Kui kõrvas on kõdi

Noh, ma siis nüüd mõtlen.

Et millest veel võiksin möliseda...

Midagi olulist eriti ei meenu.

Kuid üks asi kestab kuid – paar kuud teraspoltselt kindlasti.

Enne veel meeldetuletus.

Pea kõik on näinud Mosfilmis vändatud legendaarseid oopusi Šuriku seiklustest.

Kaukaasia vangis oli selline stseen, kus kolmele päevavargale manustati unerohtu.

Kiilakale vaadati suurem süstal.

No vaat, sellest süstlast väiksem isend on tänase loo kõrvalkangelane.

Lausa episoodilise rolliga.

Meie kandi velskril on see olemas – põhiliselt kasutatakse seda kõrvavaigust tropi eemaldamiseks.

Mitte uinumispreparaadi sisestamiseks organismi.

Nagu paljud lugejad võivad hoomata eeltoodud mulast.

Vot nüüd asja manu.

Millaski sügisepoole oli mul vaja kuulmist teritada.

Käisin tohtri juurest abi nõutamas – äkki ta teeb survepesuriga selle töö ära.

Aga võttis teine hoopis süstla.

Siis meenuski see jant kaugest Kaukaasiast.

Muigasin veidi ja küsisin, miks nii lahjalt teotsetakse, nõukogude ajal olid ikka palju suuremad süstlad...

Jah, suurus ei pidavat oluline olema, vaid oskus seda väiksematki käsitseda.

Hoidku ma nüüd mõneks ajaks oma suumulk kinni.

Tema saab nüüd rahulikult toimetada.

Siuke narkootiliselt mõnus tunne on, kui käesoe vesi kõrva kuulmekäiku pressib ja pärast mulksudes välja niriseb, vedades kaasa vaigutropi, mis maailma helid kinni püüdis, jättes minu kõigest ilma.

Kolme-nelja nädala pärast pidin taas tohtrile oma lõusta näitama.

Küsisin juba ukselt, kas eelmise korra eest garantii kehtib ja kui pikk see aeg õieti oligi?

Et midagi krõbistab. Paar päeva tagasi nagu mingi kärbsepoeg üritas sissetungi sooritada ja mul olid käed seotud muude toimingutega, ei saanud kohe löögile, kui pidin enne asjaga ühele poole saama. Maad pöörasin momendil labidaga ümber, kinnaste ärasikutamine ja käte puhtuse inspekteerimine võttis ka aega. 

Ja ega ma nii loll saa ka olla, et mustade sõrmedega kuulmekilet hakkan urgitsema...

Tohter võttis oma vaatlustoru, uuris ja ütles: mitte midagi pole näha, aga profülaktika mõttes paneme su kõrvad uuesti pesusse.

Sel ajal, kui ta süstalt täitis, rääkisin ühte lugu, mida ma hiljuti telekast juhtusin jõllitama.

On selline kanal nagu TLC, sealt kiirgub läbi kineskoobitoru igasugu imelikku tavaari, mis pidid ka mõtlevad inimesed blondiinideks muutma. 

Mingi inimene oli EMOsse tulnud ja kurtnud oma häda – paar kuud või isegi rohkem oli ta hädas oma kõrvus kostuvate häälte üle - krabiseb ja viliseb. Peale esmast uuringut kutsus emoarst kõrvaarstist kolleegi patsienti üle vaatama. Selgus et ämblik oli sinna pesa teinud.

Asi siis kärbsepojal või satikal ka sama teha...

Jõulude aegu tajusin, et kõdi on.

Kuulmekäigus.

Ei hakanud tohtrit pühal jõulusöömaajal tülitama – ta ka inimene.

Pikaleveninud pühad kannatasin ära nagu keegi vana Iijop ammusel ajal.

Peale pühi olid mu meeled ilmselt nüristunud segavast faktorist.

Möödunud nädalal hakkas kõdi uuesti tundma andma. Paar päeva hiljem eraldus vaigukork. Mis iseenesest on hea omadus. Tavaliselt on nii, et kui kord juba pressveega kõrvu puhastad, siis jäädki seda tegema – ma korra-paar aastas olen sunnitud tohtrite man nõnda toimima.

Kahtluseussike ei anna aga rahu, äkki see mutukas, kes sügisel mu kõrvakoopasse trügis ja tohtril märkamata jäi, tegi talvist suurpuhastust ning nüüd maalib avaraks muutunud galeriis parajasti mingit teost mu trummikilele – sellest see hirmus kõdi vast ongi.

Testamenti pean ilmselt ühe lause lisama – peale kõikidele jäetud maiste asjade hulgas on mul mingisuguse kunstiandega mutukas maalinud kuulmekilele miljardeid maksva kritselduse, mida tuleks elektronmikroskoobiga tervele ilmale tasuta jõllitamiseks jätta.