pühapäev, 29. august 2021

Hakake juba peale!


 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.


...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 


---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

9 kommentaari:

  1. Peaks kirjutamisringi mingil uuesti katsetama.
    Laskma kellelgi teema õhku visata ja siis....

    Mh?
    Või juhtub nii, nagu su kirjeldet loos...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Millegipärast on selline tunne, et teine valik on tõenäolisem.
      Ma üritan oma mõttetegevuse järjele saada, aga mis teha, kui aju ei genereeri enam miskit.
      Proovida võib...

      Kustuta
  2. Aju on ülehinnatud.
    Kuidas teemat valida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm...
      Üks võimalikke stsenaariume teemavalikuks on - lased lähedas(t)el kirjutada paberile suvalise neljakohalise numbri, liidad selle enda neljakohalise numbriga, korrutad tolliga ja jagad pooleks. Saadud summaga astud kinnisilmi raamaturiiuli manu, haarad sealt esimese kättejuhtuva teose, olenevalt paksusest võtad arvutustulemi ning lehitsed oma pilgu esimese kahe-kolmekohalise leheküljele ja seejärel neist järgmine arv näitab - mitmenda rea esimese(d kaks-kolm) sõna toobki teema ette...
      See juba on kõrgem tehnoloogia!
      :D

      Kustuta
  3. A tead, mis ma tegin?
    Võtsin sekretäri juurest suvalise ajakirja (ma isegi ei vaadanud, mis see oli), rabasin koridoris nööbist kinni esimesel vastutulijal (see oli tehase juht :D), tegin ajakirja lahti kust see parasjagu lahti vajus ja lasin direl panna sõrm suvalise koha peale lehel.
    See oli lause "Jõuavad kohale järgmisel päeval".
    Mh? Tärmin üks nädal?
    Või jääb lühikeseks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. .....ja mul pole aimugi, mida selle pealkirjaga teha.....

      Kustuta
    2. Ma ei jõua enam hirnuda: kujutasin ette direktori ilmet, kui ta hämmastunult sinu soovi täitis, mõeldes endamisi - seewaldisse peaks vist helistama...
      Proovime ja kaeme, kuda kukub.

      Kustuta
  4. Kommentaar, mille sihtisin sulle, kleebin ka siia, et ikka näeksid:

    "Kuna alguse sai see idee Raisakulli mõttest, siis oleks mu meelest aus, et tema on see, kelle teema meil järgmine kord nikerdada on. Kuna praeguse jahi tähtaeg on alles nädala pärast, siis palun Raisakullil ühetestkümnendal septembril uus teema maha hõigata, siis, kui praeguse kuupäev kukub.
    Loodan, et vastuväiteid pole. Kopeeerin selle kommentaari ka tema blogisse.
    Teema vaalik meetodil on tal vabad käed, olgu see siis südaööl viie tee ristil lombaka käest küsitud või mis iganes!"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aitüma mulle osutatud au eest - annaksin heameelega teatepulga edasi.

      Kustuta