pühapäev, 2. august 2020

Klassivanem - täiesti mõttetu ametikoht

Selle eelmise postitusega seoses meenus üks lugu noorusajast.
Pööbelmannis tudeerides olin paar aastat klassivanem – lihtsalt pandi fakti ette, et oled ja kõik ja ei mingit vastukobisemist! Samas jäid lahti seletamata klassivanema ülesanded ja kohustused.
Ilmselgelt võeti teistest koolidest malli ja pidi meil ka olema, kuigi eelnevad aastad sai ilma selle tähtsa kohata ka hakkama. 
Kuna mitte sittagi ei toimunud – käsu korras ei viitsi ka eriti midagi korraldada – äkki läheb asi untsu ja anna siis aru klassijuhatajale. Kui hullem tegu saab korda saadetud, siis tuleb direktori manu mingeid seletuskirju jahvatada.
Ega ma viitsinud tundides üldse kirjutada, ikka jäi kirjalik osa, eriti kodused ülesanded, lahendamata, kuigi kontrolltöödega tõmbasin end taas reele, mis veel nendest seletuskirjadest – lisaks oli mul toona õudne käekiri, võiks öelda, et isegi apteekril oleks raskusi arusaamisega. Aga see-eest meeldis mulle lugeda – nagu Gorki kuskil mainis, et kõik hea, mis tal olemas on, võlgneb ta raamatutele – niisamuti võin röökida täiest kõrist, et tänu raamatutele on mu õigekiri nii nagu ta kipub olema – veidi vildakas.
Niisiis pärast paariaastast klassivanema ameti pidamist taandasin end sellest maailma mõttetumast oleskelust, kuigi taheti jälle mind esimeheks panna.
Juhtisin tähelepanu sellele, et kuna eelmise õppeaasta viimase veerandi käitumishinne kujunes mitterahuldavaks, siis ma ei sobigi seda ametit pidama.
Kujutage nüüd klassijuhataja ilmet ette, kus tema soosik mässu tõstab.
Igatahes kohustusi mul edaspidi polnud.
Sai siis selle klassivanema ja tema abi kohad määrida klassi spordikuulsuste kaela.
Imelik oli seejuures see asi, et nüüd kohe varakult hakkas suurem käärimine pihta, kuigi minu ajal oli mingi väike pulbitsemine sees, aga kakluseks kuidagi ei läinud.
Pikalt vindunud tahe kõik nüüd kohe ära klaarida viis ühel hetkel kakluseni.
Takkajärgi mõeldes oli see esimene kord, kus mõlemad „bossid” klassist ära olid – üks läks koju ja teine väljapoole kooli trenni.
Kaklus ise oli rusikate matsud ja aih-oih, aga-sa-nüüd-saad-ka-raisk...
Kuna ma ametist prii olin, siis esiti oli kerge tunne.
Aga kui veri lendama hakkas, vaat siis tundsin kohustust vahele minna, kuna kõik teised ässitasid kaklejaid edasi madistama.
Sain seejuures ka omale paar kõva rusikahoopi tunda, et lõpuks röögatasin: Rahunege nüüd maha, te kuradi raisad! Saite mis tahtsite, aga nüüd aitab!
Kui klassijuhataja kõrvu oli see möll mingeid kanaleid pidi jõudnud, kutsus ta minu oma kabinetti ja hakkas pinnima. 
"Aga miks te minu käest seda küsite? Mina ütlen ühte, et klassivanem oli trennis ja tema abi läks koju ning ega ma teile mingi pugeja pole! Ärge unustage, ma ei ole enam klassivanem, kes peab teile ette kandma! Nii, et vedas mul selle aastaga!” ütlesin rahulikult.
Selle vastuse tõttu läks mu käitumishinne selleks veerandiks ühe pügala võrra alla.
Aga mul oli juba ükskõik, mis käitumishindeks tuleb.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar