Kui Raisakull
hingedepäeval teispoolsusesse lahkunutele küünlatulega tagasiteed
märgistas, ei teadnud ta, et vikatimees oli kaotanud oma tööriista
ära.
Äärepealt oleks
Raisakull vikatisse rullunud – hüvad kondiaurumasina kiunuvad
pidurid peatasid kiirelt liikuva massi peaaegu momentaalselt, ainult
silmad ja igemed tahtsid küljest kuhugile ettepoole liikuda, aju
koormatavast laubast ei tasu siin ilmselt kõneledagi.
Raisakull lülitas
lisaks põlevale rattalambile ka pealambi täisvõimsusele ning nägi
kraavis kohmitsevat süsimusta kapuutsiga hõlsti rüütatud tumedat
kuju.
Ei olnud seal tuld
ega helkurit.
Vikatimehel endal polnud vist mitte mingit arusaama sellest, et valgust peegeldav jubin on
tema enda elu huvides.
Tõstes vikati
maast, küsis Raisakull, ega see tema tööriist ole?
Kohe sirutusid
kondised käed niidutööriista poole.
Hea oli, et
Raisakull teravat verest roostes vikatit hoidis nõnda nagu hobusele
suhkrupalukest pakkudes.
Vastasel juhul jäänuks tal kämmal ilma sõrmedeta.
Kuna Raisakullil oli
üks helkurilaadne jubin ülearu, siis riputas selle tõsise töömehe
süsimusta hõlsti külge põlvede kõrgusele rippuma.
Raisakull jõudis
veel rahuolu tunda, et vähemalt üks hing jääb masinate poolt
lapikuks sõitmata, kui kapuutsiga kuju silmamoondusena haihtus.
Ainult helkur rippus
samas kohas, kuhu Raisakull ta kinnitas.
Kas õhk oli niivõrd
tüünelt paks, et elupäästev vidin kraavipõhja ei kukkunud või
olid siin mingid muud jõud mängus? Raisakull kehitas õlgu ja
jättis helkiva asjanduse sinnasamasse – äkki kellelgi on vaja,
siis võtku ja kasutagu oma eksistentsi hüvanguks! - ning hüppas
sadulasse ja väntas ilma igasuguste vahejuhtumiteta kodu poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar