Jah, eile lõuna paiku pani Raisakull kärule kraana tagasi, mis sai paar nädalat tagasi vennapojaga maha võetud - see oli tollele esmakordne lammutustöö antud seadme man (Raisakull lihtsalt andis näpunaiteid, mismoodi ja noorhärra oma toore jõuga kasvatas endale veidi muskulatuuri juurde).
Kui nüüd vennapoeg külla tuleb ja näeb, et tema töö oli asjatu, pareerib Raisakull võimalikku tekkivat meelepaha väitega - kas tead, kahe nägemiseokulaari vahel jäi tähele panemata sügistormid, võta või pane pahaks, noid hurrikaane ei jõua enam meeles, veel vähem silmas pidada. Aga vähemalt said pihta, kuidas ja mismoodi asjad käivad - kui vaja, saad iseseisvalt selle pusle kokku ja lahti pakkida. Muidugi juhul, kui mind ei ole...
Kogu õhtupoolik kulus märgade ja raskete haavanottide vintsimisele ning kottu toimetamisele.
Puusakont, sindrinahk, ei lase kiiremaid liigutusi teha - ikka pead mättalisel raiesmikul vaatama, kuhu sa liigud valu trotsides väikeste liipavate sammudega. Päeva lõpuks oli Raisakull vintsi juhtides läbi puldi nii läbi, et peale puusakondi ja krampi kiskuvate säärelihaste hakkas valutama ka kahe abaluu-vaheline lihaskond. Kurat võtaks, sinna viimasesse kohta diklaki toimetamine eeldab juba fakiiri painduvust. Lõppeks kuidagiviisi valuvaigistav mögin sinna kantud sai, kuid sellest hoolimata ei lasknud valu öösel sõba silmile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar