Neil, kes kasse on
pidanud, peaks asi tuttav olema, aga allergikutele peaks nagu ära
seletama.
Kassipoja võtmisel
on teada, kui mänguhuviline ta on – kui ainult saaks, siis roniks,
peidaks kuskile ära ja siis hüppaks jala ette või pähe,
ehmatades peremeeslooma ning ajaks enda turja nii küüru, et
paistaks suuremana kui ta tegelikult on.
Novot, kui kodus
juhtub diivan olema ja sina puhkad parasjagu, lastes leiba luusse või
teed parajasti lõunauinakut, siis kassihakatis ronib diivani seljatoe peale,
passib kannatlikult seda hetke, mil saab hüpata su unelarhvi kütkes
oleva kere peale, et sa mõnikord ehmatad une eemale. Ja selline
„maandumise vajutusehetk” jääb sulle kogu eluks meelde.
Üdiselt on mul hea
uni. Kui pea patja puudutab, siis mõne minuti pärast ma
tõenäoliselt ka magan. Mõnikord on vaja enne tekialune temperatuur
magamiseks parajaks saada ning siis suikun iseenesest unemaailma.
Viimasel ajal on
olnud neid juhtumeid, kus ma juba uneäärsel ookeanikaldal naudin
uinumiselainete loksumist, et juba veel paar lainet hiljem sügavasse
unevette vajuda, kui äkki tajun seda nõndanimetatud kassipoja maandumist. See on
nii ehe, et juba olen ärkvel ja puha ning tõmban tule põlema ja
vaatan, kes mulle peale hüppas. Mitte kedagi pole. Rott või hiir
oleks vast punnu pistnud, et oleksin kindla peale vanduma hakanud
ning lõksud üles sättinud – kumbagi pole. Küll aga viib vajutuse raskus mõtted just kassile.
Ja nii on juba mitu
korda juhtunud, ehkki ma olen diivani ammu laiali lammutanud ning
pole mu koikul seljatuge või kohtagi, kus kass võib varitseda
hetke, kus mu und segada saaks lihtlabase pealehüppamisega. Ja seda elukat pole mul juba kümme aastat olnud, kui rebane meilt kassi minema viis.
Mõttetegevus
keeldub aga uskumast, et mingid üleloomulikud jõud tegutsevad siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar