reede, 3. jaanuar 2020

Head seda ja teist!


Kõigepealt tuleb, jah, tuleb õnnitleda uude aastanumbrisse jõudmise puhul, kuigi see on üsna tarbetu õnnesoov, kuna igal rahval on oma ajaarvamine, millal uusaastat tervitatakse. 

Nii nagu siinkandis – lähen vana-aasta õhtul kuskil kella kuue-seitsme paiku kalmistule küünalt põletama, kui ühest hoovist käivad miskisugused raksatused, mis panevad mind arvama, et mammut on kuskil lõhkuma hakanud ja silman õhtuhämaruses ilutulestiku särk-värki. 
Ju see pererahvas pidi kuskile ära sõitma või kardeti tuule tugevnemist, mis võinuks plaanidele kriipsu peale tõmmata, et nii varakult alustati uusaasta pidustustega. 
Võinuks ka kampa lüüa, aga šampanja puudumine tõmbas igatepidi kriipsu peale.
Mispeale kribatüki koostamine jooksvalt ja sujuvalt kulges joomise peale – ma pole ammu nii kainet aastanumbrivahetust pidanud, kui nüüd.
Tegelikult sai viimati talvekuu lõpul pulmalauas viina visatud.  
Jõulude ajal/peale seda s.o. 28.detsembril tehti mulle üllatus – paar klassivenda astusid nagu lambist mu mant läbi. Kuna nad mõlemad tulid oma sõiduvahendiga, pidid nad paraku kained sohvrid olema. No mida mina üksi siis ikka oma viinuskit pruugin. 
Isegi 80kraadine Austria sisemaa rumm Stroh jäi puutumata ja kogub ainult tolmu siin kapi otsas.
Meenutasime-arutasime ja jõudsime ühisele arusaamisele, et iga viie aasta takka kokkutulekut on ikka liiast - et teeks hoopis iga kolme aasta takka, siis pole kokku saades peamurdmist, kes nende sügavate kortsude alt vastu jõllitab - minugipoolest võiks igal aastal olla klassikokkutulek.

Siis samal päeval visiteeris õetütar koos oma onutütrega, et minna Rakvere Jooööksule. Siin oli neil hea soojas toas igapäevane rõivastus sportlikuma vastu vahetada. Soovitasin plikadel „pantserid” jala otsa torgata – kas nad mind kuulasid? Ah?... 
Õrritasin küll teisi, et järgmisel aastal on nimetatud üritus üle viidud kättemaksuks pealinna, kuna Tormi-Marko solvus südamepõhjani, et ta linnapeakohalt maha võeti, kus ta sai väikest jupijumalat mängida. 

Tulles nüüd tagasi kalendriaasta vahetamise ehk ilutulestiku teema manu, siis mõtlesin selleks ajaks magada juba õiglase und. No ei saa ju, tugev tuul ja saluut kokku eriti ei klapi, iseäranis kui lund pole, peab keegi pidama nagu lolli päästemehe rolli, kes oleks kohe hakkamas, kui midagi untsu peaks minema.
Aga jah – kes ütles, et rahvas vaene on?
Maksuametnikel oleks olnud hea ülevaade, kui nad oleksid toonud enne jõule turule oma äpi, kus aastavahetuse aerofoto seis minutipealt näha olnuks - kus rohkem rakette taevasse lasti, sealt on saada sittakanti tulumaksu.
Täna oli vaja tuua leivaollust ja teel poodi oli näha ikka veel aastavahetuse riismeid – igal pool vedelesid mingid ümmargused papilärakad, sekka veel püssirohust määrdunud riisisöömisepulgad üksiti. Nagu prügilas tatsu...
Elamus seegi!


Aastavahetusejärgse olematu pohmelli aitas sedakorda üle elada Beth Hart, kelle üks lugu "Sister Heroin" praegu taustal kõlab ja ootel on "Ma pigem jään pimedaks"...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar