esmaspäev, 16. detsember 2019

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...


Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.
Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.
Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.
Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.
Mitu korda käisin.
Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.
Lõpuks jäädi rahule.
Kus nad kuradid pääsesid.
Ega sellega ikka jamad lõppenud.
Siis taheti mu näpujälgi.
Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.
Et äkki soovite ka varbajälgi?
Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.
Muidu pole neil varsti pead otsas.
Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.
Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.
Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.
Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.
No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.
Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...
Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.
Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.
Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?
Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?
Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?
Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.
Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?
Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.
Ongi hää.
Oleneb vaatevinklist.
Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.
Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.
Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar