Söör on surnud

Söör on surnud!

Ei-tea-kust välja hüütud miskipärast ükskõikse veidi baritonilaadse käriseva kõlaga, justnagu see oleks igapäevane hüüe siin turuplatsil, lause tarretas mõne hetkega kõik tehingud. Kümnekonna minutiraasukesega olid kõik lahkunud. Tühjus oli näiline – siin-seal kriiskasid õhuvooluste tuules maapinda kriipivad paberkotid, mis segi rebitud plastikuga võistlesid platsilt lahkumise kiiruses.

Söör on surnud?

Jah, raske on uskuda kohmetuma panevat uudist, jäädes lihtsalt tühja pilguga ennastunustavalt jõllitama, pühkides meeltes olevad tegevused olematuks. Lihtsalt seisatud ja püüad meenutada kadunukest hea sõnaga, kuigi tead omast kogemusest, et päevakangelane oli eluaeg kõigile meelde jäänud oma iseloomuliku õõvastava vastikusetundega, jooksutades kõik, kes tema teele sattusid, amokki.

Söör on surnud...

Oid tõrgub midagi sellist uskumast.

Imelik on sellest mõelda, kuna...

Ta pidi ju igavesti elama.

Nagu surematu.

Aga, vabandate ehk mind, millesse ta suri?

Aa, nüüd ma mõistan.

Et siis...

Söör uppus oma surematusesse!!!

Kui on surnud, siis on.

Ja mis see minusse puutuma peaks?

Aja jooksul jõutakse sinnamaani, et kärvatakse või kooletakse ära – ainult, et mingi valemiga on Söör ülikaua eksisteerinud. Turuvarblased sädistasid ühtelugu Sööri ülipikast elueast, et mingi konks võis seal olla, kuid see saaga oli ammu ussitanud radioaktiivse rauagaasi mekiga. Viimaks ei jäänud muud üle, kui kõik leppisid igasuguse seletusega - tüdinult noogutati Sööri eluloo uutele versioonidele a la jah, me teame seda juba ammuilma, me võime sulle lausa veerandsajandi taguste uudistega lajatada, kuid me ei viitsi enam ning kes pagan teab, kuhu komposti need kuradi pajatused tollal hargiga kanti...

Võib-olla, või õigemini lasi Söör tõepoolest mitu põlve tagasi oma varbaküünest kloonimisväärset materjali võtta, et siis, kui ise hakkas enda eksistentsi lõppu tundes toppima uut materjali kookonisse... Mis seejärel kasvas uueks valmikuks, kes omakorda oli sunnitud uut kookonit valmis kuduma enne, kui inimeste sekka lasti. Kõige enam imestati ja murti pead toona selle üle, et miks juba kollakashalli ja kortsulise asemel järsku rõõsa ja sile Söör ilmus, kuigi ametlikult teatati, et Söör on ilukirurgide noa alt läbi käinud. Nüüd on vist kogu materjal otsas. Ja uut Sööri pole kuskilt võtta.

Söör on nüüd läinud.

Rahutu hing on langenud igaviku küüsi.

Kuhu minekut ta kõige enam kartis.

Või põlgas.

...

Pikka iga teispoolsuses, Söör!