Head seda ja teist!

Kõigepealt tuleb, jah, tuleb õnnitleda uude aastanumbrisse jõudmise puhul, kuigi see on üsna tarbetu õnnesoov, kuna igal rahval on oma ajaarvamine, millal uusaastat tervitatakse. 

Nii nagu siinkandis – lähen vana-aasta õhtul kuskil kella kuue-seitsme paiku kalmistule küünalt põletama, kui ühest hoovist käivad miskisugused raksatused, mis panevad mind arvama, et mammut on kuskil lõhkuma hakanud ja silman õhtuhämaruses ilutulestiku särk-värki. 

Ju see pererahvas pidi kuskile ära sõitma või kardeti tuule tugevnemist, mis võinuks plaanidele kriipsu peale tõmmata, et nii varakult alustati uusaasta pidustustega. 

Võinuks ka kampa lüüa, aga šampanja puudumine tõmbas igatepidi kriipsu peale.

Mispeale kribatüki koostamine jooksvalt ja sujuvalt kulges joomise peale – ma pole ammu nii kainet aastanumbrivahetust pidanud, kui nüüd.
Tegelikult sai viimati talvekuu lõpul pulmalauas viina visatud.  

Jõulude ajal/peale seda s.o. 28.detsembril tehti mulle üllatus – paar klassivenda astusid nagu lambist mu mant läbi. Kuna nad mõlemad tulid oma sõiduvahendiga, pidid nad paraku kained sohvrid olema. No mida mina üksi siis ikka oma viinuskit pruugin. 

Isegi 80kraadine Austria sisemaa rumm Stroh jäi puutumata ja kogub ainult tolmu siin kapi otsas.

Meenutasime-arutasime ja jõudsime ühisele arusaamisele, et iga viie aasta takka kokkutulekut on ikka liiast - et teeks hoopis iga kolme aasta takka, siis pole kokku saades peamurdmist, kes nende sügavate kortsude alt vastu jõllitab - minugipoolest võiks igal aastal olla klassikokkutulek.

Siis samal päeval visiteeris õetütar koos oma onutütrega, et minna Rakvere Jooööksule. Siin oli neil hea soojas toas igapäevane rõivastus sportlikuma vastu vahetada. Soovitasin plikadel „pantserid” jala otsa torgata – kas nad mind kuulasid? Ah?... 

Õrritasin küll teisi, et järgmisel aastal on nimetatud üritus üle viidud kättemaksuks pealinna, kuna Tormi-Marko solvus südamepõhjani, et ta linnapeakohalt maha võeti, kus ta sai väikest jupijumalat mängida. 

Tulles nüüd tagasi kalendriaasta vahetamise ehk ilutulestiku teema manu, siis mõtlesin selleks ajaks magada juba õiglase und. No ei saa ju, tugev tuul ja saluut kokku eriti ei klapi, iseäranis kui lund pole, peab keegi pidama nagu lolli päästemehe rolli, kes oleks kohe hakkamas, kui midagi untsu peaks minema.

Aga jah – kes ütles, et rahvas vaene on?

Maksuametnikel oleks olnud hea ülevaade, kui nad oleksid toonud enne jõule turule oma äpi, kus aastavahetuse aerofoto seis minutipealt näha olnuks - kus rohkem rakette taevasse lasti, sealt on saada sittakanti tulumaksu.

Täna oli vaja tuua leivaollust ja teel poodi oli näha ikka veel aastavahetuse riismeid – igal pool vedelesid mingid ümmargused papilärakad, sekka veel püssirohust määrdunud riisisöömisepulgad üksiti. Nagu prügilas tatsu...

Elamus seegi!

Aastavahetusejärgse olematu pohmelli aitas sedakorda üle elada Beth Hart, kelle üks lugu "Sister Heroin" praegu taustal kõlab ja ootel on "Ma pigem jään pimedaks"...

Pange mulle loits peale

Inimloomad on imelikud – terve aasta vinguvad, et raha otsas, kuule laena mulle üks õlu, veidi raha vms, aga aasta lõpus lasevad sajalisi tuulde – kes kingituste, kes ilutulestiku peale.

Siis lisanduvad suurkorporatsioonide (loe: pank, TV) palved annetada mingi kuradi ma-ei-tea-mille-jaoks veidi. 

Ausalt – imelikuks kätte ei lähe või?

Põhjusmõtteliselt ma ei laena midagi. Ega anneta.

Aga (pseudo)kerjuslik eluviis peab ära lõppema, muidu ei saa me viie rikkaima riigi sekka.

Võtsin seekordseid jõule vastu üsna tõrksalt.

Ma pole mitusetu aastat järgepanu kuuseoksigi tuppa raatsinud tuua, et pärast saaks etelda mingisugust väikest etüüdi teemal „Kuidas ma kuuseoksi välja viisin ja kõik okkad (kuradiraisk) maha pudenesid”.

Paljud siinkandis on solvunud, kui ma mulle soovitud heade jõulusoovidele vastasin lakoonilise tüdinud üleõla ühmatusega: Pühi ise!

Päeva- ehk jõuluteemaliste muusikapaladena võtsin seekord ette vanad glämmroki lood.

Nüüd on leierkolbas igasugu „Ole ise leid”, „Pommiruumi ’lits”, „Kribukirbudiippiip”, „Vokk on Göran” , paratamatu ballastina veel tolleaegsed hipide, Poni Emmi, Smõuki ja Susi Kuattro lood.

Mis paratamatult ühtaegu südame ja sita keema ajavad, tekitades nostalgilist nooruseihalust ja nukrat üksiolekutajumist...

Aga kui kõlab Kriidensi „Panen sulle loitsu peale”, haarab mind millegipärast täielik õndsus.

Nojah

Nigu niuhti.

Käidud pulmas.

Ja peiupoisiks ei petetudki.

Nagu selles vanas laululoos.

Juua oli.

Süüa ka.

Millal minul pulmad?

Enam ei usu selle võimalikkusesse.

Olgugi, et nooremas eas katkestati mu sellelaadne unenägu järsult...

Tarbatus käidud ja Dorpatis ööbitud.

Tarbatu – ilm karge.

Oodata vaksalis paar tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana logard kesklinna poole.

Ooteaja lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin ei-tea-miks espresso – hää kange on.

Rüübet mekkides meenub, et Horts jäi kottu.

Peale luristamist uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor – no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all lookas.

Dorpat – viimast nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga, täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.

Menüüs seisab eelroana:

kahte tüüpi õlut,

prantsuse konjak,

vene viin,

põdra vorst,

konserv elajate lihast,

aasimine,

särgivärk jne.

Põhiroog:

Värskes luhvtis Emajõe kallast mööda raekoja platsile.

Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.

Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.

Taas õlled, mulle kakao Maroko moodi. 

Utsitatakse ka mind piibutama, kuid jään endale kindlaks.

Pärast mõningat istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.

Kuna õhk läheb üsna läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.

Uulitsal jõlkudes meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin, telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga, teine kino aga siin, kainestusmaja aga...

Viltune maja nagu Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.

Taskus vibrab miski – võtan vastu, küsitakse: kus oled?

Nüüd juba raekoja taga! vastan.

Süüa tahaks, kostab torust.

Milles probleem? Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?

Kiired liigutused piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.

Päevakangelane ukerdab juba tänavale.

Värske hingamine lööb klaariks.

Teised kaks jäävad piibu manu.

Ronin magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu, kui tahtmist on, siis tulge järgi.

Kusehäda ei anna häbeneda.

Mitte minul.

Peldikuputka on, aga suletud. 

Pirogovi platsil on õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr vist!

Püssikas tahavad viieka nina peale – maksan topelt.

Otsime kohta, kuhu oma tagumikud istutada.

Teisel korrusel vaba laud.

Hõivame ja okupeerime selle.

Söögisedeli uurimine.

Mõni aeg hiljem saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.

Annavad lühikese arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.

Kostab muusika – stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.

Hinnang:

trummar – väga hea,

bassitinistaja – väga hea,

soolokidraväänaja – väga hääää, parim,

häälepaeltepiinaja – minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit väärt...

Kogu punt tervikuna – väga hea. 

Ahjah, poole pealt vajuvad nooremad hotelli poole.

Tund kuskil peale keskööd, suund Dorpatisse.

Sinivalged bussiloksud harrastavad korilust, kuid...

Kuna kaks kanget eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.

Miks muidu suure kaarega mööda sõidetakse?

Emajões sireenid ka ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.

Kuradima palav on. Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.

Vajun stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.

Järelroog.

Hommik. Dorpat.

Rootsi laud. 

Kella kaheteistkümneni on võimalik põõnata, kuid teen vehkat.

Dorpatist Tarbatusse.

Kolan veidi linnas.

Külm annab märku.

Põrutan vaksalisse, võtan kuuma joogi ja kroissandi.

Õgin viimase ära ja lürbin kakaod peale.

Igav on. Kaen mölafööni ekraani.

Jõuan veel Konsumit külastada – banaan ja pakimahl.

Tagasi vaksalis. Vajun ooteruumi ja maiustan.

Üks vesistab eemal, laadides miskit aparaati.

Rong.

Haaran tasuta Seemitsopa.

Istun kena näitsiku vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.

Tulevad veel kaks kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad istekohad.

Piletimüüja küsib midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb – Tapale!

Otsin tengelpunga ja tasun pileti eest sulas.

Sukeldun taas lehelugemisse.

Jõgeva.

Tõstan okulaarid ja kaen ümbrust.

Tuvastan, et integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu. 

Kuna üle rongi „Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe kokku ja ootan oma peatust.

Tapa.

Rong peatub ja näen välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.

Jõuan bussi peale küll.

Käisin Poolas

Kartulivõtujärgsel kondipehmenduse voolimise söömingul küsiti mu käest, mis plaanid mul on viinakuu esimesel nädalavahetusel, kas saan penivalvesse tulla?

Ma tahtsin mölisema hakata, kuid perepoeg jõudis ette, et tema jääb koduvalvuriks ja võtke aga Raisakull kaasa.

Ega olnudki pikka mökutamist, vaid lajatati otse tõik lauale: pererahval minek ei kuhugi mujale kui Poola. Üks vaba koht on soolas, kas tahan tulla? Kohatäitena...

No mis mul selle vastu sai olla.

Eelmise reede varahommikul hakkas õekandi sannas, kus mulle magamisase valmis tehti, mu mölafön lõugama ja vastu võttes kostus mu õepoja hääl: „Aeg on särada!”, misjärgi jäin sõna otseses mõttes jõllitama. Tagajärjeks oli uni kadunud.

Väikene sööming eelmiseõhtusele väikesele joomingule otsa ja panime Poola poole ajama.

Õepoeg oli sel päeval roolis, kuigi ta enne polnud nii pikka maad maha sõitnud.

Lätis tundus kõikse populaarsem sõna olema Veikals, mis igal pool silma hakkas. Daugava ületamisel oli ühel pool suur veehoidla, mille kogutud veest lätlased särtsu saavad.

Leedus jäime ilmselt suurtest ja väiksematest asulatest kõrvale, kuigi üks liiklusmärk hakkas silma küll: hoiatusmärgil polnud muud kui üks punkt – mille eest see märk hoiatada tahtis? Et ees on must auk?

Poolas hakkas silma igal pool vali-mind-plakatid ja väga populaarne sõna „Kantor” – hmmm, ma mõtlesin endamisi: hea veel, et Kantoss polnud...

Vot siin tegingi sisseostud...

Ei tea, kas selle saab katoliikluse eripära alla sättida,
igal juhul olid Leedu ja Poola magistraalid piiratud aiaga?

Väike jupp Suwalki küngastest

Bialystokis oli ööbimine ja suur ostlemine.

Ma sain talveks hilbud, mis meie maal oleks poole kallimad. Vot sedasi.

Siis hakkasime tasapisi tagasi kimama. Suwalkis olime järgmise öö ja siis tagasi Eestimaa pinnale.

Poola-Leedu piiril pandi õepoeg puhuma, siis Leedu-Läti piiril küsis mingi tolliametnik, kas sularaha on? Ei, kõik käis kaardimaksetena.

Üldiselt oli suht hea reis.

Meid oli kuuekesi bussis ja see Poola-trett tasus kuhjaga ära.

Sellepärast mind kaasa tahetigi, et teistel odavam ka...

Ma jällegi sain üle pika aja ka võõraid maid näha, ehkki paistus kõik meie maa moodi.

Poola piirist Suwalki peale minnes oli sihuke tunne, nagu oleks Assamalla luht segi Avispea ja Võrumaa käänuliste teedega lisaks Peebumäega Tapalt Kadrina poole minnes.

Poolakad, vanad kavalpead, selle asemel, et sirget magistraali ehitada, mõtlevad nad siiski oma maa kaitsmisele tunduvalt enam.

Kange selg ja pehme silm

Kurat, selg on nii kange, et ei anna kummarduda.

Samas olen uhke selle üle, et ei kummarda ühegi saksa ega matsi ees.

Tuhlimaad labidaga ümber pöörates sain poole peenramaast oma lihaseid kangutada. Siis võtsin ühe traadita kõne ja sain mullafreesi, mis ka siia kenasti kohale toimetati. Freesiga siis tegin teise poole peenramaast ja ei saanud nahkagi palavaks ajada, kui tööpõld otsa lõppes. Muidu võinuks labidaga pööratud maa ka freesiga ära jahvatada, kuid mul tekkis nimelt huvi hobikorras võrrelda, mis erinevused tekivad maa koha pealt – tehnoloogia erinevused tuleb ju oma okulaaridega ära kaeda.

Ma tõesti üritasin alkoholivaba kuud tähistada, kuid nagu alati, ei õnnestunud see teps mitte.
Selles mõttes, et ikka oli mu käpa ulatuses mõni õlu, viin või viski ja rumm kondipehmendajana. siis ülevabariigiline alkovaba kuu kaotas juba eos mõtte, kui talgute korras šeflust harrastada.

Multifunktsionaalne velodroom

Käisin üks päev mönkriga heinamaal rada sisse kultiveerimas.

Noid kuradi mättaid oli ja on jätkuvalt palju, et mõned neist, tegelikult enamus sahisesid hobukultivaatoripiide vahelt läbi. See on justkui sasida veidi ulaka poisi pead. Tegelikult tuleks kuskilt traktor vaadata ning terve heinamaa üles künda, kasvõi koos võsaga... oleks on phäädth poiss. Lõpuks korjas kultivaator igasugu heina- ja mättasegu piide vahele, et ummistas täielikult piidevahelise ala ära.

Niisiis, on rada, nüüdseks looduslik velodroom, pikkusega tsirka 470 meetrit sisse õnnistatud. See 470 on tegelikult sisering, valikus on veel kuskil teine poolekilomeetrine ring, mis kulgeb pooleldi läbi angervaksa ja mis kokku annab kilomeetrise raja. Noh seda teist poolt pole võimalik mätastest puhastada, aga jääb vähemalt reservi kui esimene ots ära tüütab või muutun nii osavaks, et väntan slaalomit mätaste vahel.

Tekib küsimus, miks ma üldse vaevan ennast selle rajaga?

Aga vaat, lihaste toonust ja organismi vastupidavust tahaks tõsta. Lisaks veel kaalu ja rasvaollust tuleks ka maha võtta. Selleks pole enam vaja tiheda liiklusega teedel töllerdada. Ahjaa, võib-olla proovin jooksutrenni teha. Talvel saab ilusti suusarajad sisse tallata. Võimalus on veel kepikõndi harrastada...

Katsetasin pärast ratastega, et kuidas rada mekib?

27,5 tolliste jooksudega GT ei andnud positiivset tunnetki, kuid viimati kordatehtud kondiaurutaja pakkus paremat fiilingut. Järelikult on 26” Classic Stinger selliste maastikuomaduste jaoks parem variant, kuna GT tahab ilmselt kord juba sissetallatud rada ning kärab matkamasinana...

Noh, taaskasutus

Mul on vanast ajast siin hobutööriistu järel.

Kunagi Stalini ajal midagi ühistati ja taat ostis ühistatud tööriistade asemele "erasektorilt" midagigi, sellevõrra jäi müüjatel lasta vähem tasuta ühistada – vähemalt said nood natuke kahjurõõmu tunda, et kolhoosikorra pooldajad pika ninaga jäid. Samas jäi kolhoosi hobuste talitamine taadi õlule, nii et polnud mingi kunst juba ühistatud vara asemele ostetud kaup sokutada ja nihverdada oma vanad, kuid korras adrad, kultivaatorid, vedrud sauna ja aida laka peale. Ega nõukogude ajal saadetud revidenti ei huvitanud muu, kui kõik bilansis kattuks.

No ma siis eile vaatasin veidi ringi ning leidsin kuuri alt mingid mosse roostes rooliassid. 

Seejärel idanes mõte panna need jäiga ühendusena mönkri ja hobukultivaatori vahele.

Vahepeal ma proovisin koormarihma kasutada, kuid pidurdamisel sõitis kultivaator mõnkrile ühtelugu tagant sisse.

Nüüd jäiga ühendusega asi toimis isegi paremini, kui ma loota oskasin.

Üle silla saamine oli natuke raskendatud, kuid sellega sai hakkama.

Asi funksis üksjagu – mättaid kogunes piide taha, ummistades tööriista toimivust. 

Pole siin imestada midagi, heinamaa on nii mätastunud kui ka võsastunud. Ilmselt peab randaalile ka elu sisse puhuma.

Peale seda, kui olin paar tiiru kultivaatoriga nõndanimetet heinamaad "kamminud", tuli mõte see rada rattaga läbi sõita.

Kuna mul on nüüd kaks maastikusuutlikku kondiraputajat, siis valisin esiti Stingeri, sest sellel on rehvid täitsa kobedad.

Võttis mu võhmale küll ning luuväristaja pidas katsumusterohkele testimisele vastu.

Lisaks tahtis esiratas kogu aeg õhus olla.

Hakka või niimoodi üherattaliseks tsirkuseartistiks.

Homme ka päev

Kondiraputaja timmimine on üks tänamatu töö.

Vähemalt sai tagumine käiguvahetaja enamvähem täpselt paika rihitud.

Aga see esimene käigukas vajab veidi ajupuhkust.

Kui eile töötas kõik laitmatult, kontrolli mõttes, kas sai kõik korralikult paika, vähemalt vänta liigutades, tagumine ratas õhku kraapimas, siis täna, pingutades veidi esimese käiguka polti, murdus see pooleks. Seda sisekuuskandiga polti polnud kuskilt enam võtta, siis asendasin selle kuuese poldiga. Ja näädsa, käigud enam vanaviisi sisse ei taha enam minna. Lisaks lõikas Raisakull ülearused piduri ja tagakäigu trossid lühemaks, vanad kodaraniplid vajutas veel enne trossi külge, et sealtmaalt enam tross ei hargneks. Homme rihib Raisakull selle esimese käiguka paika.

Sellest hoolimata tegi Raisakull paar tiiru tanumal.

Kui ees suurele hammakale kett peale jooksis, siis kuulis Raisakull raginat – ega ei tea ka kuskohast see täpsemalt tuli, kuigi kett keskmisel ja väiksemal hammakal seda raginat polnud.

Kett on ka määrimata.

Juhul, kui Raisakull saab esimese käiguka töökorda, siis saab täpsemalt aimu, mis ja kus.

Tundus siiski suurema hammaka puhul, et kett viskas üle taga väiksematest hammakatest. Kuigi kõik hammakad on üsna normaalse kulumisega ja kett istub ka laitmatult hammaste peal. 

...veidi kõpitsemisväärt tegemisi...

Aega läks üksjagu nagu ka rahaollust, kuid üks projekt sai lõpuks ka valmis.

Enne avatud talude päeva väisamist pintseldasin lauad läbitöötanud õliga üle ja läksin puhkepäeva nautima, seni need võõbatud lauad kuivasid päikese käes. Esmaspäeval kihutasin Tapale, ostsin sealt paar-kolm pakki sajaseid kruve, mis sai järgmisel päeval ära kasutatud.

Tulemust näete allpool:

Nüüd ei saa ma riiki ka nuumata trahvide seljas.

Siis reedel saabus vennapoeg maakera kuklapoolelt, tundis veidi igavust ja oli kohe hakkamas, kui pakkusin talle veidi vees solberdamise tööd. Andsin talle selga pesust tulnud ürbid, jalaotsa aga polnud muud pakkuda kui talvesaapad. Pootshaak ka ligi ning sõitsime mönkriga jõe äärde, kus kohe tööga pihta hakkasime.

Ei, me ei püüdnud krokodille ega alligaatoreid, vaid lõhkusime kopra ehitatud tammid ära. 

Laupäeval aga jõin end pildituks suure peo käigus. 

Kui Röövik vahetab identiteeti, ega siis sellest head nahka tule

See, et Raisakull igasuguste Androidide asjus võhik on, ei peaks uudis olema.

Kuna tänapäeva mõistes ürgne symbianiga Nokia telefon näitab tehnoloogilisest võtmest lähtuvalt dementaalselt ignorantset suhtumist, siis on ta akukestvusega näidanud ikka veel suurt üleolekut androidide suhtes. Lisaks on Nokia paraja suurusega, mahtudes igasugustesse pükside külge õmmeldavatesse moblataskutesse. Ja töötab nagu kulda. Ning sa ei pea eriti menüüdest mingit rakendust taga ajama, sest tead, et need vähesed rakendused on seal ja see asi on seal teises kohas. Ei mingit pea vaevamist.

Android on aga teisest puust.

Saad vaevalt oma mällu vajutada needki vähesed androidirakenduste asukohad, mida sul tõesti vaja läheb, kui uus versioon selle kõik segi paiskab. Küsimata üle, kas tohib olemasolev süsteem üle viia järgmisele tasemele. Selle asemel laetakse taustal uus, loodetavasti ka parem alla mingi aja jooksul ning siis järsku ühel hetkel palutakse restart teha. Seejärel avastad, et sinder viidi vaikimisi üle järgmisele op. süsteemi tasemele.

Mu kassist Röövikule poogiti nuugati (android7) asemel o’reo (android8) külge.

Raisakullil oli enamus mittevajalikke asju nuugati menüüs kinni keeratud, siis nüüd tuli oreos uuesti hakata kaevama, kuna uuendustega koos tõmmati kõik lahti. Lisaks ei saa Raisakull kuidagi enam ligi kinnikeeramiste rakendusele - annab koheselt märku, et rakendus seiskus. Ptüi, raisk.

Mõtles Raisakull, et äkki annab tehasesätetesse tagasi pöörata, aga ei – näitab nüüd, et lausa tehases on peale installitud see oreo ehk iiri sitt.

Küsis Raisakull seepeale küll kassilt, ega ometi suur üleilmne nälg tulemas ole, et ta pähklimaiuse vahetas hiiresita vastu?

Ühest teisest asjast ei saa Raisakull ka aru – miks kuradi pärast ei jäetud see küpsisesändvits lihtsalt vahele ja kohe pirukale üle ei mindud, kui juba versioonivahetus ette sai võetud.

Bussiootetants

Operaator Raisakull kergitab hända

...sest keegi teine seda teha ei taha.
Ühtlasi on Raisakull tunkedes ja laborikitlis katsetamaks sedööverlikku muuvi-laadse olluse paiskamist laia üldsuse okulaaride ette.
Noolani Kriis-stopper ei raatsinud Raisakullile saata juhiseid paremaks ülesvõtteks, siis tegi Raisakull äktsioonlühifilmi. milles ei puudu tuli, meeletu inimloomamassi kaootiline sommbilaadne liikumine ja rahulik ning kohustuslik "õnnelik" lõpp, oma anarhiliste tõekspidamiste järgi nii, kuis oskas.
Kusmanu, ilma igasuguste tiitriteta, mille jaoks võinuks kuluda miljoneid dollareid...
Lisaks on allpool olev linateos, loodetavasti maailma parim hittfilm, nii lühike, et kusi lihtsalt ei jõuagi põide tilkuda.

  Raisakull esitleb:

Tule minek 

Jaanireede

Käis Raisakull üle mitme-setme aasta siin Ambla kohalikul jaanikul.

Uskuge või mitte – Raisakull tundis end kontvõõrana inimloomade seas.

Paar tuttavat lõusta sai nagu peanoogutusega tervitatud, aga ülejäänud olid tema jaoks võõrad.

Mnjah, pole Raisakullil enam midagi teha, kui jätkata kord ette võetud marssi meenutavat komberdamist üleüldise erakluse suunal.

...nähke siis, kui kanged on Ambla naised...

„Tänan, inimesed, teid südamest, et te mind jaanikuplatsil talusite...

Mõistsin vaid ühte, teile olnuks parem, kui ma eemale hoidnuksin.

Jah, kesköö paiku ma vaikselt kadusingi teie seast – polnud see tümpsupidu mitte üks teps minu jaoks.

Viimane lugu, mida ma eemaldudes kuulsin, oli smõuki Älis, mis iga raskelt astutud sammuga sumbus suhtelisse vaikusesse...”

Kodutanumale jõudes hõljus uduloor vana jõesängi kohal.

Ühel hetkel märkas Raisakull kummituslikku voogavat liikumist udu sees –kas tantsisid seal Murueide tütred, üks kaunim kui teine?

Tahtnuks loota küll, siis võinuks ise ka sinna sukelduda ning naastes oleks kolm sajandit siin maa peal mööda kulgenud, enne kui järgmisel korral midagi Raisakullist midagi kuulda saate!

Siiski hüppas udulaamast metskits, ainuüksi selleks, et Raisakulli kahtlusi hajutada ja tagasi kalpsata...

Ning mõista andes, et inimkond ei saa nii lihtsalt Raisakullist lahti...

Nonehh

Jõllitas Raisakull täna eesti meediumi poolt üleskihutatud pööbli pettumust õõvastavast sardiinide konservikarpide võiduajamisest ja leidis ühtlasi, et ei oska meie rallisõitja kaotada.

Selles võidu libisemises võite täiega Raisakulli süüdistada – kui tema midagi oma pilguga vaatama jääb, on asi tuksis. Aga isegi kõige juhmimad ahvukaadid, keda üldse on võimalik siit planeedilt leida, osutavad kõik, et süüdi on seesinatine meedium, mis pasandas kogu aeg, et Ott naksti selle võidu kottu kätte toob – Raisakull oli palju ettevaatlikum, et ei kihutanud end kihevile, vaid rahustas ümberkaudseid seatinaväärsete sõnadega: Ralli lõpeb alles vinissis!

Raisakull tegi täna otsa lahti – Aggressoriga vajutas Presiidiumirajale agressioonilaadse jälje.

Paaris kohas tuli agressiivselt pidurdada, et veenduda valitud suuna õigsust. Lisaks hakkas kintsudes tekkima krambilaadne tunne – pold aega ega tahtmist masseerida, kolm tilka verd ei raatsinud Raisakull vasakule ka mitte anda. 

Üldiselt on Presiidiumirada hakanud ära kaduma – tea, kas Arnold (mitte see austriast pärit jõujuurikas mustneeger, vaid raudrüüga aadlik elik rüütel) ei jaksa enam seda teed käia? Miks siis meie nooruslik ja sportlik presiidiumi esinaine seda traditsiooni üle ei võta? See ju hästi odav valimispropagandavahend.

Tehnoloogiahuvilistele selline küssa – kuidas saab android-kühvlilt selle neetud „hädaabi” lukustusekraanilt ära kaotada?

Liiga kergekäeliselt lülitab android selle „hädaabi” miskipärast sisse.

Ta kurask hakkab lambist taotlema mingeid andmeid, et saata need koos appikutsega meedikutele. Hea oli, et need lahtrid on veel täitmata, vastasel juhul oleks Raisakull Seewaldis hästi pehmete seintega palatis.

Raisakull ei soovi mingit hädaabiteenust – ta saab sittumise ja kusemisega üsna hästi veel hakkama.

Homme aasta tagasi, peale pooleaastast pausi, lülitas Raisakull ÖÖVIKU stepslisse.

Õnnesoovid ja pasarahe saate siia kommentaaridesse litsuda. 

Kasekohin pildis

Öeldakse, et ajutine kestab igavesti

Mõned asjad kuhjuvad tahestahtmata pika aja jooksul – lähevad katki, siis üritad mingi valemiga parandada, näiteks mässid ajutiselt teibiga kinni ja mõneks ajaks jälle rahu majas kuni järgmine jupp üles ütleb.

Siis mõtled – järgmisel nädalal võtad ette ja asendad uue detailiga ning... 

Peidad silma alt ära.

Tegelikult saab järgmisest nädalast paar kuud ja ühel hetkel jääb parandamist vajav asi sulle pidevalt jalgu.

Siis alles saab süda täis ning hakkad tegutsema...

Aasta lõpul põles leiliruumis pirn läbi. 

Asenduspirni valides pidin teadma, mitu vatti see lamp kannatab. 

Kui kirjas on 100W, siis sinna 300W pirni ei tasu panna.

Kruvisin valgusti klaasist plafooni maha, et kaen pirni pealt.

Mingil hetkel kargas klaasist osa mu sõrmede vahelt põrandale kildudeks – plastist plafooniraam oli kuumust ja külma vaheldumisi kannatades nõrgaks kulunud.

Peale vandesõnade lendu laskmist tõstsin pilgu valgusti seinakinnituse suunas ning tõdesin, et ainuüksi pirni vahetamisest polnud tolku, tuli niiehknaa terve kupatus välja vahetada – kogu see valgusti oli aja jooksul nii pudedaks kulunud, et imestasin, mis imeloom seda koos hoidis?

Kaabli, mis läbi seina otse lampi voolu transportis, traadiisolatsioon oli samuti pude.

Panin kirja, mis vaja, käisin Tapal. 

Konsumis polnud kuumakindlat plafooni. 

Üritasin klienditeenindajaga jutu peale saada, aga see nähtavasti kartis mind, et manas omale „tal-on-kiire-näo” ette ja kadus mu silmist.

Järgmisel korral Tapale jõudes käisin Krismeti kaupluses ära – seal oli üks saunaplafoon olemas, aga suurem, kui see, mis mul pudeduse tõttu ära lagunes.

Jätsin tookord ostmata.

Aega edasi kruttides ostsin ikkagi sellesama valgusti ära. Lisaks veel paar nõuannet, kaablinuga ja paarimeetrine jupp kaablit.

Läks veel nädal-paar, kui toodi perforaator elik vasardrell.

Eilse pärastlõuna veetsin leiliruumi valguse saamise nimel saunas tööd vihtudes.

Kuna aga hõõgniidiga lampe eriti ei müüda enam, siis keerasin toast punase 25vatise peopirni kuni 40vatist pirni kannatava saunaplafooni sisse.

Kui punane pirn otsad annab, on järjekorras ootamas siniseks ja roheliseks võõbatud pirnid, kah 25vatised.

Led-pirne ei saa kuumas ruumis kasutada, nagu ma olen aru saanud.

Igatahes äge sai.

Järgmise projektiga sain täna ühele poole.

Kontoritooli käepidemed lagunesid eelmisel aastal ära – kord murdus üks pool, siis sai see teibiga kinni mässerdatud, mõni kuu hiljem murdus teine pool samamoodi, kuid siis polnud teipi käepärast. Lammutasin käe ja seljatoe(d) küljest ära ja seisma see projekt jäigi.

Täna jõllitasin – ilus ilm väljas, et teen selle tooli jälle istumisväärseks.

Garaažist tõstsin niiskuskindla vineeri välja, ketassaega jupp maha ja see omakorda pooleks.

Toas puurisin augud sisse ja kruvisin tooli kokku.

Robustne sai teine, aga ega ma müügiks tee.

Katsetulemused näitavad, et...

Käib küll! 

Kui ei käi, siis seisab! 

Veidi vilu sohva

Raisakull on segaduses.

Ta alles toibub sünnipäevanädalapohmellist, mil mitte keegi isiklikult omas mahlas tal külas pole käinud ei õnne soovimas ega ka pitsi kokku löömas.

Niisiis manab Raisakull endale ette raskevee probleemi lahendamise ilme ja küsib süüdimatult, ise kõõritades kalendri poole pilke heites, ega ometi kevad ole ootamatult kätte jõund? 

Mõnes kohas vesi juba vuliseb vaikselt.

Nurga taha põit tühjendama minnes on Raisakullil varsti köielkõndija tunnetus jalgades, et võib juba nädalalõpus tsirkusesse tööle munsterdada.

Nõnda. 

Sunnitud paus on tekkinud.

Kuna aega jääb magamisest üle, on Raisakull hakanud vilusohveerima.

Paar lauseseletust Raisakulli moodi.

Post Scriptum – tõsta jalga!

Nota Bene – pane nooti (narkomaanide kõnepruuging narkoreidi ajal viimaseid triipe sisse ahmides jätmata asitõendeid võimudele)

La Dolce Vita – kae dollareid...

Tänane öölugu

... viib ajas tagasi...

...kui hipiliikumine hakkas läänes oma esimesi raugemise märke näitama, mille üks peamisi põhjusi oli vastandumine psühhotroopsetele ainetele.

Sugulastel jäi mingisugune kõlarikomplekt üle.

Esmane ülevaatus sogas mu ajuolluse tõesti lühisesse - kaks kanepipiipu ja üks "booli"nõu.
Hakka sedasi või ise hipiks.
Muie suunurgas kaesin asja üle - nõudis veidi tinutamist, puhastamist ning lappimist.
Ühe "piibu" kaabel oli pooldunud (vea kõrvaldamisel tuli kaablid kokku tinutada), teisel üks klemm kõveras liitmikupesas (kuna teist sama liitmikku pole kuskilt võtta, siis ettevaatlikult tuli klemm sirgestada) - klaaspiibuanumad ei suvatsenud koos seista (elektriku rohekollasekirju teibiga tõmbasin pikuti paar tiiru ümber, kuigi võinuks mingit superatakki kasutada).
Tulnukate emalaevaga tuli veidi ajusid ragistada - kuidas eraldada alumine bassiosa pinksipalli hõljutajast. Ainuke järeldus oli jalgadest kummijublakate kinnihoidjate eemaldamine jalust. Alles siis pääses kruvikeerajaga ligi.
Peale kosmilise prügi eemaldamist kruvisin pooled taas kokku.
Üks asi oli puudu - mõlema isase otsaga ühenduskaabel heliallika ja emalaeva vahel, selle sain Tapalt. Muidu võinuks ise selle ka kokku joota kahest kõrvaklapijuhtmest...

Küll homme jõuab töökurja nägu teha...

Täna on Raisakull üpris heas tujus.

Vist.

Homme, kõigi eelduste kohaselt, tuleb silla metalltalad üle jõevee tõmmata. 

Et kõik õnnestuks, võtab Raisakull täna ühe purgi leivavee ligi.

Santivad mardid tema poole ei eksi niiehknaa, siis keerab üsna pea ka välisukse lukku. 

Röövik sai täna teise identiteedi. 

Näis, kuidas ta tollega hakkama saab...

Seni valitseb ta meeltel ainult segadus.