Et täna on selle
aasta kevade viimne päev, siis luban endale sihukest asja nagu seda
on õela ussi piste.
Nimelt jõllitasin kolbasiseselt sinna talletunud tähelepanekuid, mis koosnesid millegipärast seniseid presiidiumilaua täitevametnikke ning jõudsin
pika mõttelungi ühele järeldusele – ju siin on tegu ealiste
iseärasustega.
Võtame või kadunud
Lennu-taadu – tema läks kahe ametiajaga nii õitsvaks päikese
moodi, kui ta naeratas, siis säras kogu tema mornilt kaetav
ümbruskond nii heledalt nagu tuumapäikese käes, et varju minna ei
saanud. Ei aidanud isegi päikeseprillide ninale panek, keevitaja
maskist ei tasu siinkohal kõssatagi.
Arnoldiga võrreldes
paistis Lennart millegipärast kaalu juurde võtvat – ju siis
nõukogude aegse leiva sisse surutud saepuru peal üles kasvanud
Lennu-taat sai järsku oma toidulobisse kvaliteetse toidumenüü,
mille tagajärjel hakkas head ja paremat pruukides kaal kasuma.
Arnold aga jäi oma
kaasa koostatud menüü manu ja seetõttu näib ta siiamaani sama
sale nagu hõbedastel kaheksakümnendatel.
Toomas oli harjunud
lääne toidusedeliga, mistõttu pole ta siiamaani vananenud. Ilmselt
nooruses sõi ta kamalute kaupa „emmandemm” dražeesid, kuidas
selle toote slõugan kõlaski: „ei sula sinu käes ega suus”,
millele naljamehed lisasid „ega ka pees”. Ehk teisisõnu tarbis
Tom säilitusainetega kemifitseeritud tooteid.
Nüüd, kui Kersti
on presiidiumilaua taga, tundub mulle, et see on talle üle jõu käiv
amet.
Meenutagem kui kena
ta oli, kui Brüssellis intervjuud andis ja no vaadake nüüd teda –
nagu äraaetud setukas teine, nii et lausa kahju hakkab!
Hääd kevade lõppu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar