reede, 20. detsember 2019

Lihtsalt


...teadmiseks.
Ma sinutorust midagi siia ega ka mujale enam ei lingita, sest see on aja jooksul muutunud idiootselt lollakaks autorikaitse ees lömitajaks.
Kurat võtaks, mul jäävad need postitused, kus juutuup ära keelatakse, suht mõttetuteks lalinateks.
Viimasel ajal on üks magus lugu mu kolbahelistikus kordama jäänud rebane-jooksus looga ja muudkui korrutab kuni mingi uus lugu vajutab oma raskusega selle maadligi. Tahaks seda lugu jagada, aga mis sellest tolku on – mingid töllakad nõuavad selle loo eemaldamist niiehknaa.

Jõuluaeg on siis peagi käes?
Raisk!
Ma pole selleks üldse valmistunud.
Sest ühel päeval hakkasin midagi taolist kirja panema ja siis kadus mõttelõng kuskile ära.
Lihtsalt haihtus...
Olematuks.


Mu kolbasisene on segi nagu Pärtli kört.
On see märk peast soojaks minemisest, ausalt, ma ei tea.
Et oma süldilaadses kallerdises selgusele jõuda, tuleb ilmselt endal juhe kuskilt ära sikutada.
Mingi aeg üksinduses ei mind päästa suuda.
Ma tean nüüd, et kogu see ümbritsev maailm on puhas illusioon – nähtamatute lainete voogamine teatud sagedusel loksudes, mis võib olla omakorda meelepete.


Ehmusin sellest niivõrd, et haarasin pussi ja torkasin selle endale sisse.
Valus oli! - omaenda rusikaga vastu vatsa lüüa.
Kui lõpuks sellest obadusest toibuda suutsin, siis silmi avades ma vereloiku ei näinud.
Küll aga silmasin sinikat, mis mu rasvunud õllekõhul nüüd ilutseb.  

Aga noh, häid saabuvaid jõule!

1 kommentaar:

  1. Ku tuu nüit kudagi abiss om, sis minnu kolbasisu om joba aastakümneit pörtkärtli T-särk :D Luuletaja-kirjaniguga abielon ollemine om asja ainult süvendänü ;)
    Tõisalt, minnu ei äiri, pigem avitas tuu maailma adekvaatsembat mõistmist...

    VastaKustuta