Mul on vanast ajast
siin hobutööriistu järel.
Kunagi Stalini ajal
midagi ühistati ja taat ostis ühistatud tööriistade asemele "erasektorilt" midagigi, sellevõrra jäi müüjatel lasta vähem
tasuta ühistada – vähemalt said nood natuke kahjurõõmu tunda, et
kolhoosikorra pooldajad pika ninaga jäid. Samas jäi kolhoosi
hobuste talitamine taadi õlule, nii et polnud mingi kunst juba
ühistatud vara asemele ostetud kaup sokutada ja nihverdada oma
vanad, kuid korras adrad, kultivaatorid, vedrud sauna ja aida laka
peale. Ega nõukogude ajal saadetud revidenti ei huvitanud muu, kui kõik bilansis
kattuks.
No ma siis eile
vaatasin veidi ringi ning leidsin kuuri alt mingid mosse roostes rooliassid.
Seejärel idanes mõte panna need jäiga ühendusena mönkri ja
hobukultivaatori vahele.
Vahepeal ma proovisin koormarihma kasutada,
kuid pidurdamisel sõitis kultivaator mõnkrile ühtelugu tagant
sisse.
Nüüd jäiga
ühendusega asi toimis isegi paremini, kui ma loota oskasin.
Üle silla saamine
oli natuke raskendatud, kuid sellega sai hakkama.
Asi funksis üksjagu
– mättaid kogunes piide taha, ummistades tööriista toimivust.
Pole siin imestada midagi, heinamaa on nii mätastunud kui ka
võsastunud. Ilmselt peab randaalile ka elu sisse puhuma.
Peale seda, kui olin
paar tiiru kultivaatoriga nõndanimetet heinamaad "kamminud", tuli
mõte see rada rattaga läbi sõita.
Kuna mul on nüüd
kaks maastikusuutlikku kondiraputajat, siis valisin esiti Stingeri, sest sellel on rehvid täitsa kobedad.
Võttis mu võhmale
küll ning luuväristaja pidas katsumusterohkele testimisele vastu.
Lisaks tahtis
esiratas kogu aeg õhus olla.
Hakka või niimoodi
üherattaliseks tsirkuseartistiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar