Väga toores toorik

Nii. Olete kõik kohal. Kena siis. 

Tänane teemapüstitus on veidi nagu toores lihakäntsakas - natuke soolamist, paar näpuotsatäit pipart ja neli tundi kuumas ahjus ning võibki hakata keha kinnitama.
Ainuke vahe on selles, et antud teemast võib tulla käkk või hoopis midagi oivalist, mis võib isegi vast Nobeli ära tuua.
 Nagu teate, on valguskiirus ülim kogu teadaolevas universumis. Sellest kiiremat ei ole. Mõnda aega nii ka arvati. Oh seda naiivsust küll. Mõned aastad tagasi jõudsid teadlased Higgsi bosoni jälile. Ja ega ma sellest ei taha praegu rääkida.
Pigem sellest, mis mitmetes ulmeromaanides on välja käidud ning mis ka audiovisuaalsel moel meie teadvusesse on kinnistunud. Nimelt valgusekiirusel lendamisest. Olete ju lugenud, kus mõned kirjanikud mainivad rakettidest, mis töötavad footonite jõul ja mis väidetavalt annavadki sellise kiiruse, et hoia ainult piip...
 Kuid siin on konks – kuidas sa pidama saad?
 Lisaksin veel ühe takistuse – selleks, et valguskiirust saavutada, kasvab ka kiirendava objekti mass kordades, mis teeb valgusekiirusel liikumise võimatuks. Vaevalt ulmekirjanikud sellele mõtlesid. Nii nagu nende fantaasia ei hõlmanud juhuslike taevakehadega kokkupõrkeid.
Eeltoodust tulenevalt muutub paraku valgusekiirusel liikumisel kindlasti elusolendite DNA koostis, lisandub nende taevakehadest koosnevatest elementide järjestikahelad, millega kokku on põrgatud.
Me ei tea veel, kuidas need astronaudid välja näevad, kui naasevad koduplaneedile.
Sest mingitel andmetel on valgusekiirusel liikuv kapsel ajamasin. Kui me saadame ühe astronaudikogumi no ütleme nelja-aastasele missioonile, tulevad nemad tagasi leidmata meid ja meie järglasi – vahepeal on meie planeet Maal kulunud kuskil kümmetuhat aastat või rohkemgi. Võib-olla leiavad nad siit hoopis teised eluvormid või hoopis kivise planeedi.
Nii, et mõtlemisainet on siin kõvasti. Ja kui keegi soovib sel teemal diskuteerida, siis olen alati valmis uusi nüansse lisama.
Väärib ju see teema kaasamõtlemist ning matemaatilisi arvutusi??? 
Aahh...
 Auditoorium on hoopis tühi.
Egas midagi, tuleb oma liistude juurde jääda.
 
Kuhu mu koristustarbed nüüd jäid? Aa, sinna...

Nohnõnda, otsustatud!

 Mõnel hommikul on Raisakulli peakolukallerdises nii häid mõtteidusid (oioioi!), mis päeva jooksul laagerdudes lihtsalt ära haihtuvad (aiaiai!). Ning seetõttu on sunnitud ta mõneks ajaks käesoleva mölablogi lihtsalt kinni panema. Muidu ei jõua puile ega maile.
Lisaks on vaja ka järgmise hooaja küttepuid varuda, mis pole enam kerge, kuna Raisakulli parem pool hakkab kahjuks ärakoolemise märke teada andma. Toopärast tuleb mölafoniga ilmselt noorem põlvkond linnasugulasi kohale ajada, kes samas omandavad maaelu ohtlike ja verekeemise äärel olevaid tundmusi, mida nad saavad oma kogemustediplomaatkohvrisse pakkida. Et siis on hea hiljem vanuigi heldinult meenutada, kuidas omal ajal "penss ja ving" võtsid puid maha. 
Ja et igal pool kõneldakse süsiniku jalajälje vähendamisest, siis kerkis Raisakulli mõttemülkast üles küsimus: kas briljandid ka kuuluvad antud kuuma teema alla?
Mitte, et Raisakullil seda sädelevat pliiatsisütt kuskil tallel oleks... 
Seniks kõike head!

Rasvakilode kaotamise tagasilöök

 Peale seda, kui Raisakull oli eelmise postitusega valmis saanud, tuli tahtmine alustada antirasvumist. Selleks polnud rohkem vaja, kui riideid vahetada ning suusatama minna. Ei saanud esiti lumel liuelda - tuli ikka rada sisse tampida. Aga, et lumeväli oli ühtlaselt kaetud, siis pidi Raisakull meenutama, kus ta mönkriga sõites viimati lund kokku tallas. No ei leia enam seda mönkrijälge. Otsis pool tundi enne, kui ta juhuslikult otsa peale sattus. Nüüd oli vähe lustlikum rada talluda. Suusajälge tuli kinnistada, siis Raisakull suuskas ikka mõnuga. 
Täna sajab vihma. Kummikusidemeid vist ei tehta, et saaks lompidest läbi suusatada... 

Kollektsionäär Raisakull

 Raisakull kaes neid väheseid pilte endast oma albumis ja jõudis siis arusaam kohale. 
Varases nooruses oli ta üsna ilmetu ja kõhetu kuju. Vahepealsed aastad, mis tollasest ajast tänapäeva eraldab, on Raisakull kaalus juurde võtnud ning seetõttu on Raisakulli lõust enamvähem omanikule meelepärasemaks muutunud. Päris rahul ei saa siiski olla, kuna ürbialune skelett on oma loomult kiitsaka kehakuju, mitte rasvakilode ülevalhoidmiseks, võib ühel hetkel kosta luumurru raginat. 
Pühadeaegne söömajoom oli ilmselt liiast. 
Et Raisakull on ka vanade eestlaste kommete austaja, siis ei saa veel küttevarumisel paar päeva rabeledes tööd teha. Nii ta istub tukastades tugitoolis, endal pilk kuradimast tühi - ei mingit mõttelendu ega roomavat ideeidu. Nõnda nagu sombi.
Teate, kui rahustav, rõhutan veel kord, rammestavalt rahustav see on...