kolmapäev, 7. november 2018

Kohtumine tundmatuga


Kui Raisakull hingedepäeval teispoolsusesse lahkunutele küünlatulega tagasiteed märgistas, ei teadnud ta, et vikatimees oli kaotanud oma tööriista ära.
Äärepealt oleks Raisakull vikatisse rullunud – hüvad kondiaurumasina kiunuvad pidurid peatasid kiirelt liikuva massi peaaegu momentaalselt, ainult silmad ja igemed tahtsid küljest kuhugile ettepoole liikuda, aju koormatavast laubast ei tasu siin ilmselt kõneledagi.
Raisakull lülitas lisaks põlevale rattalambile ka pealambi täisvõimsusele ning nägi kraavis kohmitsevat süsimusta kapuutsiga hõlsti rüütatud tumedat kuju.
Ei olnud seal tuld ega helkurit.
Vikatimehel endal polnud vist mitte mingit arusaama sellest, et valgust peegeldav jubin on tema enda elu huvides.
Tõstes vikati maast, küsis Raisakull, ega see tema tööriist ole?
Kohe sirutusid kondised käed niidutööriista poole.
Hea oli, et Raisakull teravat verest roostes vikatit hoidis nõnda nagu hobusele suhkrupalukest pakkudes. 
Vastasel juhul jäänuks tal kämmal ilma sõrmedeta. 
Kuna Raisakullil oli üks helkurilaadne jubin ülearu, siis riputas selle tõsise töömehe süsimusta hõlsti külge põlvede kõrgusele rippuma.
Raisakull jõudis veel rahuolu tunda, et vähemalt üks hing jääb masinate poolt lapikuks sõitmata, kui kapuutsiga kuju silmamoondusena haihtus.
Ainult helkur rippus samas kohas, kuhu Raisakull ta kinnitas.
Kas õhk oli niivõrd tüünelt paks, et elupäästev vidin kraavipõhja ei kukkunud või olid siin mingid muud jõud mängus? Raisakull kehitas õlgu ja jättis helkiva asjanduse sinnasamasse – äkki kellelgi on vaja, siis võtku ja kasutagu oma eksistentsi hüvanguks! - ning hüppas sadulasse ja väntas ilma igasuguste vahejuhtumiteta kodu poole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar