reede, 21. juuni 2019

Hüvasti, kevad!


Et täna on selle aasta kevade viimne päev, siis luban endale sihukest asja nagu seda on õela ussi piste.

Nimelt jõllitasin kolbasiseselt sinna talletunud tähelepanekuid, mis koosnesid millegipärast seniseid presiidiumilaua täitevametnikke ning jõudsin pika mõttelungi ühele järeldusele – ju siin on tegu ealiste iseärasustega.
Võtame või kadunud Lennu-taadu – tema läks kahe ametiajaga nii õitsvaks päikese moodi, kui ta naeratas, siis säras kogu tema mornilt kaetav ümbruskond nii heledalt nagu tuumapäikese käes, et varju minna ei saanud. Ei aidanud isegi päikeseprillide ninale panek, keevitaja maskist ei tasu siinkohal kõssatagi.
Arnoldiga võrreldes paistis Lennart millegipärast kaalu juurde võtvat – ju siis nõukogude aegse leiva sisse surutud saepuru peal üles kasvanud Lennu-taat sai järsku oma toidulobisse kvaliteetse toidumenüü, mille tagajärjel hakkas head ja paremat pruukides kaal kasuma.
Arnold aga jäi oma kaasa koostatud menüü manu ja seetõttu näib ta siiamaani sama sale nagu hõbedastel kaheksakümnendatel.
Toomas oli harjunud lääne toidusedeliga, mistõttu pole ta siiamaani vananenud. Ilmselt nooruses sõi ta kamalute kaupa „emmandemm” dražeesid, kuidas selle toote slõugan kõlaski: „ei sula sinu käes ega suus”, millele naljamehed lisasid „ega ka pees”. Ehk teisisõnu tarbis Tom säilitusainetega kemifitseeritud tooteid.
Nüüd, kui Kersti on presiidiumilaua taga, tundub mulle, et see on talle üle jõu käiv amet.
Meenutagem kui kena ta oli, kui Brüssellis intervjuud andis ja no vaadake nüüd teda – nagu äraaetud setukas teine, nii et lausa kahju hakkab!

Hääd kevade lõppu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar