Pühapäev, 12. august 2018

Mul on tõsi taga


Ärge mind enam oodake. 
Sest olen kui Elu poolt... 
Tühjaks pigistatud mölakas. 
Mitte just tühjaks pigistet, vaid pigem tilgatumaks imetud.
Just selliselt ma ennast tunnengi.
Mitu puhku olen siin proovinud midagigi kirja panna, aga...
No ei tule seda vaimu peale – löö või Jupiter Saturni rõngaks.
Aga selleaastane suvi on ikka suve moodi.
Päikeserohke, üle keskmise kuumem...
Just nagu noorepõlve aegu.
Egas siis midagi – tuleb järjekordne virtuaalne enesetapp sooritada.
Homme üritan põllult kive korjata oma järjekordsele virtuaalhauale.
Seniks aga hoidke kõva end, et endile liiga ei tee.

Esmaspäev, 6. august 2018

Halo



...Söömakohast väljudes lõi värske luhvt mu oimetuks. Kogusin end trepil, hingates raskelt ja aeglaselt paarkümmend korda sisse-välja. Sain inimtühjal tänaval sadakond sammu astuda, kui järsku põis pakitsema hakkas. Keerasin uulitsalt ära majade vahele. Hingekergendus valdas mind kusesorina saatel. Püksilukku kinni tõmmates tabasin end ümisemas kurba viit.
-Kurat! Sa kuradi kurat!-
Pöörasin oma larhvi hääle suunas. Seal polnud kedagi. Ainult pime nurk, kuhu tänavalaterna valgus ei jõudnud. Teritasin silmi ja pingutasin nägemist niipalju, kui mu okulaarid võimaldasid. Mõne hetke pärast eristus pimedusest väike vari. Teravdasin oma kaheksandat meelt ning tajusin, kuidas paar pruuni silmi mind kaardistas: lääpatallatud matkasaapad, millest pahem oli üldse ilma kontsata, veidi kulunud auklikud teksad, viiendas nooruses vihmamantel, lottis kaabu, mis oli lükatud kuklasse...
-Keda sa taga vannud?- Esitasin selle küsimuse lootuses, et võõras lõpetab minu skaneeringu.
-Mis see sinu asi peaks olema?-
Kehitasin õlgu ja keerasin oma näo kõrvale.
-Tead, mul on väegade paaha olla. Andestust, kui ropsima hakkan. Nõnna, et... öääääkh! Sorry ...öäääkh!-
Kui pärast okseseanssi rahulikumalt hingata sain, pöörasin pilgu sinnapoole, kust ennist mu vestluskaaslane kägaras istus.
Sealt aga sammus tänavavalgustuse kätte üsna sihvakas noor naine, kes nägu krimpsutades kõhkleval sammul minu ligi astus. Vastikust peegeldaval ilmel mu okset seirates, küsis ta kaastundlikul häälel: -Hakkas kergem?-
-Jajaa... Palju kergem kohe! Ma pean vabandama, et su sealses nurgas olemise ära rikkusin.-
Noorik kehitas õlgu ning muigas. -Egas ma ise ka parem olnud. Tahad vaatama minna?-
Taipasin niigi ja raputasin pead. -Äkki tahad mingit paberit?-
Näitsik pööritas veidi silmi ja võitles naerupahvakuga. -Kust sul see nii väga võttagi on?-
-Ma vabandan oma ebadžentelmenlikku käitumist. Lihtsalt piinlik on oksehaisu levitada.
-Olen hullemas olukorras olnud. Nii, et ära pabista ühti.-

Veidi hiljem olime linna kuulsaimas ööklubis, kuhu meid alul minu välimuse pärast ei tahetud lasta. Mu kaaslane oli ähvardanud teha päästeametile ühe kõne. See pani turvamehed oma meelt muutma. Pärast mõningat kasimist ja kohendamist leidsin end juba tantsupõrandal kohmakaid liigutusi tegemas. Jube piinlik oli vaadata, kuis teised filigraanseid rütmile sobivaid samme kulutasid ja mina, kes ma pole ealeski tantsulõvi olnudki, oma küünarnukkidega peksan teisi vihaseks. Aga vähemalt liikumisruumi saime. Pärast mõningate peaga-naelapea-pihta-tagumislugude talumist läksin plaadikeerutaja manu ja palusin tal vähe leebem lugu välja koukida. Vastust saamata põrutasin tantsuplatsile tagasi. Peale kümnendat klopperit ütlesin oma tantsupartnerile, et nüüd aitab sellest jamast.

Taas väljas värsket luhvti sisse ahmides tajusin hädaohtu. Iseenesest pinguldusid mu lihased teraskivideks, säilitades näilise pehmuse. Õhus vihisesid taserite ankrud, milledest ma osavalt kõrvale põiklesin. Nähes tekkinud segaduses nõutuid näoilmeid, tegin seda, mida ma kõige paremini oskasin. Kibekiiresti kustusid ründajate eluküünlad. Teadsin, et mul hakkab aega nappima ning pistsin mööda tänavat aguli poole sörkima. Kõik, kes mind takistada püüdsid, kaotasid oma elu...

Politseiseersant Lars oli saanud oma patrullringil hädaabikõne. Otsekohe oli ta kohale tõtanud. Kõrtsi uksest ta edasi ei tihanud minna. Jäle vaatepilt oli paljunäinud seersandi, kes mitmel korral sõdurina vabatahtlikult mõnes maakera kriisikoldes olnud, iiveldama ajanud. Ta tundis, kuidas tankla puhvetis manustatud toit mitte nii harjumuspäraselt välja tuleb.
Mõne hetke ennast kogunud, võttis Lars ühendust kolleegidega. Raskelt hingates vajus ta auto istmele ja jäi jõuetult kriminaliste ootama. Ta vaatas apaatselt enda ette ning püüdis mitte millelegi mõelda.
Paar minutit hiljem, kui ta silmad tõstis, silmas ta sadakonna meetri kaugusel kahte inimkogu liikumas, kes parasjagu tänavalaterna valgusesse ilmusid majade vahelt.
Sale naine ja lonkur.
Armunud paar...
Ettevaatliku mehena otsustas Lars oodata, kuni paarike vaateväljast lahkub, et siis hetkeks sinna majade vahele sisse põigata.
Aga niipea, kui Lars oma taskuprožektori valguse majade vahele suunas, nägi ta taas midagi õudset. Nüüd oli tal kahtlusalused teada.
Teatades operatiivkorrapidajale, et mõrtsukad on tänaval, hakkab tema, Lars, neid jälitama ja palus abiväge järele saata.

Eemalt vaadates, kuidas eriüksus ööklubi juures lonkuri ümber piiras ning edasine toimus nagu aeg luubis, taipas seersant, et see ei saa inimene olla. Mingi üleloomuliku kiirusega oli too end vabaks põigelnud ja sörkinud minema.
Ehkki ülemused olid käskinud paigale jääda, ei mallanud seersant seda teha.
Larsile tundus, et olend oli teda hetkeks silmitsenud.
Mingi seletamatu tung lausa tõmbas teda kaasa.

Kõrvaltänaval polnud kedagi.
Jäin ootama, istudes trepile. Heitsin pilgu taevasse, hajuvate pilvede vahelt piiilus Kuu, mille ümber tiirles halo - uue ajastu märk. Üsna pea kuulsin sammude kaja.
Keerasin pead heli suunas ning nägin politseinikku, kes oli mind jälitanud. Püstol minule suunatud, näpp päästikul iga hetk vajutamas saatuslikku lasku.
Tõusin aeglaselt püsti.
Vaatasime teineteisega tõtt.
Mina nägin tema silmadest minevikku, tema luges minu teemantkristallsest silmist tulevikku.
Primitiivse olendi nägu muutus õudusest haaratud grimassiks, mida kaugemale tulevikku ta nägi.
Pikaleveninud vaikuse katkestas üksainus kuiv püstolipauk.
Klaasistuvatest silmadest peegeldus üksnes keerlev halo...

31.10.10

Laupäev, 4. august 2018

Statistika


Statistikat uskudes või mitteuskudes on millegipärast mul püsilugejaid robotite seas.
Suurem osa tuleb siia lugema ühendriikidest ja föderatsioonist.
Vaat nii kõva boti-kirjanduse suurkuju olen.
Noobeli kirjandusauhind on vast soola likku pandud?

Reede, 3. august 2018

Keskhommikune kontide liigutamine


Pea igal töötaval nädalapäeval on mul raadium lahti.
Vähe on noid aegu, kus ma unustan pläralärakastihelide lahti päästmise.
Keskhommikuti heliseb seal mingisugune järjeaaria või ooper.
Egas mina aru ei taipa, milline muusikaline žanr kostab, kuna mulle neid pole koolipõlves õpetatud. Tegelikult pole mind muusika poole pealt mitte minutitki haritud, kuna toonases kooliprogrammis polnud seda ette nähtud.
Niisiis, igal tööpäeva enne lõunat kostab raadiumist katkend suuremast oopusest nimega „Virgutusvõimlemine”. Või oli see sir(ts/g)utussõimlemine?
No ma võtan siis ka oma asendi sisse nagu aaria esitaja seda soovitab.
Seejärel mattub laulja hääl klaverihelide sisse.
Justkui häbeneks kõrge klassiga elukutseline klahvitaguja amatöörlikku häälekääksatust.
Lisaks saab klahverdaja laulja kiituse osaliseks, sest millegipärast kostab nüüd fraas „...väga hea! Ja nüüd järgmiseks...”
Mina, kui kuulaja, seisan juhmi näoga ega saa millestki aru.
Ja nii möödubki see aeg, külmkapi, mille peal mul uudistekast möliseb, ees kõrvu teritades, püüdes aru saada, millist kehaosa võiks liigutama hakata.
Kui lõpuks kostab lõdvestuskäsklus, laseb mu keha automaatselt kõhul ette vajuda.
Aga jah, seda klahvitaguja taotud tillalaa-tallalaa-noodikesi saaks ju istudes ka nautida!?
Ringhääling võiks siiski rahvusooperist korraliku häälematerjaliga tenori või baritoni palgata selle hädise räppari asemele, kelle hääl klaverimürast ikka üle ei käi...