Proovin nüüd
taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.
Noh, algas see jant
paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate
nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.
Sealsamas tegin ka
kabiinis olude sunnil endast pilte.
Ei, mitte edevuse
pärast, vaid lausa nõutakse seda.
Mitu korda käisin.
Kord ei kõlvanud ei
üks ega teine grimass.
Lõpuks jäädi
rahule.
Kus nad kuradid
pääsesid.
Ega sellega ikka
jamad lõppenud.
Siis taheti mu
näpujälgi.
Protesteerisin küll,
et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.
Et äkki soovite ka
varbajälgi?
Ei tahtnud, raisad
jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad
punktuaalselt täitma peavad.
Muidu pole neil
varsti pead otsas.
Iroonilisel kombel
pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad
tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.
Pöidlajälge andes
ei tahtnud jooned välja joonistuda.
Suur imestus ise
vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.
Küsiti mult,
mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.
No ma vaikisin,
samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks
tõmbuma.
Sõna levis kogu
jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine
ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...
Tugev ammoniaagilehk
koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...
Tundub, et hakkan
väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.
Kuna ma pole oma
teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis
vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.
Siiakanti pole mul
enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses
mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna
hinge heitnud.
Mult on mitut puhku
küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?
Ei teagi, miks ja
miks just selle seltskonnaga?
Võib-olla
selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse
langeda/vajuda?
Kuidas nad sealt
vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.
Ja kas tasub siis
see ränkraske teekond endal läbi käia?
Pakutud ka mulle
igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või
purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida
saanud.
Ongi hää.
Oleneb
vaatevinklist.
Ühte asja tean
kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.
Kogu nende senine
käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.
Lihtsalt ei taha oma
ego sellega ära rikkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar