Käis Raisakull üle
mitme-setme aasta siin Ambla kohalikul jaanikul.
Uskuge või mitte –
Raisakull tundis end kontvõõrana inimloomade seas.
Paar tuttavat lõusta
sai nagu peanoogutusega tervitatud, aga ülejäänud olid tema jaoks
võõrad.
Mnjah, pole
Raisakullil enam midagi teha, kui jätkata kord ette võetud marssi
meenutavat komberdamist üleüldise erakluse suunal.
 |
| ...nähke siis, kui kanged on Ambla naised... |
„Tänan, inimesed,
teid südamest, et te mind jaanikuplatsil talusite...
Mõistsin vaid ühte,
teile olnuks parem, kui ma eemale hoidnuksin.
Jah, kesköö paiku
ma vaikselt kadusingi teie seast – polnud see tümpsupidu mitte üks
teps minu jaoks.
Viimane lugu, mida
ma eemaldudes kuulsin, oli smõuki Älis, mis iga raskelt astutud
sammuga sumbus suhtelisse vaikusesse...”
Kodutanumale jõudes
hõljus uduloor vana jõesängi kohal.
Ühel hetkel märkas
Raisakull kummituslikku voogavat liikumist udu sees –kas tantsisid
seal Murueide tütred, üks kaunim kui teine?
Tahtnuks loota küll,
siis võinuks ise ka sinna sukelduda ning naastes oleks kolm sajandit
siin maa peal mööda kulgenud, enne kui järgmisel korral midagi
Raisakullist midagi kuulda saate!
Siiski hüppas
udulaamast metskits, ainuüksi selleks, et Raisakulli kahtlusi
hajutada ja tagasi kalpsata...
Ning mõista andes,
et inimkond ei saa nii lihtsalt Raisakullist lahti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar