neetud kolbaraisk rehkendas, et alles järgmisel nädalavahetusel on see aasta suurim sündmus siinkandis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar