Eile...

 Jah, eile lõuna paiku pani Raisakull kärule kraana tagasi, mis sai paar nädalat tagasi vennapojaga maha võetud - see oli tollele esmakordne lammutustöö antud seadme man (Raisakull lihtsalt andis näpunaiteid, mismoodi ja noorhärra oma toore jõuga kasvatas endale veidi muskulatuuri juurde).  
Kui nüüd vennapoeg külla tuleb ja näeb, et tema töö oli asjatu, pareerib Raisakull võimalikku tekkivat meelepaha väitega - kas tead, kahe nägemiseokulaari vahel jäi tähele panemata sügistormid, võta või pane pahaks, noid hurrikaane ei jõua enam meeles, veel vähem silmas pidada. Aga vähemalt said pihta, kuidas ja mismoodi asjad käivad - kui vaja, saad iseseisvalt selle pusle kokku ja lahti pakkida. Muidugi juhul, kui mind ei ole... 
Kogu õhtupoolik kulus märgade ja raskete haavanottide vintsimisele ning kottu toimetamisele. 

Puusakont, sindrinahk, ei lase kiiremaid liigutusi teha - ikka pead mättalisel raiesmikul vaatama, kuhu sa liigud valu trotsides väikeste liipavate sammudega. Päeva lõpuks oli Raisakull vintsi juhtides läbi puldi nii läbi, et peale puusakondi ja krampi kiskuvate säärelihaste hakkas valutama ka kahe abaluu-vaheline lihaskond. Kurat võtaks, sinna viimasesse kohta diklaki toimetamine eeldab juba fakiiri painduvust. Lõppeks kuidagiviisi valuvaigistav mögin sinna kantud sai, kuid sellest hoolimata ei lasknud valu öösel sõba silmile. 

Seljasäästja

Sel aastal säästis Raisakull oma selga. 
Kui aasta tagasi kasutas Raisakull veel oma lihasjõudu, punnitades selliseid umbes 2,5-3 meetriseid notte ähkides ja puhkides, vandesõnu vahele pressides, mönkrikaarikusse, siis sellel aastal oli ainukeseks vaevaks puldinuppe vajutada. 

 

Kui halge halustas halustaja...

 Näh, eile jäi kirja panemata. 
Et Raisakull muretses eelseisvale vanadusperioodilisuse ajastule mõeldes seitsmetonnise lõhestusjõuga kirve.
Toimib see elektrijõul - nuppu ja kangi vajutades läheb mootor tööle ning lükkab paku õli survel tera suunas.
Raisakull pani halumasina kokku oma mõistusega*, kuna maakeelset kasutsujuhendit ei antud kaasa, ning proovis ära ka teise.
Lõhkuda oskab küll see hopaki halustaja.
Või oli see hoopis šepak???
Ah, kammoon! millist nime see masin kannab, peaasi, et pakud ära lõhub.
Nüüd ehk jäävad Raisakulli koivad kirvelöökidest puutumata...

* - Kui firma, mis on aastakümneid siinmail tegutsenud, tahab olla lugupeetud, võiks ta siiski müüdavale kaubale kaasa anda eestikeelse mölaraamatu. Ilma, et klient sellest märku annaks - sest mõni, nagu Raisakull, ei mõika võõramaa keeli mitte üks teps. 
Sestap pidi Raisakull minema konkurentide manu ning hankima sealt samalaadse, kuid teise firmasildiga masina juhendi, mistõttu jäi talle meelde just konkurendi pakumasina nimi...

Tõdemus

Mõnikord on asjade seis nõnda niru, et kallab vandesõnu nagu ibetseest ja harva on päevi, mil saab ilma vandumiseta hakkama. Seda eriti täpselt toimetades... 

Enamasti kostub siin "JeeBeL*"ist hoopis kaugest minevikust pärit taustamuusikat a la punk'änd'rokk,  mis maandab tekkinud pinget täie rauaga.
 

* - kõnealune on kaasaskantav ja üle Sinihamba lõugav seade.

Võidupühajärgne nädal

Pühapäeval, võidupühal, sai kasvuhoone selle aasta esimesed taimehakatised enda hoolde ja väljas sai kartuleid puistada nende jaoks aetud kraavidesse. Poole teo peal ilmutasid sugulased ja võtsid mult töö enda kanda. Lõpetist ka pakkuda ei saanud, kuna mõlemad pidid olema kained roolid, mis ma ikka üksi võtan. 

Nädala sees võtsin puukuuriks maskeeritud laudas suuremad ümberkorraldused ette, et saaksin mönkrikäruga ahjupuud tagurpidikäiguga lauda tagumisse otsa kärutada. Haukasin seejärel ühest aasta või paar väljas laagerdunud puidukuhjast pikemad halud, viskasin mönkrikäru täis, sõitsin kuuri ette ja tagurdasin kogu kupatuse varju alla ning alustasin virnaladumist. Mu mälu järgi olid selles hunnikus ikka pikemad halud ahju kütteks, aga vist olid mutid ja muud sellised elukad, kes pääsesid hunniku sisemusse, kärtsutanud oma Družbasid, jättes mulle hulga pliidipuid, mille selekteerimine võttis rohkelt aega. 

Korradikorrat, ma ütli selle peale, raisk! 

Mõned päevad tagasi hakkas mölaföön lõugama. 

Taheti teada, mida ma kakskaks maikuu päeval teen? 

No mida mul ikka teha on, kui sülitada lakke ja oodata, millal tatt suvatseb alla tilkuda. 

Abikätt oleks vaja... 

Mistõttu hakkasin irvitama, et mul kaks kätt olemas ja sa küsid ühte??? Sa ju tead, et pioneer, kes vannet pole andnud, on alati valmis appi tulema, sadagu taevast minupoolest tääke, aga pane tähele, et vandesõnade saatel ta kohale ilmub! Seda juhul, kui ise järgi ei tule...

Legendid, saagad, ja kõik...

Legendid, saagad ja kõik põlvkondade kaupa ülestähendused, mis Raisakulli kohta käivad, pajatavad järgmist: esimeseks sõiduvahendiks oli maanteemuhk, millega toimetati Raisakulli ema haiglasse, et tuhanded kümned silmapaarid selle imelise sündimuse tunnistajateks saivad olema.
 Kuigi ülimalt kadedate inimeseloomade, kes viskasid igasugu roikaid palatisse, kiuste jäi Raisakullile hing sisse – oli see siis tol ajahetkel halb või hea – annab Raisakulli viimsepäeval ilmselt aru Vikatimees, kes on varustatud nüüd trimmeriga, sest inimeseloomi on maakera peale nii palju siginenud, et tühipalja vikatiga ei jõua iidne skelett enam vehkida. 
 Kuigi selle esimese Porsche-laadse imelise paraplaani on ammuilma rooste ilmselt ära õginud, siis on üpris mõistetav, mis Raisakulli hinges midagi väriseb, kui ta silmab Nikita-aegset sedööver-sapikat, mis on maha viksitud FIAT 600 pealt.
 Stanislaw Lem’i vahendatud Platonile kuuluv ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida oled tahtnud!” jälitab Raisakulli peaaegu igal sammul. 
Sestap polegi Raisakull muretsenud ülalkirjeldatud masinat omale tagumiku alla, kuigi korra oli see võimaluseaken avanenud, aga seegi vaid viivuks. Küll aga hinges on sapika-ihalus olemas. 

Raisakullil endal olid isiklikud sõiduriistad läbi aegade kondiaurumasinad – Sputnik, Aist, Turist, Tunturi, Bottecchia, GT, viimati sõidukorda sättimist vajanud Classic.

Kolm viimast on praegused allesolevad sõiduvahendid...
 Mitte, et Raisakull kolme rattapaariga korraga sõidaks.
Viisaastak tagasi andis saatus Raisakullile võimaluse hankida mönker.

Sellega on võimalik madalalt pehmemalt maalt puid kottu tarida, selmet kelgutades oma naba paigast ära nikastada. Ükskõik milline traktor oleks soisel alal sisse vajunud, aga mönkriga pole Raisakull veel kinni jäänud. Kui see peaks juhtuma, saab masina välja vintsida.
Kord ühel sügisel oli Raisakull ladunud korraliku koorma kärusse ja hakanud seda kodu poole vedama. Ühes madalamas kohas käisid masina papud ringi. Raisakull mõtleski, et hakkab koormat vähemaks võtma, kuid tuli enda arust geniaalsele lahendusele - haakis käru masina tagant lahti, sõitis mönkriga kõvemale pinnasele, ühendas vintsitrossi kärutiisli haakekäepideme külge. Et koorem oli ideaalses tasakaalus, siis forsseeriti, nagu laskurkorpus ületas Emajõge, käru ludinal vintsi toel/veol...

Elus robotniiduk

Ühel hommikul, kui unesegasena nurga taha kusele lonkisin, tahtis mingisugune loom mind maha niita. Ei saanud aru ka, mis elukas see olla võis. Mitu päeva passisin teist – ei taht näole anda. Siis loobusin tühja vaimu tagaajamisest.
Aga ma nüüd tean, kellega tegu – see on kiirmurunäksija.

Ja sa, uskmatu inimeseloom, kae, kui kärmelt ta muru niidab...

PostScriptum - Sellest, kuidas teised nii aeglasevõitu reaktsiooniga toime tulevad, saate ajamasinas kogeda.

PPS - Ei raatsinud uut postitust teha...

Noh, taaskasutus

Mul on vanast ajast siin hobutööriistu järel.

Kunagi Stalini ajal midagi ühistati ja taat ostis ühistatud tööriistade asemele "erasektorilt" midagigi, sellevõrra jäi müüjatel lasta vähem tasuta ühistada – vähemalt said nood natuke kahjurõõmu tunda, et kolhoosikorra pooldajad pika ninaga jäid. Samas jäi kolhoosi hobuste talitamine taadi õlule, nii et polnud mingi kunst juba ühistatud vara asemele ostetud kaup sokutada ja nihverdada oma vanad, kuid korras adrad, kultivaatorid, vedrud sauna ja aida laka peale. Ega nõukogude ajal saadetud revidenti ei huvitanud muu, kui kõik bilansis kattuks.

No ma siis eile vaatasin veidi ringi ning leidsin kuuri alt mingid mosse roostes rooliassid. 

Seejärel idanes mõte panna need jäiga ühendusena mönkri ja hobukultivaatori vahele.

Vahepeal ma proovisin koormarihma kasutada, kuid pidurdamisel sõitis kultivaator mõnkrile ühtelugu tagant sisse.

Nüüd jäiga ühendusega asi toimis isegi paremini, kui ma loota oskasin.

Üle silla saamine oli natuke raskendatud, kuid sellega sai hakkama.

Asi funksis üksjagu – mättaid kogunes piide taha, ummistades tööriista toimivust. 

Pole siin imestada midagi, heinamaa on nii mätastunud kui ka võsastunud. Ilmselt peab randaalile ka elu sisse puhuma.

Peale seda, kui olin paar tiiru kultivaatoriga nõndanimetet heinamaad "kamminud", tuli mõte see rada rattaga läbi sõita.

Kuna mul on nüüd kaks maastikusuutlikku kondiraputajat, siis valisin esiti Stingeri, sest sellel on rehvid täitsa kobedad.

Võttis mu võhmale küll ning luuväristaja pidas katsumusterohkele testimisele vastu.

Lisaks tahtis esiratas kogu aeg õhus olla.

Hakka või niimoodi üherattaliseks tsirkuseartistiks.

Täna oli ka päev

Sihuke kahtlus on, et ega sellest ketivahetusest pääse.

Täna puhanud olemisega Raisakull kruvis esivahetajalt trossi lahti ning proovis oma parima arusaamisega käikari huupi paika panna. Siis pingutas järgmise poldi puruks. No see on andestatav, kuna Raisakullil pole momentvõtit ja ratta kokkupanemise juhendit kuskilt võtta, siis võttis uue poldi kasutusele. Enam-vähem sai ratta korda.

Et Raisakull on loova mõtlemisega, mõtles ta sirge juhtraua vahetada millegi vanema vastu, näiteks vedeles kuuri all vana Aist'i lenks, proovis seda rattale nagu uuema aja moeröögatuse perra a la kruusaka/tsüklokrossi moodi külge pookida, kuid krimpsutades nägu loobus ta sellest ideest – perse jäänuks liiga upakile.

Kruttis vanad mittefunksivad käiguheeblid töötavate piduritega ühiskatlast välja – nüüd on randmekeerutusega gripsihvtid küljes. 

Otsapunnidena lõi sampusekorgid lenksu otstesse - näis, kas teevad pauku.

Helkurid külge ja pakikas taha – ongi ratas liikluskõlbulik.

Ainuke mure praegu on selle liiklusseaduses ette nähtud tiliseja puudumine.

Äkki paneks selle asemel mingisuguse pasuna?

Värvida või mitte? Selles on küsimus.

Üks osa Raisakullist soovitab kondiraputaja ära värvida, kuid teine, laisem osa sõdib vastu, põhjendades seda raha kulutamisena ja loodusereostamisega (loe: osoonikihi lammutamisena).

Lisaks peab Raisakull kujundama ja lõikama välja mingisuguse sablooni, mida saaks korduvalt kasutada.

Lihtsalt ei viitsi sellega praegu tegeleda.

Homme ka päev

Kondiraputaja timmimine on üks tänamatu töö.

Vähemalt sai tagumine käiguvahetaja enamvähem täpselt paika rihitud.

Aga see esimene käigukas vajab veidi ajupuhkust.

Kui eile töötas kõik laitmatult, kontrolli mõttes, kas sai kõik korralikult paika, vähemalt vänta liigutades, tagumine ratas õhku kraapimas, siis täna, pingutades veidi esimese käiguka polti, murdus see pooleks. Seda sisekuuskandiga polti polnud kuskilt enam võtta, siis asendasin selle kuuese poldiga. Ja näädsa, käigud enam vanaviisi sisse ei taha enam minna. Lisaks lõikas Raisakull ülearused piduri ja tagakäigu trossid lühemaks, vanad kodaraniplid vajutas veel enne trossi külge, et sealtmaalt enam tross ei hargneks. Homme rihib Raisakull selle esimese käiguka paika.

Sellest hoolimata tegi Raisakull paar tiiru tanumal.

Kui ees suurele hammakale kett peale jooksis, siis kuulis Raisakull raginat – ega ei tea ka kuskohast see täpsemalt tuli, kuigi kett keskmisel ja väiksemal hammakal seda raginat polnud.

Kett on ka määrimata.

Juhul, kui Raisakull saab esimese käiguka töökorda, siis saab täpsemalt aimu, mis ja kus.

Tundus siiski suurema hammaka puhul, et kett viskas üle taga väiksematest hammakatest. Kuigi kõik hammakad on üsna normaalse kulumisega ja kett istub ka laitmatult hammaste peal. 

...aeg sõuab, aeg nõuab...

Aja nüüd neid mööda peakarvu taga.

Mes?

Sa mötlesi, et täisi?

Mkmm...

Kuradi pödrakärpsed - pikeerivad nagu vokke vulhvid raske laadungi all taevast ei-tia-kust ja maandudes hakkavad nagu dessantnikud otsima peakolus varjualust, kust verd imeda. Aja noid siis nigu tinge mööda juuksekarvu taga.

Loodus annab märku, et sügis ei hüüa tulles – pea kuu aega oli seda suve meil sel aastal.

Peale möödunud-nädala-tagust juubelit võtsin motoriseeritud kuulipritsi elik elektrilised käärid ja lõikasin oma juuksed maha. Enne ei saanud – siis jäänuks mu kiiskavale peakolule valendav juuksepiir kõigile näha ja irvitada.

Nüüd vähemalt pole parasütistidel kuskile peitu minna.

Eile võtsin kätte ja lammutasin mõneks tunniks eelmisel aastal koos 27,5” GT-ga toodud 26tolliste ratastega Classic Stinger-i nimelise kondiraputaja lahti. Et sellest saaks mingisugune kulgur, tuleb linnas ära käia kummide ja trosside järel.

Mõtlemise koht ongi kummide valik.
Võib-olla on mõttekas raam isegi ära värvida...

Nonehh

Jõllitas Raisakull täna eesti meediumi poolt üleskihutatud pööbli pettumust õõvastavast sardiinide konservikarpide võiduajamisest ja leidis ühtlasi, et ei oska meie rallisõitja kaotada.

Selles võidu libisemises võite täiega Raisakulli süüdistada – kui tema midagi oma pilguga vaatama jääb, on asi tuksis. Aga isegi kõige juhmimad ahvukaadid, keda üldse on võimalik siit planeedilt leida, osutavad kõik, et süüdi on seesinatine meedium, mis pasandas kogu aeg, et Ott naksti selle võidu kottu kätte toob – Raisakull oli palju ettevaatlikum, et ei kihutanud end kihevile, vaid rahustas ümberkaudseid seatinaväärsete sõnadega: Ralli lõpeb alles vinissis!

Raisakull tegi täna otsa lahti – Aggressoriga vajutas Presiidiumirajale agressioonilaadse jälje.

Paaris kohas tuli agressiivselt pidurdada, et veenduda valitud suuna õigsust. Lisaks hakkas kintsudes tekkima krambilaadne tunne – pold aega ega tahtmist masseerida, kolm tilka verd ei raatsinud Raisakull vasakule ka mitte anda. 

Üldiselt on Presiidiumirada hakanud ära kaduma – tea, kas Arnold (mitte see austriast pärit jõujuurikas mustneeger, vaid raudrüüga aadlik elik rüütel) ei jaksa enam seda teed käia? Miks siis meie nooruslik ja sportlik presiidiumi esinaine seda traditsiooni üle ei võta? See ju hästi odav valimispropagandavahend.

Tehnoloogiahuvilistele selline küssa – kuidas saab android-kühvlilt selle neetud „hädaabi” lukustusekraanilt ära kaotada?

Liiga kergekäeliselt lülitab android selle „hädaabi” miskipärast sisse.

Ta kurask hakkab lambist taotlema mingeid andmeid, et saata need koos appikutsega meedikutele. Hea oli, et need lahtrid on veel täitmata, vastasel juhul oleks Raisakull Seewaldis hästi pehmete seintega palatis.

Raisakull ei soovi mingit hädaabiteenust – ta saab sittumise ja kusemisega üsna hästi veel hakkama.

Homme aasta tagasi, peale pooleaastast pausi, lülitas Raisakull ÖÖVIKU stepslisse.

Õnnesoovid ja pasarahe saate siia kommentaaridesse litsuda. 

Töö sai otsa

Viimasel ajal on Raisakull igal hommikul enne mölafööni kisendamist okulaarid lahti löönud.

Raisakull oli pannud siis äratuse poole seitsme pealt kuuele – äkki õnnestub ärgata kisendamise saatel. Ei, see generaalplaan lendas kõrge kaarega tara taha, sest nüüd lõi Raisakull oma silmamunad lahti kümmekond minutit varem, hoolimata sellest, et endal uneaega kärpis.

Ajanud seejärel hilbud üll, tatsas Raisakull kööki ning pani veekannu stepslisse. Keeva vett termosesse valatud, riietus Raisakull veidi soojemalt ning pakkis termose seljakotti ja kadus tubastest ruumidest. Peldik väljas on parim asi, mis inimkond on eales välja mõelnud – kehakergendamine värskes luhvtis äratab palju paremini kui mingisuguse kohvilurri rüüpamine.

Et Raisakull laisaks kätte ei lähe, siis igal hommikul peale paberimäärimist võttis ta ette kondiaurumasinaga sõidu saladuslikule objektile. Ju nõnda sai liigesed korralikult liikvele selmet hommikvõimlemisega sisutühjalt õhku rapsida.

Objektil vahetas Raisakull rõivastuse asisemate hilpude vastu, istus korraks maha, segas omale mingisuguse strongikohvi (kuum vesi pidigi tolleks otstarbeks termosega endal kaasas olema) ja rüüpas väikeste sõõmudega teist, haugates ette koorikleiba, mis oli ette nähtud hommikusöögina (lõunaks kaks koorikleiba).

Rakmed selga, seljakott veepudelite-varuketaste-tööristadega sinna otsa, kiiver pähe ning kanister seguga ühe käe otsa, 55-kuubikuline „Usk-varna!”võsakas rakmekonksule ja töömarss võiski alata.

Kuumad ilmad, mis vahepealsel ajal hiliskevade mõõdu välja andsid, olid lisaboonuseks – kuidas muidu talvel kogunenud rasvast lahti saaks rannahooaja alguseks.

Enne kaalus Raisakull kuraditosina jagu kilosid rohkem, kui tema pikkus seda lubas, kuid nüüd on edusammud näidanud, et 89 kilo tuli tänahommikuse kaalumisega ära. Vähemalt algus on tehtud – Raisakullil tuleb iga päev ennast sundida tööle, küll siis kilod sulavad nagu varakevadised jääkirmed aknaklaasidel.

Tänasega sai siis töö otsa: sellist võpsikut andis ikka niita. 

Raisakull oli rehkendanud küll tähtajaks võidupüha, mida idanaabri Volli põlistada soovib vaat, et see tähtsaimaks pühaks vingerdada. Nüüd ehk ei solvu ta Raisakulli peale, et too varem asjaga ühele poole sai.

Täna

Hommikul panin ahjud kütte ja parema ajatapmise eesmärgil hakkasin „keda valida” ankeeti täitma.

Tulemuseks pidin ma pesuehtne konservatiiv olema. Hea veel, et mitte preservatiiv. Mida vanasti venekeelses pruugingus konservi sisse manustati – kas pruugitud peast või mitte. Sm. Ovaal võib mögiseda mida tahes, kuid mina olla peale keskbandiitide ka sotside antipood. Ja mul pole ühtegi ühisosa isegi kummagi kallaseparteiga, kuigi küsimustiku koostajad ilmselt lisasid ühe Hilbupartei liikme vaate mulle üsna sarnaseks. No igaks juhuks, kui mul keegi persoon priierakonnast ja/või isamaast ei istu, äkki annan oma hääle sellele kollasesinisele. Mis omakorda viitab nõukogude miilitsa tunnusikoonile. Ega jah, ekremente ei pakutudki – nemad olla konservatiivid juba nime poolest. Too küsitlus on minu arust treitud selliselt, et tahtsivad saia teha, kuid tuli välja sitt.

Sitast rääkides – Tapa bussijaamas on vist tulnukad oma kere kergendanud, et lärakad on laes kinni.

Peale ahjukütmise-sessiooni läksin Tapa Konsumisse ja Grossi. Eelolevat nädalavahetust silmas pidades tõin sealt hulga söömaollust ära kokkupressimise stiilis, et kõik ostetavad asjad seljakotti ära mahuksid. Sain „zippimise” üsna käppa, kuid kodus „unzippimine” nii heasti ei läinud. Plöga (soolase ja magusa, rasvase ja mitterasvase segu) määris kõik ära. Lõhnataju tuvastas, et okse mis okse.  Ongi hea – kõhus pidi kõik segamini minema, asi see plögin söögina ette anda. Magu tänab ka ilmselt, et ei pea kiirteel liiklust reguleerima – tuhlid sinna, seapekk tänna ja hapukapsad vasakule ära...

Kõik, mida suhu aetakse, liigub ühtse lainena pasanteeria suunas. Vaikselt nagu voonakeste tapamajas.

Endale meeldejätmiseks, et kilomeetri jagu maad on läbitud täna GT Aggressoriga.

Rohkem ei riskinud, kuigi kukkumine oleks pehme olnud.

Ma ei teadnud, et rattaga lumes vändates hullupööra südamele atlasekoormuse peale lajatab ja tükiks ajaks südame tugevamini põksuma ajab nagu värskelt armunutel.

Päris palju tolku oli porikate eemaldamisel küll – vähemalt ei kiilunud ratas kinni.

Ja muidugi rehvidest rõhu vähendamisest ei tasu kõnelda – mustri haakumine oli palju parem.

Näh...

Eile ühendas Raisakull oma mönkrile käru sappa, kärru loopis poole tonni jagu liiva, vinnas viimased tsemendikotid otsa, viskas veel ämbrid-kellud-labida-segusegamisealuse tipuks. Seejärel kiiver pähe ja kollane vest selga ning panigi heinamaa poole ajama. 

Maanteele jõudes tuli veenduda, et see võimalikult tühi oleks. Oma pool kilti tuli sõita, et suurelt teelt ära keerata, milleni tuli rahulikult gaasi vajutada – ca 40 km/tunnis oli Raisakulli mootorhobuse kiirus.

Ilm oli igal juhul paljulubav.

Jõudes tööobjekti man, tõstis Raisakull kõik, välja arvatud liivakuhja, käru pealt maha ning hakkas tegema ettevalmistusi valamiseks.

Kõik oli kena kuni esimese vihmavalinguni.

Järgnenud vandumist ei jõudnud ilmataat ära kuulata ning jättis nutmise pooleli.

Raisakull jätkas oma segutegemist ja valamist.

Sai tööga poole peale, tuli uus vihmasabin, mis oli tugevam ja tihedam.

Vesi voolas Raisakullil niinimetet jotariietest läbi, ähvardades läbi ligunedes võimaliku kopsupõletikuga. Ühtäkki märkas Raisakull, et tööpüksid lagunevad jalas ära. Ei ole liimitud, vaid rebenditega on tegu.

Lõpuks, kui Raisakull sai, aru et see vihm üle ei jää, otsustas, et aitab ligunemisest küll, kattis valatud osa kiletükkidega, loopis kodinad tagasi kärusse ja kihutas oma nelikveolise tsikliga tagasi kottu. Noh, nii 40 km tunnikiirusega.

Kodus tiheda vihma järelvalve all tagurdas Raisakull oma mönkrikäru kuuri alla, neljarattalise hobuse aga parkis garaaži. Läbivettinud jotatuulepluusi jättis aida varikatuse alla tuulduma. Esikusse jõudes ei tahtnud apelsinivärvi kummikud jalast irduda, hoides kõva kallistusega säärest kinni. Raisakull tahtis juba üle hoovisauna minna, ehk seal vedeleb mingi nõudepesuvahendi või vedelseebi moodi kemikaal, mis teeb kummiku seest libedamaks, kui kummik irdus.

Tilkudes astus Raisakull tuppa, võttis märjad hilbud seljast ja asetas need soemüüri äärde kuivama.

Õnn oli, et hommikul sai pliiti köetud.

Täna mõtles Raisakull, et ilm on ilus, saaks teise jupi ka valmis, aga et lubas ilmajaama poolt igast sitta ja paska taevast alla sadada, siis jättis tolle asja homseks. Ja eilne tööriietus polnud kuiv ka mitte.

Uued proteesid

Käis Raisakull täna lähimas linnas uusi proteese hankimas.

Mitte endale, vaid kondiaurumootorile.

Algul kahtles küll, kas nii suurt hammakat laia naeru tarvis läheb vaja, aga mis sa ikke teed, kasin valik tõesti.

Ja ostiski Aggressori tarbeks selle ära.

Kulude ritta sai kuraditosin juurde tekitatud.

Koju tagasi jõudes hakkas Raisakull GeeTeelt kulunud hambumust välja vahetama.

Sa kuradi kurat, ei tahtnud see oma vanadest hammastest lahti ütelda, vaid raibe hakkas vastu hammustama.

Raisakull püüdis küll heaga rääkida – vastuseks sai koleda joodikirvituse.

Lõpuks ei aidanud muu, kui kuvalda ja haamritega tagumine, abiks veel igasugu meislid-tornid. 

Kurat, kus ikka oli löömist.

Sihuke tunne tekkis, et tsorega proteesiliimi asemel oli kasutatud super-ättakki...

Kaks tundi läks selle nahka, raisk.

Raisakull teadis, et saaks ka lihtsamalt, aga mingid algelised tõmmitsad olid vist rotid igatahes ära viinud.

Igatahes tuli toores ja puhas jõud appi võtta ning vandesõnad ja veri lendasid ikka suure kaarega.

Lõpuks andis targem järele ja loovutas nagu süljekaar kahe hamba vahelt lirtsatades oma vanad proteesid.

Hea oli, et Raisakull ette ei jäänud – muidu oleks peakolu ilustanud kolmerealine hammustusejälg.

Peale uute hammaste panekut proovisõitu tehes tundis Raisakull, et rahulolemiseks on põhjust küllaga – enam ei viska ketti üle.

On kellelgi lähipäevil anda ära hambatohtri aeg?

Asi on tõsine.

Juba mitmet päeva GeeTeega seenele vändates tuli Raisakullil higipiisad otsaette.

Kõvasti ei saanud suruda, kuna kett viskas/libises üle.

Täna oli aega teravama pilguga kaeda, lisaks võttis Raisakull luubi ka manu.

Selgus, et tuleb veel tengelpunga veidi luhvitada – keskjooksu keskmise ketta kihvad on omadega õhtul.

Lahti neid proteese ei anna lammutada – ilmselt on kogu see kolmikhammaste vändaga lõuasüsteem kokku needitud, et tugevam ja kindlam tunne oleks tallata.

Rästikud vist magavad

Vot täna tegi Raisakull head sõitu – higi leemendas nagu hulluks läinud pull üle kere.

Kui ainult neid mättaid ees poleks, siis sõitnuks otse, aga nüüd sai slaalomit harrastada.

Paarkend korda lendas Raisakull oma uusvana GraandTuuriga küljeli seal, kus tavaliselt rästikuid näha on. Las salvavad tasuta Viprosali salvi sinna selja alaossa. Aga mitte ühtegi madu ei nähtud. Siis tuli Raisakullile meelde küll, et nood siugjad olevused ilmselt kalendrijärgset talveund püüavad harrastada – ussimaarjapäeval pidid kõik maod peitu pugema.

Selgus, et annab sõita küll selle Aggressoriga.

Külatanumal võttis Raisakull tempo nii magnifiitseks, et liugles paarsada meetrit metsa välja – tõsi küll, lauge allamäge sõit oli, nii tsirka kahekraadise nurgaga.

Õhtupoolikul siis kantis Raisakull mõned Bottecchia jupid üle – esi ja taga laternad, pakiraam.

See viimanenimetatu on vajalik kütuseveoks, kui vaja bensukast tuua bensiini.

Üksühega ei andnud pakiraami ühendada, siis asus Raisakull taas tuulama kõiki panipaiku, et leida pakiraami ja sadulatoru tagust ühendust, mis vajas kümnetollist ühendust. Lõpuks leidis mingisugused aialillealuse kanduri, mis oli keevituskohast ära lagunenud. Ainult augud tuli laiemaks puurida.

Siis tuli ka mõelda plastikporikate peale, mis vanast ajast kunagi Tunturil all olid.

Täna ei viitsinud pilti enam teha, pealegi oli vana Symbianiga Nokia akulaadimisel – ehk homme lisab Raisakull enam-vähem lõppprodukti siia alla.

Lisan siis päev hiljem lubatud pildimaterjali: 

see kollane kuulub turvavarustuse hulka

Ning tuleb tõdeda hea meele ja rõõmsa häälega, et seenelkäigu masin ongi valmis:

Mis te mõtlesite, et kollane on kiiver või?

Vot sedasi!

Agressor

Nõndamoodi siis.

Raisakull päästis ükspäev ühe kondiaurumasina ära. Õigemini kaks.

Mis olid juba metallikolasse visatud, et viia vanaraua kokkuostu.

Raisakull sai näpud vahele ning kontrollis asja üle – raam, roolimehhanism ja vändasüsteem ehk keskjooks olid täitsa korras, lisaks kummid olid enamvähem, aga veljed ehk jooksud vajanuksid sirgestamist. Ainumas asi, mis silma hakkas, oli tagumise käiguvahetaja mittekomplektsus. Viimane siis tolknes trossi küljes. Sadul koos postiga puudus samuti.

Noh, mõni nädal hiljem toodi 27,5tolliste jooksudega GT Aggressor Sport -ratas koos 26tolliste jooksudega teine ratas (Classic Stinger) siis ära.

Selle teise maastikulaadse velosipeedi üle Raisakull veel mõtleb, kas tasub teine korda teha – kaeb hiljem, kui kallimapoolne ei taha koostööd teha, siis ehk võtab selle kasutusele. Kõik oleneb eelarvest.

Niisiis eelarve paika – 100 kuni150 Eesti uut rubla.

Et netist tellides tuleb odavam, on siilipojalegi selge tökat, ei hakanud Raisakull selleks vaeva nägema – eeldavad ju kõik, et Raisakulli kodukohas on mingi pakiautomaat käe-jala juures. Aga vaat ei ole ju. Ikka peab Tapale sõitma. Niiehknaa, kui Tapale minek on, ostab Raisakull ikka poest kõik vajamineva kauba ära.

Paar nädalat hiljem.

Raisakull käis Tapal ära, ostis esialgsed nimekirjas olevad jupid. Kuid 400mm pikkust ja 27 mm jämedat sadulaposti seal polnud. Kuid raha läks üksjagu uue keti, piduritrosside, käiguvahetajate peale, aga käiguvahetaja trosse polnud, siis otsustas Raisakull, et võtab grippshihvti-nimelised asjandused, seal olid käigutrossid küljes. Hiljem tuleks pakiraamid ette ja taha ning porikad küge muretseda. 

Esimese asjana koukis Raisakull kõik vanad trossid, käikarid, pidurid küljest, siis lõikas plekikääridega ketilüli läbi. Uued jupid ning uus kett külge – seda viimast oli vähe keeruline kokku panna, kuna ühendusneeti tuli haamriga paika taguda. Aga kuidagiviisi tuli Raisakull toime – varasemalt oli ketilülide ühendamiseks mingisugune ketiühendusklamber asjaks olnud, siis nüüd näis, kui kaua neetimise tulem vastu peab.

GT aggressor vänderdavate jooksude ning uute juppidega

Kaedes 27,5tolliste jooksude hindu kohalikes netipoodides, tekkis paratamatult Raisakullil küsimus – kas meil on üle ilma kõrgeimad palgad või tuuaksegi väljamaalt sisse kallimad jooksud, et sinna veel kolmandiku jagu vaheltkasu juurde keevitada?

Ei hakanud väljamaalt midagi tellima ega kodumaist kaubandust nuumama – teadis Raisakull, et kuskil peavad ju veneaegsed kodaravõtmed olema. Aega läks, aga üles leidis, raisk.

Nüüd täna Raisakull rihtis need vänderdavad jooksud enam-vähem sirgeks. Näis, kui kauaks...

Lähipäevil peaks GT-nimeline agressor sõiduks valmis olema – sadul koos postiga kistakse Bottecchia küljest ära.

Siis saab Raisakull oma jämedusevõitu kere peenemaks lihvida ja kaalunumbrit heeliumiga kergemaks timmida, vändates maastikul, kus pehme pinnas ja kuivand angervaks...

Vanad jubinad, mis said asendusjuppide vastu vahetatud olid järgmised:
Shimano SIS esikäikar  - Sram X7? X9? võib-olla oli X3 - igatahes alla 10 raha ta maksis.
Shimano Tourney tagakäikar - Shimano Acera - alla 30 raha, seni kallim jupp.
Väljaveninud ja igati kõveraks tõmbunud kett - Shimano  - 7 papikest kopikatega,
Käiguheeblitega põrutada ja logisevad käiguvahetid Shimano 7+3 - võtsin teise, 26tollise ratta pealt sama firma käiguvahetajad koos piduritega(olid vähe korralikumad, puhastasin-õlitasin seest ja väljast) - ei läinud mitte ühte kopkat ka maksma.
Trossid Shimano gripshifti 3x8 (komplekt kuskil 18 raha) küljest.
Lisana ketikaitse keskjooksu kihvastikule - Classic Stingeri küljest - arve 0 europappi.
Jooksude rihtimine - ise timmitud, kurat seda teab, kui sitasti - üks kodar tuleks juurde osta esijooksu tarvis puuduoleva asemele.
Pidurisüsteem - vana välja, sest vedrud ei tõmmanud tagasi - Stingeri pealt veel vanem asemele - lisaks neli piduriklotsi, mis läksid mulle kümneka maksma.
Muidu läinuks see pidurisärkvärk 20 maksma ilma trosside ja linkideta.
Esialgu jäi arve, kui ma nüüd õigesti rehkendasin, kusagile 75 piiresse...